KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2025, Tartu Tsiviilasja nr 2-24-140704 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi B.Y vastu

§ 416lg-le 1.

Lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise seisuga, s.o 05.08.2024 oli kostja võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega, so 15.05.2024 osamaksega osaliselt ja 15.06.2024, 15.07.2024 osamaksetega täielikult. 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. AS Inbank Finance loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks esitas hageja tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Võttes arvesse, et kostja keskmine sissetulek igakuiselt oli 676,75 eurot ja kohustused 160 eurot kuus, jäi kostjale kätte peale laenu väljastamist 384,55 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks (676,75-160-132,20=384,55). Seega jäi laenuandja hinnangul kostjale igal juhul kätte üle poole tema sissetulekust ning seega oli kostja igati krediidivõimeline.
2. Kohus selgitas hagejale 24.03.2025 määrusega, et kohtu hinnangul on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hagejal tuleb esitada nõude ümberarvestus.
3. Hageja selgitas 25.04.2025 menetlusdokumendis, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab seda, et krediidiandja peab arvestama, et tarbijale peaks kätte jääma teatud rahalised vahendid peale finantskohustuste kandmist, mis võimaldab tal rahuldada oma esmavajadused sh majapidamiskulusid. Käesoleval juhul jäi kostjale kätte üle poole tema keskmisest sissetulekust igapäevasteks kuludeks sh majapidamiskuludeks. Krediidiandja peab välja selgitama sissetuleku ja finantskohustuste suuruse. Hageja peab oluliseks selgitada, et üüri, mobiiliteenused, teleteenused- ja muud elamiskulud arvestatakse majapidamiskulude hulka 2 ning neid ei saa võtta eraldi finantskohustustena. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab seda, et krediidiandja peab arvestama, et tarbijale peaks kätte jääma teatud rahalised vahendid peale finantskohustuste kandmist, mis võimaldab tal rahuldada oma esmavajadused. Alternatiivselt selgitas hageja, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 3219,49 eurot. Kui arvestada kõik maksed põhiosa katteks, siis kostjal lepingu alusel võlgnevust ei ole. Seega juhul kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud siis kostjal võlgnevust hageja ees ei ole.
4. Kohus võttis hagiavalduse 28.04.2025 menetlusse. Kostjale on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kätte toimetatud 28.04.2025 KÄPO vahendusel. Kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud. KOHTU SEISUKOHT
5. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja ei vaidle vastu, et nõude aluseks olev leping on tarbijakrediidileping. 14.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25).

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud 3 teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenuandja lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud taotlusele ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt

§ 4034

lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samas ei ole hageja kohtu hinnangul välja toonud, milliste andmete pinnalt kontrollis laenuandja kostja kohustusi kui ta pangakonto väljavõtet ei küsinud. Kohus on seisukohal, et piisavaks ei saa selles osas pidada kostja poolt laenutaotluses avaldatud andmeid ja sellel alusel tehtud arvutusi. Kohus leiab, et ainuüksi automatiseeritud lahenduste kasutamine ei võimalda analüüsida laenuvõtja võimalikku riskikäitumist. Seega asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi.

4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu).

1. Hageja ei ole puuduste kõrvaldamisel kohtule ümberarvestust esitanud vaid on märkinud, et juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kostjal võlgnevust hageja ees ei ole.
2. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole ümberarvestust esitanud ning põhiosa nõue on kostja poolt täidetud, tuleb esitatud hagi jätta tervikuna rahuldamata.
3. Hagiavalduse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses kohtule vastanud siis kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 4 /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 5