KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. November 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-3422 Haldusasi Dozer

) § 106), millel puudub iseseisev regulatiivne sisu. Tegemist on vastustaja teavitusega nii kaebajale kui ka uuringuloa andjale, et uuringuloa taotlusega koos olnud Liiva kinnistu omaniku nõusolek kaevandamiseks on tagasi võetud. 9. Ka tuvastamisnõudes tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud 20.11.2024 otsuse punkt 2 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning see ei ole ka õigusvastane. Seejuures märgib kohus, et ehkki kehtivast õigusest ei tulene vastustajale konkreetset õiguslikku alust toimingu tegemiseks, siis seaduse reservatsiooni põhimõttest (põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause,

§ 3

lg 1) tulenevalt ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul. Seaduses sätestatud õiguslik alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi või vabadusi (

§ 107lg 1 teine lause).

Kohtu hinnangul ei takista 20.11.2024 otsuse punkt 2 kaebaja õigust ettevõtlusega tegeleda. Õige on ka vastustaja osutus, et uuringuloa saamine ei anna õigustatud ootust kaevandamisloa saamiseks. Lisaks märgib kohus, et on ilmselge, et kui kaebaja oleks selle nõusoleku esitanud kaevandamisloa menetluses, siis oleks vastustaja hinnang sellele olnud samasugune otsuse punktis 2 toodule. Nagu kaebaja õigesti oma kaebuse punktis 2.3.2 märgib, et puudub teadmine, milline seisukoht võib Liiva kinnistu omanikul olla kaevandamisloa taotluse esitamise ajal (nt on kaebaja pöördunud Liiva kinnistu omaniku nõusolekuga seoses kohtusse), kuid see ei väära asjaolu, et Liiva kinnistu omanik edastas 19.11.2024 vastustajale kirja, milles märgib: „Mina /…/ Liiva kinnistu omanik ei ole andnud nõusolekut kaevandamiseks Lauri Topi kinnistul.“.6 Kui asjaolud muutuvad, siis saabki kaebaja need tõendid taotlusele lisada, et MaaPS § 50 lg-s 10 sätestatud nõusolekut tõendada. 10. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 37 lg 2 punkt 6 lubab toimingu peale tuvastamiskaebuse esitamist. Tuvastamiskaebuse esitamise õigus on aga isikul halduskohtus vaid juhul, kui kaebuse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1) ning kaebeõigus ei ole muude normidega täiendavalt piiratud (nt HKMS § 45 lg-d 2 ja 3). Kohtu hinnangul ei riku 20.11.2024 otsuse punkt 2 kaebaja õigusi, kuna sellest ei tulene käske ega 1 Vaidlustatud otsus on kättesaadav digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel (edaspidi dtl) 48–52. Keskkonnaamet (MaaPS § 26). 3 Dtl 12–33. 4 Dtl 27. 5 Kaebuse lisa 1, dtl 23. 6 Dtl 94. 2 3

§ 40lg 2), ehkki vaidlust ei ole, et kaebaja seisukoha vastustajale esitas7.

1. Kaebajal säilis vabadus otsustada oma majandustegevuse üle samas mahus nagu enne 20.11.2024 otsuse punkti 2 tegemist ning punkt 2 ei takistanud kaebajale uuringuloa andmist. Seisukohta, et 20.11.2024 otsuse punkt 2 kaebaja õigusi ei piira, ei muuda ka asjaolu, et kaebaja muutis kaevandamisloa taotluses kaevandamise piire. Kui kaebaja leidis, et Liiva kinnistu maaomaniku nõusolek on kehtiv ning vastustaja sedastus väär, siis oleks tal olnud õigus esitada Keskkonnaametile kaevandamisloa taotlus soovitud kujul. Vaidlustatud otsuse punkt 2 seda ei takistanud. Samuti ei takista vaidlustatud otsuse punkt 2 uuesti Liiva kinnistu nõusoleku küsimist ning seda korda siis uuringu tulemusel tuvastatud maavara kaevandamiseks. Sel põhjusel ei nõustu kohus ka kaebajaga, et vastustaja otsustus välistab juba ette siduvalt tulevikus kaebajale kaevandamisloa väljastamise.
2. Isegi kui vastustaja oleks 20.11.2024 otsuse punkti 2 jätnud otsusest välja, siis ei oleks see kuidagi muutnud olukorda, et Liiva kinnistu omanik on selgelt väljendanud, et tema nõusolek kaevandamisele ei laiene. Seejuures märgib kohus, et arvestades uuringuruumi tegelikku asukohta ning Liiva kinnistu omaniku nõusoleku lehel olevat kaardimaterjali, siis need ei ühti ning visuaalselt ei ole uuringualana tähistatud Liiva kinnistu naaberkinnistuks olevat Lauri-Topi kinnistut
3. Kuna kohaliku omavalitsuse ülesanne on nii uuringuloa- kui ka hilisemalt kaevandamisloa menetluses tagada ka kohalike elanike huvide kaitse, siis ei saa vastustaja 20.11.2024 otsuse punkti 2 pidada meelevaldseks, ebaproportsionaalseks või õigusvastaseks. Seejuures märgib kohus ka seda, et kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel võib uuringuloa andmisest keelduda kaevandamisega seotud põhjendustel, kui juba uuringuloa menetluses on ilmselge, et kaevandamisloa andmine konkreetses uuringuruumis on välistatud (Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2022 otsuse nr 3-20-2094 punkt 17).
4. Kohus jääb enda varem väljendatud seisukoha juurde, et kohalik omavalitsus ei saa otsustada Keskkonnaameti eest, kas ja kuidas käsitada uuringuloa taotluse menetluses esitatud nõusolekut kaevandamiseks, kuid ühestki õigusaktist ei tulene kohalikule omavalitsusele ka keeldu selgitada oma positsiooni kaevandamisloa taotluse menetluses, kui neile on saanud teatavaks, et maaomanik on nõusoleku tagasi võtnud ning kaevandamisloa taotluse esitamiseks MaaPS § 50 lg-s 10 sätestatud maaomaniku nõusolek puudub.
5. Kohtu hinnangul on hea halduse põhimõtte ning

§ 5

lg-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas, et kui kohalikule omavalitsusele saab haldusmenetluses teatavaks mõni asjaolu, mis isiku lõppeesmärgi saavutamist võib takistada (nt praegusel juhul asjaolu, et maaomanik on kaevandamiseks antud nõusoleku tagasi võtnud), et sellisel juhul sellest isikut ka teavitatakse. Ka on selline lähenemine kooskõlas

§-s 36 sätestatud selgitamiskohustusega, kuna uuringuloa taotlusest nähtub üheselt, et kaebaja soov on kaevandada ning teha seda Liiva kinnistul asuvast elamust lähemal kui 100 meetrit. Kuna maaomaniku nõusolek on kaevandamisloa taotluses kohustuslik, siis sellise nõusoleku tagasivõtmine on asjaolu, millega kaebajal tuleb arvestada.

1. Kuigi kohus möönab, et vastustaja oleks võinud jätta ka 20.11.2024 otsuses punkti 2 sõnastamata või sõnastada selle muul viisil, siis see ei muuda kuidagi 20.11.2024 arvamuse andmise ajal eksisteerinud faktilist olukorda.
2. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. 7 8 Dtl 45–46 Vrdl dtl 27 ja 32 4