Obsah (6)

§ 109§ 119§ 111§ 85§ 153§ 110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-23-12

§ 109lg 1 teine eeldus – võlausaldajate huvide kahjustamine.

Selle eelduse kontrollimisel kohaldab kohus omakorda

§ 109

lg 1 alusel tehingu 3 tagasivõitmise üldalusena § 110 lg 1 p 3, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, kui:  tehing tehti kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja  võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve ning  tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Vaidlust ei ole selles, et tehing on tehtud 3 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Hageja on veenvalt põhistanud ja tõendanud, et võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldajate huve. Võlgnikul on vähemalt üks võlausaldaja. Võlgniku pankroti väljakuulutamise lahend on jõustunud, seega maksejõuetuse osas vaidlust olla ei saa. Kohus luges maksejõuetuse tekkinuks

1. a teisest poolest. Seega oli kostja võlgniku lähikondsena
2. veebruaril 2019 tehingu tegemise ajal teadlik, et tehing kahjustab võlausaldajate huve. Arvestades arbitraažikohtu otsust, millega Novutechilt mõisteti võlgniku kasuks välja 239 900 eurot 1 senti ja Novutechi tolle aja majandusaasta aruannet, võis eeldada, et Novutechil oli piisav võimekus nõuet täita. Võlgnik, loovutades nõude kostjale tasuta, on vähendanud vara kogumit, mida pankrotimenetluses saanuks ära kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. 7 kuud enne lepingu sõlmimist asutatud kostjal puudusid nõude sissenõudmiseks rahalised vahendid. Nõude sissenõudmiseks vajaliku raha laenas kostjale tema ainuosanik K. Olei. Puudub mõistlik selgitus, miks ta sai laenata seda raha kostjale, aga mitte võlgnikule. K. Olei oli samaaegselt mõlema äriühingu seaduslik esindaja ja pidi olema teadlik mõlema äriühingu majanduslikust olukorrast, tehingu(te) tegemise ajenditest ning eesmärkidest. Kostja on vaidlustanud hageja väite, et nõue loovutati tasuta ning viitab selle tõendamiseks väidetavale lepingu lisale. Tegemist ei ole lepingu lisaga. Viidatud tõendi on K. Olei allkirjastanud
3. mail 2021, st ajal kui võlgnikul puudus Viru Maakohtu
4. juuli 2020 määruse alusel oma vara suhtes käsutusõigus. Puudub mõistlik selgitus, asjaolud ja tõendid, mis näitaks lepingu lisa sõlmimist suuliselt. VÕS § 11 lg 3 alusel tuleb loovutusleping ja selle lisad sõlmida samas vormis põhilepinguga. Vaidlustatud tehingul on kinke iseloom. Ka kostja enda esitatud andmetel on vara loovutatud ca poole odavamalt, ehk soorituse ja vastusoorituse vahe on 109 101 eurot 60 senti. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et vaidlustatud tehingus olid sooritus ja vastusooritus tasakaalus. Kostja on väitnud, et nõuded, mille sissenõudmine võlgnikelt on raskendatud, ongi tavaliselt väheväärtuslikud. Kostja ei ole seda väidet sidunud kaasuse asjaoludega. Kuna tehingu kehtetuks tunnistamise nõue on põhjendatud, siis on põhjendatud mõista kostjalt

§ 119lg 1 ja lg 3 alusel pankrotivarasse välja 54 496 eurot 75 senti.

Tegemist on rahaga, mille kostja on saanud endale arbitraažikohtu

1. juuli 2021 otsuse täitmise tulemusena täitemenetluse raames. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsuses ja varasemates kohtulahendites vastuolud võlgniku varade vähenemise küsimuses. Võlgnik loovutas nõude kostjale tingimusel, et viimane viib oma kuludega läbi sissenõudemenetluse ja tasub võlgnikule kätte saadud põhiosa, millest võib maha arvestada sissenõudemenetluse kulud. Nõude loovutamisega võlgniku vara ei vähenenud, sest võlgnik sai vastu samaväärse tingimusliku nõude kostja vastu. 4 Nõude tagasivõitmine ei aita võlausaldajate nõudeid suuremas mahus rahuldada. Kohus jaotas valesti tõendamiskoormise, leides, et kostja pidi esitama tõendid soorituse ja vastusoorituse tasakaalu kohta. Nõude väärtust selle loovutamise hetkel ja kostjalt vastu saadud nõude väärtust pidi tõendama hageja. Kuna soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevus on tõendamata, siis puudub alus

§ 111lg 1 p 2 kohaldamiseks.

Nõude väärtuse tuvastamiseks tagasivõitmise hetkel tuleb hinnata, kas ja millises osas on Novutech võimeline nõuet tasuma. Nõude tagasivõitmisel tekib kostjal nõudeõigus tehtud kulutuste ja kokkulepitud tasu hüvitamiseks, mis kokkuvõttes vähendaks võlgniku vara kostja kantud menetluskulude võrra suuremas summas, kui kostjal on õnnestunud Novutechilt sisse nõuda. Kohus leidis valesti, et pärast esialgse lepingu sõlmimist ei tohtinud pooled täiendavaid kokkuleppeid sõlmida. Seetõttu ei andnud kohus õiget hinnangut lepingu tasulisusele. Kohus on kohaldanud valesti

§ 85lg-t 1 ja Ts

ÜS § 118 lg-t 1 ja 2, asudes seisukohale, et K. Oleil ei olnud 20. mail 2021 õigust varasema kokkuleppe kirjalikuks vormistamiseks ja kinnitamiseks. Kohus ei tuvastanud, et tagasivõidetav nõue oleks hävinenud ega selle üleandmise võimatust, seega ei ole põhjendatud

§ 119lg lg 3 alusel kostjalt hüvitist nõuda.

Täitmisel oleva nõude jääk on 240 244 eurot 19 senti. Täitmisel olev nõue on suurem kui hageja tagasivõitmiseks esitatud nõue 239 900 eurot 1 sent. Seega puudub alus nõuda kostjalt

§ 119lg 4 kohast hüvitist, sest nõue ei ole vähenenud.

Kohus on vastuolus tõenditega leidnud, et kostja sai enda valdusse arbitraažikohtu

1. juuli 2021 otsuse täitmise tulemusena 54 496 eurot 75 senti. Kohus jättis hindamata tõendid, sh ajutise halduri aruande, varasemate tsiviilasjade kohtumäärused ja arbitraažimenetluse kulude sisu. Seetõttu on otsus ebapiisavalt põhjendatud ega tugine täielikule tõendite analüüsile. Maakohus jättis hindamata nõuete väärtuse, lepingu tasulisuse ja võlgniku varade tegeliku olukorra. Pankrotihaldur on käitunud vastuoluliselt ja õigusi kuritarvitanud. Pankrotihaldur käitus vastuolus hea usu põhimõttega. Tagasivõitmine on majanduslikult ebaotstarbekas.
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude kostja kanda jätmist. vastu ja taotleb selle rahuldamata ning Hageja hinnangul ei ole kostja vaidlustanud, et:  leping sõlmiti enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist ja enne võlgniku pankroti väljakuulutamist (otsuse p 5);  leping sõlmiti 3 aasta jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist (otsuse p 6.1);  võlgnikul oli lepingu sõlmimise ajal vähemalt üks võlausaldaja (otsuse p 6.2.1.);  võlgniku maksejõuetus oli tekkinud 2018 teisest poolest (otsuse p 6.2.2);  kostja on võlgniku lähikondne (otsuse p 6.3);  kostja oli võlgniku lähikondsena lepingu sõlmimise ajal teadlik, et leping kahjustab võlgniku võlausaldajate huve (otsuse p 6.2.2);  asjakohatud on kostja väited, mille kohaselt on võlgniku pankrotitoimkonna liikmed huvide konfliktis ning hagejat on karistatud (otsuse p 12). Apellatsioonkaebuse põhjendusi arvestades vaidlevad pooled selle üle, kas lepingu sõlmimisega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve ning kas hagejal on lepingu kehtetuks tunnistamise korral õigus kostjalt välja nõuda 54 496 eurot 75 senti. 5 Lepingu sõlmimise ajal oli nõuete arvutuslik suurus kokku vähemalt 329 800 eurot 2 senti, sh müügihinna lõppmakse tasumise nõue 164 900 eurot 1 senti ja viivised 164 900 eurot 1 senti eurot. Arbitraažikohtu otsusega rahuldati nõuded kokku 239 900 euro 1 sendi ulatuses, sh müügihinna lõppmakse nõue 164 900 eurot 1 sent ja viivis 75 000 eurot. Arbitraažikohtu otsusega on tuvastatud, et nõuded olid vähemalt 239 900 euro 1 sendi ulatuses kehtivad. Leping ei sisalda kostja kohustust maksta nõuete eest võlgnikule tasu. Sellist kokkulepet ei sisalda ka lepingu lisad. Nõuete tasuta loovutamine on tuvastatud ka arbitraažikohtu otsuse ps
3. Novutechil oli lepingu sõlmimise ajal vara müügilepingust tulenevate nõuete rahuldamiseks. Lepingu alusel kostjale loovutatud nõuete väärtus oli lepingu sõlmimise hetkel võrdne nõuete suurusega, so vähemalt 239 900 eurot 1 senti. Kuna võlgnik loovutas nõuded kostjale tasuta, siis jäi võlgnik lepingu sõlmimise tõttu ilma vähemalt 239 900 eurost 1 sendist. Seetõttu kahjustas võlgnik lepingut sõlmides teadlikult oma võlausaldajate huve. Võlgniku ja kostja vahel puudub tasukokkulepe, kuna kostja sõnul lepingu lisaks olev tabel ei ole lepingu osa ega ka lepingu lisa ning tabelis kajastatud tasukokkulepet ei ole kunagi tegelikult sõlmitud. Tabel on koostatud tagantjärgi. Lepingul ei olnud selle sõlmimise ajal mitte ühtegi lisa. Tabeli allkirjastamise ajal puudus K. Oleil võlgniku vara käsutamise õigus. Kostja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaks
4. veebruaril 2019 suulise tasukokkuleppe sõlmimist. Suulise tasukokkuleppe sõlmimine on ka eluliselt ebausutav. Leping kahjustaks võlausaldajate huve ka juhul, kui nõuete loovutamine oleks toimunud kostja väidetud tingimustel. Tabeli kohaselt loovutas võlgnik nõuded kostjale tingimusel, et pärast nõuete rahuldamist kohustub kostja tasuma võlgnikule võlgnevuste põhiosa, millest võib maha arvestada sissenõudmise kulud ning lisaks jäävad kostjale viivised ja intressid. Tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga tuleb hinnata üksnes seda, kas tagasivõitmise kaudu õnnestub suurendada pankrotivara. Hageja tõendas, et Novutechil oli lepingu sõlmimise ajal nõuete täielikuks täitmiseks piisavalt vara. Täiteasjas nr 022/2021/4904 jõuti enne hagi tagamise määruse alusel täitemenetluse peatamist Novutechilt sisse nõuda 54 496 eurot 75 senti. Seega on lepingu kehtetuks tunnistamise tulemusena koheselt võimalik võlgniku pankrotivara suurendada vähemalt 54 496 euro 75 sendi võrra. Maakohus ei ole otsuses nõuete väärtusega seonduvat tõendamiskoormist valesti jaganud. Hageja on nõuete väärtust kinnitavad tõendid esitanud. Seetõttu ei saanud kostja hagile vastu vaieldes piirduda ainult vastuväidetega. Kostja ei tõendanud oma vastuväidet, mille kohaselt on nõuete väärtus nõuete suurusest väiksem. Maakohus tuvastas nõuete väärtuse 239 900 eurot 1 senti arbitraažikohtu otsuse ning Novutechi majandusaasta aruande andmete alusel. Nõuete väärtuse ning võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatuse välja selgitamisel ei oma tähtsust võimalikud nõuete sissenõudmiseks kantud kulude hüvitamise nõuded. Arbitraažikohtu otsusega on kostja kulud Novutechilt välja mõistetud. Seega saab kostja kulude hüvitamist nõuda Novutechilt, mitte võlgnikult. Juhul, kui võlgnikul tekiks kostja menetluskulude hüvitamise kohustus, saaks kostja vastava nõude võlgniku vastu esitada üksnes

§ 119

lg 4 ja lg 5 sätestatud korras ja need nõuded rahuldatakse

§ 153lg 1 p 3 alusel pärast kõigi teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Seetõttu puudub kostja väidetavatel vastunõuetel mõju võlgniku olemasolevate võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatusele. Võlgniku väidetavad likviidsusprobleemid ei õigusta nõuete tasuta loovutamist kostjale. 6 Lepingu sõlmimise ja nõuete kostjale üle andmise järgselt on Novutech nõuete rahuldamiseks kostjale tasunud 54 496 eurot 75 senti. Selles ulatuses on nõuded täitmisega lõppenud. Lõppenud nõuete osas ei ole lepingu tagasivõitmise tagajärgede saabumine võimalik. Kostja väidab, et kostjale maksti rahas ainult 35 248 eurot 43 senti ja 19 248 euro 32 sendi ulatuses on nõuded vähenenud tasaarvestuse tulemusel. Tasaarvestus on VÕS § 186 p 2 kohaselt üks võlasuhte lõppemise alus. Seetõttu ei oma asjaolu, et kostja kasutas nõudeid osaliselt enda kohustuste täitmiseks tasaarvestuse teel, nõuete täitmise ulatuse tuvastamisel tähtsust. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et Novutech on täitemenetluses nõuete asemel täitnud hoopis kostja menetluskulude hüvitamise nõuet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p-st 2¹ lähtudes tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
2. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas
3. veebruaril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutati nõue tasuta, või alternatiivselt on alus lugeda soorituse ja vastusoorituse ebavõrdsuse tõttu nõude loovutamine kinkeks. Samuti on vaidlus selles, mis alusel ja mis ulatuses on võlgnikul õigus nõuda tagasitäitmist või loovutatud nõude väärtuse hüvitamist ning kas ja mis alusel on kostjal õigus nõuda kulude hüvitamist.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et asjas esitatud asjaolud täidavad

§ 109lg-s 1 sätestatud eeldused ja Ts

MS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses.

§ 109

lg 1 järgi tagasivõitmisel tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kuna tagasivõitmise hagi esitab haldur, on halduri kohustuseks tõendada faktilise asjaoluna, et võlausaldajate huvid on tegelikult kahjustatud. Kostja väited, et nõude loovutamisega ei kahjutatud võlausaldajate huve, ei ole õiged. Kinkelepingu tagajärjel võlgniku kui kinkija vara reeglina väheneb, kuna kinge tehakse ilma vastusoorituseta. Riigikohtu praktika kohaselt võib igasugune võlgniku vara vähenemine olla potentsiaalselt võlausaldajate huve kahjustav (RKTKo 13. veebruar 2019, 2-16-8552, p 33). Praegusel juhul loovutas võlgnik nõude, mille sissenõudmise perspektiiv oli hea (seda kinnitab kostja tegevus nõude sissenõudmisel ja saadud tulem) ja loovutus oli tasuta, seega pidi olema nii võlgnikule kui kostjale olema arusaadav, et ta sellega kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huve. 9. Ringkonnakohus märgib, et maakohus kontrollis ekslikult hageja nõude põhjendatust esmalt

§ 110

lg 1 p 3 üldaluse järgi, kuid see eksimus ei toonud lõppjäreldusena kaasa ebaõiget kohtulahendit. Kui on tegemist kinkelepingu tagasivõitmisega, tuleb kõigepealt kontrollida, kas tagasivõitmine on võimalik §-de 111 alusel, kui aga mitte, siis on põhjendatud täiendavalt kontrollida, kas tagasivõitmine on võimalik § 110 alusel.

§ 111

lg 3 alusel võib kinkelepinguga samadel tingimustel kehtetuks tunnistada ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kasvõi osaliselt kinke iseloom. 7

§ 111

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kostja ei vaidlustanud maakohtus tuvastatud asjaolu, et nõue loovutati 7. veebruaril 2019, seega enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist ja enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, kuid

§ 111lg 1 p 2 nimetatud viie aasta jooksul.

Asjas ei ole vaidlust, et kostja oli võlgniku lähikondne.

1. Kostja kordab apellatsioonkaebuses samu vastuväiteid, mida ta esitas maakohtule, et nõuet ei loovutatud, vaid see anti kostjale põhinõude ulatuses summa tasumise vastu, samuti, et tõendamata on loovutatud nõude väärtus ja tõendamata on ka soorituse ja vastusoorituse väärtuste suhe. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et nõue loovutati tasuta ning et nõude loovutamise lepingul puudus lisa. Kostja apellatsioonimenetluses esitatud väited ei anna alust maakohtu järeldusi muuta.
2. Kostja väited, et maakohus hindas tõendeid valesti ja pankrotihaldur S. Pildeni
3. mai 2021 e-kiri tõendab, et nõude loovutamise lepingule lisaks sõlmiti kokkulepe kostja esitatud tingimustel (dtl 187), ei ole õiged. Viidatud e-kiri tõendab, et pankrotihaldur ei lugenud kokkulepet sõlmituks ja palus K. Oleil esitada sellekohased tõendid. Praeguse asja menetluses sellised tõendid puuduvad, seega hindas maakohus asjas esitatud tõendeid õigesti.
4. Kostja viited teistes asjades tehtud kohtulahendites esitatud seisukohtadele ei ole asjakohased, kuna menetlusosalised on erinevad ja põhjendustes esitatud seisukohad ei ole pooltele ega praegust asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
5. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et tõendamata on nõude väärtus ja võimalik soorituse ja vastusoorituse suhe. Maakohus on esitanud põhjendused nõude väärtuse kohta ning alternatiivselt esitanud ka põhjendused juhuks, kui oleks tõendatud kostja väited vastusoorituse kohta. Viimasel juhul jääks vastusooritus sooritusest poole väikesemaks, mis annab aluse lugeda nõude loovutamine kinkeiseloomuga tehinguks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et praegusel juhul tuleb nõude väärtuse tuvastamiseks hinnata, kas ja millises osas on Novutech võimeline praegusel ajal nõuet täitma. Hageja nõue on suunatud juba täidetud nõude osale. Kostja väited oleksid asjakohased juhul, kui kohaldamisele kuuluks

§ 119lg 1 ja loovutatud nõue tuleks võlgnikule tagasi anda.

1. Asjasse mittepuutuvad on kostja väited pankrotitoimkonnaga seoses. Hageja nõude alus ja sellele esitatud vastuväited ei puuduta pankrotimenetluse toiminguid.
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja tagasivõitmise nõue kuulub rahuldamisele

§ 111lg 1 p 2 alusel ja võlgniku ning kostja vahel 7.

veebruaril 2019 sõlmitud nõude loovutamise leping kui käsutustehing tuleb tunnistada kehtetuks. Maakohus on esmalt kontrollinud

§ 110

lg 1 p 3 eeldusi ja leidnud, et loovutusleping tuleb nimetatud sätte alusel kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused tuleb lugeda alternatiivselt esitatuks, juhuks, kui kinkelepingu tagasivõitmine peaks ära langema. 16.

§ 119

lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Ringkonnakohus leiab, et loovutatud nõue on 54 496 euro 75 sendi osas täitmisega lõppenud.

§ 119

lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool 8 hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud „muu alus“ on praegusel juhul asjaolu, et loovutatud nõue on hagis toodud ulatuses täitmisega lõppenud, mistõttu loovutuse aluseks olevat nõuet ei saa kostja võlgnikule tagastada

§ 119lg 1 alusel.

Eeltoodud põhjustel rahuldas maakohus õigesti hageja nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja Novus OIL OÜ(pankrotis) pankrotivarasse 54 496 eurot 75 senti. 17. Kostja väited, et ta on loovutusega saadud nõudega seoses, sh selle sissenõudmiseks, teinud kulutusi, mida tuleb praeguses asjas arvestada, ei ole õiged. Õige on hageja seisukoht, et vahekohtu otsusega jäeti kostja menetluskulud Novutech OÜ kanda. Ka muude kulude nõue ei ole praeguses asjas põhjendatud. Õige on küll see, et tehingu tagasivõitmise järel tekib poolte vahel alusetu rikastumise võlasuhe, mis eeldab vastastikust tagasitäitmist ja kostja saab esitada oma nõuded vastavalt

§ 119lg-tele 4-6.

Praegusel juhul oli kostja võlgniku lähikondne, kellele asja materjalide kohaselt loovutati nõue mõlema lepingupoole teadmisel selleks, et võlgnikult ei saaks loovutatud nõude alusel saadut kinni pidada võlausaldaja (Maksu- ja Tolliamet) sissenõutavaks muutunud nõuete katteks. Eeltoodut kinnitas kostja, kes väitis, et võlgnik ei saanud nõuet ise sisse nõuda, kuna tema arved arestiti.

§ 119

lg 5 kohaselt, kui teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta võlgnikule üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana. Sel juhul loetakse teise poole hüvitisenõue tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus pankrotiseaduse § 153 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõuetega. Kostja kui nõude loovutuse tehingu teine pool pidi tehingut tehes sellega arvestama, et tehes võlgnikuga võlausaldajate huve kahjustava tehingu, võib ta tagasivõitmise korral jääda ilma saadust, mis tuleb pankrotivarasse välja anda või see hüvitada, saamata enda poolt üleantut tagasi ega ka reaalset hüvitist. Kostja ei ole praeguses menetluses esitanud vastuhagi, kui kostja leiab, et tal on õigus saada tagasivõitmise tagajärjena hüvitist, siis

§ 119

lg 6 järgi on tal õigus esitada nõue kuue kuu jooksul tagasivõitmise korras tehingu teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest. 18. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt maakohtu otsuses märgitule otsustab menetluskulude rahalise suuruse ning menetluskulude väljamõistmise üle maakohus TsMS § 177 lg 2 ja § 179 lg 2 järgi eraldi määrusega pärast kohtuotsuse (või menetlust lõpetava määruse) jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 9