← Eesti

4-23-2162/41

Obsah (5)§ 2§ 19§ 22§ 174§ 38

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 19 lg 3 kohaldamist tingivaid asjaolusid (menetlusalune isik ei ole psüühikahäire tõttu ise suuteline end esindama). Seda seisukohta põhjendas maakohus muu hulgas asjaoluga, et R. R. keeldus kohtu pakutud kohtupsühhiaatria ekspertiisist. 4-23-2162

  1. Maakohtu otsuse vaidlustas R. R.. Ta taotles lisaks õigeksmõistva otsuse tegemisele ringkonnakohtult ka riigi õigusabi korras kaitsja määramist.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. septembri
  4. a määrusega apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu

§ 2ja kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Taotlust kaitsja määramiseks ringkonnakohus ei rahuldanud, leides, et R. R. on võimeline enda õigusi ise kaitsma. Kohtukolleegium märkis, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. R. Ri apellatsioonis ei ole tõsiseltvõetavaid argumente, mille alusel öelda, et maakohus on eksinud väärteokoosseisu tuvastamisega või karistuse mõistmisega.

  1. R. R. esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks. Riigikohus rahuldas taotluse
  2. novembril
  3. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  4. Ringkonnakohtu määruse vaidlustas menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb lahendi tühistamist ja asja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. R. R-ile oleks tulnud anda riigi õigusabi. Menetlusalune isik ei ole võimeline ise enda õigusi kaitsma. Ringkonnakohtul ei olnud alust asuda seisukohale, et R. R-i apellatsioon oli ilmselt perspektiivitu, sest hindamata on jäetud mitmed olulised asjaolud, sh kas R. R-i käitumine vastab väärteotunnustele ning kas süü tõendamiseks on kogutud piisavalt tõendeid.
  5. Kohtuväline menetleja nõustub vastuses määruskaebusele maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium nõustub kaebuse esitajaga, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud jätta menetlusaluse isiku apellatsiooni KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
  7. Kaebus on KrMS § 326 lg 3 mõttes ilmselt põhjendamatu siis, kui ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et kaebaja asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu lahendis, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust kaebuse piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata (RKKK 16.12.2022, 1-22-510/38, p 13).

§ 2annab võimaluse juhinduda Kr

MS § 326 lg-st 3 ka väärteomenetluses.

  1. Kolleegiumi hinnangul on väärteoasjas tekkinud piisavalt kahtlusi, mille tõttu oleks ringkonnakohus pidanud menetlusaluse isiku apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama.
  2. R. R. leiab apellatsioonis, et tema tegevus ei vasta KarS § 262 lg 1 alusel karistatava teo tunnustele, ja esitab ka sellekohased põhjendused. Samuti sisaldab apellatsioon selgeid etteheiteid tõendite uurimata jätmise ja kaitseõiguse puuduliku tagamise kohta.
  3. Riigikohtu senises praktikas on toonitatud, et kaebusele üldise hinnangu andmine pelgalt eelmenetluses ei saa asendada kriminaalasja sisulist kohtulikku arutamist ringkonnakohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsiooni argumente (vt nt RKKK 02.12.2022, 1-22-250/50, p 9). 2

(4)4-23-2162
  1. KarS § 262 lg 1 alusel tehtud väärteoetteheite puhul tuleb muu hulgas tuvastada, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid (KorS § 55 lg 1; vt nt RKKK 02.06.2017, 3-1-1-15-17, p 21). Selle kindlakstegemine sõltub igal üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus R. R. KorS § 55 lg-s 1 sätestatud käitumise üldnõudeid sellega, et ta häiris sotsiaalosakonna ruumides nuga puhastades ametnikke, kes tundsid end ohustatuna. Kohtupraktikas ei ole selgeid viiteid, mis annaksid aluse jaatada R. R-i käitumise ilmset etteheidetavust KorS § 55 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnang, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega, ei ole seetõttu põhjendatud.
  2. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel tuvastada, kas R. R-i käitumine vastab mõnele KorS §-s 55 märgitud tunnusele. Kui menetlusaluse isiku tegevus on formaalselt paigutatav eelviidatud normi alla, siis tuleb hinnata, kas tegemist on sellise käitumisega, mida saab pidada piisavalt intensiivseks (vt nt RKKK 13.12.2019, 1-18-7276, p 13).
  3. Kolleegium nõustub kaebuse esitajaga selleski, et maa- ja ringkonnakohtu põhjendused riigi õigusabi vajaduse puudumise kohta on olnud ekslikud.
  4. Maakohtu otsustus siduda riigi õigusabi määramine kohtupsühhiaatria ekspertiisi tegemisega on arusaamatu.

§ 19

lg 3 näeb tõepoolest ette, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik muu hulgas juhul, kui menetlusalune isik ei ole psüühikahäire tõttu suuteline end ise esindama. Väärteomenetluses saab menetlusalusele isikule riigi õigusabi aga anda ka siis, kui ei esine

§ 19lg-s 3 märgitud aluseid.

Sellisel juhul tuleb analüüsida isiku majanduslikku seisukorda ning tuvastada, ega ei esine riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid (

§ 22lg-d 1 ja 2; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 ja § 7).

  1. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et R. R. on RÕS § 7 lg 1 p 1 tähenduses isik, kes on võimeline oma õigusi ise kaitsma. R. R-i kohtutele esitatud e-kirjadest, maakohtu istungil avaldatust ja apellatsioonist on näha, et menetlusalune isik saab küll aru temale etteheidetavast väärteost, kuid ei ole suutnud esitada piisavalt selgeid argumente, mis aitaksid tal vajalikul määral ennast kaitsta. Ringkonnakohtu määruse põhjendid on vastuolulised ja ebaveenvad. Ühest küljest tõdeti, et R. R-i apellatsioon ja riigi õigusabi taotlus ei vasta seaduse nõuetele ning ta ei suuda esitada õiguslikult vaieldavas küsimuses (vt ülal p 14) mingeid tõsiseltvõetavaid argumente, siis aga leiti, et ta on võimeline ise oma õigusi kaitsma.
  2. Samas ei soostu kolleegium kaitsja seisukohaga, et väärteomenetluses tuleb isiku taotlusel määrata talle alati riigi õigusabi korras kaitsja.

§ 19

lg 3 sätestab, millal on väärteoasja kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Kui menetlusalune isik neile tingimustele ei vasta, tuleb lähtuda riigi õigusabi seaduses sätestatust, mis annab kohtule kaalutlusõiguse kaitsja määramisel. 20. Jättes apellatsiooni põhjendamatult läbi vaatamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 174

p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 150 lg-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. septembri
  2. a määruse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.
  3. R. R-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 280,80 eurot, sh käibemaks 46,80 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal väärteoasja materjaliga tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks 195 minutit. Need toimingud on vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Seetõttu tuleb taotlus RÕS § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  4. juuli
  5. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 9 lg 2 alusel rahuldada. Kuna kolleegium teeb

§ 174

p-s 7 nimetatud lahendi, jääb see menetluskulu

§ 38lg 1 ja KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. 3

(4)4-23-2162 (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.