RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 214 lg-le 1 prokuratuuri nõusolekul. Prokuratuuri luba ei pea olema kirjalik. Suulise loa andmist on kinnitanud nii KAPO kui ka prokuratuur. Loa andmine vastas ka

§ 214

lg 2 tingimustele ning uurimisasutus tutvustas kohtueelse menetluse 1-24-2128 andmeid üksnes osas, mis oli vajalik seadusega pandud eesmärkide täitmiseks. Pole tõendatud, et sellega osutati survet töösuhte lõpetamiseks.

1. Kaebaja vaidlustas maakohtu määruse ringkonnakohtus, taotledes kahju hüvitamist 32 461,52 euro ulatuses.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtueelse menetluse andmete avaldamisega ei rikutud andmekaitse nõudeid. Prokuratuur andis loa tutvustada kogutud andmeid üksnes tööandja esindajatele, järgides sellega isikuandmete töötlemise minimaalsuse nõuet.

§ 152

lg 3 järgi lähtutakse isikuandmete kaitse seadusest tulenevate andmesubjekti õiguste teostamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust. Menetlusseadustik ei kehtesta

§ 214lg-s 1 märgitud loale vorminõudeid.

KAPO-l on õigus töödelda isikuandmeid oma ülesannete täitmiseks või täitmise tagamiseks (JAS § 211 lg 1 p-d 1 ja 2). Tööandjal oli pärast andmetega tutvumist võimalik töösuhet jätkata. Kaebaja töösuhe lõppes poolte kokkuleppel, mistõttu pole seda õiguslikult võimalik siduda tema kohta kogutud andmete avaldamisega tööandjale. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Kaebaja palub Riigikohtul hüvitada talle tekitatud kahju ja menetluskulud ning tuvastada, et prokuratuur lubas andmeid avaldada õigusvastaselt ja KAPO avaldas need lubamatult. Kaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised.
2. Ringkonnakohus täiendas maakohtu määrust (

§ 337

lg 1 p 2), mistõttu pidi jätma menetluskulud

§-de 187 ja 185 lg 1 koosmõjus riigi kanda. 7.

§ 152

lg 3 ei välista isikuandmete kaitse seaduse kohaldamist, vaid väljendab põhimõtet, mille kohaselt tuleb isikuandmete töötlemisel lähtuda nii kriminaalmenetluse seadustikust kui ka isikuandmete kaitse seadusest. Prokuratuur peab tõendama isikuandmete töötlemise õiguspärasust. Tagantjärele antud suuline kinnitus pole selleks piisav. Andmete töötlemise fikseerimise kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis näevad ette IKS §-d 36 ja

1. Füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist käsitleb Euroopa Liidu
2. aprilli
3. a direktiiv 2016/680 (õiguskaitseasutuste direktiiv). See direktiiv kinnitab, et ka mitteautomatiseeritud töötlemissüsteemides tuleb kasutada tõhusaid meetodeid töötlemise seaduslikkuse tõendamiseks.
4. Andmete avaldamiseks ei olnud õiguslikku alust.

§ 12612

lg 3 loetleb ammendavalt alused, millal on lubatud jälitustoiminguga saadud andmeid kasutada nende kogumisest erineval eesmärgil. Menetletavas asjas ei nähtu neist ühtegi. 9. Tööandjale andmete avaldamise tegelik eesmärk oli lõpetada kaebaja töösuhe. Seda kinnitab asjaolu, et KAPO ei järginud oma tegevuses ultima ratio-põhimõtet ega kasutanud mistahes leebemat varianti väidetava korruptsiooniriski tõkestamiseks. Mööda mindi

§-st 141, mis lubab kõrvaldada teatud tingimustel ametist vaid kahtlustatava või süüdistatava. 10. Ringkonnakohus jättis vastamata kaebuse mitmele väitele ega selgitanud, milles seisnes väidetav korruptsioonirisk või avalikkuse huvi andmete avaldamise vastu. Kohus ei hinnanud, kas andmete avaldamine oli kooskõlas

§ 214

lg 2 p-s 4 nimetatud piiranguga, ja jättis arvestamata, et Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul tuleb riigil isiku era- ja perekonnaelu austamise nimel kohtueelse menetluse andmete avaldamisest hoiduda. 2

§-st 152, mis on kooskõlas nii isikuandmete kaitse seadusega kui ka õiguskaitseasutuste direktiiviga. Loa andmine ei ole isikuandmete töötlemine, vaid seda ettevalmistav tegevus. Logimise kohustus kohaldub vaid automatiseeritud töötlemisele, millega praegu tegemist ei olnud. Menetleja ei edastanud tõele mittevastavaid, ebatäielikke või aegunud andmeid. Loa olemasolu on tõendatud. Andmeid tutvustati isiku õigusi kõige vähem riivaval viisil ja ulatuses. KAPO-l oli andmete avaldamiseks õiguslik alus (JAS § 6 p 22, § 211 lg 1 ja § 32 lg 31) ning avaldati vaid selliseid andmeid, mis olid seotud kaebaja tööülesannete täitmisega.

§ 12612

lg 3 reguleerib andmete kasutamise keeldu tõendina, mitte nende avaldamise keeldu. Tutvustamise ajaks olid jälitustoiminguga kogutud andmed lisatud kriminaaltoimikusse ja tegemist oli jälitustoimingu protokolliga

§ 12610tähenduses.

KAPO ei survestanud andmete avaldamisega tööandjat töösuhet kaebajaga lõpetama. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse kohaselt tekitas prokuratuur kaebajale kahju sellega, et andis loa kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks, ja KAPO sellega, et avaldas andmed kaebaja tööandjale. Kahju väljendub töösuhte lõppemise tagajärjel saamata jäänud töö- ja tulemustasus ning töökaotusest tingitud üleelamistest tekkinud mittevaralises kahjus.
2. Ringkonnakohus sedastas õigesti, et kuna kaebaja töösuhe lõppes poolte kokkuleppel, puudub põhjuslik seos töösuhte lõppemise ja väidetavalt tekitatud kahju ning kohtueelse menetluse andmete avaldamise vahel (vt ka RKKK 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 18). Ekslik on kaebuse väide, et kaebaja sisuliselt kõrvaldati ametist. Poolte kokkuleppel töösuhte lõpetamist ei ole võimalik võrrelda, liiati samastada ametist kõrvaldamise kui

§-s 141 sätestatud kriminaalmenetluse tagamise vahendiga. Seetõttu nõustub kolleegium kohtutega selles, et osas, mis seondus prokuratuuri tegevusega, tuli süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus jätta praegusel juhul rahuldamata.

1. Selles osas, milles paluti hüvitada KAPO tekitatud kahju, on kohtud taotluse ekslikult läbi vaadanud. SKHS sätestab süüteomenetluses menetleja tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra (SKHS § 1 lg 1). Tutvustades kaebaja tööandjale salajase pealtkuulamise käigus salvestatud kahtlustatava ja kaebaja vestlusi, ei tegutsenud KAPO süüteomenetluse raames, vaid haldusorganina haldusmenetluses, täites JAS § 6 p-st 22 ja Kaitsepolitseiameti põhimääruse § 8 p-st 9 tulenevaid kohustusi. Seejuures on teabe avaldamine riigi poolt üldjuhul avalik-õiguslik toiming, millega tekitatud kahju hüvitatakse riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 jj alusel ja vaidluse lahendamiseks on pädev halduskohus (RVastS § 17 lg 1).
2. Kuigi SKHS § 13 lg 3 kohaselt võib taotluse või kaebuse jätta läbi vaatamata, kui isikul puudub ilmselgelt õigus nõuda kahju hüvitamist, tuleb seda siiski teha olukorras, kus kohtul puudub pädevus küsimust lahendada. Seega tuleb tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrused osas, millega jäeti rahuldamata KAPO poolt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus, ja jätta taotlus selles osas läbi vaatamata.
3. Määruskaebuses ja selle vastuses sisalduvate väidete kohta, mis puudutavad prokuratuuri rolli kohtueelse menetluse andmete avaldamise loa andmisel, märgib kolleegium järgmist.

§ 214

lg 1 kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel. Seega on nende andmete avaldamine lubatud kriminaalmenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides, kui see ülemäära: 1) ei soodusta kuritegevust ega raskenda kuriteo avastamist; 2) ei kahjusta Eesti Vabariigi või kriminaalmenetluse 3

§-s 214 nimetatud nõuded on täidetud, peab andmete avaldamist taotlev asutus või isik põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta

§ 214lg-s 2 kehtestatud piiranguid.

Näiteks tuleb prokuratuuril keelduda loa andmisest juhul, kui taotlejal on andmete töötlemiseks küll nii pädevus kui ka põhjendatud huvi, kuid see kahjustaks ülemääraselt kriminaalmenetlust või ärisaladust või andmesubjekti või kolmandate isikute õigusi (vrd RKKK 1-22-1949/24, p 42). 18. Olukorras, kus taotletakse jälitustoiminguga kogutud andmete avaldamist, tuleb prokuratuuril lisaks

§ 214

lg-s 2 nimetatud kaalutlustele hinnata, kas andmete kasutamine nende kogumisest erineval eesmärgil on võimalik kooskõlas

§ 12612lg-ga 3.

Selles normis sisalduva loetelu kohaselt võib kogutud andmeid kasutada mistahes vormis nt julgeolekukontrollis, välisinvesteeringu usaldusväärsuse kontrollis ning isiku tööle või teenistusse võtmise ja loa või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks (

§ 12612lg 3 p-d 3, 4 ja 6).

19. Prokuratuuri luba on vaid eeldus kohtueelses menetluses kogutud andmete kasutamiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Kuigi prokuratuur peab tegema oma pädevuse piires kõik võimaliku tagamaks, et hilisem andmete avaldamine oleks õiguspärane, ei saa prokuratuur siiski vastutada andmete avaldaja tegevuse eest. Pärast loa andmist puudub prokuratuuril kontroll avaldaja tegevuse üle ja viimane peab ise veenduma andmete avaldamise õiguspärasuses ka vaatamata prokuratuuri loa olemasolule. 20.

§ 214ei kehtesta loale vorminõudeid.

Kaebaja hinnangul tuleneb IKS §-dest 36 ja 37 kohustus anda luba kirjalikku taasesitamist võimaldaval moel. Kolleegium sellega ei nõustu. IKS § 36 kohaldub automatiseeritud süsteemides tehtavate töötlustoimingute puhul, IKS § 37 näeb aga ette kohustuse registreerida kõik isikuandmete töötlemise toimingute liigid. Taasesitamist võimaldavat vormi ei nõua teisedki IKS-i sätted ja automatiseerimata andmetöötluse korral ka õiguskaitseasutuste direktiiv. Nii rakenduvad automatiseerimata töötlusele üldised isikuandmete töötlemise põhimõtted (IKS §-d 14–16), mis ei kohusta igat töötlemistoimingut kirjalikult fikseerima.

1. Kuigi seadus ei näe loa andmisele ette vorminõuet ning seetõttu võib prokuratuur anda loa ka suuliselt, on siiski oluline, et vajaduse korral oleks loa andmine ja selle tingimused hiljem tõendatavad ja jälgitavad. Selline suunis tuleneb ka õiguskaitseasutuste direktiivi preambuli p-st 56, mis ütleb, et isikuandmeid mitteautomatiseeritud töötlemissüsteemides töötlev vastutav või volitatud töötleja peaks kasutama tõhusaid meetodeid isikuandmete töötlemise seaduslikkuse tõendamiseks, siseseire võimaldamiseks ning andmete tervikluse ja turvalisuse tagamiseks, näiteks logide või muude säilitamisviiside kujul. Praktikas tuleb vastutaval töötlejal iga kord hinnata, kas piisab suulisest loast või tingib menetluse läbipaistvus vajaduse kasutada taasesitamist võimaldavat vormi.
2. Esindaja hinnangul jättis ringkonnakohus määruskaebemenetluse kulud alusetult kaebaja kanda. Menetluskulude hüvitamist määruskaebemenetluses reguleerib

§ 187

. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata ja kaebuse rahuldamata, mistõttu tuli

§ 187

lg 2 kohaselt jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus esitati. Järelikult ei rikkunud ringkonnakohus menetluskulude otsustuse tegemisel menetlusõigust. 4

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a ja Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a määruse osas, millega jäeti rahuldamata taotlus hüvitada KAPO tegevusega tekitatud kahju, ja jätab selles osas taotluse läbi vaatamata. Esindaja määruskaebus jääb rahuldamata.
5. Esindaja taotles kaebuses menetluskulude riigi kanda jätmist, kuid taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist ega kandmist kajastavaid dokumente. Ent ka

§ 175

lg 1 p-s 1 märgitud kulu tõendatuse korral jääks see

§ 187lg 2 esimese lause alusel kaebaja kanda. Eelnevast tulenevalt jätab Riigikohus taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5