Obsah (4)

§ 1§ 403§ 94§ 4034

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. september 2025 Tsiviilasja number 2-24-36

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud. Maakohus peab sõltumata kostja vastuväidete puudumisest omal algatusel kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Praegusel juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad asjaolud tõendada hagejal. Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja lähtus krediidiotsuse kujundamisel oma sise-eeskirja punktist 4.1 ja järgmistest asjaoludest: - krediidisumma ei tohi ületada 90% tagatisvara maksumust; - taotleja tagastab krediiti igakuiselt vastavalt maksegraafikule; krediidi põhiosa ja intressimakse ning varasemad muud kohustused kokku ei tohi ületada 50% taotleja(te) sissetulekust; tagatiseta krediidi ja liisingulepingute lepinguperiood ei tohi olla pikem kui 60 kuud. Kinnisvara tagatisel väljastatakse krediiti maksimaalselt 120 kuuks. Hageja on esitanud kohtule kostja kuue kuu pangaväljavõtte (SEB) ajavahemiku kohta

1. oktoobrist 2019 kuni
2. aprillini
3. Selgitusi, millistele järeldustele hageja kostja esitatud pangaväljavõtte alusel jõudis, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei osanud hageja esindaja kohtuistungil vastata kohtu küsimusele selle kohta, mismoodi kostja pangakonto väljavõtet analüüsiti (dtl 81). Kostja maksevõimet järeldas hageja oma esindaja sõnul pelgalt sellest, et laenu andmisel järgiti oma sisemisi reegleid krediidi andmise kohta. Veel toetus hageja asjaolule, et hageja on Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluv krediidiandja ja kui tema tegevusega oleks probleeme, oleks ta juba ettekirjutused saanud. Maakohus leidis, et eelviidatu on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise jaatamiseks ebapiisav (kui ka eeldada hageja väidete õigsust). Maakohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja sissetulekuks oli vanemahüvitis ja peretoetused kokku keskmiselt 1318 eurot kuus. Ühtlasi on kostja saanud enne laenulepingu sõlmimist kohalikust omavalitsusest ühekordset sotsiaaltoetust ning toimetulekutoetust, mis näitab, et kostja oli rahalistes raskustes juba enne laenulepingu 3 sõlmimist. Kostjal oli laenulepingu sõlmimise hetkel 6 alaealist ülalpeetavat (missugune asjaolu on järeldatav temale makstava peretoetuse suurusest). Kostja igakuised sissetulekud kulusid terves ulatuses igakuiste kohustuste ja püsikulude peale. Tulenevalt eeltoodust asus maakohus seisukohale, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja krediidivõimet piisava hoolsusega. Seega on krediidiandja kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 403

4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 8% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Sellises olukorras peab krediidiandja

§ 4034

lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu summas 12 757 eurot 70 senti. Kostja kohustus maksma ka intressi 8% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks oli 56 kuud, kohustusega tasuda alates

1. juunist 2020 maksegraafiku alusel iga kuu laenu põhiosast ja intressist koosnevaid makseid ligikaudu 273 eurot 73 senti kuus. Hageja on kinnitanud, et kostja on teinud tagasimakseid kokku 7152 eurot 87 senti. Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud piisava hoolsusega, siis on kostjal kohustus tasuda hagejale vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on 5604 eurot 83 senti (12 757,70 – 7152,87). Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise 304 eurot 60 senti. Maakohus tegi hagejale ettepaneku
2. märtsi
3. a kohtumäärusega esitada puhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole järgitud,

§ 4034 lg 7 nõuetele vastav nõude ümberarvestus.

Maakohus hoiatas hagejat, et ümberarvestuse esitamata jätmisel võib kohus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja kohtunõuet ei täitnud, st hageja ei ole esitanud korrektset ümberarvestust selliselt, et kostja tasutud tagasimaksed oleks arvestatud graafikujärgsete maksetena täies ulatuses põhiosa katteks ning vastavalt sellele ümberarvestuse ka viivise nõude osas. Tulenevalt eeltoodust jättis maakohus hageja viivise nõude rahuldamata, sest ilma ümberarvestuseta ei ole mõistlikult võimalik kohtul tuvastada, kas ja mis ulatuses saaks hagejal olla kostja vastu viivisenõue. Viidates TsMS § 163 lg-le 1, jättis maakohus tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest menetluskulud 66% ulatuses kostja ja 34% ulatuses hageja kanda. Hageja on esitanud maakohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 700 eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena 700 * 66% = 462 eurot. 4 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi kostja vastu täielikult. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus vääralt, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning et hageja ei ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud piisava hoolsusega. Kostja avalduses laenu taotlemiseks (hagiavalduse lisa 12) on kostja kirjutanud, et tema igakuine netosissetulek laenu taotlemise ajal oli 1400 eurot, samuti on ta avaldanud, et tal puudusid laenu taotlemise ajal muud laenukohustused. Sama on nähtav ja sellega tõendatav ka kostja kontoväljavõttel (hagiavalduse lisa 13). Seega moodustasid kostja igakuised laenumaksed 273 eurot 33 senti (hagiavalduse lisa 5) 19,5% kostja igakuisest netosissetulekust. Finantsinspektsiooni tarbijaveebis on kirjas, et igakuised tagasimakstavad finantskohustused ei tohiks ületada 1/3 pere sissetulekust, mis hageja puhul oleks olnud 420 eurot. Hinnates kostja krediidivõimelisust, ei lugenud hageja kostja sissetulekute hulka ühekordseid sotsiaaltoetusi ning need ei olnud aluseks laenuotsuse tegemisel. Seega ei ole hageja rikkunud laenuotsust tehes vastutustundliku laenamise põhimõtet ja laenamise head tava. Seda, et kostja oli hagejalt laenu võttes krediidivõimeline, tõendab ka asjaolu, et kostja tasus 3 aastat laenu ning alles siis tekkisid makseraskused. Sõidukile, mille ostmiseks kostja hagejalt laenu võttis, on pandud
2. a 10 käsutuskeeldu, kuid need ei seondu hageja laenuga kostjale. Seega on kostja võtnud endale muid kohustusi pärast laenulepingu sõlmimist hagejaga, kostja maksejõuetuse põhjustasid teised kohustused. Lepingu sõlmimisel ei teadnud ega pidanudki hageja teadma, et kostja võtab endale hiljem selliseid täiendavaid kohustusi, mis teevad tal laenu teenindamise võimatuks. Seega ei rikkunud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet ega laenamise head tava. Kostja huvide eelistamine olukorras, kus kostja on järjekindlalt hoidnud kõrvale nii laenu tasumisega seotud probleemidele lahenduste otsimisest kui ka kohtumenetlusest, ei ole põhjendatud. Kuna kostja ei ole esitanud ühtegi väidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, pole olnud võimalik selliseid väiteid ka igakülgselt, täielikult ning objektiivselt hinnata. Sõiduk, mille ostmiseks laen võeti ja millele on tänaseks seatud 10 käsutuskeeldu, on endiselt kostja oma, samas laenu ei pea maakohtu otsuse järgi ta täiel määral tasuma. See pole laenuandja suhtes õiglane ning pigem võiks kostja tegevust vaadelda pahatahtlikuna, kuivõrd ta on ise oma tegude ja tegevusetusega põhjustanud olukorra, milles ta täna on. Sõidukit on kasutatud ka ettevõtluses, mis seab kahtluse alla maakohtu hinnangu kostja toimetuleku kohta.
3. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta enda seisukohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud hagi osaliselt rahuldamata. Hageja väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.
6. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 5 9.
7. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks leiab, et hageja on rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja miks tuleb hagi rahuldada osaliselt. Hageja viited kostja netosissetulekule ja et sellest tulenevalt moodustasid igakuised laenumaksed 19,5% kostja igakuisest netosissetulekut, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et hageja jättis arvesse võtmata ühekordsed sotsiaaltoetused, ei muuda samuti maakohtu lõppjäreldust. Ringkonnakohtu hinnangul tuli laenu andmisel arvestada praegusel juhul ka sissetulekute iseloomu, mis nähtus hageja konto väljavõttelt. Asjas nähtub, et sissetulek koosnes lisaks ühekordsetele toetustele (sotsiaaltoetusele ja toimetulekutoetusele, mis viitavad selgelt toimetulekuraskustele), vanemahüvitisest ja peretoetusest. Nagu maakohus viitas, oli kostjal laenulepingu sõlmimise hetkel 6 alaealist ülalpeetavat (missugune asjaolu on järeldatav ka temale makstava peretoetuse suurusest) ning et kostja igakuised sissetulekud kulusid terves ulatuses igakuiste kohustuste ja püsikulude peale. Tulenevalt eeltoodust asus maakohus põhjendatult seisukohale, et krediidiandja ei ole hinnanud kostja krediidivõimet piisava hoolsusega. 9.
8. Asjaolu, et kostja suutis laenu mingi hetkeni tagasi maksta, ei muuda järeldust vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas. Ka asjaolu, et hiljem võttis kostja väidetavalt uusi laene, mis muutsid kostja hageja väitel maksejõuetuks, ei muuda järeldust, et laenu andmisel pole hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. 9.
9. Hageja viide sellele, et maakohus on eelistanud kostjat olukorras, kus kostja pole menetluses osalenud, ei anna alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Maakohus pidi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist hindama omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Ka asjaolu, et kostja ei võtnud makseraskuste tekkimisel hagejaga ühendust, ei tähenda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise puhul peaks maakohus hagi täielikult rahuldama. Ka väited selle kohta, kuidas on laenu eest ostetud sõidukit kasutatud või kes on selle omanik praegusel juhul, ei anna alust tuvastada, et kostja oli pahatahtlik, samuti pole see aluseks maakohtu järelduste muutmiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonimenetluses oma seisukohta esitanud ning asjas ei nähtu, et kostjal oleks hüvitatavaid menetluskulusid, siis märgib ringkonnakohus, et kostjale apellatsioonimenetluses hüvitatavad ja kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
11. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt järgmist. Apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu 700 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Hageja vaidlustas maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja hagi rahuldamata. Seega on apellatsioonkaebuse hinnaks 2911 eurot 76 senti ja hageja pidi RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 385 eurot. Kuna hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 700 eurot ehk ettenähtust rohkem, on hagejal TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda riigilõivu 315 euro tagastamist. Riigilõivu tagastamiseks tuleb esitada ringkonnakohtule taotlus. Taotluses tuleb mh märkida konto number, kuhu riigilõiv tagastada, ja konto omaniku nimi. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. 6 (allkirjastatud digitaalselt) 7