Obsah (9)

§ 168§ 444§ 646§ 436§ 329§ 440§ 2§ 376§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Anneli Alekand, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-24

§ 168lg 6 kohaldamiseks.

1. Kostja võttis
2. novembril 2025 esitatud vastuses hagi õigeks, paludes samas jätta menetluskulud hagejate kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 168 lg 6 alusel. MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus rahuldas
2. juuni 2025 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega hagejate hagi täpsustatud hagiavaldusega samas sõnastuses. Maakohus jättis

§ 444lg 3 alusel otsusest välja põhjendava osa.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja I esitas
2. juulil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja
3. septembril 2025 kaebuse täienduse, milles teatab, et ei ole nõus maakohtu otsusega. Arusaamatuks jääb, kuidas saab jagada pärandvara ½ mõttelist osa, kui kogu pärandvara ½ osa kuulub hagejale I ja ülejäänud osa läheb jagamisele hageja I ja laste vahel. Hageja I soovib, et pärandvara hulka kuuluvad esemed (kinnistu, järelkäru ja sõiduauto Nissan) kuuluks talle. Kostja ei aidanud kanda oma isa matusekulusid, mille kogusumma oli 1397,50 eurot ja hoolduskulusid, kokku 143,60 eurot. Isa matusekulud ja haiglakulud tuleks jagada võrdselt. Kostja peaks hagejale hüvitama maakohtu menetluses kantud õigusabikulud 2350 eurot ja tasutud riigilõivu 840 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

§ 646ja § 656 lg 1 p 1 alusel üksnes apellatsioonkaebuse alusel.

Maakohtu otsus tuleb menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes nõuetekohaselt täitmata kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse (

§ 436lg 7).

Kohus peab

§ 329

lg 3 kohaselt kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma juba eelmenetluses (vt ka RKTKo 09.03.2011, 3-2-1-169-10, p 11). Seda kohustust peab kohus täitma ka juhul, kui kostja võtab hagi õigeks, millega kohus on üldjuhul seotud (

§ 440lg 1).

Kuigi hagi õigeksvõtmisel peab kohus hagi rahuldama sõltumata sellest, kas kohtu arvates on hageja nõue põhjendatud, sh kas kohtu arvates on õigeksvõtt pooltevahelisi suhteid ja senist menetluse käiku arvestades mõistlik, peab kohus siiski ka hagi õigeksvõtmisel veenduma, et kohaldamisele kuuluv õigus tunneb hagi rahuldamisega kaasnevat õiguslikku tagajärge, see ei ole vastuolus avaliku korra või oluliste õiguspõhimõtetega, kriminaalkorras karistatav ega muul viisil keelatud (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, § 440, komm 3.4.1).

1. Asja materjalide põhjal ei pruugi maakohtu otsuse resolutsioon olla täidetav, samuti ei pruugi see olla kooskõlas poolte (või vähemalt hagejate) ettekujutusega selle otsuse tähendusest. Hagiavaldusest (p 1.11, dtl 3) ja muudest kohtule esitatud materjalidest (hagejate 3 esindaja kiri kostjale, dtl 79) järeldab ringkonnakohus, et hagejad soovisid täielikult lõpetada poolte ühisomandi kõigi hagis nimetatud pärandvara hulka kuulunud esemete suhtes, jättes kinnistu ja haagise hageja I ning sõiduki kostja ainuomandisse, kohustades seejuures hagejat I tasuma kostjale hüvitist 1058,30 eurot. Maakohus rahuldas hagi hagejate taotletud sõnastuses.
2. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3–5 on sõnastatud nii, nagu tegemist oleks kujundusnõudega, millega kohus ise teeb soovitud muudatuse ehk lõpetab ühisomandi. Selline käsitlus ei ole kooskõlas seaduse ja Riigikohtu pikaajalise praktikaga. Jättes asja või õiguse ühele kaas- või ühisomanikule, asendatakse kohtulahendiga teiste tahteavaldused omandi üleandmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 kohaselt (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 25.1). Sellise nõude puhul on tegemist sooritusnõude, mitte tuvastusnõudega (RKTKo 20.12.2016, 3-2-174-16, p 15.3), seega peab kohtulahendi resolutsioon, millega jäetakse asi ühele ühisomanikule, olema sõnastatud selliselt, et kostjat kohustatakse andma tahteavaldus omandi üleandmiseks.
3. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 8 kohustanud hagejat tasuma kostjale 1058,30 eurot. Riigikohus on selgitanud, et kohus peab eset ühele kaasomanikule (või ühisomanikule) jättes ja hüvitamise kohustust talle pannes ka otsustama, kas hüvitis mõistetakse talt välja või nähakse see ette eseme omandamise eeldusena, st omandamiseks vajalike tahteavalduste andmise kohustuse täitmisest keeldumise vastuväitena VÕS § 110 lg 5 mõttes (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26). Maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 sellele nõudele ei vasta.
4. Lisaks on maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt lõpetatud poolte ühisomand ainult ½ kinnistu (otsuse resolutsiooni p 3), haagise (otsuse resolutsiooni p 4) ja sõiduki (otsuse resolutsiooni p 5) mõttelise osa suhtes, mis tähendab, et ülejäänud ½ osas kuuluksid need esemed endiselt poolte ühisomandisse, kui otsus oleks muus osas täidetav.
5. Ilmselt oli hagejatel hagis sellist taotlust esitades ettekujutus, et ½ mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest esemetest juba kuulub hagejale I, sest tegemist oli ühtlasi ka abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemetega. See seisukoht ei põhine seadusel. Kuigi vaidlust ei ole selles, et abikaasade (hageja I ja pärandaja) varalistele suhetele kohaldus varaühisuse režiim (perekonnaseaduse (PKS) § 25 ja § 211 lg 1), et tegemist oli abikaasade abielu ajal omandatud esemetega ja et vara jagamisel eeldatakse abikaasade osade võrdsust (PKS § 37 lg 3), ei saa üleelanud abikaasa sellises olukorras pärast teise abikaasa (pärandaja) surma automaatselt ühisvara hulka kuulunud esemete kaasomanikuks ½ mõttelise osa ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et kui pärandaja ja tema üleelanud abikaasa olid eluajal eseme ühisomanikud, kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara hulgas olnud esemed kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi läheb pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et ühisvara hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt. Seega on kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara jagamist (RKTKo 07.06.2023, 2-20-18256/34, p 15.2).
6. Eelnevalt nimetatu ei tähenda, et üleelanud abikaasa, kes on ühtlasi ka kaaspärija, saaks pärandvara ja abikaasade ühisvara jagamisel nõuda ainult sama suurt osa kui teised kaaspärijad. Üleelanud abikaasale kuulub seadusjärgsel pärimisel kahe lapse kõrval jagatavast varast 4/6 (1/2 + 1/3 × 1/2) ja teistele kaaspärijatele ehk praeguses asjas hagejale II ja kostjale kummalegi 1/
8. Kuigi seadus ei nõua, et ühisomanikud peavad kogu ühisvara korraga jagama ja selle eest hüvitist maksma täpselt oma osade suuruse järgi, peab kohus vältima olukorda, kus poolte vaidlus jääb lõplikult lahendamata ja tekib vajadus uuesti kohtusse pöörduda.

§ 2

kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, 4 mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Praegusel juhul on maakohus jaganud ainult ½ poolte ühisvarast, ilma et oleks pooltele selgitanud, et hagi rahuldamine esitatud kujul võib tuua kaasa vajaduse samas küsimuses uuesti kohtusse pöörduda.

1. Maakohtu otsuse täitmisel võib takistuseks olla ka resolutsiooni p 9, milles on kohustatud kostjat andma nõusolek kinnistu ½ mõttelise osa teise jakku tehtud kehtiva ühisomanikekande muutmiseks selliselt, et kostja, hageja I ja hageja II kohta tehtud ühisomanike kanne kustutatakse ning kinnistu ½ mõttelise osa ainuomanikuna kantakse kinnistusraamatu teise jakku hageja I. Maakohus ei ole seejuures arvestanud, et kinnistusraamatusse on kinnistu ühisomanikena endiselt kantud hageja I ja pärandaja (dtl 6), mistõttu ei ole sealt võimalik kustutada maakohtu resolutsioonis nimetatud kannet. Asjaolu, et e-kinnistusraamatust nähtuvad ka pärimisregistrisse kantud pärijad, ei tähenda, et nende kohta on tehtud kanne kinnistusraamatusse.
2. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama hagejatele hagi muutmise võimalusi (

§ 376). 16.

Ringkonnakohus lahendab apellatsioonkaebuse

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Koos apellatsioonkaebusega esitatud dokumentide vastuvõtmise osas võtab seisukoha maakohus. 17.

§ 173lg 3 teise lause alusel jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) 5