Obsah (8)

§ 199§ 201§ 391§ 64§ 68§ 74§ 57§ 56

1-12-11779 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. mai 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-11779 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ma

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 1, 2, § 201 lg 2 p 1, 4 ja § 391 lg 1 järgi ning I.V.

süüdistuses

§ 201

lg 2 p 4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. jaanuari 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.E Prokurör Pavel Gordijevski Süüdistatav V.E Isikukood: XXX, elukoht: XXX, kodakondsuseta, põhiharidus, emakeel: vene keel, töövõimetus 80% Varasem karistatus: kriminaalkorras karistatud seitsmel korral Tõkend: vahistamine alates 28.01.2013 Kaitsja Vandeadvokaat Oleg Gorškaljov RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. jaanuari 2013 kohtuotsus muutmata ja süüdistatava V.E apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 28.01.2013 otsusega tunnistati V.E süüdi

§ 199lg 2 p 9 – § 25 lg 1, 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust.

Sama otsusega tunnistati V.E süüdi

§ 201lg 2 p 1, 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust.

Veel tunnistati V.E süüdi

§ 391lg 1 järgi ja karistati 3 kuu vangistusega.

Vastavalt

§ 64lg-le 1, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mõistis maakohus V.E-le liitkaristuseks 6 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistas V.E vangistusega 4 kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.02.2012, 4.03.2012, alates 27.05.2012 kuni 29.05.2012.a, s.o 5 päeva, ja mõisteti lõplikuks karistuseks 3 kuud 25 päeva vangistust.

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Viru Maakohtu 19.05.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (2 aastat 11 kuud 20 päeva) ning mõistis V.E-le liitkaristuseks 3 aastat 3 kuud 15 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ja karistati

§ 201lg 2 p 4 järgi I.V.

, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

§ 201

lg 2 p 1, 4 järgi süüdistati V.E selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, taas 25.12.2011 ajavahemikul kell 13.30 kuni 15.00 grupis I.V. ga, viibides ühiselamus aadressil XXX , pöörasid enda kasuks toa nr 51 ukse juurest leitud ja nende valduses oleva V.I. kuuluva kullast kõrvarõnga maksumusega 100 eurot, müües selle Narvas Kangelaste 4 asuvale OÜ Mezola pandimajale. Seega pani V.E toime valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramise grupis ja isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, s.o

§ 201lg 2 p-des 1, 4 sätestatud kuriteo.

V.E oli kohtu alla antud süüdistatuna

§ 199

lg 2 p 9 – § 25 lg 1, 2 järgi ka selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud varguse, taas 20.02.2012 kella 13.04 paiku, viibides Narvas Kreenholmi 39H kaupluses Maxima, püüdis ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada pakki krabipulki maksumusega 0,50 eurot, kuid oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Samuti tema 4.03.2012 kella 10.15 paiku, viibides Narvas Kangelaste 29 asuvas kaupluses PRISMA, püüdis varastada pakki sigarette Wall Street maksumusega 2,40 eurot, kuid oli kinni peetud kaupluse turvatöötaja poolt. Samuti tema, isikuna, kes pani ühe kuu jooksul toime kaks vargust, taas 27.05.2012 kella 13.30 paiku, viibides Narvas Mõisa 8 kaupluses Maxima, püüdis varastada 105 grammi kompvekke „Batoonike Miisu“ üldmaksumusega 0,64 eurot, kuid oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Samuti V.E , olles isik, kelle suhtes kohaldati 21.08.2012 väärteokaristusena rahatrahvi Tolliseaduse § 73 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest, taas 21.09.2012 kella 13.30 paiku, suundudes Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki Narva tollipiiripunkti kaudu, toimetas Euroopa Ühenduse tolliterritooriumile üle lubatud aktsiisivaba koguse Vene Föderatsiooni päritoluga sigarette ”Arktika Svetlõje”, neid üleriiete alla peites ja deklareerimata jättes. Seega pani V.E toime deklareeritava kauba toimetamise üle Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi piiri tollikontrollist kõrvale hoidudes ja kauba 2 deklareerimata jättes, olles isik, kellele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust, s.o

§ 391lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtus V.E end omastamises süüdi ei tunnistanud, seletades, et kõrvarõnga leidis I.V. . V.E nõustus koos temaga pandimajja minema. Kõrvarõnga pantis oma nimel I.V. ja saadud raha jõid nad koos maha. Kuulanud ära süüdistatava, prokuröri ja kaitsja seisukohad, uurinud ja avaldanud kõiki kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõudis maakohus järeldusele, et V.E süü temale etteheidetud kuritegude toimepanemises leidis tõendamist. Omastamise süüdistus leidis maakohtu hinnangul tõendamist kannatanu V.I. ja tunnistajate V.K. , O. S, J. S ja N. I ütlustega. Süüdistust kinnitasid ka I.V. ütlused, kes tunnistas oma süüd omastamise toimepanemises. I.V. ütlustega luges maakohus ümberlükatuks V.E väite, et kõrvarõnga leidis I.V. . I.V. ütlustest nähtub, et nad mõlemad V.E-ga leidsid kõrvarõnga ning koos otsustasid selle pantida, et raha saada. Ka V.E ise ei eitanud, et läks koos I.V. ga pandimajja ning koos kulutasid saadud raha alkoholi ostmisele, mille nad ka koos ära tarvitasid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus võttis arvesse, et V.E on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sh reaalse vangistusega ning pani toime talle inkrimineeritud kuriteod katseajal. Kokku pani ta toime viis tahtlikku kuritegu. Kohus ei pidanud võimalikuks karistada V.E rahalise karistusega, sest karistus uute tahtlikult toime pandud kuritegude eest ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Seetõttu leidis kohus, et V.E on võimalik mõjutada edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega. Samal põhjusel ei näinud kohus võimalust asendada vangistust üldkasuliku tööga. Kohus arvestas ka seda, et V.E poolt varastatud kaup on poodidesse tagastatud ning varaline kahju puudub. Kauba maksumus, mida V.E püüdis varastada ning omastas, polnud suur. Tema poolt toime pandud salakaubaveo maht oli samuti minimaalne. Süüdistatava V.E karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57

mõttes luges kohus oma süü

§ 199

ja § 391 järgi puhtsüdamliku ülestunnistuse ja kahetsuse, tema karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka V.E terviseseisundit (80% invaliidsust). Ülaltoodu alusel pidas maakohus võimalikuks karistada V.E vangistusega sanktsiooni miinimummäära lähedases määras. Kuna V.E pani kuriteod toime katseajal, siis

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel tuli mõistetud karistust suurendada Viru Maakohtu 19.05.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (2 aastat 11 kuud 20 päeva) võrra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.E , vaidlustades enda süüdimõistmist

§ 201lg 2 p 4 järgi ning karistuse mõistmist.

V.E märgib, et ei tunnistanud maakohtus oma süüd kannatanu V.I. kuldkõrvarõnga omastamise osas ja andis ütlusi, et kõrvarõnga leidis I.V. . V.E käis üksnes temaga pandimajas ja siis kulutasid nad koos raha ära. V.E leiab, et tema tegevus ei täitnud kuriteo objektiivset koosseisu. 3 Maakohus leidis, et kõrvarõnga omastamise osas olid V.E ütlused kohtus ümber lükatud I.V. ütlustega. V.E märgib, et I.V. ei andnud kohtus ütlusi ja kohus kasutas tõendina tema eeluurimisel antud ütlusi. V.E ütlusi, mida ta andis kohtueelses menetluses, kohus ei avaldanud. Seetõttu jäid vastuolud V.E ja I.V. ütluste vahel kõrvaldamata. Karistuse mõistmise osas palub V.E arvesse võtta, et kolmes varguse episoodis ja ühes sigarettide salakaubaveo episoodis tunnistas ta oma süüd täielikult ja kahetses toimepandut. Materiaalset kahju ei ole tekitatud. Samuti palub V.E arvestada tema halba terviseseisundit – ta on 80% invaliid. Kuigi kohus märkis kõiki neid asjaolusid oma otsuses, oli see V.E arvates puhtalt deklaratiivne ega leidnud kajastust kohaldatud karistuse liigis, nimelt rahalise karistuse rakendamises. Eeltoodu alusel palub V.E maakohtu otsus osaliselt tühistada ja end õigeks mõista

§ 201

lg 2 p 4 järgi.

§ 199lg 2 p 9 – § 25 järgi ja § 391 lg 1 järgi palub ta mõista rahaline karistus.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 15.04.2013 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 29.04.2013. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning V.E apellatsioonis esitatud väidetega, leiab, et maakohtu otsus V.E süüditunnistamises

§ 201

lg 2 p 1,4 järgi ning talle mõistetud lõpliku karistuse osas tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad V.E süüküsimuse lahendamisel talle

§ 201lg 2 p 1,4 järgi esitatud süüdistuses on selged, ammendavad ning vastuoludeta.

Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani toime

§ 201lg 2 p 1,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise V.E süüküsimuse lahendamisel. V.E-le karistuse mõistmisel on maakohus samuti järginud kõiki

§ 56lg 1 ettenähtud sätteid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt Kr

MS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks. Apellatsioonis leiab V.E, et tema süü

§ 201lg 2 p 1,4 järgi ei ole tõendamist leidnud.

Oma väidet põhistab süüdistatav asjaoluga, et V.I. le kuuluva kullast kõrvarõnga leidis kannatanu elukoha ukse tagant I.V. ning tema sai leiust teada alles siis, kui I.V. seda talle tema toas näitas. I.V. oli ka isikuks, kellel tekkis soov leitud kõrvarõngas panti anda ning kes selle ka oma nimel pantis. Tema käis ainult I.V. ga pandimajas kaasas ja kui viimane oli saanud kõrvarõnga pantimise eest raha, ostsid nad saadud raha eest alkoholi, mis koos ära joodi. 4 Ringkonnakohus ei nõustu V.Eülalesitatud väitega ning leiab, et tema süüd eitavad ütlused on ümberlükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Esmalt märgib ringkonnakohus, et antud kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses. Vastavalt krMS § 233 lg 1 vaadatakse kriminaalasi lühimenetluses läbi tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib asja arutamisel lühimenetluses süüdistatav taotleda kohtus enda ülekuulamist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole I.V. kohtus taotlenud enda ülekuulamist ((II kd tl 52). Tulenevalt lühimenetluse eripärast, mille kohaselt vaadatakse kriminaalasi läbi kriminaaltoimiku materjalide põhjal, oli maakohus õigustatud arvestama ning kohtuotsuse tegemisel toetuma I.V. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V.Eetteheide, nagu oleks maakohus lubamatult tuginenud kohtuotsuse tegemisel I.V. kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, on põhjendamatu. Samuti on põhjendamatu V.Eetteheide maakohtule selles, et kohus ei avaldanud tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Kohtuistungi protokollist ( II kd tl 54) nähtuvalt on kohus avaldanud kõik V.E poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, s.h ka V. M.G-le kuulunud kõrvarõnga omastamise asjaoludega seotud ütlused (I kd tl 63). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on V.Epoolt kohtuistungil esmakordselt enda süüd eitavad ütlused lugenud põhjendatult ümberlükatuks teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on I.V. andnud ütlusi, et

1. detsembril 2011 tarvitasid nad koos V.E-ga alkoholi. Nendega oli veel kaks tütarlast. Kui alkohol otsa sai läksid nad koos V.E-ga tädi Valja juurde, kes elab toas nr 51, et temalt alkoholi hankida. I.V. ütluste kohaselt märkas ta V. M.G toa ukse juures põrandal midagi läikivat ning eseme ülestõstes ilmnes, et see on kõrvarõngas. Nad ei hakanud välja selgitama, kellele nimetatud kõrvarõngas kuulub, vaid läksid V.E tuppa. Toas avastasid nad kõrvarõngal kulla märgise ning seejärel otsustasid nad kõrvarõnga anda panti, et saada alkoholi ostmiseks raha. Pandimajas said nad kõrvarõnga eest 20 eurot ning saadud raha kulutasid alkoholi ostmisele. Olga Sultanova, kes tarvitas
2. detsembril 2011 alkoholi koos V.E ja I.V. ga, ütluste kohaselt sai neil alkohol otsa ja kuivõrd raha ei olnud, siis otsustasid V.E ja I.V. koos minna V.I. juurde, sest lootsid temalt alkoholi saada. Mõne aja pärast tulid V.E ja I.V. tagasi nende juurde ning ütlesid, et leidsid koridorist kullast kõrvarõnga ning pole teada kelle oma see on. Seejärel otsustati kõrvarõngas anda pandimajja. I.V. andiski kõrvarõnga pandimajja ning sai selle eest 20 eurot. Samasisulisi ütlusi V.I. juurde mineku ja kõrvarõnga leidmise kohta on andnud ka Julia Sultanova. Ülaltoodust nähtuvalt on nii I.V. kui ka tunnistajad O. ja J. Sultanova andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et V.I. juurde läksid V.E ja I.V. koos ning ka tagasi tuldi koos. Samuti on O. ja J. Sultanova väitnud, et tagasi nende juurde jõudes kinnitasid V.E ja I.V. , et nad, s.t koos olles, leidsid kõrvarõnga. 5 Arvestades asjaolu, et I. Velliste ning O. ja J. Sultanova ütlused on kokkulangevad, puudub ringkonnakohtul igasugune alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et ülaltoodud I. Velliste ning O. ja J. Sultanova ühetaolised ütlused lükkavad ümber V.E kohtus esitatud väited nagu leidnuks V.I. le kuulunud kõrvarõnga I.V. üksi ning tema oli vaid viimasega kaasa kui I.V. selle panti andis. Ringkonnakohus leiab, et I.V. ning O. ja J. Sultanova ütlustega on tõendamist leidnud, et V.E oli koos I.V. ga kui viimane märkas V.I. toaukse ees põrandal kullast kõrvarõngast ning nimetatud kõrvarõnga omastamisel tegutsesid I.V. ja V.E ühiselt ja kooskõlastatult, s.o kaastäideviijatena. V.E ja I.V. leidsid kõrvarõnga koos ning mõlemad süüdistatavad said aru, et nimetatud kõrvarõngas on nende jaoks võõras. Kumbki süüdistatavatest ei tundnud seejuures huvi kellele nimetatud kõrvarõngas kuulub. Ühiselt otsustati nimetatud kõrvarõngas anda panti. Seega manfisteerisid mõlemad süüdistatavad ühiselt kõrvarõnga omastamistahet. Kõrvarõnga panti andmise eest saadud raha eest osteti koos alkoholi, mis seejärel ühiselt äratarvitati. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on V.E õigustatult süüdi tunnistanud muuhulgas ka

§ 201lg 2 p 1,4 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et puudub alus V.E-le mõistetud karistuse kergendamiseks. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et maakohus on kohtuotsuses talle karistuse mõistmisel

§-de 199 lg 2 p 9 – 25 lg 1,2 ja 391 lg 1 kvalifitseeritavate kuritegude puhul arvestanud tema süü ülestunnistamist, puhtsüdamlikku kahetsust ning asjaolu, et nimetatud kuritegude toimepanemisega ei põhjustanud ta materiaalset kahju, kuid teinud seda vaid deklaratiivselt. Ringkonnakohus V.E taolise väitega ei nõustu. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale peavad kohtud karistuse mõistmisel orieteeruma keskmisele, mitte karistusseadustiku eriosa sanktsioonis ettenähtud karistuse alam- või ülem määrale. V.E on süüditunnistatud

§-de 201 lg 2 p 1,4 , 199 lg 2 p 9 -25 lg 1,2 ja 391 lg 1 järgi.

§-de 201 lg 2 p 1,4 ja 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette kuni 5 aastase vangistuse s.o nimetatud kuritegude sanktsiooni keskmiseks määraks on 2,5 aastat vangistust ning

§ 391

lg 1 näeb ette kuni 3 aastase vangistuse, s.o sanktsiooni keskmine määr on 1,5 aastat vangistust. V.E on

§ 201

lg 2 p 1,4 järgi karistatud 3 kuulise karistusega,

§ 199

lg 2 p 9 ja 25 lg 1,2 järgi 6 kuulise ning

§ 391lg 1 järgi 3 kuulise karistusega.

Seega on kohus V.E tema poolt toimepandud kuritegude eest karistanud sanktsiooni keskmistest määradest oluliselt väiksemate karistustega, mis ringkonnakohtu arvates näitab kujukalt, et kohus on arvestanud süüdistatavale karistuse mõistmisel tema suhtes esinevaid kergendavaid asjaolusid. Tähelepanuvääriv on ka asjaolu, et maakohus on liitkaristuse moodustamisel

§ 64lg 1 alusel lugenud kergemad karistused kaetuks raskema karistusega.

6 Ringkonnakohus nõustub siinjuures maakohtuga, et isikut, kes on varasemalt korduvalt karistatud ning kes uued, tahtlikud kuriteod paneb toime talle mõistetud katseajal, ei ole võimalik mõjutada edaspidi kuritegusid mittetoimepanema sanktsioonides ettenähtud kergema karistusliigi, s.o rahalise karistusega. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7 Mati Kartau