RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 63 tähenduses. Muid tõendeid kohtule ei esitatud. Apellatsioonid

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Ilm, D.Z , V. Gulevich, K. Kartsev, A. Kozlov ja A. Vaskin ning nende kaitsjad, samuti I. Drovnjašini ja A. Polehha kaitsjad, kes palusid maakohtu otsuse tühistada ja süüdistatavad õigeks mõista.
2. Maakohtu otsuse vaidlustas ka prokuratuur, taotledes karmimaid karistusi, R. Gribovski süüditunnistamist ja karistamist, V. Gulevichile lisakaristuse kohaldamist ning V. Gulevichilt, A. Kozlovilt, I. Drovnjašinilt, A. Polehhalt, V. R-ilt, D. O-lt ja R. O-lt vara laiendatud konfiskeerimise asendamise korras kuriteoga saadud vara väljamõistmist. Lisaks taotles prokuratuur, et ringkonnakohus võtaks vastu maakohtu poolt vastu võtmata jäetud tõendid, s.o veebiväljaannetes Õhtuleht ja Delfi avaldatud fotode kohta koostatud vaatlusprotokollid,
3. detsembri
4. a jälitustoimingu protokolli ning tunnistajate A. T. ja S. T. kohtueelses menetluses antud ütlused, nagu ka isikute varalist seisundit kajastavad dokumendid, mida prokuratuur maakohtule ei esitanud. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör V. Gulevichi tingimuslikku vahistamist. Ringkonnakohtu otsus
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Gulevichile, A. Kozlovile, A. Ilmale, D.Z-ile , K. Kartsevile ja A. Vaskinile üksik- ja liitkaristuste mõistmise, I. Drovnjašini ja A. Polehha karistuse täitmisele pööramata jätmise ning V. Gulevichi suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmise ja sissesõidu keelu kohaldamata jätmise kohta. Tühistatud osas karmistas ringkonnakohus karistusi, mõistis uued liitkaristused ning määras I. Drovnjašini ja A. Polehha vangistuse kandmise aja alguse. V. Gulevichi suhtes kohaldas ringkonnakohus lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus valdavalt muutmata.
8. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus tõendite vastu võtmata jätmisel vigu, mistõttu jäi rahuldamata prokuröri taotlus vastu võtta ja uurida

§ 335alusel koos apellatsiooniga esitatud tõendeid.

Puutuvalt isikute varalist seisundit kajastavatesse vaatlusprotokollidesse nõustus apellatsioonikohus maakohtuga, et vaatlusprotokoll, millele on lisatud vaid menetleja koostatud tabelid, mitte aga vaadeldud algdokumendid, on pelgalt menetleja hinnang ega ole seega kohtukõlblik tõend

§ 63tähenduses.

1. R. Gribovskile esitatud süüdistusest ega kohtus uuritud tõenditest ei nähtu fakte, mis kinnitaksid tema rolli kuritegelikus ühenduses. Raha või muu hüve küsimine kuritegeliku ühenduse liikmelt ei tee küsijat selle ühenduse liikmeks, samuti ei ole taunitav vangistuses viibiva lähedase rahaline toetamine.
2. Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka prokuröri taotluse V. Gulevich tingimuslikult vahistada. Kohus märkis, et käimasolevas menetluses kohaldati V. Gulevichile vahistamist ja seda ei ole 3

§ 130lg 41 kohaldamise eelduseks süüdistatava vabaduses viibimine.

V. Gulevich kannab aga alates

1. augustist 2017 teises kriminaalasjas jõustunud otsusega mõistetud 8 aasta 6 kuu pikkust vangistust ning pole alust arvata, et ta vabaneb vangistusest enne ringkonnakohtu otsuse kuulutamist käimasolevas menetluses.
2. Prokuratuur ei esitanud maakohtule tõendeid süüdistatavate ja nende leibkondade varalise seisundi ja kriminaaltulu suuruse kohta. Mingeid takistusi vaatlusprotokollide aluseks olnud dokumentide esitamiseks maakohtule ei olnud ja tulenevalt

§ 321lg-s 6 märgitust ei saa prokuratuur tugineda nende tõendite uurimata jätmisele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur ning V. Gulevichi, A. Kozlovi, K. Kartsevi, I. Drovnjašini, A. Polehha, A. Ilma, A. Vaskini ja D.Z-i kaitsjad. Kaitsjate kassatsioone Riigikohus menetlusse ei võtnud. Prokuratuuri kassatsioon
2. Prokuratuuri kassatsioonis taotletakse nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Otsuse tühistamist taotletakse osas, milles jäeti kohaldamata V. Gulevichi, A. Kozlovi, I. Drovnjašini ja A. Polehha vara konfiskeerimine ning V. Gulevich edasilükkava tingimusega vahistamata, samuti osas, milles R. Gribovski mõisteti KarS § 255 lg 1 järgi õigeks. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
3. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui võttis menetlusse ja vaatas läbi võõrkeelsed ja tõlkimata apellatsioonid. Sellised apellatsioonid ei vasta

§ 321

nõuetele, mistõttu oleks kohus pidanud andma apellatsiooni esitajaile

§ 326lg 1 kohaselt tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

Kuivõrd kohus võttis nõuetele mittevastavad apellatsioonid menetlusse, oleks tulnud need

§ 10lg 3 alusel läbi vaatamata jätta.

1. Ka rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust sellega, et jättis tõendikogumist välja mitu nõuetekohaselt vormistatud ja lubatavat tõendit. Tõlgi allkirjata jälitustoimingu protokoll on lubatav tõend, kuna kriminaalmenetluse seadustik ei kohusta menetlustoimingu protokolli allkirjastama. Prokuröri väitel on tõlge ka allkirjastatud ning kohtud täitsid nõupidamistoas lubamatult käekirju võrreldes eriteadmisi nõudva isiku rolli. Digitaalsed fotod ei erine ilmutatud fotodest kvalitatiivselt, mistõttu on veebiartiklites avaldatud piltide vaatlusprotokollid lubatavad tõendid.
2. detsembri
3. a jälitustoimingu protokoll ei välju süüdistuse ajalistest piiridest ja on asjakohane tõend. Maakohus jättis alusetult kohtuistungil ütluste andmisest keeldunud tunnistajate A. T. ja S. T. kohtueelses menetluses antud ütlused tõendina vastu võtmata.
4. Isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollid on iseseisvad ja lubatavad tõendid. Tõendi lubatavus ei olene sellest, kas vaadeldud algdokumendid esitati kohtule ja neid uuriti kohtuistungil, sest vaatlus tehti ja protokoll koostati seaduse nõuete kohaselt.

§ 63

lg 1 lubab kohtule tõendina esitada dokumendi või selle vaatluse kohta koostatud protokolli. Seadusega lubatud ühe tõendivormi eelistamine teisele ei muuda seda a priori lubamatuks. Kui kohus leidis, et algandmeteta vaatlusprotokolle ei saanud kontrollida, oli kohtul võimalus paluda kohtumenetluse käigus või

§ 307alusel kohtuotsust tehes vaatluse esemeks olnud andmete esitamist. 4

§ 130

lg 41 kohaldamisel ning jättis seetõttu põhjendamatult rahuldamata prokuröri taotluse V. Gulevich tingimuslikult vahistada. Tõkendi tingimuslikuks kohaldamiseks ei ole nõutav, et süüdistatav viibiks juba vabaduses. V. Gulevich kannab küll teises kriminaalasjas mõistetud vangistust, kuid selles asjas on Riigikohtu menetluses V. Gulevichi kaitsja teistmisavaldus, millega taotletakse liitkaristuse tühistamist. Kui Riigikohus teistmisavalduse rahuldab, vabastatakse süüdistatav viivitamatult karistuse kandmiselt ning ta võib pakku minna. Seega esinevad erandlikud asjaolud süüdistatava vahistamiseks edasilükkava tingimusega.

1. Ringkonnakohtu otsus on R. Gribovski õigeksmõistmise osas vastuoluline ja nõutava põhjenduseta. R. Gribovski kuulumist kuritegelikku ühendusse tõendab mitu kohtus uuritud tõendit. Kohtud jätsid tähelepanuta, et süüdistatav mõisteti Harju Maakohtu otsusega asjas nr 1-16-977 kuritegelikku ühendusse kuulumise ajal süüdi narkokuritegude toimepanemises. Ringkonnakohus käsitles otsuses R. Gribovskit kuritegeliku ühenduse liikmena, kuid tegi sellest hoolimata õigeksmõistva otsuse. Otsus ei ole kooskõlas kohtu tuvastatud asjaoludega. Kaitsjate seisukohad
2. V. Gulevichi kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekovi hinnangul tuleb prokuratuuri kassatsioon laiendatud konfiskeerimise osas jätta rahuldamata. Kaitsja hinnangul pole kohtule esitatud tõendite põhjal võimalik laiendatud konfiskeerimist kohaldada. Isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollid ei ole lubatavad tõendid, kuna prokurör ei esitanud kohtule vaadeldud algdokumente ning nende esitamata jätmiseks ei olnud prokuröril mõjuvat põhjust. Samuti ei ole võistleva menetluse põhimõttega kooskõlas prokuröri seisukoht, nagu pidanuks maakohus ise algdokumente paluma. Lisaks riivaks algandmeteta esitatud vaatlusprotokollidele tuginemine kaitseõigust, kuivõrd kaitsjal ei ole võimalik sellisele tõendile vastu vaielda.
3. R. Gribovski kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar palub jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtud jätsid õigustatult tõendikogumist välja
4. mai
5. a jälitustoimingu protokolli, kuna tõlk ei ole seda allkirjastanud. Prokuröri seisukohad viivad arusaamani, et menetlusdokumente ei peagi allkirjastama, mis muudaks aga nende õigsuse kontrollimise võimatuks. Kohtud ei lahendanud nõupidamistoas eriteadmisi vajavaid küsimusi, kuna protokolli allkirjas sisalduv nimi on selgelt loetav ka ilma eriteadmisteta. R. Gribovski süüküsimuses ei ole ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Asjakohatu on prokuröri seisukoht, nagu tõendaks R. Gribovski varasem süüdimõistev otsus tema kuulumist kuritegelikku ühendusse. See väide on paljasõnaline, sest pole tõendatud, et varasemas kohtuotsuses kirjeldatud narkokuritegu oli toime pandud kuritegeliku ühenduse huvides.
6. A. Polehha kaitsja vandeadvokaadi abi Raiko Paas palub jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata. Ühe tõendi vastu võtmata jätmine ei too kaasa ebaõiget kohtuotsust ning prokurör ei ole põhistanud, kuidas mõjutas varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolli tõendikogumist väljajätmine kohtu otsust.
7. Kolmandate isikute R. ja D. O. esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar palub jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata ja mõista esindatavate kasuks riigilt välja kassatsioonimenetluse kulud. Perekond O. vara konfiskeerimine ei sõltu vaidlusaluste vaatlusprotokollide lubatavusest. Kohtus uuritud tõendite põhjal on tuvastatud R. ja D. O. hea majanduslik olukord ning ei ole tõendeid 5

§ 87nõuetele ega sisaldanud objektiivset teavet tõendamiseseme asjaolude kohta.

Prokurör jättis teadlikult algandmed kohtule esitamata ja kohus ei pea abistama prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmisel. 25. I. Drovnjašini kaitsja vandeadvokaat Küllike Nammi hinnangul on tõlgi allkirjata jälitustoimingu protokoll ja isiku varalist seisundit kajastavad algandmeteta vaatlusprotokollid tõendina kohtukõlbmatud.

§-de 83 ja 86 järgi pidi prokuratuur kirjeldama varalise seisundi vaatlusprotokollis pangakonto väljavõtet täielikult ja üksikasjalikult ning lisama vaadeldud dokumendid protokollile. Prokurör esitas vaid menetleja koostatud koondtabeli, olles sellega tõendi looja. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte tõendi looja. Algandmete puudumise tõttu pole võimalik kontrollida protokollis kajastatud andmete päritolu ja tõele vastavust. Kohus järgis tõendite hindamisel seaduse nõudeid ega pidanud kohtulikku arutamist uuendama, kui leidis nõupidamistoas, et prokuröri tõendid on lubamatud. Samas, kui pidada vaatlusprotokolli lubatavaks tõendiks, ei oleks selle tõendi abil võimalik tõendada KarS § 832 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetust, kuna see ei kajasta I. Drovnjašini ja tema elukaaslase V. R-i tegelikke sissetulekuid.

1. A. Kozlovi kaitsja vandeadvokaat Toomas Kõiv palub jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata, tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsuse A. Kozlovi KarS § 256 lg 1 järgi süüditunnistamises ning saata kriminaalasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Vastuse täienduses palub kaitsja kohtupraktika ühtlustamiseks Riigikohtu seisukohta kohtute formaalselt jõustunud otsuste täitmisele pööramise suhtes. Lisaks toob kaitsja välja, et tehes süüdimõistvad otsused, rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna etteheidetavad teod on vajalikul määral tõendamata ning eiratud on ne bis in idem-põhimõtet. Lisaks riigisisesele õigusele rikuti ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artikleid 3, 6 ja
3. A. Vaskini kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa hinnangul on prokuratuuri kassatsioonis esiletoodud menetluslikud rikkumised niivõrd olulised ja puudutavad kõiki kohtualuseid, et ringkonnakohtu otsus tuleb tervikuna tühistada ning kriminaalasi saata uueks arutamiseks tagasi samale kohtule. Lisaks on ringkonnakohtu põhjendused ne bis in idem-põhimõtte kohaldamise kohta üldsõnalised ja vastuolulised, mis kokkuvõttes on tinginud seaduse ebaõige kohaldamise ja päädinud A. Vaskinilt ebaseaduslikult vabaduse võtmisega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium käsitleb esmalt küsimust, kas ringkonnakohus võis vastu võtta ja läbi vaadata võõrkeelseid apellatsioone ilma eestikeelse tõlketa (I) ja vastab kassatsiooniväidetele, mille kohaselt jätsid kohtud alusetult tõendikogumist välja mitu tõendit (II). Seejärel tegeleb kolleegium kassatsioonis sisalduva etteheitega, mis puudutab prokuröri taotluse osas mitme erineva otsustuse tegemist (III), analüüsib V. Gulevichi suhtes tõkendina vahistamise tingimusliku kohaldamise põhjendatust (IV) ja R. Gribovski süüküsimust (V). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kaitsjate menetluskulude taotlused (VI). I
5. Süüdistatavad V. Gulevich, A. Kozlov, A. Vaskin, A. Ilm ja D.Z esitasid ringkonnakohtule venekeelsed apellatsioonid. Apellatsioonimenetluse vältel neid eesti keelde ei tõlgitud. Ringkonnakohus võttis apellatsioonid menetlusse, vaatas läbi ja jättis rahuldamata. 6

§ 10lg 1 järgi on kriminaalmenetluse keel eesti keel.

Kriminaalmenetlus võib menetleja, menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte nõusolekul toimuda ka muus keeles, kui nad seda valdavad.

§ 10

lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Seejuures tuleb tähele panna, et

§ 10

lg 3 on erinorm

§ 10

lg 1 suhtes, mis tähendab, et ka olukorras, kus kriminaalmenetlus ei toimu poolte nõusolekul eesti keeles, peavad toimikusse lisatud dokumendid olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Viidatud normidest järeldub, et kõik kohtutoimikus olevad dokumendid, sh menetlusdokumendid, millena kolleegium käsitab ka apellatsiooni, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Seetõttu tuleb toimikusse lisada ka võõrkeelse apellatsiooni eestikeelne tõlge. 31. Eelöeldule vaatamata ei nõustu kolleegium prokuröri seisukohaga, mille kohaselt oleks tulnud eestikeelse tõlketa esitatud võõrkeelsed apellatsioonid jätta praeguses asjas läbi vaatamata. Nimelt sätestab

§ 10

lg 2 ühemõtteliselt, et kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule, tsiviilkostjale ja kolmandale isikule, kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi. Kahtluse korral selgitab menetleja välja isiku eesti keele oskuse. Kui eesti keele oskust ei ole võimalik välja selgitada või see osutub ebapiisavaks, tagatakse tõlgi abi. Kohtutoimikus ei ole andmeid selle kohta, et V. Gulevichi, A. Kozlovi, A. Vaskini, A. Ilma ja D.Z-i keeleoskus olnuks eesti keeles toimuvas kriminaalmenetluses osalemiseks piisav. Seetõttu pani võõrkeelse apellatsiooni esitamine menetlejale kohustuse tagada süüdistatavatele apellatsiooni tõlkimiseks tõlgi abi – menetlejal, kelleks apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus, tuli

§ 161lg 1 kohaselt kaasata menetlusse tõlk võõrkeelsete apellatsioonide tõlkimiseks.

32. Jättes süüdistatavate võõrkeelsed apellatsioonid tõlkimata, lisades need kohtutoimikusse ja edastades ilma tõlketa võõrkeelsed apellatsioonid kohtumenetluse pooltele, kes selleks enne nõusolekut ei andnud, eiras ringkonnakohus seega kriminaalmenetlusõiguse nõudeid. See rikkumine ei osutunud aga praeguses asjas

§ 339

lg 2 tähenduses oluliseks, kuna kolleegiumi hinnangul ei kaasnenud sellega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Nii ei nähtu ka kassatsioonist, et apellatsioonide tõlkimata jätmise tõttu oleks apellatsioonide sisu jäänud prokuratuurile arusaamatuks, ega ka muid asjaolusid, millest saaks järeldada süüdistatavate apellatsioonide tõlkimata jätmisest põhjustatud ringkonnakohtu otsuse ebaseaduslikkust või põhjendamatust. 33. Käsitledes küsimusi kriminaalmenetluse keelest ja vajadusest tagada tõlgi abi neile menetlusosalistele, kes ei valda eesti keelt, juhib kolleegium kassatsiooniväliselt tähelepanu ka prokuratuuri ekslikele seisukohtadele kassatsioonitähtaja arvestamise kohta. Nimelt leidis prokuratuur, et A. Ilma, A. Vaskini ja D.Z-i kaitsjate kassatsioonid tuleb jätta

§ 345lg 3 alusel läbi vaatamata, sest nende esitamise aeg on mööda lastud.

Prokuratuur oli seisukohal, et kuna ringkonnakohus kuulutas otsuse

1. juunil 2021, siis tuli kassatsioonid esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates sellest kuupäevast, mistõttu
2. ja
3. augustil 2021 esitatud kassatsioonid ei ole tähtaegsed. Seejuures rõhutas prokuratuur, et

§ 345

lg-s 2 sätestatud tähtajast erineva kassatsioonitähtaja kohaldamist ei tingi ka asjaolu, et ringkonnakohtu otsuse venekeelne tõlge valmis alles 20. juulil 2021 ning tehti järgmistel päevadel süüdistatavatele kättesaadavaks. 7

§ 10

lg 5 alusel.

§ 10

lg 10 sätestab aga üheselt, et kui isikule on menetlusdokument käesoleva paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Seejuures ei ole oluline, kas isik, kellele on menetlusdokument

§ 10

alusel tõlgitud, on kinnipeetav vangistusseaduse tähenduses, vahistatu või viibib vabaduses. Efektiivse kaitseõiguse teostamiseks peab süüdistataval olema võimalus tutvuda tema suhtes tehtud kohtuotsusega talle arusaadavas keeles ning kui isik eesti keelt ei valda, tekib tal võimalus tutvuda tema kohta tehtud kohtulahendi terviktekstiga alles kohtulahendi tõlke saamisel ning sellest alates on tal võimalus kasutada tõhusalt kaebeõigust ja end kaitsta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2019. a otsus nr 1-15-1452/311, p 17 ja 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-17, p 9). Riigikohus on selgitanud sedagi, et

§ 10

lg-st 10 ja § 345 lg-st 2 nende koostoimes ei tule teha järeldust, et kassatsioonitähtaeg hakkab alati kulgema kohtuotsuse tõlke süüdistatavale kättetoimetamisest. See on nii vaid vahistatud (vrd

§ 319lg 3) või juba vangistust kandva süüdistatava puhul.

Vabaduses viibiva süüdistatava korral hakkab kassatsioonitähtaeg aga kulgema päevast, mil süüdistataval oli võimalik ringkonnakohtu otsuse tõlkega tutvuda (näiteks on kohus teinud selle sarnaselt eestikeelse kohtuotsusega avalikult teatavaks või süüdistatavale kättesaadavaks e-toimiku süsteemi või kaitsja vahendusel) (vt viidatud otsus nr 1-15-1452/311, p 18). Kolleegium on

§ 10

lg 10 ja § 345 lg 2 tõlgendamisel jätkuvalt osutatud lahendites väljendatud seisukohtadel. II

1. Järgmisena vastab kolleegium kassatsiooniväidetele, mille kohaselt jätsid kohtud tõendikogumist põhjendamatult välja
2. mai
3. a jälitustoimingu protokolli (A), veebis avaldatud fotod (B),
4. detsembri
5. a jälitustoimingu protokolli (C), tunnistajate A. T. ja S. T. kohtueelses menetluses antud ütlused (D) ning isikute varalist seisundit kajastavad vaatlusprotokollid (E). (A)
6. mai
7. a jälitustoimingu protokoll
8. Maakohus tunnistas
9. mai
10. a jälitustoimingu protokolli lubamatuks tõendiks, põhjendades seda asjaoluga, et protokolli tõlkele on allkirja andnud isik, kes ei ole seda tõlkinud – tõlgina on protokolli kantud ühe isiku nimi, kuid protokolli on allkirjastanud teine isik. Erinevus protokolli tõlkijas ja selle allkirjastajas loob aluse kahtluseks, et protokolli sisu ei ole usaldusväärne. Selle järeldusega nõustus ka ringkonnakohus. Prokuratuur on aga seisukohal, et seadusest ei tulene nõuet, mille kohaselt peaks tõlk protokolli allkirjastama, ning kohtud lahendasid nõupidamistoas eriteadmisi vajavaid küsimusi, kui leidsid, et protokollis sisalduv allkiri ei kuulu protokolli kantud tõlgile.
11. Alusetud on prokuratuuri etteheited selle kohta, nagu oleks kohtud tegelenud küsimusega, mille lahendamine eeldas mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi käekirjaekspertiis on vaieldamatult eriteadmistega eksperdi pädevuses, oli praegusel juhul ilma igasuguste eriteadmisteta tuvastatav, et
12. mai
13. a jälitustoimingu protokollis sisalduv tõlgi allkiri ei ole antud selle tõlgi poolt, kelle nimi on kantud protokolli. Kõnealune allkiri langeb üksüheselt kokku kohtule esitatud teistele jälitustoimingu protokollidele kantud teise tõlgi allkirjaga. Nende asjaolude tuvastamiseks eriteadmisi vaja ei läinud.
14. Tõendi lubatavuse küsimusi käsitledes on Riigikohus korduvalt selgitanud, et kriminaalmenetluses loetakse tõend üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Ainukese erandina on seadusandja sätestanud tõendi kasutamise absoluutse keelu 8

§ 1261

lg 4 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohus on selgitanud, et vormistuslikud puudused jälitusprotokollis ei tingi selle lubamatust tõendina (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-105-13, p-d 13.1– 13.5). Küll aga toob jälitustoimingu protokolli lubamatuse tõendina kaasa olukord, kus protokolli koostamisel on eiratud seaduse nõudeid ning protokolli kantud andmete põhjal pole võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. 40.

§ 12610lg 1 sisaldab loetelu andmetest, mis kantakse jälitustoimingu protokolli.

Sellisteks andmeteks on: 1) jälitustoimingu teinud asutuse nimetus; 2) jälitustoimingu tegemise aeg ja koht; 3) selle isiku nimi, kelle suhtes jälitustoiming tehti; 4) jälitustoimingu aluseks oleva kohtu loa või prokuratuuri loa andmise kuupäev; 5) prokuratuuri taotluse esitamise kuupäev, kui jälitustoimingu aluseks on kohtu luba; 6) jälitustoiminguga kogutud teave, mis on jälitustoimingu eesmärgi täitmiseks või kriminaalasja lahendamiseks vajalik. 15. mai 2017. a jälitustoimingu protokoll neid andmeid ka sisaldab. Samuti on

§ 10

lg 3 kohaselt lisatud protokolli jälitustoiminguga kogutud võõrkeelse teabe tõlge. Jälitustoimingu protokolli tõlke allkirjastamise nõuet kriminaalmenetluse seadustikust aga ei tulene (

§-d 12610, 146, 161).

1. Seega ei anna jälitustoimingu protokolli kantud tõlgi allkirja puudumine protokollilt alust väitele, et selle tõendi kogumise korda on rikutud, mistõttu kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtud lugesid
2. mai
3. a jälitustoimingu protokolli ekslikult lubamatuks ja jätsid selle alusetult tõendikogumist välja. Mõistetavalt võivad jälitustoimingu protokollis sisalduvad andmed tõstatada küsimusi protokolli ja selle tõlke usaldusväärsusest ja õigsusest, kuid neid küsimusi ei lahendata tõendi lubatavuse üle otsustamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13, p 18.1).
6. Kohtuotsuse rajamine lubamatule tõendile on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6.

oktoobri

1. a otsus nr 1-15-10967/38, p 12). Sarnaselt võib menetlusõiguse olulise rikkumisena olla käsitatav ka lubatava tõendi alusetu väljajätmine tõendikogumist, kui see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Süüdistusakti kohaselt tõendab
2. mai
3. a jälitustoimingu protokoll R. Gribovski kuulumist Kemerovo kuritegelikku ühendusse. Kolleegium annab hinnangu jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmises seisneva rikkumise olulisusele otsuse V osas (R. Gribovski õigeksmõistmisega seonduv). 9

§ 63lg-s 1 loetletud tõendiliigid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-16, p-d 19–20). Sellest tulenevalt on tõendamiseseme asjaolu olemasolu või puudumise tõendamine võimalik ka foto abil. Seejuures ei ole foto kui tõendi lubatavuse aspektist oluline, millise kaamera või objektiiviga on see tehtud, kuidas ilmutatud või salvestatud, millele trükitud või prinditud ja kus või millistel asjaoludel avaldatud. Seega on ekslik kohtute käsitlus, mille kohaselt on kriminaalmenetluses tõendina lubatav vaid n-ö originaalfoto – veebis avaldatud foto ei erine tõendi lubatavuse seisukohast ühelgi muul moel avaldatud fotost. Küsimust foto tõendiväärtusest saab lahendada selle usaldusväärsuse kontrollimisel, mille käigus tuleb vajadusel hinnata ka pilditöötluse võimalikkust. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et ka originaaldokumendi koopia on kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-13, p 13). Seega kui menetlusosalisel on alust arvata, et fotot on töödeldud, mistõttu ei kajasta see objektiivselt tõendamiseseme asjaolusid, on tal võimalik foto usaldusväärsus argumenteeritult kahtluse alla seada. Ühtlasi märgib kolleegium, et foto on

§ 63

lg 1 kohaselt iseseisev tõend, mistõttu soovides selle abil tõendada tõendamiseseme asjaolu olemasolu või puudumist, ei ole üldjuhul vajalik koostada ja esitada kohtule lisaks fotole ka selle vaatlusprotokolli.

1. Jättes prokuröri esitatud fotod vastu võtmata ja uurimata põhjusel, et tõendina saab käsitada üksnes originaalfotosid, rikkusid kohtud menetlusõigust. See rikkumine ei toonud aga kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Kõnealuste fotode usaldusväärsuse korral saanuks nende abil tõendada seda, et fotodel kujutatud isikud viibisid koos N. Tarankovi matusel. Süüdistusaktist nähtuvalt ei kuulu aga sellel matusel viibimine tõendamiseseme asjaolude hulka, samuti ei tõenda fotod nendel kujutatud isikute kuulumist ühte kuritegelikku ühendusse. Seega ei ole kõnealustel fotodel kriminaalasjas tähtsust ja nende vastu võtmata jätmine ei saanud mõjutada asjas tehtavat otsust. (C)
2. detsembri
3. a jälitustoimingu protokoll 10

§ 12612

lg 3 alusel (s.o teises menetluses saadud andmetest) koostatud jälitustoimingu protokolli kohtutoimikusse lisamist ja uurimist. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, kuna selles kajastatud kõned toimusid aastatel 2012–2015, süüdistatavatele heidetakse aga ette kuritegelikku ühendusse kuulumist alates aastast

1. Seetõttu väljus jälitustoimingu protokollis käsitletav maakohtu hinnangul süüdistuse ajalistest piiridest. Ringkonnakohus maakohtu sellises tegevuses rikkumist ei näinud.
2. Kolleegium nõustub prokuröriga, et süüdistuse ajaline piir ei ole fikseeritud aastaga 2015, vaid selles väidetakse Kemerovo kuritegeliku ühenduse tegutsemist „alates täpselt tuvastamata ajast, kuid vähemalt alates
3. a aprillikuust“. Nii nt heidetakse V. Gulevichile ette kuritegeliku ühenduse organiseerimist enne
4. a aprillikuud, nagu ka seda, et ta kaasas „algusest peale“ kuritegeliku ühenduse juhtimiseks A. Kozlovi. Seega ei väljunud tõend süüdistuse ajalistest piiridest ning maakohus pidi vaidlusaluse tõendi

§ 2861lg-s 1 sätestatust lähtudes vastu võtma.

48. Kõnealuse jälitustoimingu protokolli vastu võtmata jätmist ei loe kolleegium aga menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 tähenduses.

Selle protokolliga soovis prokurör tõendada, et Kemerovo kuritegelikust ühendusest teati juba enne

1. aastat ja selle ühendusega seostati A. Kozlovi. Kohtud on süüdistatavad kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi tunnistanud ka ilma vaidlusaluse tõendita, mistõttu ei saa väita, et tõendi vastu võtmata jätmine mõjutas asjas tehtavat otsust. (D) Tunnistajate A. T. ja S. T. kohtueelses menetluses antud ütluste protokollid
2. Tunnistajad A. T. ja S. T. keeldusid maakohtu istungil prokuröri küsimustele vastamast, mistõttu prokurör taotles

§ 291lg 1 p 2 alusel nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist.

Maakohus jättis taotluse rahuldamata, viidates A. T. õigusele keelduda ütluste andmisest ning jättes S. T. varasemate ütluste avaldamata jätmise sootuks põhjendamata. Ringkonnakohus märkis selle kohta vaid lühidalt, et maakohus ei teinud tõenditega arvestamata jätmisel vigu. Seoses kohtute kõnealuse menetlusõigusliku rikkumisega märgib kolleegium järgmist. 50. Kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole küsimusele vastamast, katkestab kohus

§ 288

lg 10 kohaselt ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja varasemate ütluste kasutamise tõendina

§ 291

lg 1 p 2 alusel, sõltumata ristküsitlusel seni antud ütluste sisust.

§ 291

lg 1 p 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütluse tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Üldjuhul on lubatud tõendiks deponeeritud ütlused (

§ 291

lg 2), kuid erandina võib kohus isiku varasemad deponeerimata ütlused vastu võtta, kui täidetud on

§ 291lg-s 3 sätestatud tingimused.

See tähendab, et deponeerimata ütlused võib tõendina vastu võtta, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ja tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Seega pole seaduses sätestatud keeldu avaldada ja kasutada tõendina sellise tunnistaja varasemaid ütlusi, kellel on

§ 71järgi õigus keelduda ütluste andmisest.

Riigikohus on selgitanud, et

§-s 71 nimetatud isikul tuleb teha lõplik otsus ütluste andmise või sellest keeldumise kohta juba kohtueelses menetluses. Kui ta jätab kohtueelses menetluses mingil põhjusel enese mittesüüstamise privileegi kasutamata ja annab ütlusi, ei saa ta hiljem kohtus ütluste andmisest keeldumise korral enam arvestada sellega, et kohus jätab tema varem antud ütlused tõendina vastu võtmata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-24-13, p 13). 11

§ 291

lg-s 3 nimetatud eeldused, pole kolleegiumil võimalik öelda, kas nimetatud kahe tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused on lubatavad tõendid. Samas ei selgu kassatsioonist, et kohtute kõnealused rikkumised oleks kaasa toonud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Asjaolusid, mis võimaldaksid rääkida nende tunnistajate varasemas menetluses antud ütluste vastu võtmata jätmisest johtuvast menetlusõiguse rikkumisest

§ 339lg 2 tähenduses, ei tuvastanud ka kolleegium.

Seda põhjusel, et nähtuvalt maakohtu istungi protokollist tulenes S. T. ütluste olulisus prokuröri hinnangul S. T. seotusest D.Z-iga ning A. T. ütlused pidid olema olulised tõendamaks A. T., A. Polehha, I. Drovnjašini ja A. Kozlovi tutvust. Vaatamata vaidlusaluste ütluste vastu võtmata jätmisele tunnistati D.Z , A. Polehha, I. Drovnjašin ja A. Kozlov neile etteheidetud kuritegudes süüdi ning kriminaalasja materjalid ei võimalda järeldada, et nende ütluste vastuvõtmine võinuks kaasa tuua teistsuguse kohtuotsuse. (E) Isikute varalist seisundit kajastavad vaatlusprotokollid ja laiendatud konfiskeerimise kohaldamata jätmine

1. Maakohtus taotles prokurör vastavalt kas KarS § 255 lg 2 p 2 või § 256 lg 2 p 2 alusel kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist ja konfiskeerimise asendamist (KarS §-d 832 ja 84), näidates süüdistatavate legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdlemise teel, et nende vara on saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Tõendamaks isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevust, esitas prokurör maakohtule vaatlusprotokollid, millest nähtuvalt vaadeldi kohtueelses menetluses süüdistatavate ja nende leibkondade, aga ka teiste isikute varalist seisundit kajastavaid andmeid.
2. Maakohus võttis protokollid istungil vastu, kuid jättis otsuse tegemisel siiski tõendikogumist välja. Kohus asus seisukohale, et kõnealused protokollid ei ole

§ 63

mõistes tõendiks, vaid tegemist on menetleja hinnanguga, millele on jäetud vaadeldud andmed lisamata. Seetõttu lahendas maakohus küsimuse laiendatud konfiskeerimisest ja konfiskeerimise asendamisest vaid selles osas, milles ta sai tugineda algdokumentidele ja ristküsitlusel antud ütlustele (vt eespool p-d 2 ja 5). Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ja luges need tõendid algandmete puudumise ning vaatlusprotokollis esitatud kokkuvõtete kontrollimatuse tõttu samuti lubamatuks. Ühtlasi jättis ringkonnakohus rahuldamata prokuröri taotluse võtta apellatsioonimenetluses vastu kõik dokumendid, millele protokollides viidati. 54. Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimisel on isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevus tõendamiseseme üheks asjaoluks. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes

§ 63

lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-16, p 19).

§ 63

lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Seega on ka isiku legaalsete tulude ja elatustaseme erinevuse tuvastamine võimalik vaid eelnimetatud tõenditega. 55. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelses menetluses on selliseid tõendeid ka kogutud. Maakohtule esitatud vaatlusprotokollide põhjal võib järeldada, et rohkelt on tõendeid kogutud 12

§ 83lg 1).

Vaatlusprotokoll on tulenevalt

§ 86

lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on kriminaalmenetluses vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. Nii näiteks pole võimalik kohtus vahetult uurida liiklusõnnetuse sündmuskohta, kuna seda on vahepeal oluliselt muudetud, ei saa uurida ka kuriteojälgi laiba kehaosadel, sest inimene võib olla maetud või tuhastatud. Kohtulikul arutamisel võib vahel olla keeruline uurida vahetult ka mõnda asitõendit, nt kuriteo objektiks olnud põllutöömasinat, kuna seda kasutatakse parasjagu põllutöödel. Liiati ei pruugi asitõendi vahetu uurimine olla otstarbekas, kui kogu tõendamisaspektist oluline teave selle kohta on kohtul vaatlusprotokollis talletatuna olemas. Selliste objektide kohta, mis on loetletud

§ 63

lg-s 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole aga vaatlusprotokolli koostamine sootuks vajalik – see ei lisa olemasolevale tõendile midagi ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt. Nii nt saab tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks esitada kohtule dokumendi (

§ l23 lg 1) või ka foto (vt käesoleva otsuse p 44), ilma et selle kohta tuleks täiendavalt koostada dokumendi või foto vaatlusprotokolli. 57. Kohtule esitatud isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokollidest nähtuvalt ei toimetatud andmete vaatlust

§ 83lg-s 1 ja § 86 lg-s 1 loetletud eesmärkidel.

Vaatluste eesmärk ei olnud kuriteojälgede avastamine (nt võltsitud allkiri, sõrmejäljed) ega asitõendina kasutatavate objektide äravõtmine. Samuti ei olnud eesmärk koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid – kõik andmed, s.o suures koguses andmed erinevatest infosüsteemidest, vastused rohketele järelepärimistele jms, olid juba kogutud. Küll aga kõrvutas protokollide koostaja vaatluse objektiks olnud erinevaid tõendeid, seostas neid ja paigutas enda arusaama järgi konteksti, tegi erinevaid arvutusi, kokkuvõtteid ja järeldusi, analüüsides sealhulgas ka tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ning vaadeldes erinevaid uurimistoimingu protokolle, menetlusdokumente ja samas menetluses enda poolt varem koostatud teiste isikute varalist seisundit kajastavate andmete vaatlusprotokolle. Sisuliselt analüüsis ja hindas menetleja vaatlusprotokolli koostamise hetkel olemasolevat tõendikogumit isikute varalise seisundi aspektist ning vormistas oma hinnangu ja selleni jõudmise vaatlusprotokollina. Selline menetlejapoolne andmete analüüs ei vasta vaatlusprotokolli olemusele ega täida vaatlusprotokolli eesmärke. Menetleja hinnang ega analüüs ei ole

§ 63

lg 1 tähenduses tõend ning seda ei saa tõendina vaadelda ka siis, kui see on vormistatud vaatlusprotokollina. Tõendamaks käesolevas asjas isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevust, tulnuks prokuröril esitada maakohtule kohtueelses menetluses kogutud tõendid. Praegu vaatlusprotokollidena vormistatut saanuks prokurör sel juhul kasutada kohtumenetluses abistava materjali funktsioonis näitliku abivahendina, mis ei ole tõend, kuid aitab tõendeid esitada, selgitades prokuratuuri seisukohti üksikute tõendite ja nendevaheliste seoste kohta (vrd

§ 296lg 4, aga ka § 12610 lg-d 1 ja 3).

58. Seega ei pidanud maa- ja ringkonnakohus kõnealuseid vaatlusprotokolle põhjendatult tõendina lubatavaks ja otsustasid kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise ja konfiskeerimise 13

§ 14

lg 1) kooskõlas prokuröri seisukoht, mille kohaselt oleks maakohus pidanud ise paluma algandmete esitamist, kui leidis, et vaatlusprotokollidest ei piisa konfiskeerimise ja selle asendamise taotluse rahuldamiseks. Lisaks, kuigi

§ 297

lg 1 järgi võib kohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist ka omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise, on see võistleva kohtumenetluse raamides pigem erandlik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-67-06, p 7.1).
3. Prokurör esitas kohtueelses menetluses kogutud tõendid isikute legaalsete tulude ja elatustaseme erinevuse kohta küll ringkonnakohtule, kuid apellatsioonikohtul ei olnud nende vastuvõtmiseks õiguslikku alust. Põhjendatult selgitas ringkonnakohus, et

§ 321

lg 6 alusel võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et tõendid koguti juba kohtueelses menetluses. Lisaks ei selgu kassatsioonist, et prokurör ei saanud tõendeid maakohtule mõjuval põhjusel esitada. Seega jättis ringkonnakohus prokuröri need tõendid põhjendatult vastu võtmata.

1. Riigikohus on selgitanud, et kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p-d 42–43)
4. Seega on erinevus isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel vaid üks võimalik põhjus, mis annab aluse eeldada, et isiku vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel. Laiendatud konfiskeerimine tuleb kõne alla ka siis, kui osutatud erinevust ei tuvastata, ent samas annab mingi muu põhjus aluse eeldada, et isiku kogu vara või osa sellest pärineb algselt kuritegevusest. Nagu märgitud, võib selliseks põhjuseks olla ka kuriteo olemus. Seejuures peetakse silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava – kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust (vt viidatud määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 43). Mõistetavalt ei piisa isiku vara kuritegeliku päritolu eeldamiseks pelgalt asjaolust, et tema toime pandud kuritegu on selline, mille puhul näeb seadus ette võimaluse kohaldada laiendatud konfiskeerimist. Vara kuritegeliku päritolu presumptsioonist saab rääkida siis, kui menetletava kuriteo asjaolud viitavad toimepanija püsivale kriminaalsele eluviisile. Teisisõnu on jutt kuritegudest, mille n-ö tüüpiline toimepanija teenib kogu oma sissetuleku või lõviosa sellest kuritegelikul teel. Asjaoludena, mis võivad rääkida kuriteo olemusest tingitud vara 14

§ 130

lg 4 1 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Riigikohus on sedastanud, et vabaduses viibivana ei saa käsitada süüdistatavat, kes kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 41 alusel on võimalik aga edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-73-14, p 5). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Käimasolevas menetluses on V. Gulevichi suhtes valitud tõkendiks vahi all pidamine. Maakohus jättis selle tõkendi oma otsuses muutmata ja järgnenud menetluses ei ole seda tühistatud. Ei tühistanud seda ka süüdimõistva otsuse jõustumine teises kriminaalasjas. Seega oli prokuröri taotlus põhjendamatu ning ringkonnakohus jättis selle õigustatult rahuldamata. V
3. Prokuratuur taotleb ka R. Gribovski õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist. Kassaatori hinnangul rikkus apellatsioonikohus

§ 339lg 1 p 8 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest käsitles R.

Gribovskit otsuses läbivalt kuritegeliku ühenduse liikmena, kuid tegi sellest hoolimata õigeksmõistva otsuse. Samuti jättis kohus tõendikogumist alusetult välja kriminaalasjas nr 1-16-977 tehtud kohtuotsuse, millega R. Gribovski mõisteti süüdi suure koguse narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises. Prokuröri hinnangul kinnitab see kohtuotsus anonüümsete tunnistajate ütlusi, mille kohaselt kuulus R. Gribovski kuritegelikku ühendusse ja tema ülesanne oli „tegeleda narkootikumidega“. 69. Kolleegium sisulist vastuolu ringkonnakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vahel ei näe. Kuigi kõnealuse otsuse p-s 29 on kuritegeliku ühenduse liikmete loetelus nimetatud ka R. Gribovskit, on ilmselgelt tegemist tähelepanematusest tuleneva veaga, millest ei saa järeldada, et ringkonnakohus käsitles viimast kuritegeliku ühenduse liikmena. Sellise vea tegemine kohtu otsuses võib olla küll taunitav, kuid on mõistetav, arvestades süüdistatavate hulka ja ringkonnakohtu otsuse mahukust. Erinevalt aga eelviidatud punktist, milles ei käsitleta R. Gribovski süüküsimust, märkis apellatsioonikohus otsuse p-s 23 sõnaselgelt, et apellatsioonides esitatud seisukohad ei väära maakohtu järeldusi ega anna alust R. Gribovskit süüdi mõista. Ning tegeledes R. Gribovski süüküsimusega lahendi punktis 45, jõudis kohus põhjaliku analüüsi tulemusel ühemõtteliselt ja jälgitavalt seisukohale, et R. Gribovskile etteheidetav tegu ei ole tõendatud. Seega ei saa rääkida

§ 339lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumisest.

1. Kolleegium nõustub kassaatoriga aga selles, et kriminaalasjas nr 1-16-977 tehtud kohtuotsus on käimasolevas menetluses lubatav tõend. Samas on Riigikohus varasemas praktikas rõhutanud, et teises asjas tehtud kohtuotsus saab olla tõend vaid piiratud ulatuses ega saa tõendada selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude esinemist või puudumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a määrus nr 1-17-4924/15, p 39;
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.2). Seega saab kõnealuse kohtuotsusega käesolevas asjas tõendada asjaolu, et R. Gribovski tunnistati Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning et sama otsusega tunnistati KarS § 184 lg 1 järgi süüdi ka A. Kozlov, kuid see otsus ei tõenda R. Gribovski poolt toime pandud narkokuriteo faktilisi asjaolusid ega ka kuulumist narkokuritegudega tegelevasse kuritegelikku ühendusse. Ent selle üle, et R. Gribovski ja A. Kozlovi kohta on kriminaalasjas nr 1-16-977 tehtud narkokuriteos süüdimõistev otsus, asjas vaidlust ei ole – seda ei ole eitanud ka süüdistatavad. Käimasolevas 16

§ 339lg 2 mõttes oluline ja tingib R.

Gribovski kohta tehtud kohtuotsuste tühistamise ja asja saatmise tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks. VI 72. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu 28. mai 2020. a otsuse mõista R. Gribovski Kar

S § 255 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja hüvitada R. Gribovskile

§ 181lg 1 alusel õigusabi kulud 14 338,80 eurot, samuti Tallinna Ringkonnakohtu 14.

juuni

1. a otsuse selles osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse R. Gribovski õigeksmõistmises tühistamata. Tühistatud osas saadab kolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäävad maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
2. Kolleegium jätab läbi vaatamata A. Kozlovi kaitsja kirjaliku seisukoha ja taotluse jätta kassatsioonimenetluse kulud riigi kanda, samuti A. Vaskini kaitsja kirjaliku seisukoha, kuna need on esitatud

§ 352

lg 2 p 2 alusel määratud tähtaega rikkudes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 1-19-4422/107, p 31).
3. I. Drovnjašini kaitsja taotleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 504 euro hüvitamist. Taotluse kohaselt osutas kaitsja õigusteenust kolm tundi tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabi hõlmas suhtlemist kliendiga, prokuröri kassatsiooniga tutvumist ja seisukoha koostamist. Kolleegium peab neid toiminguid vajalikuks ja neile kulunud aega põhjendatuks ning mõistab taotletud summa

§ 175lg 1 p 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja.

75. R. O. ja D. O. esindaja palub hüvitada mõlemale esindatavale kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud 1687 eurot ja 50 senti, s.o kokku 3375 eurot. Taotluse kohaselt osutas esindaja õigusteenust 22 tundi ja 30 minutit tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabi hõlmas prokuröri kassatsiooni ja ringkonnakohtu otsusega tutvumist kokku 8 tundi, kummagi kliendiga nõupidamist ja nende seisukohtade analüüsi kokku 2,5 tundi ning kassatsioonivastuse koostamist kokku 12 tundi. Kolleegiumi hinnangul ei ole vastuse koostamisele kulunud aeg põhjendatud, mistõttu ületab taotletud summa

§ 175lg 1 p-s 1 nimetatud mõistlikku ulatust.

Vastuses korratakse suures osas juba varem esitatud argumente ning tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et prokurör ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust kolmandatesse isikutesse puutuvas osas. Kolleegium peab põhjendatuks hüvitada õigusteenuse osutamine 3 tunni ulatuses hinnaga 125 eurot tund, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 450 eurot. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, jääb viidatud summa

§ 186lg 1 alusel riigi kanda.

76. R. Gribovski määratud kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 146 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, prokuröri kassatsiooni analüüsimiseks ja vastuse koostamiseks 2 tundi ja 15 minutit. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nendele kulunud aeg põhjendatud. Riigi 17

§ 361

lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, jääb see menetluskulu

§ 186lg 1 alusel riigi kanda.

77. Kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks R. Gribovski süüküsimuses ei mõjuta teiste süüdistatavate süüdimõistmise ja karistamise kohta tehtud otsuseid.

§ 410

lg 2 ei võta võimalust pöörata ülejäänud süüdistatavate suhtes tehtud kohtuotsus pärast praegust kassatsioonimenetlust täitmisele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus nr 1-18-158/266, p 93). (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-18-437/726 18