Obsah (6)

§ 654§ 127§ 635§ 1§ 208§ 635j

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-24-

§ 654lg 1 alusel.

Maakohus leidis, et kostjal ei ole võimalik teostada töövõtja pandiõigust, sest hageja ei ole sõiduki omanik. Hageja kahju hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Hageja nõudis kahju hüvitamist 2600 euro ulatuses, sest kostja õigusvastase käitumise tagajärjel jäi ta ilma võimalusest sõidukit kasutada, tasudes samal ajal jätkuvalt auto omanikule renditasu 200 eurot kuus. Kostja vastuväite kohaselt oli rendileping võltsitud. Maakohus leidis, et kostja väide rendilepingu võltsimise kohta ei ole tõendanud. 3 Samuti leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et talle on tekkinud kahju seoses võimatusega sõidukit kasutada. Hageja pidi rendilepingu kohaselt renti tasuma sõltumata sellest, kas ta kasutas sõidukit või mitte. Seega oleks hageja pidanud tõendama, et seoses kostja süülisest käitumisest tuleneva sõiduki kasutamise võimatusega sai hageja kahju just seeläbi, et mingi tulemuse saavutamiseks oli tal kindlasti vaja kasutada seda sõidukit. Ka Maksu- ja Tolliameti väljavõtetest ei nähtu, et hageja oleks K. V.W-le rendimakseid tasunud. Maakohus leidis, et hageja kahju nõue ei olnud kostjale ettenähtav (

§ 127lg 3).

Hageja

1. aprillil 2025 esitatud nõuete muutmise avaldus on esitatud hilinenult. Maakohus määras
2. märtsil 2025 poolte nõusolekul kirjaliku menetluse ja andis tähtaja lõplike seisukohtades esitamiseks kuni
3. aprillini
4. Kirjalikus menetluses avalduste ja dokumentide esitamiseks määratud lõplik tähtaeg on samaväärne suulises menetluses asja arutamise lõpetamisega. Kuivõrd maakohus jättis hageja rahalised nõuded rahuldamata, ei pidanud kohus mõistlikuks seoses uute nõuete esitamisega menetluse uuendamist. Menetluskulud jättis maakohus 80% ulatuses hageja kanda ja 20% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskulude suuruseks luges maakohus 6090 eurot ja mõistis sellest 20% ehk 1218 eurot kostjalt välja. Kostja menetluskulude suuruseks luges maakohus 2508,75 eurot ja mõistis sellest 80% ehk 2007 eurot, samuti seadusjärgse viivise hagejalt välja. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas
6. juunil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud. Hageja taotleb hagi rahuldamist kogu ulatuses, samuti kõigi menetluskulude kostja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel materiaal- ja menetlusõigust, sest jättis osa tõendeid hindamata ja andis otsuses vastukäivaid hinnanguid lepingupoolte ja vastutuse kohta. Ühelt poolt väitis maakohus, et leping sõlmiti füüsilise isikuga, kuid samas leidis, et hageja ei saa keelduda tööde eest tasumisest. Kohus jättis põhjendamata, miks ta ei arvestanud esitatud rendilepingut, maksekäske ja tunnistajate ütlusi, mis tõendavad kahju olemasolu ja selle ettenähtavust. Maakohus eiras lepingu sisulist eesmärki – saavutada töökorras sõiduk. Sõiduk ei olnud remondi järel sihtotstarbeliselt kasutatav. Kohus ei andnud hinnangut sellele, et töövõtuleping ei nõua ainult töö tegemist, vaid tulemuse – st töökindla sõiduki – saavutamist. Poolte vahel oli ainult üks leping, mitte kolm eraldi lepingut. Kolme lepingu korral oleks kostja pidanud esitama kolm arvet ja need ka deklareerima, kostja esitas ainult ühe arve. Maakohus ei pööranud piisavalt tähelepanu tunnistajate ütlustele ja kirjavahetusele, mis kinnitasid korduvate rikete olemasolu. Maakohus tunnistas, et probleem püsis, kuid jättis selgusetuks, miks ei pidanud see viide tööde puudulikule kvaliteedile tähendama lepingu olulist rikkumist. Kostja esitas arve, mille suurus oli kolm korda suurem algselt kokku lepitust. Maakohus tuvastas ekslikult ja vastuoluliselt, et töövõtulepingu sõlmis kostjaga füüsiline isik V.W . Selline järeldus on vastuolus maakohtu enda poolt punktis 8.1 tuvastatud asjaoluga, et lepingu tellijaks oli XXXXXXXX OÜ, keda esindas juhatuse liige V.W. Lepinguline suhe ja kogu asjaajamine toimus äriühingu nimel ning kostja oli sellest teadlik. Arve on esitatud XXXXXXXX OÜ nimele ja tasumine toimus XXXXXXXX OÜ pangakontolt, tellimused ja kirjavahetus toimusid läbi ettevõtte e-posti ja nime. Auto kasutus toimus äriühingu ärilistel eesmärkidel. 4 Kui lepingupool ei ole XXXXXXXX OÜ, siis ei saa temalt nõuda tasumist. Kui aga nõue suunatakse XXXXXXXX OÜ vastu, peab kohus tunnistama, et leping sõlmiti juriidilise isikuga. Sõiduk oli äriliselt vajalik ja lepinguliselt kasutuses. Rendileping ja maksekorraldused olid esitatud kohtule tõenditena ning neid ei tunnistatud võltsinguks. Maakohtu järeldus, et hageja ei tõendanud kahju ega selle ettenähtavust, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega ja eirab kostja selget lepingurikkumist, mis põhjustas hagejale kulu.
7. Kostja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu lahend muutmata. Kõik menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja jääb kõigi oma maakohtus avaldatud seisukohtade juurde. Kostja ei olnud teadlik, et tellijaks oli hageja äriühinguna. Tööde tellijaks oli füüsiline isik V.W . Tellija soovil esitati arve tasumiseks hagejale, sest kolmanda isiku poolt arve tasumine ei ole keelatud. See on praktikas tavapärane. Maakohus on hageja kahjunõude jätnud põhjendatult rahuldamata. Tunnistajana ülekuulamisel on V.W kinnitanud, et ta sai sõiduki valduse detsembris 2022, mil see oli parklas ja remontivajavas seisundis. On eluliselt ebausutav, et
8. aastal võeti rendile sõiduk, mille valdus anti üle 2 aastat hiljem ja remonti vajavas seisundis. Kostja ei ole vastu sõiduki üleandmisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 1). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning poolte menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas (sõiduki väljaandmise nõue) ja maakohtu otsus on selles osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud ulatuses, st hagi rahuldamata jätmise osas (TsMS § 651 lg 1).
10. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et V.W viis sõiduauto kostja juurde remonti kolmel korral. Maakohus tuvastas, et sõiduki remonttööd toimusid ühe ja sama suuliselt sõlmitud töövõtulepingu raames, mis sõlmiti sõiduki esmakordsel remonti viimisel, st
11. jaanuaril
12. Lepingu pooltena tuvastas maakohus käesoleva menetluse pooled (otsuse p 8.1). Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hageja on lepingu (lepingute) pooleks ja kas sõiduki remont toimus ühe või kolme erineva ja erinevatel aegadel sõlmitud lepingu raames ja kas kostja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud.
13. Kohtu ülesanne on vaidluse lahendamiseks kõigepealt õigussuhe kvalifitseerida ja vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastada. Maakohus kvalifitseeris poolte vahelise õigussuhte töövõtuna (

§ 635lg 1).

Riigikohus on lepingu puhul, millega üks pool kohustub lepingueset nii müüma kui ka tegema selle paigaldamiseks vajalikke töid, asunud seisukohale, et pooled sõlmisid segalepingu (

§ 1

lg 2), mille müügilepingu osale (varuosade müük) tuleb kohaldada müügilepingu sätteid (

§ 208

jj) ning töövõttu puudutavale osale töövõtulepingu sätteid (

§ 635jj) (vt ka RKTKo 7.

juuni 2023, 2-20-3044, p 10jj)). 5 Maakohus ei ole nimetatud Riigikohtu seisukohale õigussuhte kvalifitseerimisel tähelepanu pööranud. Hageja on esitanud koos hagiavaldusega kostja

1. jaanuari 2024 arve, millest saab järeldada, et tellitud tööde tegemiseks kohustus kostja müüma tellijale ka varuosi (sh pump, gaasijaotusmehhanismi keti komplekt, ühendusvarda laagrid jne). Seega kvalifitseerib ringkonnakohus pooltevahelise õigussuhte segalepinguna, millel on nii töövõtulepingu kui ka müügilepingu tunnuseid.
2. Ringkonnakohus nõustub hageja väidetega apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus on vastuoluline osas, milles maakohus tuvastas, et leping sõlmiti hagejaks oleva äriühingu kui tellijaga. Kuigi otsuse p-s 8.1 jõudis maakohus järeldusele, et töö tellijaks oli OÜ XXXXXXXX, keda esindas V.W, leidis maakohus seejärel otsuse p-s 8.2 vastuoluliselt, et sõiduki andis remonti ikkagi V.W ja jättis lepingu järgi tasutud raha nõudes hagi rahuldamata põhjendusega, et tööde eest ei ole tasunud mitte hageja, vaid V.W (tasus ettemaksuna 2582 eurot) ning hagejal puudub alus nõuda ettemaksu tagastamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendused ei vasta lepingu poole tuvastamise osas TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele, samuti on maakohus rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1). Maakohus on küll hageja seisukohaga nõustudes nimetanud p-s 8.1 mitmeid tõendeid (
3. jaanuaril 2020 sõlmitud rendileping,
4. juunil 2024 sõlmitud autorendileping,
5. detsembri 2022 sõiduauto üleandmise akt, kostja
6. jaanuari 2024 arve), kuid otsuses puudub igasugune analüüs, kuidas nimetatud tõenditest nähtub, et lepingu sõlmimisel esindas V.W hagejat ega sõlminud lepingut füüsilise isikuna. Maakohus on jätnud vastamata kostja vastuväidetele, et kostja pidas tellijaks füüsilist isikut V.W ega tedanud midagi sellest, et V.W esindas lepingu sõlmimisel hageja juhatuse liikmena hagejat. Ringkonnakohus peab maakohtu menetlusnormi rikkumise tõttu tõendite uut hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5).
7. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindamine eeldab üldjuhul, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116). Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (vt selles osas RKTKo 15.10.2014, nr 3-2-1-79-14 p-d 10 ja 11). Üldise tõendamiskoormuse reegli kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Kostja on menetluse algusest peale vaidlustanud hageja nõudeid mh põhjusel, et ta sõlmis lepingu sõiduki remondiks eraisik V.W-ga ja mitte hagejaga. Seega tuli hagejal tõendada, et V.W sõlmis lepingu kostjaga mitte enda nimel, vaid esindas hageja juhatuse liikmena hagejat.
8. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud. Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et V.W avaldas tehingu tegemisel jaanuaris 2023 kostjale, et ta ei tegutse mitte enda nimel, vaid teeb tehingu hageja juhatuse liikmena hageja nimel. Kostjat esindanud ja tunnistajana üle kuulatud A.B. andis ütlusi et V.W lepingu sõlmimisel hageja nimel tegutsemist ei avaldanud, vaid väitis siis, et sõiduk kuulub temale (dtl 190). V.W tunnistajana antud ütlustest ei nähtu, kas ja millal ta tehingu tegemise ajal kostjale avaldas, et teeb vaidlusaluse tehingu hageja nimel hageja juhatuse liikmena. Vastupidi, V.W avaldas tunnistajana, et „ma võtsin auto, et oma jõududega ja seoses omanikul aja puudmisega teostada ise selle auto remont“ (dtl 189), mis tõendab pigem vastupidiselt hageja seisukohale V.W tahet olla ise vaidlusaluse tehingu pooleks. See ütlus on ka kooskõlas V.W tegeliku 6 käitumisega lepingu täitmisel. Nimelt tasus just V.W kostjale kokkulepitud ettemaksu 2582 eurot, sellest 982 eurot ja 300 eurot kostja juhatuse liikme pangakontole (dtl 43–44) ja ülejäänu sularahas. A. N.V tunnistajana antud ütluste kohaselt sai hageja nimi temale teatavaks alles siis, kui algasid pretensioonid ja vaidlused ning asjaga hakkas tegelema V.W poeg , kes on ka auto omanik. Hageja esitas pretensiooni ja soovis arve esitamist enda nimele (dtl 195–196). Arved hageja nimele ongi esitatud
9. jaanuari 2024 kuupäevaga (dtl 8–13), st tagantjärele, kuigi V.W oli ettemaksu tasunud ilma arvet nõudmata juba varasemast ajast, alates jaanuarist
10. Tunnistaja A. N.V ütlused on kooskõlas ka V.W
11. mai 2024 e-kirjaga kostja juhatuse liikmele, milles V.W märgib, et „auto ei ole tellija omandis, see oli renditud firmalt, kuid kuulub eraisikule“ (dtl 15), millest ringkonnakohus järeldab, et ka kirja saatja pidas tellijaks oma isa V.W, aga mitte firmat, st hagejat. Tehingu tegemist hageja nimel ei tõenda ei A. N.V ja K. V.W
12. jaanuari 2024 telefonikõne stenogramm (dtl 166), milles need kaks isikut arutasid sõiduki remondiprobleemide üle, mainimata kordagi hagejat kui tellijat ega ka sõiduki rendilepinguid, mille olemasolust kostja enda väitel tehingu tegemise ajal ei teadnud ning hageja ei ole seda kostja väidet ümber lükanud. Seega ei saa ringkonnakohus asjas tõendatud ja tuvastatud asjaolude alusel tuvastada, et kostja oli tehingu tegemise ajal teadlik, et ta teeb tehingu hagejaga, keda esindab tema juhatuse liige V.W. Sõiduauto remonditööde tellijaks tuleb pidada V.W füüsilise isikuna. Ka V.W ja hageja hilisemad väited selles osas ei võimalda hagejat tehingu pooleks pidada.
13. Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas, et hageja ei ole vaidlusaluse õigussuhte pooleks ja ei ole tellinud kostjalt sõiduki remonditöid, siis puudub hagejal õigus nõuda lepingu rikkumisega seotud hüvitist ja kahju hüvitamist, kuna ta ei ole lepingu pooleks ega vaja selles osas õiguskaitset. Hagi tuleb jätta ainuüksi seepärast rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia põhimõtet arvestades vajalikuks võtta seisukohta poolte muude menetluses esitatud väidete osas, sest sellest ei sõltu tsiviilasja lahendus. Maakohtu otsuse põhjendused hagi osalise rahuldamata jätmise osas tuleb asendada ringkonnakohtu käesoleva otsuse põhjendustega.
14. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks õigusabikulud 7,75 h ulatuses hinnaga 150 eurot/h (käibemaksuta), kokku 1162,50 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud on 6,5 h ulatuses TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikud ja põhjendatud ning taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskuluna 975 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7