Obsah (5)

§ 37§ 120§ 121§ 43§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-2710 Määruse kuupäev 29. aprill 2025 Kohtunik Ene Andresen Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks seoses

) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X esitas
2. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8128) talle pusa purukslõikamisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 39,95 eurot. Taotluse kohaselt võeti temalt
3. detsembril 2023 ära kõik isiklikud asjad, sh halli värvi pusa. Ta sai asjad hiljem tagasi, kuid pusa krae oli kääridega puruks lõigatud. Alternatiivselt tegi X taotluses vanglale ettepaneku osta talle samasugune pusa.
4. X esitas
5. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8143) talle halduskohtumenetluses valetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3-24-2710 2500 eurot. X-i sõnul jättis halduskohus tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, tuginedes Tartu Vangla valedele ütlustele.
6. X esitas
7. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8155), milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses
8. juulil 2024 pükste väljastamata jätmisega (summas 1200 eurot), riigiasutustele, mh uurijatele ja sotsiaaltöötajale, helistamise keelamisega (summas 1200 eurot) ning
9. juulil 2024 jalutuskäigu mittevõimaldamisega (summas 600 eurot).
10. X esitas
11. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8248) kahjunõuetele tähtaegselt vastamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 800 eurot. Taotluse kohaselt esitas X Tartu Vanglale
12. ja
13. mail 2024 kahjunõuded, millele ta ei ole seniajani vastust saanud.
14. X esitas
15. septembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt varalise kahju hüvitamist summas 39,95 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamist kokku summas 6300 eurot, viidates eespool märgitud 28.,
16. ja
17. juulil 2024 Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustele. Kaebaja taotleb kaebuses riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.
18. Kohus tegi Tartu Vanglale kohtunõuded, paludes edastada kaebuses viidatud X-i kahju hüvitamise taotlused ja vangla otsused. Vangla esitas vastusena kohtunõuetele asjakohased menetlusdokumendid. Dokumentidest nähtub järgnev. 6.
19. Tartu Vangla jättis
20. oktoobri
21. a otsusega nr 1-13/24/464-2 X-i
22. juuli
23. a kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8128 rahuldamata. 6.
24. Tartu Vangla jättis
25. oktoobri
26. a otsusega nr 1-13/24/465-2 X-i
27. juuli
28. a kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8143 osas, mis puudutab au ja hea nime teotamist, läbi vaatamata, ning ülejäänud osas rahuldamata; 6.
29. Tartu Vangla jättis
30. oktoobri
31. a otsusega nr 1-13/24/463-2 X-i
32. juuli
33. a kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8155 rahuldamata; 6.
34. Tartu Vangla jättis
35. septembri
36. a otsusega nr 1-13/24/468-2 X-i
37. juuli
38. a kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8248 rahuldamata.
39. Kaebaja esitas
40. jaanuaril 2025 kohtule seisukoha, milles märkis, et tema vaiete ja taotluste tagasi võtmine on tühine. Vangla mõjutas teda taotlusi ja vaideid valega tagasi võtma. Ta oli otsustusvõimetu ega hinnanud tehingu mõju oma huvidele õigesti. KOHTU SEISUKOHT
41. Kohtule on esitatud hüvitamiskaebus (

§ 37lg 2 p 4).

Tegemist on liitkaebusega, milles esitatud nõuded ei ole omavahel seotud. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab kaebuses seoses temalt

1. detsembril 2023 ära võetud dressipluusi (pusa) kahjustamisega Tartu Vanglalt varalise kahju tekitamise eest hüvitist või 2 3-24-2710 kahju natuuras heastamist. Mittevaralise kahju tekitamise eest nõuab kaebaja kaebuses Tartu Vanglalt hüvitist järgmistel alusel: 1) kohtule kaebaja kohta valetamine haldusasjas nr 3-24-1290; 2)
2. juulil 2024 uute pükste väljastamisest keeldumine; 3)
3. juulil 2024 riigiasutustele helistamise võimaldamata jätmine; 4)
4. juulil 2024 värskes õhus jalutuskäigu võimaldamata jätmine; 5) Tartu Vanglale
5. ja
6. mail 2024 esitatud kahjunõuetele tähtaegselt vastamata jätmine. 9.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kaebaja pöördus kohtusse tähtaegselt (riigivastutuse seaduse § 18 lg 2). Vangla lahendas kaebaja kohtueelselt esitatud kahju hüvitamise taotlused viivitusega (vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8). 10. Kohus leiab, et kaebus tuleb

§ 121

lg 2 p 2 1 alusel tervikuna tagastada, sest kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. 10.

1. Kohtu hinnangul on kõikide liitkaebuses esitatud hüvitamisnõuete puhul kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Dressipluusi purukslõikamine 10.1.
2. Kaebaja on
3. juuli
4. a kahju hüvitamise taotluses (reg nr 2-24/2-2/8128) märkinud, et tal ei olnud tahtmist oma riideid lõhkuda. Pealegi oli dressipluusi krae kääridega puruks lõigatud, kuid temal kääre polnud. Tartu Vangla
5. oktoobri
6. a otsusest nr 1-13/24/462-2 nähtuvalt pole vaidlust selles, et vangla võttis
7. detsembril 2023 kaebaja kambrist ära tema halli dressipluusi ning dressipluus on kahjustatud. Siiski puuduvad vangla otsuse kohaselt mis tahes tõendid vanglaametnike õigusvastase tegevuse kohta. Vangla tuvastas, et kaebajalt võeti isiklikud esemed, sh dressipluus,
8. detsembril 2023 pärast seda, kui ta oli üritanud end kambris paelaga puua. Valvuri
9. detsembri
10. a ettekandest nähtuvalt pärines pael kaebaja dressipluusi küljest. Otsuses peeti kogutud tõendite põhjal tõenäoliseks, et kaebaja lõhkus oma dressipuusi ise. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda Tartu Vangla järelduses õigusvastase teo puudumise kohta. Tartu Vangla
11. oktoobri
12. a otsusest nähtuvalt kogus vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus asjakohaseid tõendeid (valvur R. Tasa
13. detsembri
14. a kehakaamera salvestis ja
15. septembri
16. a e-kiri; valvur S. Panniku
17. detsembri
18. a ettekanne ning
19. augusti
20. a ja
21. septembri
22. a e-kirjad; vangla
23. detsembri
24. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri, mille alusel kohaldati kaebajale isiklike esemete keeld). Nimetatud tõendid ei kinnitanud kaebaja väidet, et dressipluusi lõhkusid vanglaametnikud. Isegi kui dressipluusi kahjustuste põhjal oleks usutav, et see oli katki lõigatud kääride või muu terava esemega, ei saaks ainuüksi sellest järeldada, et dressipluusi lõhkusid vanglaametnikud. Kaebaja ei ole osutanud, et võiks leiduda tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid. Samuti ei ole ta esitanud
25. detsembri
26. a intsidendi kohta kirjeldust, mis võimaldaks pidada usutavaks, et dressipluusi lõhkusid vanglaametnikud. Seega ei osuta asjas kogutud materjalid vangla tegevuse õigusvastasusele. 3 3-24-2710 Kohtule kaebaja kohta valetamine 10.1.
27. Kaebaja väitis
28. juuli
29. a kahju hüvitamise taotluses (reg nr 2-24/2-2/8143), et Tartu Halduskohus jättis Tartu Vangla valetamise tõttu tema (esialgse) õiguskaitse taotluse rahuldamata ning Tartu Vangla tekitas tema kohta valetamisega talle mittevaralist kahju. Kaebaja osutas kahju hüvitamise taotluses oma hea nime teotamisele ja väärikuse alandamisele, kuid ei täpsustanud, millises haldusasjas Tartu Vangla tema kohta väidetavalt valetas. Tartu Vangla tuvastas
30. oktoobri
31. a otsuses nr 1-13/24/465-2, et ajavahemikus
32. jaanuar 2024 kuni
33. juuli 2024 oli Tartu Halduskohus jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ühel korral, haldusasjas nr 3-24-
34. Samuti tuvastas Tartu Vangla, et kaebaja oli esitanud
35. augustil 2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/24/470-1), milles taotles samuti mittevaralise kahju hüvitamist seoses kohtule haldusasjas nr 3-24-1290 valetamisega selle kohta, et kaebajal võimaldati olla kursis spordiuudistega. Kaebaja väitel teotas vangla tema head nime. Tartu Vangla oli jätnud
36. oktoobri
37. a otsusega nr 1-13/24/470-2 kaebaja
38. augusti
39. a taotluse rahuldamata. Seepärast jättis vangla
40. oktoobri
41. a otsusega kaebaja
42. juuli
43. a kahju hüvitamise taotluse osas, milles oli tegemist korduva taotlusega, läbi vaatamata. Ülejäänud osas (s.o väärikuse alandamist puudutavas osas) jättis vangla kaebaja
44. juuli
45. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, sest vangla vaidlusalune tegevus polnud õigusvastane. Tartu Vangla asus
46. oktoobri
47. a otsuses seisukohale, et vangla tugines haldusasjas nr 3-24-1290 kohtule
48. juunil 2024 esitatud vastuses konkreetsetele dokumentidele ja ametnikelt saadud teabele ning vastusest ei ilmne asjaolusid, mida saaks pidada valetamiseks või ebaõigete andmete esitamiseks. Hüvitamiskaebusel ei ole ka
49. juuli
50. a kahju hüvitamise taotluses nr 2-24/2-2/8143 kirjeldatud alusel väljavaateid. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja esitanud varem samal alusel mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse haldusasjas nr 3-24-
51. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse
52. novembri
53. a määrusega

§ 121lg 2 p 21 alusel (vt eelkõige määruse p-d 4, 9, 9.1 ja 10).

Määrus jõustus

1. detsembril 2024, kui Riigikohus jättis kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Kohtu hinnangul võinuks Tartu Vangla jätta
2. oktoobri
3. a otsuses kaebaja
4. juuli
5. a kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8143 täies ulatuses läbi vaatamata, sest kaebaja
6. juuli
7. a ja
8. augusti
9. a kahju hüvitamise taotluste alused kattuvad. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja osutas taotlustes erinevate õigushüvede rikkumisele, ei muuda nõude alust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-22-1679/23, p 13). Isegi juhul, kui kaebuses esitatud nõuet saaks sisuliselt lahendada, puuduks vangla tegevuse ja kaebajal kahju tekkimise vahel tõenäoliselt põhjuslik seos, sest kaebajal oli võimalik esialgse õiguskaitse kohta tehtud määrust vaidlustada ja esitada vangla väidetele vastuväited. Pükste väljastamisest keeldumine 10.1.
10. Kaebaja
11. juuli
12. a kahju hüvitamise taotluse kohaselt märkas ta
13. juulil 2024 kl 21 paiku, et tema püksid olid uriiniga määrdunud, kuid valvur keeldus talle samal õhtul uusi pükse andmast. Kaebaja väitel alandas vangla tema väärikust. Tartu Vangla asus
14. oktoobri
15. a otsuses nr 1-13/24/463-2 seisukohale, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning vangla ei alandanud kaebaja väärikust. Tartu Vangla otsusest nähtuvalt tutvus vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus erinevate turvakaamerate ja rinnakaamerate salvestistega ning tuvastas, et kaebaja püksid olid
16. juuli 2024 õhtul teadmata põhjusel märjad ning ta sai uued püksid
17. juulil 2024 kl 13:37 paiku pärast pesemist. Samas tuvastas vangla, et kaebaja rääkis
18. juulil 2024 oma riiete olukorrast 4 3-24-2710 esimest korda alles kl 13:04 paiku, kuigi tal oli olnud sama päeva hommikul ametnikega mitmeid olmelisi kokkupuuteid (umbes seitsmel korral). Vangla pidas
19. oktoobri
20. a otsuses usutavaks, et kui kaebaja püksid oleksid olnud määrdunud uriiniga, oleks ta astunud oma õiguste kaitseks aktiivsemaid samme. Kohus ei pea tuvastatud asjaolude põhjal kaebajal mittevaralise kahju tekkimist tõenäoliseks. Igasugune ebamugavustunne ei ole käsitatav mittevaralise kahjuna. Juhtumi asjaoludest ei nähtu, et vangla oleks kaebaja olukorda pikemat aega hoolimatult suhtunud. Küll aga ilmneb asja materjalidest, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse
21. juulil 2024 kl 12:28, s.o enne, kui ta valvuriga oma riiete olukorrast rääkis ja pesemas käis. Taotluse lakoonilise sõnastus ning samas taotluses muude nõuete esitamine kahandavad tõenäosust, et kaebaja oleksid olnud tol päeval tugevad hingelised üleelamised. Riigiasutustele helistamise mittevõimaldamine 10.1.
22. Kaebaja väitis
23. juuli
24. a kahju hüvitamise taotluses, et vangla ei võimaldanud tal helistada riigiasutustele, sh uurijatele ja sotsiaaltöötajale, kuid täpsemaid asjaolusid ta ei esitanud. Kuna kaebaja
25. juuli
26. a kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud ülejäänud sündmused toimusid
27. ja
28. juulil 2024, mõistis vangla
29. oktoobri
30. a otsuses nr 1-13/24/463-2, et nõue puudutab helistamise korraldust nimetatud päevadel. Vangla tegi kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus kindlaks, et kaebaja esitas vanglale
31. juulil 2024 telefonikõnede tegemise taotluse, milles ta avaldas soovi helistada juristile, uurijale, sotsiaaltöötajale, kohtumajja, ajakirjanikule ja Tartu linnapeale. Kõneeristuste väljavõtte kohaselt telefon kaebaja kasutuses kell 14:23 kuni kell 16:38 ning kaebaja sai teha telefonikõne juristile (kõnele ei vastatud), uurijale (number oli kinni), sotsiaaltöötajale (kõne kestis 1 tund ja 23 minutit) ja kohtumajja (kõne kestis 1 minut). Kaebaja ei teinud kahe tunni jooksul katset uurijale teist korda helistada. Kohtu hinnangul on vangla tuvastanud helistamise asjaolud piisava põhjalikkusega ning neist ei nähtu, et kaebajale poleks tagatud helistamise võimalust. Kuna vangla tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks, pole kahju hüvitamisel nõudel eduväljavaateid. Jalutuskäigu mittevõimaldamine 10.1.
32. Kaebaja väitis
33. juuli
34. a kahju hüvitamise taotluses, et vangla ei võimaldanud tal samal päeval värske õhu käes viibida, sest valvur pakkus talle jalutamisvõimalust kl 8.05 spordiuudiste ajal. Tartu Vangla asus
35. oktoobri
36. a otsuses nr 1-13/24/463-2 seisukohale, et vangla tegevus polnud õigusvastane, sest kaebaja keeldus jalutuskäigule minemast. Kuigi vangla kodukorra järgi toimub jalutuskäik ajavahemikus kell 8:30 kuni 19, ei olnud kaebajal jalutuskäigule minekust keeldumiseks mõjuvat põhjust. Kohus nõustub vanglaga. VangS § 93 lg 5 ei pane vanglale kohustust igal juhul tagada, et vahistatu viibiks iga päev tund aega vabas õhus, sõltumata vahistatu enda tegevusest. Asjas olemasolevad tõendid ei osuta sellele, et vangla oleks jätnud kaebajale jalutamisvõimaluse tagamata ka juhul, kui kaebaja oleks olnud valmis seda võimalust kasutama ning poleks seadnud jalutamisvõimalusele omapoolseid tingimusi. Kuna kohtule teadaolevad andmed ei 5 3-24-2710 osuta vangla tegevuse õigusvastasusele kaebajale värskes õhus viibimise õiguse tagamisel, on hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kahju hüvitamise taotlustele vastamata jätmine 10.1.
37. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist ka alusel, et Tartu Vangla lahendas tema
38. mai
39. a ja
40. mai
41. a kahju hüvitamise taotlused viivitusega. Tartu Vangla
42. septembri
43. a otsuse nr 1-13/24/468-2 kohaselt lahendas Tartu Vangla kaebaja
44. mai
45. a taotluse
46. augustil 2024 ning
47. mai
48. a taotluse
49. juulil
50. Tartu Vangla tunnistas
51. septembri
52. a otsuses, et kaebaja
53. mai
54. a ja
55. mai
56. a lahendati hilinenult ning tähtaja ületamine oli õigusvastane. Vangla selgitas, et viivitus oli tingitud töökoormuse olulisest suurenemisest nii seoses ühe juristi teenistusest lahkumise kui ka kahju hüvitamise taotluste kolmekordistumisega võrdluses eelmise aastaga. Vangla vabandas kaebaja ees nii
57. augusti
58. a kui ka
59. septembri
60. a otsuses. Vangla asus seisukohale, et viivitusega ei alandatud kaebaja väärikust ning tal ei tekkinud mittevaralist kahju, mis õigustaks hüvitise maksmist. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja nõudel eduväljavaateid. Kaebaja ei ole esile toonud, et kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata jätmine oleks talle tõsiseid hingelisi üleelamisi või muid olulisi kahjulikke tagajärgi tekitanud. Seega ei ole mittevaralise kahju tekkimine usutav. Samuti ei nähtu asjaoludest, et vangla oleks kaebaja väärikust alandanud. 10.
61. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotlustes ega kaebuses osutanud ühegi kahju hüvitamise nõude osas asjaoludele, mis viitaksid mõne tema põhiõiguse intensiivsele riivele. Pükste väljastamise, helistamise ja jalutamise osas mõjutas kaebaja õiguste riive intensiivsust teatud määral ka tema enda tegevus – hea tahte korral oleks ta saanud oma õigusi suuremal määral teostada. Varalise kahju hüvitamise nõude osas pole kaebaja väitnud, et ta ei saaks oma dressipluusi paela puudumise tõttu enam kasutada.
62. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse tervikuna

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Kohus selgitab, et

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jätab kohus selle läbi vaatamata.
2. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 6