lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 199 lg 2 p 9 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas)
külas XX majas lõi tahtlikult M.K. ühel korral rusikaga näkku ja lõi korduvalt jalaga näo- ja peapiirkonda. Seejärel järgnes Q.J õue suunduvale M.K. ja õues lõi tahtlikult M.K. ühel korral käega näkku ja kahel korral jalaga keha piirkonda. Q.J põhjustas M.K. tahtlikult füüsilist valu ja pea pindmise vigastuse. Sellise teoga pani Q.J toime
Veel süüdistatakse Q.J-i selles, et tema 19.12.2016 kella 17.00 paiku Põlvamaal Kõlleste vallas X. külas XX köögis kruvikeerajat samal ajal käes hoides, ähvardas tahtlikult samas köögis viibinud K.U. ja M.H. kruvikeerajaga läbi torgata. Ähvarduse täideviimist oli K.U. ja M.H. alust karta, kuna kannatanud olid teadlikud Q.J-i varasemast vägivaldsest käitumisest teiste isikute suhtes, Q.J oli alkoholijoobes. K.U. ja M. H kartsid oma elu ja tervise pärast. Sellise teoga pani Q.J toime K.U. i ja M.H. ähvardamise tervisekahjustuse tekitamisega s.o
Lisaks süüdistati Q.J-i
kehalises väärkohtlemises ning
Nimetatud süüdistuste osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Maakohtu otsus Tartu Maakohus tunnistas Q.J-i süüdi
kehalises väärkohtlemises ja karistas teda vangistusega 6 kuud. Samuti tunnistati Q.J süüdi
lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 3 kuud.
lg 2 p 9 järgi süüditunnistamisel mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõistis maakohus Q.J-ile liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvas maakohus karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja 9.-11.10.2017 s.o 3 päeva ja mõistis Q.J-ile kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 1 kuu 27 päeva vangistust. M.K. kehaline väärkohtlemine Tunnistades Q.J-i süüdi M.K. kehalises väärkohtlemises
ja tunnistajate M.H., I.K. ja Ü.L. ütlustele, millised kohus tunnistas usaldusväärseteks. 2 Kohus leidis, et kannatanu ja tunnistajate ütlusi kinnitavad ka patsiendikaart ja SA TÜK haigusjuhtumi päeviku kanded, millistest nähtuvalt saabus M.K.
i ja M.H. ütlustele, milliste kohaselt ähvardas Q.J neid X. küla XX asuva maja köögis kruvikeerajaga ära tappa. Kohus leidis, et kuivõrd kannatanute ütlused toimunu kohta on ühetaolised ning langevad kokku ka teiste kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaoludega (kruvikeeraja olemasolu, politsei kutsumise asjaolud), siis on need usaldusväärsed. Samas luges kohus kannatanute ütlustega ümberlükatuks Q.J-i enda süüd eitavad ütlused. Analüüsides K.U. i ja M.H. ütlusi asus maakohus seisukohale, et kannatanutel oli alust karta ähvarduse täideviimist. Seejuures tugines kohus K.U. i ütlustele, mille kohaselt oli tal hirm, kui süüdistatav lubas nad kruvikeerajaga läbi torgata. Tal oli hirm peal, et kui torgatakse võib ka surma saada ja pealegi oli Q.J purjus. Samuti oli ta teadlik, et varasemalt oli Q.J postimehe ära tapnud. Ka M. H kinnitas kohtuistungil, et tundis Q.J-i ähvarduse ees hirmu, väites, et kui Q.J oleks löönud, „siis ta siin (kohtus) enam ei räägiks“. Kannatanute ütlustele tuginedes luges maakohus tuvastatuks, et kannatanud tundisid Q.J-i ees hirmu. Samas kinnitasid mõlemad kannatanud, et nad olid teadlikud Q.J-i varasemast vägivaldsest käitumisest. Maakohus leidis, et süüdistatava tegevuse laad ( alkoholijoobes olles kruvikeeraja käes hoidmine ja samal ajal kannatanute ähvardamine sellega neid läbi torgata) ja kannatanutele teadaolevad süüdistatava isikut iseloomustavad andmed (varasem vägivaldne käitumine) andsid kannatanutele alust karta ähvarduse täideviimist. Samade asjaolude valguses tekitab süüdistatava ähvardus kohtu arvates hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. Kohtu arvates süüdistatava sõnakasutus (lubadus kannatanuid kruvikeerajaga torgata) viitab vähemalt võimalikule tervisekahjustuse tekitamisele. Kuivõrd süüdistatava ähvardus oli suunatud temaga samas ruumis viibivate kannatanute vastu, ähvardus sisaldas endas sõnaselgelt arusaadavat viidet vägivallateo olemusele, ähvarduse 3 esitamise hetkel oli süüdistataval käes ka võimalik ründevahend, saab eeldada, et ka süüdistatav ise pidas vähemalt võimalikuks, et kannatanud võtavad ähvardust reaalsena. Hinnates sündmuskohal kujunenud olukorda tegi maakohus järelduse, et kuigi pärast ähvarduse tegemist Q.J rahunes ja jäi isegi magama, s.o konflikt lahenes rahumeelselt, ei tee see olematuks fakti, et enne seda oli kannatanutel süüdistatava käitumise tõttu tekkinud hirmutunne. Süüdistatava toimepandule õiguslikule hinnangu andmisel ei oma tähendust see, kui pikalt kannatanute hirmutunne kestis. Karistus Q.J-ile karistust mõistes arvestas maakohus
Maakohus hindas Q.J-i süüd üsna suureks. Maakohtu arvates suurendavad Q.J-i süüd toimepandud kuriteoepisoodide rohkus ja süüdistatava isik. Kohus arvestas seejuures asjaolu, et Q.J jätkas uute kuritegude toimepanemist isegi ajal, mil kohtumenetluses olid juba süüdistused tema varasemate kuritegude eest (M.K. kehalise väärkohtlemise episood ja K.U. i ja M.H. ähvardamine). Nimetatust tegi maakohus järelduse, et Q.J oli viimastel aastatel kuritegelikult äärmiselt aktiivne ja tema kuritegelikku käitumist pole pärssinud isegi toimuv kohtumenetlus. Q.J-i karistust kergendavaks asjaoluks M.K. kehalise väärkohtlemise episoodis luges maakohus kannatanuga leppimise. Karistust raskendavaid asjaolusid Q.J-i suhtes maakohus ei tuvastanud. Maakohus asus seisukohale, et kuna karistust raskendavad asjaolud Q.J-i suhtes puuduvad, raskeid tagajärgi kannatanutele ei tekkinud ja M.K. kuriteoepisoodis esineb kergendav asjaolu, siis võivad süüdistatavale mõistetavad vangistused olla sanktsioonide keskmisest väiksemas määras. Kohtu arvates ei olnud põhjendatud Q.J-ile mõistetava vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, kuigi
Alternatiivselt, sõltumata sellest kas ringkonnakohus hindab ümber 4 Q.J-i süüdi tunnistamise
lg 2 p 3 või 120 lg 1 järgi, palub kaitsja asendada süüdistatavale mõistetud karistuse üldkasuliku tööga. Taotledes Q.J-i õigeksmõistmist
lg 1 järgi, leiab kaitsja, et maakohus ei ole süüdimõistvat otsust tehes hinnanud sündmuskohal tekkinud olukorda kui tervikut. Kohus on eraldanud tervikust väikese osa – ähvardava lause lausumise. Kuivõrd vaidlus on aga just nimelt selles, kas kannatanutel ja objektiivsel kõrvalseisjal esines alus karta ähvarduse täideviimist, ning selles osas on kannatanud enda ütlusi ka muutnud, tuleb arvestada asjaosaliste käitumist ka enne ja pärast ähvardava lause lausumist. Kohtulikul uurimisel kinnitasid mõlemad kannatanud, et peale selle ühe lause, mille sisuks oli kruvikeerajaga kannatanute torkamine, ei lausunud süüdistatav enam mitte midagi ähvardavat ega teinud ka vaenulikkusele viitavaid liigutusi. Kaitsja arvates tuleb arvestada sellegagi, et kuigi K.U. i ütluste kohaselt on Q.J on teda korduvalt ähvardanud, ei ole süüdistatav kunagi oma ähvardust täide viinud. Arvestades süüdistatava taolist käitumist leiab kaitsja, et kannatanutel ei esinenud reaalset alust karta ähvarduse täideviimist Q.J-i poolt. Eelkõige ilmestab seda asjaosaliste käitumine, mis jäi pärast ähvarduse esitamist sisuliselt muutumatuks. Pole ebaharilik, et purjus peaga öeldakse midagi mõtlematut. Kaitsja leiab, et karistusõiguslik sekkumine purjus inimeste omavahelisse dialoogi ei tohiks olla sedavõrd kergekäeline, et isiku karistamiseks piisab ühest mõtlematust lausest, millele ei eelne ega järgne mitte ühtegi muud vaenulikku sammu. Taotledes Q.J-i õigeksmõistmist
, tekitades talle valu ning kahjustades tema tervist. Küll aga leiab kaitsja, et M.K. lüües tegutses Q.J hädakaitse seisundis. Kaitsja leiab, et kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused on vastuolulised ning ei lükka ümber Q.J-i väiteid, et M.K. ründas süüdistatavat esimesena. Taotlust kohaldada Q.J-i suhtes asenduskaristusena üldkasulikku tööd, põhjendab kaitsja asjaoluga, et kuigi Q.J-i suhtes varasemalt asenduskaristusena määratud üldkasulik töö ebaõnnestus ning karistus pöörati täitmisele, on nimetatud asjaolu arvestamine maakohtu poolt ebaõiglane. Seda põhjusel, et nimetatust on möödunud juba üle kolme ja poole aasta ning taolise ajavahemiku möödumisel ei saa teha järeldusi Q.J-i käitumise kohta tänasel hetkel. Pealegi kinnitas Q.J kohtuistungil, et on oma varasematest kogemustest õppinud. Prokuröri vastuväited apellatsioonile Esitatud vastuväidetes nõustub prokurör kohtu põhjendustega nii kriminaalasjas kogutud tõendite hindamise kui ka Q.J-ile mõistetud karistuse osas. Prokurör ei nõustu apellandi järeldustega, et kannatanutel K.U. ja M.H. ei olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Prokurör peab vajalikuks rõhutada, et mõlemad kannatanud kinnitasid kohtuistungil, et nad tundsid hirmu süüdistatava tegevuse tõttu, kes ähvardas neid kruvikeerajaga. Asjaolu, et konflikt lahenes rahumeelselt, ei tee olematuks fakti, et enne seda oli kannatanutel tekkinud hirmutunne. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et M.K. lüües oli Q.J Süüdistatava sellekohast väidet ei kinnita ükski teine tõend. 5 hädakaitseseisundis. Ka ei nõustu prokurör kaitsjaga selles, et Q.J-ile mõistetud karistus tuleks asendada üldkasuliku tööga. Prokurör nõustub kohtu põhjendustega, et süüdistatav ei ole üldkasulikuks tööks sobiv isik. Eriti rõhutab prokurör asjaolu, et Q.J jätkas uute kuritegude toimepanemist isegi ajal, mil kohtumenetluses olid juba tema süüdistused eelmiste süütegude eest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, Q.J-i kaitsja apellatsiooniga ning uurinud kriminaalasja materjale, on seisukohal, et apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust ülalnimetatud kuriteoepisoodides maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi Q.J-ile süüks arvatud käitumise ning ka sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud nimetatud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise nimetatud kuriteoepisoodides Q.J-i süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et apellatsioonis kordab kaitsja sisuliselt neid argumente, mida ta esitas Q.J-i kaitseks juba maakohtus. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatud põhjendustega ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid omapoolsete väidete lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Q.J-i süüdistus
lg 1 järgi Vaidlustades Q.J-i süüditunnistamist
detsembril 2016 sündmuskohal toimunut kui tervikut, vaid on keskendunud üksnes süüdistatava ühele ähvardavale lausele. Ringkonnakohus taolise etteheitaga ei nõustu. Kannatanute ütlustele tuginedes on maakohus analüüsinud Q.J-i tegevust sündmuskohal tervikuna ega ole piirdunud vaid hinnangu andmisega Q.J-i poolt esitatud ähvardava lausega. Maakohus on arvestanud, et lisaks suuliselt esitatud ähvardusele torgata/tappa kurvikeerajaga kannatanud ära, oli süüdistataval reaalselt käes ka kruvikeeraja ja nimelt selle kurvikeerajaga ähvardaski süüdistatav kannatanuid. Samas on kannatanud kinnitanud, et nad tundsid ähvardamise hetkel hirmu, et Q.J võib oma ähvarduse teoks teha. 6 Seega ei piirdunud Q.J-i tegevus mitte üksnes ähvarduse lausumisega, vaid esitatutud ähvardust kinnitas ka süüdistataval käes olnud kruvikeeraja. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et olukorras kus isik, kellel on käes kruvikeeraja (sisuliselt relv) ähvardab teist isikut sellega läbi torgata /tappa, on kannatanu(te)l hirmutunde tekkimine igati mõistuspärane. Seda enam, et ähvardaja on alkoholijoobes ning teadupärast on joobes isiku käitumine ettearvamatu. Ringkonnakohtu arvates ei anna Q.J-i hilisem rahunemine ning isegi magama jäämine alust väiteks, nagu oleks Q.J-i käitumise näol tegemist vaid purjus peaga öeldud mõtlematusega ning kannatanutel puudus alus karta taolise ähvarduse täideviimist. Taolisele järeldusele annavad aluse kannatanute ütlused. Nii on K.U. , vastates kaitsja küsimusele, kas kannatanu sai aru, et Q.J-i käitumine on mõtlematu, vastanud, et tema ei tea mis edasi oleks juhtunud, aga politsei tuli sinna, võttis ta (Q.J-i ) kinni ja viis minema. Võib-olla oleks ta (Q.J ) veel edasi tegutsenud. Ka on K.U. kaitsja küsimusele vastates väitnud, et ta katsus rahulik olla, et võib-olla ta (Q.J ) ei tule siis talle kallale. Ringkonnakohtu arvates viitavad K.U. i taolised vastused otseselt asjaolule, et K.U. , võttis Q.J-i poolset ähvardust tõsiselt veel ka siis, kui viimane oli rahunenud (hea, et politsei tuli, püüdis rahulik olla, et Q.J-i mitte ärritada). Ka M. H on kinnitanud, et tundis Q.J-i ähvarduse eest hirmu ning ei suhtunud süüdistatava ütlustesse ükskõikselt. Kaitsja küsimusele, kas ta tundis sellistel asjaoludel (Q.J jäi magama) üldse hirmu, on M. H vastanud, et tema ei tea, mis teisel inimesel pealuu sees on. Ringkonnakohtu arvates saab taolisest vastusest järeldada, et ka M. H ei suhtunud Q.J-i ähvardusse pealiskaudselt. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtuga, et kannatanutel oli täielik alus karta, et Q.J võib oma ähvarduse ka täide viia. Mõlemad kannatanud on kohtus ühetaoliselt kinnitanud, et nad olid teadlikud süüdistatava varasemast vägivaldsusest ning kahtlemata suurendas see nende hirmu süüdistatava ees. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus, erinevalt apellatsioonis väidetust, on hinnanud 19. detsembril 2016 sündmuskohal kujunenud olukorda tervikuna ja nimetatust tulenevalt tulnud õigele järeldusele, et Q.J on toime pannud
Q.J-i süüdistus
Taotledes Q.J-i õigeksmõistmist
lg 2 p 3 järgi, leiab kaitsja, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole ümberlükatud süüdistatava väited, et 5. märtsil 2016 ründas teda esimesena kannatanu M.K. ning süüdistatav tegutses kannatanut lüües hädakaitses. Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud Q.J-i väidet mille kohaselt ründas teda esimesena M.K. ning tema vaid kaitses ennast. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud analüüsi tulemusena on maakohus tulnud õigele järeldusele, et süüdistatava taolised väited on paljasõnalised ning ümberlükatud kannatanu ja tunnistaja M.H. ütlustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neile midagi lisada. 7 Ringkonnakohtu arvates on kaitsja apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks maakohus tunnistanud kannatanu ütlused vastuolulisteks ja ebausaldusväärseteks, eksitav. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus seadnud M.K. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla vaid osas, kas Q.J lõi kannatanut ka majas. Kannatanu muude ütluste osas, sh. selles, et süüdistatav lõi teda esimesena, kohtul nende usaldusväärsuses kahtlust ei tekkinud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega tunnistada M.H. ütlused ebausaldusväärseteks põhjusel, et tunnistaja oli alkoholijoobes. Ainuüksi tunnistaja viibimine alkoholijoobes ei too veel kaasa tema ütluste ebausaldusväärsust. Maakohus on igati korrektselt hinnanud M.H. ütlusi teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja leidnud, et need on usaldusväärsed. Ringkonnakohtu jaoks kinnitab tunnistaja ütluste usaldusväärsust fakt, et need on sisuliselt kokkulangevad Q.J-i ütlustega. Nii näiteks on Q.J sarnaselt tunnistajaga kinnitanud, et enne M.K. ründamist ta magas. Ka on Q.J ja tunnistaja ühetaoliselt kinnitanud, et süüdistatav lõi majas M.K. . Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul mõistuspärane põhjendus seada kahtluse alla ka M.H. ütlused selle kohta, et Q.J ründas M.K. ootamatult ja tegi seda esimesena. Puutuvalt Ü. L ütlustesse märgib ringkonnakohus vaid seda, et lükates ümber Q.J-i väited nagu tegutsenuks ta hädakaitses, ei ole maakohus tuginenudki Ü. L ütlustele. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Q.J-i
lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades on maakohus põhjendatult tuginenud kannatanu M.K. ja tunnistaja M.H. ütlustele ning nimetatud osas puuduvad kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Karistus Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks rahuldada kaitsja taotlust asendada Q.J-ile karistuseks mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Maakohus on oma otsuses igati põhjendanud, miks kohus ei pea võimalikuks mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kohus on varasemalt juba usaldanud Q.J-i ning asendanud talle karistuseks mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, kuid Q.J ei suutnud taolist usaldust õigustada, jättes ühiskondliku töö tunnid tegemata ja pannes toime uue kuriteo, siis puudub ka ringkonnakohtul veendumus, et süüdistatav suudaks seda seekord. Ainuüksi süüdistatava paljasõnalised väited, et seekord ta teeks töötunnid ära, ei veena ringkonnakohut vastupidises. Kohtukulu Q.J-i kaitsja K. Nõges on esitanud
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.