← Eesti

2-24-116718/10

Obsah (7)§ 339§ 341§ 271§ 82§ 101§ 108§ 113

2-24-116718 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusliik ja viimase toimingu aeg Kohtunik Menetlusosalised ja nende esindaj

§ 339

jj).

§ 341

kohaselt rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.

§ 271

sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). (II)

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. (III)

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. (IV) Kohtupraktikas on märgitud, et üürileping on olemuslikult tasuline ning seega tuleb kostjal tuleb tasuda üüri, mis on samasuguse asja puhul tavaline (

§ 271

lg 1, § 28 lg 1, vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2024 otsus nr 2-21-16695, p 54).

  1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: o Hageja ja kostja vahel oli rendisuhe algusega 01.12.
  2. o Rendi objektiks oli ruumid ja nendega piirnev õueala Tööstuse kinnistul aadressiga XXX XXX-i. o Pooled on rendilepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et rendi suurus on 720 eurot kuus. Rendi tasumise aluseks on antud rendileping. Sama lepingu p-s 3.
  3. on pooled kokku leppinud, et rentnik tasub rendisumma jooksva kuu
  4. kuupäevaks. Tähtaegselt tasumata rendisummalt maksab rentnik viivist alates jooksva kuu
  5. kuupäevast 0,5% päevas iga viivitatud päeva eest kuni summa tasumiseni. o Poolte vahel sõlmitud rendileping on lõppenud 31.08.
  6. o Pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses (tegemist on kahe äriühinguga).
  7. Kohus tuvastas, et: 3

(5)  2-24-116718 Kostja ei ole tasunud hagejale juuli 2023 eest rendilepingus kokku lepitud rendisummat 720 eurot (hageja esitatud pangakonto väljavõte, dtl 70, tõend toodud käesoleva otsuse p-s 4.3). Hageja ei ole kostjale vaidlusaluse perioodi eest arvet nr 230703 esitanud, põhjendades sest tehnilise tõrkega, mille tõttu jäi vaidlusalune arve hageja e-kirja mustandisse ning ei jõudnud kostjani (dtl 32-37).
  1. Kohus on käesoleva menetluse varasemas etapis menetlusosalistele selgitanud, et kostja poolt rendi tasumise kohustus tulenes pooltevahelisest rendilepingust ja täpsemalt selle p-st 3.1 ja 3.3 – jooksva kuu
  2. kuupäevaks. Ka kohtupraktikas on rõhutatud, et tavapärane on, et seesugused lepingud on olemuslikult tasulised. Seega, iseenesest ei olnud kohustuse tekkimiseks vajalik arve esitamine – pooled olid rendilepingus kokku leppinud kostjapoolse kohustuse, s.o tasu maksmise, tähtpäeva. Ka nüüd, hinnates kõiki esitatud tõendeid kogumis (tõendite loetelu on kohus välja toonud otsuse p-s 4), ei ole kohus teistsugusel arvamusel. Seega, kostja kohustuse tekkimiseks ei ole vajalik arve esitamine. Kostja kohustus tasuda renti tuli pooltevahelisest rendilepingust. Hageja on tõendanud pangakonto väljavõttega, et kostja ei ole teinud hagejale makset
  3. a juulikuu eest, s.o on rikkunud oma kohustust ning see kohustus on muutunud sissenõutavaks. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist, s.o tasumata rendisumma tasumist.
  4. Kohus analüüsib ka kostja vastuväidet, et üheksa kuud ei ole mõistlik aeg arve esitamiseks, eriti peale rendilepingu lõppemist. Kohus leiab, et olemuselt on kostja vastuväide suunatud nõude aegumisele. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Eeltoodu tähendab, et hagejal on kostja vastu suunatud ja sissenõutavaks muutunud nõude esitamiseks aega kolm aastat, s.o hageja võib esitada oma nõude kostja vastu ükskõik millisel ajahetkel nimetatud perioodi jooksul. Hagejal on seega õigus oma nõue esitada mh üheksa kuud pärast rendilepingu lõppemist.
  5. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatuks ja rahuldab hageja nõude mõista kostjalt välja kokku 1440 eurot, millest 720 eurot moodustab rendilepingust tulenev põhivõlgnevus ning 720 eurot sissenõutavaks muutunud viivis

§ 108lg 1, § 113 lg 1, § 271, § 339 alusel. Menetluskulud 18. Ts

MS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ja 174 lg 1 määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks.

  1. Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hagejate menetluskulud hagi esitamisel tasutud riigilõivust summas 280 eurot. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
  2. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning kohtule teadaolevalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud.
  3. Kohus rahuldas hagi, mistõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohus loeb hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks (riigilõiv) kokku 280 eurot. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
  4. Kohus selgitab, et riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 tulenevalt tuleb hagilt hinnaga kuni 1500 eurot maksta riigilõivu 280 eurot, hageja on maksnud riigilõivu kokku 285 eurot, seega 5 eurot rohkem. Kuna hageja on tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem, on tal õigus taotleda riigilõivu tagastamist enam makstud osas. 4

(5)2-24-116718 (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Leanika Tamm 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.