Obsah (14)

§ 663§ 667§ 218§ 30§ 24§ 531§ 442§ 463§ 172§ 524§ 150§ 532§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 22.09.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-12727 Kohtuasi Kohtu

) § 172 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud hagita asjas isik, kelle huvides lahend tehakse, kuid täisealisele piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetluskulud võib kohus jätta ka täielikult või osaliselt riigi kanda. Puudutatud isikule I osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jäävad riigi kanda, samuti kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise kulud. Sundtoomise kulud jättis maakohus puudutatud isiku I kanda. Kuna puudutatud isik I on vaidlustanud 09.06.2025 kohtumääruse, ei saa kohus käesolevaga menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Samas ei takista määruskaebuse esitamine 09.06.2025 määrusele ja selle menetlemine asjas sisulise lõpplahendi tegemist. Puudutatud isiku I määruskaebus

1. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse nii isiklikult kui ka esindaja vahendusel, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta eestkostja talle määramata. Määruskaebuse ja selle täienduste kohaselt leiab puudutatud isik I, et maakohus on lubamatult kasutanud tema saadetud kirju ja nende sisu, põhjendamaks puudutatud isikul I esinevat haiguslikku seisundit ja eestkostevajadust. Puudutatud isik I on kohtule esitatud kirjad vastavalt tähistanud, et neid kasutataks üksnes õige lahendi tegemiseks, mitte ei kasutataks neid tõendina tema vastu. Lisaks on maakohus piiranud juurdepääsu toimikule ja ignoreerinud tema vastavasisulisi taotlusi. Maakohus jättis taandamisavaldused rahuldamata. Maakohus on vääralt tuvastanud, et puudutatud isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia. Maakohus ei oleks tohtinud lähtuda asjas teostatud ekspertiisist, kuivõrd ekspertiisiakt ei ole usaldusväärne tõend, sest ekspert ei olnud erapooletu. Maakohus alandas vaidlustatud määruses puudutatud isiku I poega puudutatud isikut XI ja lõhestas perekondlikku sidet. Maakohus ei kaalunud piisavalt ega põhjalikult puudutatud isiku XI sobivust eestkostjaks, samuti tema valmisolekut ja pädevust puudutatud isikut I esindada. Maakohus oleks pidanud eestkostjana eelistama pereliiget, st puudutatud isikut XI. Puudutatud isiku I ja eestkosteasutuse vahel on pooleli vaidlused, mistõttu esineb huvide konflikt. Maakohus ajas menetluses segamini samanimelise isa ja poja: puudutatud isiku I (D.O sen) ja puudutatud isiku IV (D.O jr). Maakohus oleks pidanud puudutatud isiku I riigi õigusabi korras määratud advokaadi menetlusest kõrvaldama ja määrama uue advokaadi. Puudutatud isik I leiab, et ta on võimeline iseseisvalt toime tulema kõigi asjade ajamisega, sh ka õigustoimingute teostamisega kõigis ametiasutustes. Isik suudab vastu võtta teda puudutavates küsimustes otsuseid kaalutletult, avaldada oma arvamusi ja seisukohti ning on suuteline iseseisvalt oma huvisid ja õigusi kaitsma. Juhul kui olukord tingib vajaduse vajalike teenuste ja toetuste või abi saamiseks, siis seda ka isik teeb ja suudab seda teha abita. 7 2-24-12727 Puudutatud isiku IV määruskaebus
2. Puudutatud isik IV esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isiku I õigusi piiratud õigusvastaselt, põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt. Maakohus jättis põhjendamatult ja ebaõigesti arvestama puudutatud isiku I selgitused selle kohta, miks ta ei saanud tulla isiklikult kohtulikule ärakuulamisele kohtu valitud kuupäeval. Maakohus on vaidlustatud määruse põhjenduste kohaselt jätnud puudutatud isiku I kõigi e-kirjadega perioodil 18.03.2025 kuni 06.06.2025 arvestamata. Maakohus on lubamatult tõlgendanud puudutatud isiku I saadetud e-kirju piiratud teovõime või vaimse haiguse ilmingutena. Nii puudutatud isik I kui ka tema pere olid selgitanud, et korduvad pöördumised tulenesid vajadusest selgitada sama olukorda erinevates sõnastustes, kuna kohus ei andnud tagasisidet ja jäi mulje, et asjast ei ole aru saadud. Kohus ignoreeris neid selgitusi ning eelistas järeldada, et kirjade rohkus viitab vaimsele häirele. Maakohus on ekspertiisiaktile tuginedes käitunud vastuoluliselt, kuivõrd osaliselt ei ole maakohus aru saanud, kuidas ekspert mõnele järeldusele jõudis, samas märkis maakohus, et diagnoosi osas ei ole põhjust ekspertiisis kahelda. Õigusabi puudumine või advokaadiga koostöö raskused ei näita iseseisvalt piiratud teovõimet. Põhjendamatult on käsitatud puudutatud isiku I maailmavaateid psüühikahäire sümptomitena. Maakohus oleks pidanud eestkostjana eelistama puudutatud isiku I pereliiget. Maakohus on segamini ajanud puudutatud isiku I ja IV, mistõttu tuleks kogu menetlus tunnistada tühiseks. Tsiviilasja lahendanud kohtunik oleks pidanud ennast menetlusest taandama ning puudutatud isiku I taandamisavaldused on jäetud põhjendamatult rahuldamata. Puudutatud isiku XI määruskaebus
3. Puudutatud isik XI esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta eestkoste määramata. Määruskaebuse kohaselt saab puudutatud isik I igapäevase eluga iseseisvalt hakkama, seda on kinnitanud nii puudutatud isiku I pere kui ka vallavalitsus. Puudutatud isik I vajab abi ainult keerukate õiguslike tekstide ja dokumentide koostamisel, mitte igapäevaste otsuste või toimingute jaoks, mille jaoks saab puudutanud isik kasutada riigi õigusabi või volitades ise lepingulist esindajat. Maakohus on põhjendamatult pidanud puudutatud isikut XI ebapädevaks ja pole tuvastanud, et puudutatud isikul XI oleks õppimisvõimetus või puuduks motivatsioon. Menetlusosaliste seisukohad
4. Puudutatud isik I toetas puudutatud isikute IV ja XI määruskaebuseid.
5. Eestkosteasutus toetas määruskaebuseid. Juhul kui kohus leiab, et määruskaebustes toodud põhjendused ei ole piisavad ning puudutatud isikule I on õigusalastes toimingutes eestkostet vaja, palub eestkosteasutus määrata eestkostjaks õigustoimingutes kohtumenetluses puudutatud isiku XI.
6. Puudutatud isiku I riigi õigusabi korras märatud esindaja esitas seisukoha puudutatud isiku XI määruskaebusele, paludes osas, milles vaidlustakse puudutatud isikule I eestkoste seadmist, teha õiglane lahend.
7. Puudutatud isikud VI, VII ja X teatasid, et neil puudub määruskaebuste osas seisukoht.
8. Teised menetlusosalised seisukohta ei esitanud. 8 2-24-12727 Menetluse edasine käik
9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Puudutatud isik I esitas 06.09.2025 taotluse määruskaebuse tagamiseks, paludes viivitamatult peatada vaidlustatud määruse täitmine kuni määruskaebuse lahendamiseni. Puudutatud isik I kordas taotlust 17.09.2025 ja palus alternatiivselt kohustada enda eestkostjat esitama viivitamata kõik puudutatud isiku I koostatud ja edastatud taotlused ning seisukohad Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-23-15289, alternatiivselt määrata ajutine erieestkostja tsiviilasjas nr 2-23-15289 puudutatud isiku I esindamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 667

lg 2 alusel tühistada ja teha uus määrus, millega jätta puudutatud isikule I eestkostja määramata. Määruskaebused rahuldatakse.

1. Maakohus määras puudutatud isikule I eestkostja kohtumenetlustes õigustoimingutes esindamiseks PKS § 203 lg 1 alusel ning eestkostjaks määras kohus Põhja-Pärnumaa valla. Määruskaebemenetluses leiavad määruskaebuse esitanud isikud, et puudutatud isikul I ei ole piiratud teovõimet (TsÜS § 8 lg 2 teine lause) ning isegi kui kohus leiab, et puudutatud isikul I on piiratud teovõime, ei ole eestkostjat vaja määrata, kuivõrd puudutatud isiku I huve kohtumenetlustes saab kaitsta volituse andmise ja perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu (PKS § 203 lg 2 teine lause).
2. Ringkonnakohus märgib, et kui täisealine isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, st isik on piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes, määrab kohus tema õiguste ja huvide kaitseks talle PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja. Eestkostja määramiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet (vt RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 13). PKS § 203 lg 2 sätestab, et eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Eestkoste seadmisel annab kohus hinnangu isiku võimele saada aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest.
3. Maakohus tuvastas vaidlustatud määruses, et puudutatud isikul I on kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi käigus diagnoositud paranoidne skisofreenia, püsikululine (RHK-10 järgi F20.00) (dtl 330). Puudutatud isik I nimetatud diagnoosiga ei nõustu ja on palunud kohtul diagnoosi muuta. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud psüühikahäiret ei diagnoosinud puudutatud isikul I mitte maakohus, vaid ekspert. Maakohus on hinnanud lisaks ekspertiisiaktile kogumis ka muid asjas esitatud tõendeid ja seisukohti ning on põhjendatult leidnud, et puudutatud isiku I käitumises avalduvad eksperdi pandud diagnoosile vastavad sümptomid, mistõttu ei olnud maakohtul põhjust kahelda ekspertiisiaktis märgitud diagnoosis või käsitada ekspertiisiakti ebausaldusväärse tõendina. Kuigi puudutatud isik ei nõustu ei ekspertiisiaktis järeldatu ega maakohtu põhjendustega, ei ole määruskaebemenetluses siiski toodud esile asjaolusid ega 9 2-24-12727 esitatud tõendeid, mille pinnalt saaks ringkonnakohus leida, et puudutatud isikul I vastavat psüühikahäiret tegelikkuses ei esine. Puudutatud isiku I väiteid
4. aastal teostatud ekspertiisi kohta hindas maakohus nõuetekohaselt. Eelkõige tuli maakohtul hinnata, kas puudutatud isikul I esineb mõni psüühikahäire käesoleval ajal, mitte kas ta võis haige olla kunagi minevikus. Seda on maakohus vaidlustatud määruses ka teinud.
5. Vaatamata sellele, et maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esineb psüühikahäire, leidis maakohus, et puudutatud isiku I teovõime ei ole piiratud muus osas, kui ametiasutustega asjaajamises ja kohtumenetlustes osalemises. Maakohus leidis, et muudes eluvaldkondades suudab puudutatud isik I hoolimata oma psüühikahäirest enda tegudest piisavalt aru saada ja neid juhtida ning tema teovõime ei ole piiratud. Määruskaebemenetluses ei vaidlusta ükski menetlusosaline seda, et puudutatud isik I saab muudes valdkondades ja tegevustes, milles maakohus teovõime piiratust ei tuvastanud, iseseisvalt hakkama. Seetõttu ei anna ringkonnakohus hinnangut sellele, kas maakohus on õigesti leidnud, et puudutatud isiku I teovõime ei ole piiratud muus osas kui ametiasutustega asjaajamises ja kohtumenetlustes osalemises.
6. Kuigi maakohus leidis, et puudutatud isiku teovõime on piiratud ametiasutustega suhtluses ja asjaajamises, ei määranud maakohus selles osas puudutatud isikule I eestkostjat, kuna leidis, et selles osas saab isikut abistada puudutatud isik XI, kellele puudutatud isik I on volituse andnud. Samas kohtumenetlustes osalemise osas ei pidanud maakohus puudutatud isiku I huvide kaitsmiseks piisavaks puudutatud isikule XI antud volitust, kuna maakohtu hinnangul ei oma ei volitaja puudutatud isik I ega ka volitatav puudutatud isik XI teadmisi, mida volitus kohtumenetluses tähendab ning puudutatud isik XI ei ole maakohtu arvates võimeline kaitsma puudutatud isiku I õigusi ja huve. 30.
7. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu. Arvestades, et maakohus ei pidanud eestkostja määramist vajalikuks mitte üheski muus küsimuses kui kohtumenetluses, on kohus sisuliselt soovinud takistada puudutatud isikul I isiklikult kohtu poole pöördumist. Kuigi maakohtu hinnangul ületas puudutatud isiku I saadetud kirjade sagedus ja maht mõistlikkuse piire, ei peaks kolleegiumi arvates puudutatud isikule I eestkostjat määrama üksnes selleks, et ta ise vahetult kohtuga ei suhtleks. Nagu nähtub määruskaebemenetlusest, ei ole puudutatud isikule I seatud eestkoste vähendanud ega takistanud puudutatud isikul I isiklikult taotluste esitamist ja kirjade saatmist. Seetõttu ei ole vaidlustatud määrusega saavutatud eesmärki, mida maakohus eestkostjat määrates soovis. Kuigi puudutatud isik I on nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule saatnud tavapärasest suuremal hulgal kirju, ei nähtu toimiku materjalidest, et selline käitumine oleks kahjustanud tema varalisi või isiklikke õigusi ja huve, mille tõttu oleks vajalik eestkostja sekkumine. Vastupidine võiks olukord olla juhul, kui isik psüühikahäirest tulenevalt ei saa aru, et ta peaks menetluses osalema, enda menetluslikku positsiooni kaitsma ning vajadusel lepingulist esindajat volitama või taotlema riigi õigusabi. Puudutatud isik I on aga menetluses esitanud aktiivselt erineva sisuga taotlusi, samuti on tähtaegselt iseseisvalt kaevanud vaidlustatud määruse peale edasi ja tasunud nii enda kui ka oma poegade määruskaebustelt ja enda määruskaebuse tagamise taotluselt riigilõivu. Seetõttu ei arva ringkonnakohus, et puudutatud isiku I õigused ja huvid jääksid eestkostjata kaitseta. Eestkosteasutus on määruskaebemenetluses toonud esile, et hoopiski eestkoste seadmisega võivad tegelikkuses puudutatud isiku I õigused ja huvid jääda kaitseta, kuna puudutatud isik I ei ole valmis tegema koostööd kohaliku omavalitsusega kui eestkostjaga. Põhiseadusest tulenevalt on puudutatud isikul I õigus kohtusse oma õiguste kaitseks pöörduda ning selle õiguse aktiivne kasutamine, isegi kui see on ebatavaliselt suures mahus, ei ole iseenesest alus eestkostja määramiseks. 10 2-24-12727 30.
8. Riigikohus on rõhutanud, et PKS § 203 lg 2 teise lause järgi tuleb arvestada isikule eestkostja määramisel ka seda, et eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise isiku huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste vahendusel. Viidatud sättest tuleneb, et isegi juhul, kui kohus tuvastab isiku piiratud teovõime, ei vaja isik hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Seega tuleb eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama (RKTKm 09.11.2011, 3-2-1-87-11, p 21). 30.
9. Menetluses esitatud dokumentidest ja seisukohtadest (sh ärakuulamiste protokollidest) nähtub, et puudutatud isikul I on tugivõrgustik vähemalt kahe oma poja näol ning maakohus tuvastas, et puudutatud isik I on volitanud ennast esindama puudutatud isikut XI. Puudutatud isik XI on nõustunud puudutatud isikut I esindama, samuti on andnud nõusoleku hakkama oma isa eestkostjaks. Sellises olukorras tuleb eelistada puudutatud isiku I õigusi kõige vähemal määral piiravaid abinõusid ning eestkostja määramiseks kui äärmuslikuma meetme kohaldamiseks peaksid esinema kaalukad asjaolud. Selliseid kaalukaid asjaolusid kolleegiumile vaidlustatud määrusest ei nähtu. Eestkostja määramist ei õigusta iseenesest see, et puudutatud isikul XI ei ole teadmisi kohtumenetlusest ega piisavaid juriidilisi teadmisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole PKS § 203 lg 2 teise lause tähenduses volituse andmise eelduseks see, et volitatav peaks vastama

§ 218

lg 1 p-s 2 sätestatud tingimustele, st et isik on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Lepinguline esindaja võib kohtus olla mh ka menetlusosalise alaneja sugulane (

§ 218lg 1 p 5).

Lisaks on nii puudutatud isikul I kui ka tema volitatud puudutatud isikul XI võimalik volitada mõnda enda valitud lepingulist esindajat, kes puudutatud isiku I huve menetluses kaitseks. Puudutatud isiku I esitatud taotlustest ja seisukohtadest ilmneb, et tal puudub usaldus oma praeguse riigi õigusabi esindaja suhtes. Siiski asjaolu, et puudutatud isiku I ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja vaheline koostöö on raskendatud või puudub, ei tähenda, et puudutatud isiku I huve ei saaks üleüldse volituse või riigi õigusabiga kaitsta. Samuti on puudutatud isikul I võimalik taotleda ka teistes kohtumenetlustes nii riigi õigusabi andmist kui ka asjakohasel juhul riigi õigusabi osutaja vahetamist, kui eeldused selleks on täidetud. Ka puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja on maakohtu menetluses leidnud, et puudutatud isiku I teovõimet ei peaks piirama, vaid teda peaks toetama juriidilise abiga. 30.

1. Kolleegium märgib, et igapäevaselt ning korduvalt samasisulisi kirju saates riskib puudutatud isik I sellega, et tema esitatavad seisukohad ja taotlused jäävad kohtul kirjade rohkuse ning pikkuse tõttu märkamata. Samas ei tingi see vältimatult eestkostja määramist. Puudutatud isikul I ja tema volitatud isikutel tuleb selle asjaoluga arvestada ning esitada seisukohti vastavalt kohtu nõudmisele ja ainult olulistes, konkreetset menetlust puudutavates küsimustes. Lisaks olukorras, kus maakohus selgitas isikule, et ilma kohtu küsimiseta saadetud menetlusdokumendid jätab kohus tähelepanuta, oli kohtul õigus seda teha. Seetõttu on kohtul võimalik menetlust juhtida ja asi mõistliku aja jooksul lahendada ka olukorras, kus puudutatud isik I osaleb menetluses ilma eestkostjata. 11 2-24-12727 30.
2. Kuivõrd puudutatud isiku I huve saab kaitsta nii volituse andmise, perekonnaliikmete ja muude abiliste kaudu, siis tuleb maakohtu määrus tühistada ja jätta puudutatud isikule I eestkostja määramata.
3. Kuigi ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse seetõttu, et puudutatud isikule I ei ole käesoleval hetkel asjaolusid arvestades kohtumenetluses vajalik eestkostjat määrata, märgib kohus seoses määruskaebuste ülejäänud väidetega, mis puudutavad ka maakohtu väidetavaid menetlusõiguslikke rikkumisi, järgmist. 31.
4. Nõustuda ei saa määruskaebuste seisukohtadega, et maakohus on seadnud eestkoste valele isikule (puudutatud isikule IV) ja samanimelise puudutatud isiku I ning puudutatud isiku IV vahetusse ajamine on viinud vale lahendini. Kuigi maakohus on möönnud, et kohtu kantselei on ekslikult loonud tsiviilasja nr 2-24-12727 menetluse nr 2 ehk järelevalvemenetluse vale isikukoodiga, märkis maakohus, et on eksimuse parandanud ja vastava menetluse kustutanud (dtl 1714). Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on menetlus läbi viidud siiski õige isiku, st puudutatud isiku I suhtes, samuti on vaidlustatud määruse resolutsioonis märgitud puudutatud isiku I nimi koos isikukoodiga, mistõttu ei saanud tekkida kahtlust, kellele oli eestkoste määrusega seatud. 31.
5. Seoses puudutatud isiku I etteheidetega maakohtu kohtuniku erapoolikuse kohta märgib ringkonnakohus, et

§ 30

järgi võib kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses taotleda lahendi tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes juhul, kui taandamisavaldus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alus tekkis või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik I esitanud taandamisavaldusi korduvalt ning kõik avaldused on jäänud rahuldamata.

§ 24

lg 1 ja § 23 p 7 järgi võib menetlusosaline nõuda kohtuniku taandamist, kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kohtutoimikus viited kohtuniku erapoolikusele. Ainuüksi asjaolu, et maakohus ei ole teinud puudutatud isiku I jaoks sobivaid lahendeid või menetluslikke otsustusi, ei anna alust järeldada, et kohus oleks olnud erapoolik või kallutatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole puudutatud isik I ringkonnakohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohtu kohtunik oleks käitunud menetluses erapoolikult. Lisaks ei oleks praegusel juhul ka otstarbekas asja maakohtule tagasi saatmine, kuivõrd määrus tuleb tühistada ja jätta eestkostja määramata. 31.3. Ringkonnakohus ei saa võtta seisukohta ega lahendada määruskaebemenetluses esitatud taotlusi, mis puudutavad varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, maakohtu kohtuniku ja advokaadi karistamist, advokaadi suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist, puudutatud isikule I pandud diagnoosi muutmist, puudutatud isiku XI õppimisvõimeliseks tunnistamist jm taotlusi, kuivõrd need küsimused ei ole lahendatavad ega ole ka osaliselt asjassepuutuvad eestkoste määramise asjas. 32.

§ 531

lg 1 sätestab, et eestkostemenetlust lõpetav kohtumäärus, muu hulgas eestkostja määramise, tema ametiaja pikendamise, eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete ringi muutmise määrus, kehtib ja kuulub täitmisele alates määruse teatavakstegemisest eestkostjale. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja jätab eestkostja määramata, ei ole

§ 531

lg-t 1 arvestades vajalik lahendada puudutatud isiku I määruskaebuse tagamise taotlust, millega puudutatud isik I palus peatada vaidlustatud määruse täitmine. 12 2-24-12727 33. Maakohus jättis vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 7 menetluskulud osaliselt riigi kanda ja osaliselt puudutatud isiku I kanda. Resolutsioonist ei nähtu, millises osas kulud kellegi kanda jäeti, st arusaadav ei ole, millised kulud jäeti riigi kanda ja millised puudutatud isiku I kanda. Eelnevat arvestades ei ole maakohtu määrus menetluskulude osas kooskõlas seadusega, kuivõrd

§ 442

lg 5 teise lause järgi (mis

§ 463

lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita. Alles vaidlustatud määruse põhjenduste p-st 38 selgub, et maakohus soovis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning ekspertiisi tegemise kulud jätta riigi kanda, sundtoomise kulud aga puudutatud isiku I kanda. Teiste menetlusosaliste menetluskulusid maakohus ei jaotanudki. Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, v.a riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud ning ekspertiisikulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda (

§ 172lg 1 ja lg 3), ja sundtoomise kulud, mis jäävad puudutatud isiku I kanda.

Pärnu Maakohus kohaldas 03.06.2025 määrusega puudutatud isiku I sundtoomist 06.06.2025 ärakuulamisele ning mõistis 09.06.2025 määrusega need kulud puudutatud isikult I välja. Kuivõrd maakohtu määrus ei olnud sundtoomise kulude väljamõistmise kulude osas vaidlustatav ja ringkonnakohus jättis selle määruse peale esitatud puudutatud isiku I määruskaebuse 22.09.2025 määrusega läbi vaatamata, ei pea ringkonnakohus võimalikuks jätta menetluskulude jaotusega neid kulusid riigi kanda. Seetõttu jäävad sundtoomise kulud puudutatud isiku I kanda. Kuivõrd eestkosteasjas tuleb isik isiklikult ära kuulata (

§ 524

lg 1 esimene lause), kuid puudutatud isik I ise ärakuulamisele ei ilmunud, oli maakohtul õigus kohaldada sundtoomist (

§ 524

lg 4; § 346 lg 4), millest tingitud kulud on põhjendatud jätta selle isiku kanda, kes sundtoomise kulud põhjustas. 34. Puudutatud isik I on tasunud 12.07.2025 enda määruskaebuselt, mis on esitatud Pärnu Maakohtu 30.06.2025 määruse peale, riigilõivu 70 eurot. Vastavalt riigilõivuseaduse § 59 lg-tele 7 ja 15 tasutakse piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas määruskaebuse esitamisel riigilõivu 10 eurot. Seega tasus puudutatud isik I määruskaebuse esitamisel ettenähtust enam 60 eurot ja tal on õigus taotleda selle summa tagastamist. Lisaks tasus puudutatud isik I 17.09.2025 riigilõivu 20 eurot puudutatud isiku IV ja puudutatud isiku XI määruskaebuste eest. Puudutatud isik IV oli enda määruskaebuselt riigilõivu 10 eurot juba tasunud 15.09.2025, mistõttu saab puudutatud isik I taotleda ka 17.09.2025 tasutud 10 euro tagastamist. Lisaks tasus puudutatud isik I 08.09.2025 määruskaebuse tagamise taotluselt riigilõivu 70 eurot. Kuivõrd taotluse lahendamine ei olnud vajalik (käesoleva määruse p 32), siis saab puudutatud isik I taotleda ka sellelt taotluselt tasutud riigilõivu tagastamist. Kokku on puudutatud isikul I seoses Pärnu Maakohtu 30.06.2025 määruse vaidlustamise ja määruskaebuse tagamise avaldusega õigus taotleda 140 euro (= 60 + 10 + 70) tagastamist. Pärnu Maakohtu 09.06.2025 vaidlustamisega seotud riigilõivu tagastamist selgitab ringkonnakohus eraldi määruses, millega kohus lahendab puudutatud isiku 18.06.2025 määruskaebust. Kolleegium selgitab, et enam tasutud riigilõiv tagastatakse

§ 150

lg 1 p 1 ja lg 4 kohaselt üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. 13 2-24-12727 35.

§ 532

lg 1 ning

§ 696lg-d 1 ja 3 võimaldavad esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 14