KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets (eesistuja), Mati Maksing ja Kairi Piirisild Määruse tegemise aeg ja koht 29.07.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-18528 Kohtuas
§ 172
ei reguleeri seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluses avaldusest loobutakse. Hagita menetluses kannab menetluskulud üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse ning erandjuhtudel mõni muu menetlusosaline. Maakohus pidas oluliseks märkida, et käesoleval ajal ei ole kohtule teada asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et avaldaja poolt esitatud avaldus oleks täielikult perspektiivitu, alusetu ning esitatud läbimõtlematult. Perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki vanema õigusi ja kohustusi puudutavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus pidas õiglaseks jätta menetluskulud TsMS § 168 lg 4 ja § 172 lg 1 alusel poolte endi kanda. Määruskaebus
- Ema esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ning teha uue määruse, millega jätta asja menetluskulud avaldaja kanda.
- Määruskaebuse kohaselt pidi avaldaja avalduse tagasivõtmisel kandma ema menetluskulud TsMS § 168 lg 4 kohaselt. Kui TsMS § 172 ei reguleeri seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluses avaldusest loobutakse, siis oli maakohus kohustatud kohaldama TsMS § 168 lg-t 4 ja tegema kohtumääruse lähtudes sellest, et avaldaja peab kandma ema menetluskulud. Maakohus ei ole seda teinud. Selline seisukoht on ebaõige ja vastuolus TsMS § 477 lg-ga
- Maakohus märkis määruse p-s 46, et tegi määruse TsMS § 168 lg 4 alusel kuigi määruses põhjendas vastupidist,
§ 168lg-s 4 sätestatud õigusnormi hagita asjas kohaldada ei saa.
Selline põhjendus on vastuoluline ja maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Lisaks ei ole maakohus uurinud asjaolusid ega hinnanud poolte väiteid. Selle tõttu ei saanud maakohus teha järeldust, mis on õiglane ja kas on või ei ole õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Vaatamata sellele otsustas maakohus, et on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetlusosaliste seisukohad
- Avaldaja leiab, et maakohus ei ole diskretsiooni piire ületanud, maakohtu otsustus on põhjendatud ning selle kujunemine jälgitav, mistõttu ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks. Menetluse edasine käik
- Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 3 2-24-18528 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus leiab,
§ 659
ja § 657 lg 1 p 2 1 kohaselt tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei rahuldata.
- Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 659 ja § 651 lg 1). Ema vaidlustab maakohtu määrust üksnes menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu määrus TsMS § 659 ja § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
- Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud õigesti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, kuid eksinud, märkides menetluskulude jaotamise alusena 168 lg 4, mistõttu muudab ringkonnakohus selles osas vaidlustatud määruse õiguslikku põhjendust. TsMS § 8 lg 2 ja § 477 lg 1 võimaldavad kohaldada TsMS §-s 168 sätestatut asjakohases ulatuses ka hagita menetluses tehtavate menetlust lõpetavate lahendite puhul (TsMS I komm
(2017), § 168, p 3.1). TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Menetluskulude jaotus sõltub aga peamiselt sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud (TsMS I komm
(2017), § 168, p 3.5).
- Siinsel juhul on avaldaja võtnud 12.05.2025 avalduse tagasi seetõttu, et ema asus pärast avalduse esitamist tegema koostööd kooli ja spetsialistidega ning astus samme lapse heaolu tagamiseks. Täiendavate meetmete rakendamist ei peetud enam vajalikuks, s.o avaldaja saavutas pärast avalduse esitamist puudutatud isiku II tegevuse tulemusena eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus, mistõttu saab lugeda, et puudutatud isik II on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes avaldaja nõude rahuldanud. Maakohus märkis, et kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et avaldaja poolt esitatud avaldus oleks täielikult perspektiivitu, alusetu ning läbimõtlematult esitatud viidates PKS § 123 lg-le
- Ringkonnakohus nõustub sellega, et kuna ema ei teinud koostööd oma lapse huvide tagamiseks pika aja jooksul, siis ei olnud avaldaja kohtusse pöördumine põhjendamatu. Seejuures annab ka ringkonnakohtu hinnangul õigustuse menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmiseks asjaolu, et tegemist oli vanema õigusi ja kohustusi puudutava asjaga, milles tehakse esmajoones lapse huvidest lähtuv lahend. Põhjendamatu oleks sellises olukorras jätta menetluskulud lapse või lapse huve kaitsva asutuse kanda. Seega on praeguses asjas õigustatud kolleegiumi hinnangul tugineda menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lg-le 5 ja TsMS § 172 § lg 1 ls-le 2, mistõttu jättis maakohus jättis menetluskulud lõppjäreldusena õigesti menetlusosaliste endi kanda.
- Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt vaidlustatud määruse põhjendusi. Määruskaebuse väited ei anna alust menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks.
- Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel ema, kui määruskaebuse esitaja, kanda. Toimiku materjalidest ei nähtu, et teistel menetlusosalistel oleks tekkinud määruskaebemenetluses rahaliselt kindlaksmääratavaid menetluskulusid. Seega ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 4