03.10.1968, isikukood 36810032766, elukoht xxx, töökoht XXX Annika ELM Ida Prefektuuri patrullitalituse liiklusgrupi grupijuht Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §120, §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi grupijuht Annika ELMI 18.09.2025 otsus väärteoasjas nr.2330,25,003254 Jaan KOLLO karistamise osas
lg.2 järgi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 2 (kaks) kuud - jätta muutmata. Jaan KOLLO kaebus jätta rahuldamata.
alusel on Jaan KOLLO kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Transpordiametile. Kassatsioon esitatakse teatavakstegemisest. Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse Kohtuotsusega on Viru Maakohtus võimalik tutvuda vahetult peale selle teatavaks tegemist 30.10.2025. Asjaolud ja menetluse varasem käik 1 Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna grupijuht Edward Timoska koostas 20.08.2025 väärteoprotokolli nr. AB 1547455 Jaan Kollo kohta selles, et viimane juhtis 20.08.2025 kell 15.16 Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn – Narva maantee 152-sel kilomeetril mootorsõidukit Mercedes – Benz S350 (registreerimismärk XXX) asulavälisel teel kiirusega 130 +/- 4 km/h. Lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 36 km/h. Sellega rikkus Jaan Kollo
lg.1 p.1 sätteid ja pani toime väärteo
Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi grupijuht Annika Elmi 18.09.2025 otsusega väärteoasjas nr.2330,25,003254 määrati Jaan Kollole
Otsuse kohaselt on menetlusalune isik teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Menetlusalune isik ei ole vastulauset esitanud, kuid on edastanud kahetsuskirja, milles tunnistab süüd ja kahetseb juhtunut, kohtuväline menetleja arvestas sellega lahendi tegemisel. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusele isikule väärteoprotokollis ette heidetud õigusvastane tegu vastab
lg.2 sätestatud süüteokoosseisule, puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, isik on teo toimepanemises süüdi ja tema süü on menetluse käigus tõendatud. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalune isik on eelnevalt lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistatud juba kahel korral, antud karistused ei ole aegunud ega kustutatud. Mõlemad karistuseks määratud rahatrahvid on tasutud, kuid menetlusalune isik ei ole nendest karistustest järeldusi teinud ega kohandanud oma liikluskäitumist, jätkates lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et järjekordse rahatrahvi määramine ei täida Karistusseadustiku §56 lg.1 sätestatud karistuse eesmärki ning käesoleva õigusrikkumise puhul tuleb muuta põhikaristuse liiki ning rakendada juhtimisõiguse äravõtmist. Sanktsiooni keskmiseks määraks on juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Kohtuväline menetleja arvestab otsust tehes menetlusaluse isiku poolt esitatud kahetsuskirjaga ning määrab karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kergendava asjaoluna on otsuse tegemisel arvestatud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Menetlusalune isik Jaan Kollo esitas 22.09.2025 Viru Maakohtule kaebuse, milles palub asendada juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga või vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse perioodi. Kaebuse kohaselt on juhtimisõigus menetlusalusele isikule eluliselt oluline, sellest sõltub nii tema sissetulek kui ka tervise heaolu. Menetlusalune isik töötab xxxna ja vajab juhtimisõigust, et mitte kaotada oma sissetulekut. Ühtlasi peab ta oma diagnoosi tõttu käima tihti Tallinnas arstivisiitidel ja juhtimisõiguse puudumine oleks oluliseks takistuseks. Kaebuse kohaselt mõistab menetlusalune isik oma rikkumise ulatust ja sellise käitumise võimalike tagajärgede peale, kuid selline sõiduviis ei ole tema puhul tavaline ega sage. Konkreetselt oli menetlusalune isik sel päeval väärteo toimepanemise ajal sooritamas maanteel möödasõitu ees sõitvast sõidukist ja oma sõiduritta naasta üritades ei olnud kõrvalolev pikivahe kahe sõiduki vahel piisav sinna reastumiseks ja kuna ta märkas vastassuunast autot vastu tulemas, oli ta 2 sunnitud kiiresti reastuma eesoleva auto ette, et vabastada vastassuunavöönd. Peale möödasõidu lõpetamist ja tagasireastumist vähendas menetlusalune isik koheselt kiiruse tagasi selliseks, nagu antud teelõigul lubatud. Menetlusalune isik peab piirkiirusest kinni ja on olnud paar üksikut olukorda, kus ta on möödasõidul piirkiirust ületanud. Kohtuvälise menetleja hinnang, et rahatrahvi määramine karistuse eesmärki ei täida või teda ei mõjuta, ei vasta tõele. Menetlusalune isik teenib miinimumpalka, sellest tulenevalt mõjutab ka kuitahes suur rahatrahv teda osaliselt. Kaebuse kohaselt ei soovi selle esitaja kohtuistungist osa võtta ja kaitsja osalemist menetluses ei vaja. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur oma 14.10.2025 kirjalikus vastuses nr.3.11.1/15434-4 nõustus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ning palus kaebus jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kirjaliku vastuse kohaselt on antud väärteo toimepanemine tõendatud väärteo raames kogutud tõenditega, menetlusalune isik on talle inkrimineeritud väärteo toime pannud ning puuduvad väärteomenetlust välistavad asjaolud. Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku kaebus leebema karistuse või juhtimisõiguse äravõtmise perioodi vähendamise osas rahuldamisele ei kuulu. Menetlusaluse isiku poolt kaebuses märgitud põhjendused ei ole sellised, millega oleks kohtuvälise menetleja otsuse muutmine põhjendatud. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Menetlusalune isik juhtis asulavälisel teel mootorsõidukit sõidukiirusega 130 +/- 4 km/ h, lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h, seega ületas menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 36 km/h. Menetlusaluse isiku poolt ületatud sõidukiirus oli väga suur. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et mida suurem on vahe menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki tegeliku ja lubatud sõidukiiruse vahel, seda suurem on menetlusaluse isiku süü. Kiiruse ületamine on äärmiselt ohtlik, kuivõrd sõiduki juhitavust on suurel kiirusel lihtsam kaotada, menetlusalune isik ei olnud suuteline võimalikele esinevatele ohtlikele olukordadele õigeaegselt reageerima. Sõidukiirus mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui ka selle raskusastet. Möödasõidu manööver on alati juhi teadlik ja tahtlik valik, mille sooritamisel ei tohi mingil juhil ületada lubatud suurimat sõidukiirust. Manöövrit alustades peab sõidukijuht hindama, kas manööver on vajalik, otstarbekas ja ohtu. Möödasõidumanööver on võimalus, mitte kohustus. Karistusregistri andmete kohaselt on menetlusalusel isikul 2 väärteokaristust, mõlemad rahatrahvid on seotud kiiruse ületamisega. Otsuse tegemise ajal olid kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvid (s.h. ka määratud maksimaalne rahatrahv) menetlusaluse isiku poolt tähtaegselt tasutud. Rahatrahvid olid tasutud samal päeval, kui otsus oli menetlusalusele isikule kättesaadav, seega ei valmista rahatrahvide tasumine menetlusalusele isikule raskusi ja rahatrahv ei ole karistusliik, mis mõjutaks isikut õiguskuulekale käitumisele. Seega on kohtuväline menetleja seisukohal, et järjekordse rahatrahvi määramine ei ole menetlusalust isikut mõjutav karistusliik. Karistusregistri andmetest on näha, et menetlusaluse isiku käitumine ajas ei muutu, ka mitte siis, kui talle oli juba määratud maksimaalne rahatrahv kiiruse ületamisega 3 seotud rikkumise eest. Menetlusalune isik jätkab endiselt käitumist liiklust ohustaval viisil. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et sama karistusliigi jätkamisel ei ole enam mõtet, tulemus jääb saavutamata. Karistus peab mõju avaldama, hoidmaks menetlusalust isikut seadusekuulekusel. Juhtimisõiguse äravõtmine on ainus loogiline jätk. Otsuse vastuvõtmisel arvestati menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist ja kahetsust, raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et määratud karistuse viis ja määr on vastavuses nii teo raskusega kui ka isiku süüga. Määratud karistus on eesmärki täitev ning vastavuses õiguskorra kaitsmise huvidega. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega, leidis, et Jaan Kollo kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §120 lg.1 võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kirjalikus menetluses ja teha lahendi Väärteomenetluse seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesolevas väärteoasjas nähtub menetlusaluse isiku poolt maakohtule kaebusest, et menetlusalune isik kohtuistungist osa võtta ei soovi. esitatud Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri 14.10.2025 kirjalikust vastusest nr.3.11.1/15434-4 Viru Maakohtu 08.10.2025 päringule nr.4-25-3513 nähtub, et kohtuväline menetleja on nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusalusele isikule on karistus määratud
lg.2 alusel.
lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 - 40 kilomeetrit tunnis. Seega tuleb käesolevas väärteoasjas tuvastada, kas menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas lubatud suurimat sõidukiirust ületades, kas lubatud suurima sõidukiiruse ületamine oli kindlaks tehtud seaduse kohaselt ning kas määratud karistus vastab menetlusalusele isikule ja toimepandud väärteole. 4 Nagu nähtub 20.08.2025 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1547455, on menetlusalune isik rikkunud
lg.1 p.1 nõudeid.
lg.1 p.1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et menetlusaluse isiku suhtes 20.08.2025 koostatud väärteoprotokolli nr. AB 1547455 kohaselt juhtis ta samal päeval kell 15.16 Tallinn – Narva maantee 152-sel kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 130 +/- 4 km/h, lubatud sõidukiirus on 90 km/h. Käesolevas väärteoasjas ei ole eelneva üle vaidlust. Nimetatud asjaolu on menetlusalune isik ise ja koheselt tunnistanud kohapeal, samuti on ta väärteo toimepanemist tunnistanud ka maakohtule esitatud kaebuses. Käesolevale väärteoasjale on lisatud kiirusmõõturiga LaserCam 4 nr.LE0829 tehtud videosalvestis, mis vastavalt VTMS §31 lg.1-1 on iseseisev tõend. Maakohus leiab, et eeltooduga on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõidukil kindlaks tehtud seaduse kohaselt. Asjaolusid, et menetlusalune isik ei juhtinud mootorsõidukit väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas ning et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ei olnud tema suhtes tuvastatud seaduse kohaselt, ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise. Eeltoodu alusel ja hinnates kõiki tõendeid kogumis leiab maakohus, et menetlusalust isikut on põhjendatult karistatud
lg.2 alusel, kuna ta rikkus
Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega väärteo toimepanemise osas ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt ka maakohtule esitatud tõendite kontrollimisega tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit lubatud suurimat sõidukiirust ületades, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Sõiduki juhtimist lubatud suurimat sõidukiirust ületades ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik korduvalt ise. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5 Kohtuvälise menetleja otsuses on viidatud KarS §56 lg.1 ja toodud välja, et järjekordse rahatrahvi määramine karistuse eesmärki ei täida. Samas ei nähtu kohtuvälise menetleja otsusest, et selles oleks hinnatud ka KarS §56 lg.1 viidatud süü suurust ja missugustel põhjendustel. Süü suuruse kindlaksmääramisel arvestab maakohus eelkõige seda, et tegemist oli asulavälise põhimaanteega ja menetlusaluse isiku põhjendusi kiiruse ületamiseks. Samuti arvestab maakohus ka seda, et kiiruse ületamine oli sanktsiooni ülemises määras, varasemaid väärteokaristusi, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning asjaolu, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk ei liikunud kiiruse mõõtmise ajal maanteel üksinda. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist. Kõike eelnevat kokku võttes leiab maakohus, et menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem.
lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud. Nagu nähtub
lg.2 sanktsioonist, on kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule karistusena kohaldatud põhikaristusena rahatrahvist rangemat karistuse liiki – sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus nõustub siinkohal kohtuvälise menetleja otsustusega karistuse liigi osas ja leiab, et leebema karistuse liigi – rahatrahvi – määramine ei ole käesolevas väärteoasjas antud menetlusaluse isiku puhul enam põhjendatud. Nagu maakohus juba eespool märkis, tuleb lisaks isiku süüle vastavalt Karistusseadustiku §56 arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt. ka Riigikohtu 17.05.2013 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-52-13). Käesoleva väärteoasja materjalides olevast Karistusregistri väljavõttest nähtub, et käesoleva väärteo toimepanemise ajal oli menetlusalusel isikul on 2 kehtivat väärteokaristust, need mõlemad olid kiiruse ületamise eest. Kiiruse ületamised oli menetlusalune isik toime pannud 31.08.2024 ja 24.12.2024. Ka käesoleval ajal on menetlusalusel isikul 2 kehtivat väärteokaristust, neist üks kiiruse ületamise eest. Nimetatud eelmiste väärtegude eest määrati menetlusalusele isikule karistusteks rahatrahvid vastavalt 75, 100 ja 15 trahviühiku ulatuses. Kõik rahatrahvid on menetlusaluse isiku poolt tasutud, neist 3 otsuse tegemise kuupäeval ja 1 otsusele järgneval kuupäeval. Maakohus nendib, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist sellise kiiruse ületajaga, kes oma varasematest karistustest ei tee mingeid järeldusi, tasudes rahatrahvid ära ja jätkates väärtegude toimepanemist. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja selles osas, et menetlusaluse isiku varasem käitumine annab alust arvata, et karistuseks taaskord rahatrahvi määramine ei ole enam piisav meede, vältimaks uute süütegude toimepanemist tema poolt. Rahatrahvi näol on antud menetlusaluse isiku puhul tegemist karistusega, mis ei avalda talle mingit 6 karistuslikku ega eripreventiivset mõju. Põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Menetlusaluse isiku suhtumist liiklusreeglitesse ilmestavad ka tema omakäeline seletus ülekuulamise protokollis ning kahetsuskiri Politsei- ja Piirivalveametile. Maakohtule esitatud kaebuses viitab menetlusalune isik sellele, et väärteo toimepanemise ajal sooritas möödasõitu eessõitvast sõidukist ja oma sõiduritta naastes ei olnud kõrvalolev pikivahe kahe sõiduki vahel piisav sinna reastumiseks ning kuna ta märkas vastassuunas autot vastu tulemas, oli menetlusalune isik sunnitud kiiresti reastuma eesoleva auto ette, et vabastada vastassuunavöönd. Ilmselgelt ei olnud möödasõidu puhul tegemist eluohtliku ja kiiruse ületamist vältimatult vajava olukorraga. Vastupidi, möödasõidumanööver on alati juhi otsustada ja selle teostamisel, s.h. teostama asumisel, tuleb veenduda selle ohutuses ning järgida ka lubatud suurimat sõidukiirust. Käesolevas väärteoasjas tuleb tähelepanu osutada ka asjaolule, et tegemist oli kõrge liiklustihedusega Tallinn Narva põhimaanteega. Maakohtule esitatud kaebusest nähtub otseselt, et möödasõidumanöövriga asetas menetlusalune isik ohtu lisaks endale ka vähemalt kolme samal ajal samas kohas liikluses osalenud sõiduki ja nende juhtide elu, tervise ja vara (sõidukid, millest menetlusalune isik sooritas möödasõitu ja vastutulev sõiduk). Möödasõit on reguleeritud
. Vastavalt selle paragrahvi lg.3 peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et - ükski tema järel sõitva sõiduki juht pole alustanud temast möödasõitu - samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks - möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid - sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba - sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga - tal on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse. Sama paragrahvi lg.4 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. On ilmselge, et mida suurem on sõidukiirus, seda suurem on ka risk, et juht ei suuda kõikidele tekkivatele olukordadele adekvaatselt reageerida. Mootorsõiduki juhtimine lubatud suurima sõidukiiruse piirmäära ületades on alati tahtlik tegu, mille puhul on sõiduk liikluses kõrgendatud ohu allikas. Juhtides sõidukit lubatud suurimat sõidukiiruse piirmäära ületades, on igal juhul tegemist ohuga nii enda kui teiste elule, tervisele ja varale. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on igati taunitav, lubamatu ja ohtlik ning see mõjutab nii liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust kui selle raskusastet. Tegemist on otsese tahtlusega toimepandud väärteoga. Käesolevas väärteoasjas tuleb tähelepanu osutada ka asjaolule, et tegemist oli asulavälise teega ning menetlusaluse isiku kaebuse kohaselt liikus talle vastassuunavööndis vastu sõiduk. Sõidukiiruse valik ja manöövrite teostamine liikluses on alati juhi enda otsustada. Kaebuses viitas menetlusalune isik sellele, et ületas kiirust, kuna leidis, et manöövri lõpetamine lühiajaliselt kiirust ületades oli turvalisem. Maakohus leiab, et see asjaolu ei anna kuidagi alust kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks, vastupidi, see asjaolu näitab taaskord menetlusaluse isiku suhtumist kehtestatud kiirusepiirangutesse. Kui ka lähtuda asjaolust, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust vaid lühiajaliselt, siis näitab see, et menetlusalune isik lihtsalt ei järgi 7 kehtestatud kiirusepiiranguid, kuna tema poolt juhitud sõiduki kiiruseks mõõdeti 130 +/- 4 km/h. Nagu maakohus juba varasemalt käesolevas kohtuotsuses märkis, on
Sõidukiiruse valik liikluses on alati juhi enda otsustada ning möödasõidu manöövri puhul tuleb juhil otsustada, kas manöövrit on võimalik lõpetada ilma liiklusreegleid rikkumata või tuleb manööver katkestada. Käesoleval juhul otsustas menetlusalune isik teadlikult ja tahtlikult liiklusreegleid rikkuda. Käesolevas väärteoasjas ei tohi tähelepanuta jätta asjaolu, et isikut on varem väärteokorras karistatud. Karistuse mõistmise loogika kohaselt peaksid karistused minema ikka järjest rangemaks ja seda põhjusel, et eelnevad karistused ei ole olnud järelikult piisavad, mõjutamaks isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kus isikut, kes paneb järjepidevalt toime süütegusid, koheldakse iga korraga leebemalt või ei ole temale kohaldatav karistus oluliselt rangem. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi süütegude toimepanemisest loobuda. Seetõttu on oluline, et menetlusalune isik saaks aru, et edasine samalaadne käitumine ja väärtegude toimepanemine on lubamatu. Tegemist ei ole tema esimese
nõuete rikkumisega. Käesolevas väärteoasjas oli ületatud kiiruse määr suur, mille puhul on reaalne oht, et juht ei suuda õigeaegselt ja adekvaatselt erinevates olukordades reageerida. Põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on antud menetlusaluse isiku puhul vajalik, et tagada tema ajutine mitteosalemine liikluses. Eelduslikult välistab sellise põhikaristuse kohaldamine vähemalt liiklusalaste väärtegude edaspidise toimepanemise antud menetlusaluse isiku poolt. Oma elu tuleb korraldada selliselt, et ei tekiks vajadust ja soovi panna toime õiguserikkumisi. Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult
nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.03.2017 lahend nr.3-1-1-6-17, 02.12.2014 lahend nr.3-1-1-7714 ja 12.12.2023 lahend nr.4-23-1826). Kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis seda keskmist määra ületavana. Iga järgnev karistus peab tavaolukorras olema suurem ja rangem 8 eelnevast. Karistus peab olema selline, mis ei ole mugav ning mis piirab menetlusaluse isiku igapäevast elu ja tegevust. Kergema karistusliigi ammendumisel tuleb kohaldada raskemat karistusliiki. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt karistust raskendavad asjaolud puudusid ning karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud süü tunnistamist. Selle teistkordne arvestamine maakohtu poolt ei ole seadusekohane. Käesoleva väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud karistuse sanktsiooni keskmisest madalamas määras. Maakohus nõustub, et käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja arvestanud kõiki asjaolusid, s.h. menetlusaluse isiku süü suurust ja ühe karistust kergendava asjaolu esinemist. Oma kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja karistuseks rahatrahvi mõistmist või vähendada juhtimisõiguse peatamise perioodi. Arvestades kõike ülaltoodut, ei pea maakohus seda taotlust kuidagi põhjendatuks. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusalusele isikule määratud karistuse liigi ja määra osas jätta muutmata. Maakohus nõustub igati kohtuvälise menetleja otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siinkohal uuesti korrata. Kaebuse kohaselt seab sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine menetlusaluse isiku raskesse olukorda. Menetlusalune isik töötab xxxna, saab miinimumtöötasu ja tema sissetulek sõltub juhtimisõiguse olemasolust. Kuigi nimetatud asjaolude kinnituseks ei ole menetlusalune isik esitanud ühtegi tõendit, ei välista maakohus seda. Samas ei anna see asjaolu alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Olukorras, kus menetlusalune isik teab väga hästi, et tema töökoht ja sissetulek sõltuvad tema enda liiklusalasest käitumisest, tuleb tal eriti hoolikalt reegleid, sealhulgas liiklusreegleid, järgida. Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 30.04.2010 lahend kohtuasjas nr.31-1-26-10 ja 20.03.2017 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-6-17) korduvalt märkinud, et näiteks töökoha kaotamise võimalus ei saa iseenesest olla mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ning et isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult
nõudeid, on teistele ohtlik, tuleb liiklusest kõrvaldada. Kaebuse kohaselt on sõiduki juhtimisõigus menetlusalusel isikul vajalik seoses arstivisiitidega Tallinnas. Maakohus leiab, et ka antud asjaolu ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Vastavalt KarS §48-1 lg.2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellised andmed käesolevas väärteoasjas puuduvad. Ülaltoodu alusel tuleb kohtuvälise menetleja otsus menetlusaluse isiku karistamise osas
Menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata. Lõpetuseks peab maakohus vajalikuks juhtida kohtuvälise menetleja tähelepanu asjaolule, et 18.09.2025 otsusest nähtuvalt on väärteoprotokolli antud väärteoasjas 9 koostanud Asja Malahhova. 20.08.2025 väärteoprotokollist nr. AB 1547455 nähtub aga, et selle on koostanud grupijuht Edward Timoska. Siiski leiab maakohus, et tegemist on ilmselge hooletusveaga, mis iseenesest ei too kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise, kuna faktilised asjaolud väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses on kokkulangevad ja kattuvad. Nimetatule ei ole oma kaebuses viidanud ja seda menetlusnormi rikkumiseks pidanud ka menetlusalune isik. Edaspidi peab otsuse koostaja olema hoolikam. (allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.