KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 18. september 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-21-13715 Kohtuas

§ 423

lg 1 p 2 (mis kohaldub läbi

§ 477lg 6) alusel läbi vaatamata.

Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi (

§ 172lg 1 teine lause).

Sisuliselt on mitme menetlusosalisega hagita menetluses kohtule antud lai kaalutlusõigus menetluskulude jaotamise küsimuses ning läbi

§ 477

lg 1 on kohtule avatud põhimõtteliselt kõik

§ 162ja/või § 163 juures kirjeldatud menetluskulude jaotuse viisid.

Lähedasim asjassepuutuv hagimenetluse menetluskulude säte on

§ 168lg 4.

Õiguskirjanduses (

I komm § 168 p 3.5. d)) on märgitud, et lisaks

§ 168

lõikes 4 märgitule tuleb arvestada ka menetluskulude jaotamise üldiste põhimõtetega, sh

§ 162lõikega 4.

Oluline on hinnata, kas kohtusse pöörduti põhjendatult või mitte. Maakohus leidis, et olukorras, kus avaldaja puudutatud isikuga kohtuväliselt kokkuleppele ei saanud, oli vaja avaldus esitada. Menetlus kestis üle 2,5 aasta, mille jooksul oli puudutatud isik läbivalt seisukohal, et tema kohustuseks on tee oma kinnistul välja ehitada, kuid ei teinud selleks mitte ühtegi tegevust. Avaldajate taotlusel pidi kohus juurdepääsu tagamiseks kohaldama ka esialgset õiguskaitset. Avaldajate kinnitusel ei ole vajadust Raksijõe Arenduse OÜ-ga kui kinnistu tulevase omanikuga kohtuteed vaidluse puudumisel jätkata. Eeltoodust tulenevalt puudub mõistlik põhjus menetluskulude jätmiseks kellegi menetlusosalise kanda ning õiglane on need jätta neid kandnud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus

1. Puudutatud isik esitas 23.07.2024 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning palub teha tühistatud osas uue määruse, millega mõista avaldajatelt puudutatud isiku kasuks solidaarselt välja puudutatud isiku menetluskulud summas 10 064,30 eurot ning viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
2. Määruskaebuse kohaselt on maakohus andnud käesoleva tsiviilasja menetluse tinginud asjaoludele ja ka menetluses esitatud seisukohtadele ja menetluses tuvastatule ebaõige hinnangu.

§ 168lg 4 kohaselt kannab avalduse tagasivõtmisel menetluskulud avaldaja.

Puudutatud isiku hinnangul ei esine käesoleva tsiviilasja puhul ühtegi kaalukat asjaolu eelnimetatud reeglist kõrvalekaldumiseks. 5 10.

1. Maakohus on menetluskulude jaotamisel pidanud oluliseks, et algne avaldaja Europe1 SPV1 OÜ ei saanud puudutatud isikuga kokkuleppele, mistõttu oli vaja avaldus esitada. Eelnimetatud seisukoht on ebaõige. Europe1 SPV1 OÜ ei pöördunud enne avalduse esitamist kordagi puudutatud isiku poole taotlusega saada juurdepääs avalikule teele puudutatud isikule kuuluva kinnisasja kaudu. Avaldajad ei tugine sellisele väitele oma avalduses ja ei ole menetluses esitanud ka ühtegi tõendit, et seda oleks tehtud. Puudutatud isik on juba oma esmases vastuses avaldusele juhtinud tähelepanu, et avaldaja poolt menetluse algatamine on täiesti põhjendamatu. Avaldajal ei saa olla õigust kasutada vaidlusalust Lagle teed enne selle valmimist ja kasutusloa väljastamist, sh ei ole avaldajal õigust alustada oma kinnistutel ehitustegevust enne ehituslubade väljastamist ning ehitusload väljastatakse detailplaneeringu kohaselt avaldajale alles pärast Lagle teele kasutusloa andmist. Nimetatud asjaolud olid või pidid olema avaldajale enne käesoleva kohtumenetluse alustamist teada. Samas rõhutab puudutatud isik veel kord, et faktiliselt puudutatud isik ei keelanud enne avaldaja poolt kohtumenetluse alustamist avaldajal puudutatud isiku kinnistu (tee) kasutamist eeldusel, et sellega teed ei rikuta, st eelkõige ei sõideta teel raskemate sõidukitega (vt 14.10.2021 seisukoha p 15). Puudutatud isiku õigust keelata oma kinnistul asuva tee kasutamist raskemate sõidukitega tunnistas ka Tallinna Ringkonnakohus 14.02.2022 kohtumääruses. 10.
2. Maakohus leidis põhjendamatult, et menetluskulude poolte endi kanda jätmist õigustab ka asjaolu, et kohtumenetlus kestis üle 2,5 aasta, mille jooksul oli puudutatud isik läbivalt seisukohal, et tema kohustuseks on tee oma kinnistul välja ehitada, kuid tegevusi selleks ei teinud. Esiteks selgitas puudutatud isik menetluses läbivalt, et tee väljaehitamist takistab oluliselt asjaolu, et avaldaja teed kasutab (vt nt 14.10.2021 seisukoha p 13-14). Teiseks, 19.10.2022 kohtuistungil rääkis puudutatud isik mitte tema enda poolt ehitustegevuse mitteteostamisest, vaid sellest, et avaldaja ei ole seal midagi teinud, ehkki esitas oma väidetavate, tegelikkuses mittetoimunud tööde eest puudutatud isikule arveid (vt 19.10.2022 kohtuistungi protokoll, ajatempel 00:10:54). Samal kohtuistungil puudutatud isiku seaduslik esindaja ka kinnitas, et tee väljaehitamist on kavas alustada esimesel võimalusel. Maakohus viitab oma määruses ka kohtu 20.07.2023 järelpärimisele puudutatud isikule, jättes samas tähelepanuta, et 11.08.2023 on puudutatud isik viidatud järelpärimisele vastanud, selgitades, et on tekkinud põhjendatud kahtlused selles, kas puudutatud isikul üldse tee väljaehitamise kohustus on ning samas on puudutatud isik kohut informeerinud ka avaldajaga peetud läbirääkimistest tee avaldaja poolt omandamise teemal. Jääb arusaamatuks, kuidas saab sellise selgituse valguses puudutatud isikule ette heita tee väljaehitamise viibimist, rääkimata sellest, et väljaehitamise temaatika sidumine menetluskulude jaotamise küsimusega on kummastav ja arusaamatu juba iseenesest. 10.
3. Lisaks pidas kohus menetluskulude jaotamise kontekstis oluliseks asjaolu, et kohus pidi kohaldama asjas esialgset õiguskaitset. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole samastatav asjas tehtava lahendiga ja esialgse õiguskaitse kohaldamisel puudub mis tahes seos küsimusega menetluskulude jaotamisest. Ka ei olnud kohtu poolt kohaldatud mahus esialgse õiguskaitse kohaldamine tegelikkuses vajalik, kuna väiksemate sõidukitega ja jalgsi juurdepääsu üle oma kinnistu ei ole puudutatud isik avaldaja(te)le kunagi keelanud. 6 10.
4. Kohus leidis, et menetluskulude poolte endi kanda jätmist õigustab ka asjaolu, et avaldajate kinnitusel ei ole vajadust Raksijõe Arenduse OÜ-ga kui kinnistu tulevase omanikuga kohtuteed vaidluse puudumisel jätkata. Jääb täiesti arusaamatuks, millisel alusel peaks puudutatud isik, kes on avaldaja(te) poolt kohtusse pöördumise tõttu kandnud suuri menetluskulusid ja ei saa avaldajate poolt avalduse tagasivõtmise tõttu oma õiguste eest lõpuni seista, kandma riski, mis seondub sellega, et väidetavalt tee uus omanik puudutatud isiku võimaliku eriõigusjärglasena vaidluse jätkamisest huvitatud ei ole. Kokkuvõttes leiab puudutatud isik, et maakohus on teinud ebaõige ja tema suhtes äärmiselt ebaõiglase lahendi. Menetluse edasine käik
5. Avaldajad palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
6. Pärnu linn (Pärnu linnvalitsuse kaudu) oli seisukohal, et kui kohus peab vajalikuks avaldajate ja puudutatud isiku menetluskulude välja mõistmist, siis palub Pärnu linn jätta need täies ulatuses avaldajate ja puudutatud isiku kanda.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 koosmõjus §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul on puudutatud isik vaidlustanud maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes menetluskulude jaotamise osas. 15. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 16.

§ 475

lg 1 p-st 131 ja § 6181 lg-st 1 tulenevalt lahendatakse avalikult kasutatavale teele juurdepääsu asi hagita menetluses, mille võib algatada üksnes avalduse alusel. Maakohus jättis praeguses asjas avalduse

§ 423

lg 1 p 2, § 477 lg 6 alusel läbi vaatamata, sest avaldajad võtsid selle tagasi.

§ 172

lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata, saab kohus sellisel juhul jaotada menetluskulud muu hulgas

§ 172

lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt RKTKm, 13.05.2020, 2-16-5794, p 13).

§ 172

lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, seejuures tuleb järgida õigluse põhimõtet ( RKTKm 15.03.2023, 2-19-517, p 20).

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29; RKTKm 13.10.2020, 2-16-5794, p 12). 7 16.1. Lisaks on nii õiguskirjanduses kui Riigikohtu praktikas leitud, et menetluskulude jaotamisel hagita menetluses on

§ 477

lg 1 kaudu kohaldatav ka

§ 168

(

I komm

§ 168

lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 168

lg 4 näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka kohtukulude jaotamise üldisi põhimõtteid (vt RKTKm 26.01.2011, 3-2-1-142-10, p 9). 16.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul menetluskulude poolte endi kanda jätmisel ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et vaidluse asjaolusid arvestades oli praegusel juhul õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Asjas ei ole tehtud lahendit avaldajate kasuks ega kahjuks, vaid avaldajad võtsid avalduse tagasi seetõttu, et Pärnu Maakohtu 29.02.2024 otsusega tsiviilasjas nr 2-22-16332 kohustati puudutatud isikut andma üle Lagle tee kinnistu (mille kaudu kinnisasjadele juurdepääsu taotleti) omandiõigus Raksijõe Arenduse OÜ-le. Avaldajad põhjendasid, et kinnisasja tulevane omanik Raksijõe Arenduse OÜ ei tee neile takistusi juurdepääsu küsimuses, mistõttu puudub vajadus vaidlust jätkata. Määruskaebusele esitatud vastuses on avaldajad täpsustanud, et Raksijõe Arenduse OÜ on avaldaja I koostööpartner. Seega ei võtnud avaldajad avaldust tagasi seetõttu, et nad ei soovinud enam saada avalduses nimetatud kinnisasjadele juurdepääsu Lagle tee kinnisasja kaudu, vaid seetõttu, et olukord oli tsiviilasjas nr 2-22-16332 tehtud lahendist tulenevalt muutunud. Tsiviilasjas puudus sisuline vaidlus selle üle, et avalduses nimetatud kinnisasjadeni ei ole juurdepääsu avalikult teelt ning et juurdepääs on võimalik saada Lagle tee kinnistu kaudu. Avalduse kohaselt vajasid avaldajad kinnistutele ligipääsu igat liiki transpordivahendiga, et ehitada kinnistutele eramuid ning kinnisasjade omanikud kohtuväliselt enne avalduse esitamist juurdepääsu küsimuses lahendust ei leidnud. Puudutatud isik vaidles avaldusele läbivalt vastu, tuues oma vastuväidetes välja, et juurdepääsu määramine ei ole põhjendatud, kuna avalduses nimetatud kinnistustele on juurdepääs määratud detailplaneeringuga üle puudutatud isiku omandis oleva Lagle tee, kuid detailplaneeringu järgi ei ole avaldajal I õigust talle kuuluvatel kinnistutel ehitamist alustada enne kui Lagle tee on valmis ehitatud ja sellele on väljastatud kasutusluba, pärast mida võõrandatakse transpordimaa kohalikule omavalitsusele. Samas nähtub asja materjalidest, et kohtumenetluse ajal (ligikaudu 2,5 aastat) ei toimunud tee ehitamises olulisi arenguid, mistõttu ei saanud ka avaldajad ehitustegevusega edasi liikuda. 19.10.2022 kohtuistungil kinnitas puudutatud isiku esindaja, et ta soovib tee valmis ehitada ning et tal on see plaanis esimesel võimalusel (I kd lk145), 11.08.2023 seisukohas viitas puudutatud isik aga, et tal võib kohustus tee väljaehitamise osas hoopis puududa (I kd lk 193). Asja materjalide põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata, et avaldus kinnistutele juurdepääsu saamiseks oleks olnud täielikult põhjendamatu või et kohtumenetlus algatati ilma reaalse vajaduseta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et ka asjaolust, et käesolevas asjas on esialgse õiguskaitse korras reguleeritud vaidlusalust õigussuhet kahel korral, võib järeldada, et kohtu poole ei pöördutud põhjendamatult. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks alust asuda seisukohale, et puudutatud isiku menetluskulude tema enda kanda jätmine oleks antud juhul tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. 16.
2. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal et maakohtu määrus tuleb jätta vaidlustatud osas muutmata. 8
3. Arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid, peab kolleegium põhjendatuks, sarnaselt maakohtu menetluskulude jaotusele, jätta menetluskulud ka ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda (

§ 172lg 1).

Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 9