Obsah (6)

§ 637§ 164§ 639§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Aleksandr Kondrašov, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 13.11.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-2597 Kohtuasi P.U hagi C.B v

) § 164 lg 1). Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta poolte abielu lahutamata või määrata uus istung poolte lepitamiseks. 4.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei nõustu kostja, et abielusuhted on lõppenud. Pooled elavad endiselt samas majas ning pooltel on ühine majapidamine. Kostja hinnangul on poolte leppimine võimalik. Kuna poolte abielu on sõlmitud kiriklikus korras, siis moraalsete ja usuliste tõekspidamiste kaalutlusel peab kostja abielu lahutamist lubamatuks, kui ei ole tehtud kõik võimalik selle säilitamiseks. Abielu lahutamine ei ole poolte poja huvides. 2 2-25-2597 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 637lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid aja- ja ressursikulusid. 6.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12; RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835, p 10.1).

1. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses esitatud väited, et kostja hinnangul ei ole abielusuhted lõppenud, kostja ei soovi hagejast lahutada ning soovib täiendavat leppimisaega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt PKS § 67 lg-le 1 võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta. Maakohus on tuvastanud PKS § 67 lg-s 1 sätestatud abielu lõpetamise eelduste esinemise praeguses asjas. Hageja on selgelt avaldanud, et poolte abielulised suhted on lõppenud juba kuus aastat tagasi ning neid ei ole võimalik taastada. PKS § 67 lg 3 järgi võib kohus anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja, kuid leppimisaja kohaldamise eelduseks on mõlema poole tahe ja huvi abielu jätkata. Maakohtus peetud 02.09.2025 istungil on hageja avaldanud, et ei soovi leppimisaega, sest ei näe võimalust poolte abielulisi suhteid taastada. Hageja poolt menetluses avaldatust saab seega üheselt järeldada, et hageja ei soovi enam abielu jätkata. Abielu lahutamata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et kostja lahutusega ei nõustu. Abieluline kooselu eeldab mõlema abikaasa vastavat tahet. Abielu ei ole võimalik säilitada, kui üks abikaasadest soovib selle lahutamist.
2. Kuna PKS § 67 lg 1 näeb kohtus abielu lahutamise ainsa faktilise eeldusena ette abielusuhete lõppemise, siis ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust asjaolud, et kostja hinnangul ei ole abielu lahutamine võimalik moraalsete ja usuliste tõekspidamiste tõttu ning et lahutus mõjuks halvasti poolte pojale.
3. Eeltoodust tulenevalt on apellatsioonkaebus perspektiivitu ja seda ei oleks võimalik rahuldada. Kohus keeldub seetõttu kaebuse menetlusse võtmisest.
4. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis kulud õigesti

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Kostja kaebus ei sisalda väiteid kulude jaotamise kohta. 11.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse 3 2-25-2597 kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd praegusel juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 12. Apellatsioonkaebuselt on tasumata riigilõiv. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel kuulub riigilõiv

§ 150

lg 1 p-i 2 järgi tagastamisele, siis ringkonnakohus apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumist ei nõudnud. 13. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

14.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 4