← Eesti

2-24-6946/100

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-24-6946 Määruse kuupäev Tartu,

  1. detsember
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kalev Saare ja Margit Vutt Kohtuasi E.M. avaldus M.K-le eestkostja määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.M. määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja (määruskaebuse esitaja) E.M., lepinguline esindaja Rene Varul Puudutatud isikud: M.K., riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv P.A. Tartu vald (vallavalitsuse kaudu) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RIIGIKOHUS MÄÄRAB
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a määrus ja Tartu Maakohtu
  8. juuli
  9. a määrus tsiviilasjas nr 2-24-
  11. Jätta E.M. avaldus läbi vaatamata.
  12. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. E.M. (avaldaja) esitas
  14. mail
  15. a Tartu Maakohtule avalduse oma vanaemale M.K-le (puudutatud isik I, eestkostetav) eestkoste seadmiseks, paludes määrata ennast eestkostjaks. Avaldaja hinnangul ei ole eestkostetav võimeline oma tegusid juhtima, võtma vastu rahalisi otsuseid ega tegema tahteavaldusi, mis on vajalikud tema õiguste ja huvide kaitseks. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt on eestkostetaval diagnoositud kerge kognitiivsete funktsioonide häire F06.7 ja täpsustamata püsiv luululine häire F22.9 (RHK-10 järgi). 2-24-6946
  16. Eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul vajab eestkostetav eestkostet, sest ta ei suuda tal esineva vaimse häire tõttu oma tegudest alati aru saada ega neid juhtida, eestkostjaks võiks määrata eestkostetava tütre P.A. (puudutatud isik II), keda soovib oma eestkostjaks ka eestkostetav. Avaldaja ei sobi riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul oma isikuomaduste, võimete ja oskuste poolest eestkostjaks.
  17. Eestkostetava elukohajärgne kohalik omavalitsus, Tartu vald toetas eestkoste seadmist, kuid palus eestkostjaks määrata Tartu valla.
  18. Maakohus kuulas
  19. juuni
  20. a istungil ära eestkostetava, eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkostetava lepingulise esindaja, puudutatud isiku II ning Tartu valla esindaja.
  21. Tartu Maakohus rahuldas
  22. juuli
  23. a määrusega avalduse eestkostetavale eestkostja määramiseks ning määras eestkostjaks puudutatud isiku II. Maakohus tuvastas, et eestkostetav on osaliselt piiratud teovõimega ja ta ei vaja täielikku eestkostet, kuid talle tuleb määrata eestkostja varaliste tehingute tegemiseks tehingutes üle 500 euro kuus. Samuti vajab eestkostetav esindajat asjaajamistel ametiasutustes. Eestkostetav on iseseisvalt võimeline tegema väikseimad olmelisi tehinguid oma pensioni ulatuses. Puudutatud isik II kui eestkostetava pereliige on sobilik täitma eestkostja ülesandeid.
  24. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
  25. juuli
  26. a määruse tühistamist osas, millega eestkostjaks määrati puudutatud isik II. Eestkostjaks tuleks määrata Tartu vald. Puudutatud isik II ei sobi eestkostjaks ning kohus oleks pidanud puudutatud isiku II kohta tegema põhjalikuma taustaanalüüsi, mitte lihtsalt tõdema, et pereliige sobib olema eestkostja. Puudutatud isik II elab juba aastaid Soomes ning kui eestkostetav koliks Soome, puuduks Eesti kohtul ja riigil ülevaade eeskoste käigust ning kontroll välisriigis toimuva üle.
  27. Puudutatud isik II ei toetanud määruskaebust.
  28. Eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud lepinguline esindaja ei toetanud määruskaebust.
  29. Tartu vald andis
  30. augustil
  31. a kohtule teada, et eestkostetav viibib
  32. augusti
  33. a seisuga Helsingis.
  34. Tartu Ringkonnakohus kuulas Soomes viibiva eestkostetava videosilla vahendusel ära
  35. jaanuaril
  36. a. Ringkonnakohtus kuulas kohapeal
  37. veebruaril
  38. a ära avaldaja ning puudutatud isiku II. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  39. Tartu Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata, kuid täiendas oma
  40. märtsi
  41. a määrusega Taru Maakohtu
  42. juuli
  43. a määruse resolutsiooni punktidega, mille kohaselt eestkostetav on võimeline aru saama abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest ning tal on valimisõigus. Ringkonnakohus, olles eestkostetava ära kuulanud, nõustus maakohtuga, et eestkoste on vajalik, ega korranud ses osas maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu arvates ei olnud asja materjalide põhjal võimalik järeldada, et puudutatud isik II ei sobi eestkostjaks. Eestkostetav kinnitas ringkonnakohtule, et ta soovib, et tema eestkostjaks oleks puudutatud isik II. 2

(5)2-24-6946 Menetluskulud, v.a eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Avaldaja on arvamusel, et puudutatud isik II ei sobi eestkostjaks. Puudutatud isik II tuli eestkostemenetluse ajal Eestisse ja viis eestkostetava endaga kaasa Soome. Ringkonnakohus ei arvestanud kohtueksperdi esiletooduga, mille kohaselt on eestkostetav väga usaldav ja kergesti mõjutatav. Ringkonnakohus ei olnud pädev hindama, kas eestkostetava videoistungil avaldatud arvamus oli adekvaatne, kuna kohtunikud ei ole psühhiaatrid. Ringkonnakohus ei selgitanud välja, millistes tingimustes eestkostetav Soomes elab. Kohalik omavalitsus oleks avaldaja arvates eestkostjana kõige objektiivsem valik ning suudaks tagada eestkostetavale vajalikud teenused ja abi tema harjumuspärases keskkonnas ehk Eestis.
  2. Eestkostetav vaidles riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel avaldaja määruskaebusele vastu. Maakohus kuulas eestkostetava ära maakohtu istungil, kus eestkostetav avaldas, et ta soovib oma eestkostjaks puudutatud isikut II. Seda, kas puudutatud isik II sobib eestkostjaks, peaksid hindama alama astme kohtud, mitte Riigikohus. Puudub õiguslik alus ja põhjus madalama astme kohtute määrusi muuta või tühistada.
  3. Puudutatud isik II vaidles samuti avaldaja määruskaebusele vastu. Avaldaja huvi ei ole kantud soovist eestkostetava eest hoolitseda. Kohtud määrasid õigesti eestkostjaks puudutatud isiku II. Eestkostetav kinnitas korduvalt ja avalikult oma usaldust puudutatud isiku II suhtes, sh videoistungil ringkonnakohtus. Puudutatud isik II on igapäevaselt korraldanud Soomes eestkostetava elu. Soome Migratsiooniamet on väljastanud eestkostetavale Euroopa Liidu kodaniku elamisõiguse registreerimise tõendi, mis kinnitab, et ta elab seaduslikult ja alaliselt Soomes. Tal on Soome Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti kaart koos Soome isikukoodiga ning ta on registreeritud alaliselt Soomes elavaks isikuks.
  4. Tartu valla arvates määrasid kohtud õigesti eestkostetava eestkostjaks füüsilise isiku. Rahvastikuregistri andmetel on eestkostetava registreeritud elukoht alates
  5. oktoobrist
  6. a Soomes. Tartu vallal ei ole enam seost eestkostetavaga ning seetõttu ka teavet selle kohta, kuidas eestkostetav toime tuleb. Tartu vallal ei ole põhjust kahelda, et Soome Vabariigis elades saab eestkostetav talle vajalikke teenuseid ning tema huvid on kaitstud. Eeltoodust tulenevalt palub Tartu vald ennast kohtumenetlusest välja arvata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kolleegium määrab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 3 ja § 695 alusel tühistada ning avaldus tuleb TsMS § 423 lg 1 p 13 ja § 477 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata, kuna asi ei allu Eesti kohtule.
  8. Ringkonnakohus kuulas eestkostetava ära videosilla vahendusel
  9. jaanuaril
  10. a. Nagu nähtub eestkostetava ärakuulamise protokollist, kinnitas eestkostetav ärakuulamisel ringkonnakohtule, et ta elab nii Eestis kui ka Soomes, ning viibib ärakuulamise ajal oma tütre juures Soomes. Tartu vald oli
  11. augustil
  12. a ringkonnakohtule teada andnud, et Tartu vallal puudus eestkostetavaga kokkupuude enne tema kolimist Tartu valda
  13. märtsil
  14. a ning et eestkostetav viibib Tartu vallale teadaolevalt Soomes. Ka avaldaja oli
  15. detsembril
  16. a ringkonnakohtule teada andnud, et eestkostetav oli viidud elama Soome. 3
(5)2-24-6946
  1. Olukorras, kus ringkonnakohus oli enne eestkostetava ärakuulamist saanud menetlusosalistelt teavet selle kohta, et eestkostetav ei pruukinud ringkonnakohtu menetluse ajal enam Eestis elada, pidi ringkonnakohus hindama, kas eestkostja määramise vaidlus allub ringkonnakohtule täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni kohaselt.
  2. Täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni kohaldatakse rahvusvahelistes olukordades sellise täiskasvanu kaitsele, kes oma isiklike võimete kahjustatuse või piiratuse tõttu ei suuda ise oma huve kaitsta (konventsiooni art 1 lg 1). Konventsiooni eesmärgiks on mh määrata kindlaks riik, mille ametiasutuste pädevuses on võtta tarvitusele abinõusid täiskasvanu isiku või tema vara kaitseks (konventsiooni art 1 lg 2 p a), sellised abinõud võivad nt käsitleda teovõime piiratuse kindlaksmääramist ning eestkostet, hooldust või muud sedalaadi institutsiooni (konventsiooni art 3 p-d a ja c).
  3. Nagu näeb ette konventsiooni art 5 lg 1, on täiskasvanu hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu pädevuses rakendada abinõusid täiskasvanu isiku või tema vara kaitseks. Kui aga täiskasvanu harilik viibimiskoht muutub ja selleks saab teine (konventsiooni) osalisriik, on pädevad uue hariliku viibimiskoha riigi ametiasutused (konventsiooni art 5 lg 2). Konventsiooni art 5 lg 2 paneb seega kohtule kohustuse kontrollida asja kohtualluvust ka menetluse ajal. Tegemist on erandiga TsMS § 77 suhtes, mille kohaselt juhul, kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. Üldjuhul peaks kohus kohtualluvuse kontrollimisel lähtuma avalduse esitamise ajal kehtinud asjaoludest, et välistada võimalus, et menetlusosalised hakkavad pahatahtlikult, nt oma elukoha vahetamise kaudu, mõjutama kohtu võimalust asja lahendada. Eestkostja määramise menetluses on täiskasvanute kaitse konventsiooni art 5 lg 2 selle põhimõtte suhtes erinormiks.
  4. Täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni kohta Haagi Konverentsi välja antud seletava raporti (Seletuskiri.
  5. jaanuari
  6. aasta täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsioon. P. Lagarde. Kättesaadav Haagi Konverentsi veebilehel: HCCH | Explanatory Report on the 2000 HCCH Protection of Adults Convention) p-st 51 tuleneb, et juhul, kui täiskasvanu harilik viibimiskoht muutub ajal, kui esimese hariliku viibimiskoha ametiasutused arutavad kaitseabinõu taotlust, ei kohaldata põhimõtet, et ametiasutused säilitavad oma pädevuse (perpetuatio fori). Hariliku viibimiskoha muutus jätab varasema hariliku viibimiskoha ametiasutused ipso facto ilma nende pädevusest ja kohustab neid selle teostamisest loobuma. Sarnane regulatsioon sisaldub vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise rakendamise ja koostöö konventsiooni (vanemliku vastutuse konventsioon) art 5 lg-s
  7. Seega ka juhul, kui Eesti kohtusse esitatakse hooldusõiguse või suhtlusõiguse asjas avaldus, ei säilita kohus sellise vaidluse kohtualluvust, kui lapse harilik viibimiskoht on menetluse ajal õiguspäraselt üle viidud sellisesse kolmandasse riiki, mis on vanemliku vastutuse konventsiooni osalisriigiks (vt selle kohta ka EKo 14.07.2022, C-572/21, p 44).
  8. Eelnevast tulenevalt pidi ringkonnakohus asja uuesti arutades kindlaks tegema, kus oli eestkostetava harilik viibimiskoht ringkonnakohtu menetluse ajal täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni tähenduses. Juhul, kui eestkostetava harilikuks viibimiskohaks oli menetluse ajal konventsiooni tähenduses saanud Soome, pidanuks ringkonnakohus maakohtu määruse tühistama ja jätma avalduse TsMS § 423 lg 1 p 13 koostoimes § 477 lg-ga 1 alusel läbi vaatamata. Tegemist on rikkumisega, mille Riigikohus saab kõrvaldada ilma asja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks tagasi saatmata (TsMS § 692 lg 4 ja § 695). 4
(5)2-24-6946
  1. Riigikohus küsis menetlusosalistelt
  2. oktoobril
  3. a seisukohta selle kohta, kus on eestkostetava harilik viibimiskoht Riigikohtu päringule vastamise seisuga. Puudutatud isik II vastas Riigikohtule, et eestkostetava harilik viibimiskoht ning registreeritud elukoht on Soomes. Tartu vald vastas Riigikohtule, et Tartu vallale teadaolevalt on eestkostetava tavapäraseks viibimiskohaks Soome Vabariik. Eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja andis Riigikohtule teada, et eestkostetava harilikuks viibimiskohaks tuleks lugeda Soome Vabariik. Ka eestkostetav vastas Riigikohtule, et tema registreeritud elukoht on Soome Vabariigis. Avaldaja vastuse kohaselt ei ole talle teada eestkostetava viibimiskohta või elukohta, puudutatud isik I ütles küll avaldajale, et eestkostetav elab puudutatud isiku I juures Soomes, kuid millises linnas või aadressil eestkostetav elab, seda keegi avaldajale ei öelnud.
  4. Kolleegiumi arvates saab eelnevast järeldada, et eestkostetava harilik viibimiskoht on käesoleva menetluse ajal muutunud ning eestkostetava uus harilik viibimiskoht on Soome Vabariigis. Eelnevast tulenevalt jätab Riigikohus avalduse täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooni art 5 lg 2 ja TsMS § 423 lg 1 p 13 koostoimes § 477 lg-ga 1 alusel läbi vaatamata.
  5. Tartu vald esitas Riigikohtusse taotluse enda menetlusest kõrvaldamiseks, sest eestkostetav ei ela rahvastikuregistri kohaselt enam Eesti Vabariigis. Kuna avaldus jääb läbi vaatamata, ei ole Tartu valla taotluse rahuldamine vajalik.
  6. Menetluskulud, v.a eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse menetlemisega seotud eestkostetavale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 teise lause alusel jätta Eesti Vabariigi kanda. Menetluskulude jaotust arvestades ei ole vaja menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata (TsMS § 174 lg-d 1–2). (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.