← Eesti

3-23-867/24

Obsah (5)§ 205§ 207§ 206§ 1§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-8

) toodud eesmärkidega; 4) e-residentsus on hüve, mida Eesti riik pakub välismaalastele. Taotlejal puudub õigus nõuda endale e-residentsust. E-residentsusest keeldumine ei takista isikul äritegevuse jätkamist.

  1. PPA jättis
  2. märtsi
  3. a vaideotsusega nr 15.3-24/2-4 taotleja vaide PPA
  4. veebruari
  5. a otsuse peale rahuldamata.
  6. M.M esitas halduskohtule kaebuse PPA
  7. veebruari
  8. a otsuse ja
  9. märtsi
  10. a vaideotsuse tühistamiseks ja kaebaja e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotluse rahuldamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmine on kooskõlas eesmärgiga soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut; 2)

§ 205lg 2 ja § 206 lg 3 p 2 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3, 10 ja 19.

Sätted annavad haldusorganile otsustamiseks sisuliselt piiramatu voli, määratlemata täpselt, mida tähendab vastuolu Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arenguga . Üldiselt sõnastatud määratlemata õigusmõistete alusel õiguste piiramine ei ole kooskõlas põhiseadusega; 3) kaebuse esitajal oli e-residendi digitaalne isikutunnistus ja seda ei tunnistatud kehtetuks selle kehtimise ajal. Ei ole arusaadav, kas vahepealsel ajal on sätete tõlgendus muutunud; 4) kaebaja ei ela Eestis ning digitaalne isikutunnistus on talle vajalik Y OÜ majandustegevuse tarbeks. Digitaalse isikutunnistuse väljastamata jätmine ei võimalda Y OÜ juhtimist. Äriühing on tasunud Eesti Vabariigis märkimisväärses summas makse ning koos tööhõivega soodustab Eesti majandust. Ettevõte tegutseb ka selle nimel, et tagada sissetulekud Ukraina kodanikele. Ilma digitaalse isikutunnistuseta on äritegevust raskem jätkata; 5) PPA pole kaalunud kahju Y OÜ majandustegevusele ega maksulaekumise vähenemisele; 6) seadus ei vabasta PPA-d põhjendamiskohustusest. Rikutud on kohustust kaebaja ära kuulata. 4. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) e-residendi digitaalse isikutunnistusega seonduv on eripärane haldusmenetlus, millele ei laiene HMS §-s 40 sätestatud õigus olla ära kuulatud. Ärakuulamise võimaldamine võimaldaks kaebajal teada saada asjaolud, mille tõttu PPA keeldus temale e-residendi 2

(6)3-23-867 digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest. Nende asjaolude teatavaks saamine on

§ 207

lõigetest 4 ja 5 tulenevalt välistatud; 2) PPA on e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmist põhjendanud, kuid põhjendusi ei avaldata kaebajale.

  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. veebruari
  3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) välismaalasele e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamine on riigi antav hüve. Seadusandja ei pea sellist hüve ühelegi välismaalasele võimaldama. Hüve mitte andmine ei tohi aga olla meelevaldne; 2) seadusandja on piiranud vastustaja õigust ja kohustust tuua otsuses välja haldusakti põhjendused (HMS § 56). Haldusakti põhjendus piirdub normide kohaselt üksnes õigusliku aluse väljatoomisega ning faktilist põhjendust sellele ei lisata. Haldusmenetlus toimus kooskõlas erinormis ettenähtuga; 3) kaebaja ei ela Eestis ega ole Euroopa Liidu kodanik. Tegemist on seaduse alusel tagatava hüvega, mitte põhiõigusega. Seadusandjal on laiem ruum hüve andmise ning äravõtmise menetluse kujundamisel. Seetõttu ei ole kujundatud menetlus ka põhiseadusvastane. Kaebajale on tagatud kohtuliku kontrolli võimalus; 4) PPA ei väida, et kaebaja paneb toime kuritegusid, kuid peab tõenäoliseks, et tema tegevuses on asjaolusid, mis viitavad, et selle käigus võib järjekordselt kannatada saada Eesti riigi maine. Kaebaja ei pruugi oma tegevust ja ärimudelit silmas pidades ühelgi viisil soodustada Eesti majanduse arengut ega kasvatada Eesti majandust. Isiku äritegevus, mille motiivid ei pruugi olla kõige ausamad ning mille tulemusel võib kannatada saada Eesti riigi maine, ei ole oma olemuselt kooskõlas e-residendi programmi eesmärgiga. Mainekahju Eesti riigile ei soodusta pikemas perspektiivis kuidagi riigi majandust, teadust, haridust ega kultuuri, sõltumata e-residendiga seotud ettevõtete toodetud maksutulust. Mainekahju vältimise vajadus on oluline avalik huvi. Võimalikku mainekahju e-residendi programmi kohta käsitlenud ka Riigikontroll oma
  4. juuli
  5. a kontrolliaruandes, milles leitakse, et eresidendi probleemid võivad Eesti mainele lüüa haava, mille ravimine on aeganõudev; ning kokkuvõttes võib saada kahjustada nii sisejulgeolek kui ka ärikliima (lk-d 1 ja 2); 5) kuna Eesti riik annab e-residendi isikutunnistuse selle taotlejale välja heauskseks kasutamiseks ja õiguspäraste toimingute tegemiseks, siis on oluline välistada selle andmine isikutele, kelle puhul on PPA-l põhjus eeldada, et ta ei täida IDTS § 20 5 lg-s 2 sätestatud eesmärke. Tegemist on prognoosotsusega, kus e-residendi programmi eesmärkide täitmata jätmine või kahjustumine ei pea olema aset leidnud, vaid olemasoleva info pinnalt ei saa seda välistada. Seetõttu ongi piisav PPA järeldus, et isiku äritegevus ei pruugi olla aus. Vastustaja ei pidanud ohukahtlust tuvastama tõsikindlamal määral ega tugevamate tõenditega; 6) kohtule esitatud õiendist nähtub, et kaebaja kavatsused äritegevuses ei pruugi olla kõige ausamad ning kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmine ei ole kooskõlas e-residendi programmi eesmärgiga, sh võib see kahjustada Eesti mainet. Rohkem ei ole võimalik kohtul teabe varjamise eesmärki kahjustamata kaebajale kohtuotsuses õiendi sisu avaldada; 7) kaebajale väljastati e-residendi digitaalne isikutunnistus
  6. jaanuaril 2018 ning kaebaja taotles selle pikendamist. Kui isikule on hüve võimaldatud, tuleb hüve äravõtmisel teatud ulatuses arvestada isiku õiguspärast ootust. Vastustaja on otsuses arvestanud, et kaebaja on Y OÜ juhatuse liige, kuid see ei ole vastustaja hinnangul välistanud dokumendi kehtetuks tunnistamist. Kaebajal puudub õigus nõuda endale e-residendi digitaalset isikutunnistust. Keeldumine ei takista tal äritegevuse jätkamist. Arvestades e-residendi isikutunnistuse 3

(6)3-23-867 hüvelist iseloomu ja arvesse võetud (kaebaja eest varjatud) teavet, on vastustaja lõppjäreldus õige; 8) kaebaja ei ela Eestis. Viibides füüsiliselt väljaspool Eestit, peabki välismaalane arvestama sellega, et tema äritegevuse korraldamine on keerukam ning võib nõuda vaatamata digitaalsetele lahendustele kohapeal viibimist; 9) äriühingul on ka teine juhatuse liige. Osaühingut võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige. PPA otsus ei riku kaebaja ettevõtlusvabadust, kuivõrd e-residendi digi-ID ei ole välismaalase jaoks Eestis ettevõtlusega tegelemise eelduseks. E-residentsus teeb küll asjaajamise mugavamaks, aga samas on äritegevusega seotud asjaajamist võimalik korraldada ka muul moel. Äritegevust on võimalik juhtida esindajate kaudu või ise Eestis viibides. Seega ei ole kaebaja õigust ettevõtlusele põhiõigusena rikutud, sh silmas pidades teise juhatuse liikme olemasolu. Arvestades kohtu hinnatud õiendi sisu, ei ole kaebajal tekkinud õigustatud ootust e--residentsuse jätkumisele ega ka sellele, et e-residentsuse saamiseks tehtud kulutused hüvitataks, sest vastustaja otsus on õiguspärane; 10) kaebaja saab siinses asjas kaitsta ainult enda subjektiivseid õiguseid. Seega ei oma asjas tähtsust, kas on kaalutud Y OÜ õiguseid või huve; samuti võimalikku avalikku huvi, et äriühing nimelt kaebaja juhtimisel oma tegevust edukalt Eestis jätkaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde; 2) halduskohus pole analüüsinud kaebaja väidet, et ka PPA-l on kohustus järgida seaduslikkuse põhimõtet, vältida omavoli ning teha proportsionaalseid otsuseid; 3) kohus ei analüüsinud seda, kas seadus vastab õigusselguse põhimõttele; 4) Riigikontrolli aruanne puudutab virtuaalvääringute teenusepakkujate tekitatud mainekahju; 5)

§ 205lg 2 jätab ametnikele põhiseadusevastaselt suure otsustusõiguse.

  1. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest võib keelduda, kui dokumendi väljaandmine ei soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut (

§ 205lg 2 ja § 206 lg 3 p 2).

E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise teates märgitakse HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lgs 1 sätestatud rekvisiidid ning

§ 206lg-st 3 tulenev õiguslik alus.

E-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise otsuse peale esitatud vaide lahendamisel ei märgita vaideotsuses neid asjaolusid ega tõendeid, millele vaidlustatav haldusakt tugineb (

§ 207lg 5).

9. PPA keelduv otsus sisaldab HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 sätestatud rekvisiite, samuti õiguslikku alust (vt dtl 7). Seega vastab vaidlustatud otsus seadusest tulenevatele nõuetele. 10.

§ 1

lg 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele HMS-s sätestatut, arvestades

-i erisusi.

§ 20⁷ lg-d 3 ja 3¹ sätestavad menetlejale õiguse nii menetluse käigus kui ka pärast otsuse jõustumist piirata muu hulgas menetlusosalise õigust 4

(6)3-23-867 tutvuda asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga.

§ 20

⁷ lg 3 p-de 3 ja 4 kohaselt võib haldusmenetluse toimikuga tutvumist piirata siis, kui see võiks ohustada mh riigi julgeolekut või avaliku korra kaitset.

§ 20

⁷ lg-st 3² tulenevalt saab samadel alustel juurdepääsu piirata ka välisriigilt või rahvusvaheliselt organisatsioonilt saadud andmetele. Seega näevad

§ 20

⁷ lg-d 3–3² ette selge erandi HMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigusest tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega või haldusmenetluse toimikuga (vt ka HMS § 37 lg 2). Viidatud erand laieneb ka tutvumisele menetluse tulemusel tehtava otsusega.

ei näe ette erisusi kehtetuks tunnistamise otsuse vormile ja sisule, mistõttu tuleb selles osas lähtuda HMS §-des 54–57 sätestatust. Seevastu tuleneb

§ 20

⁷ lg-st 4, et menetlusosalisele ei tule edastada mitte kehtetuks tunnistamise otsust, vaid teade e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise kohta, mis peab vastama kindlatele nõuetele (s.o teade peab sisaldama HMS § 55 lg-s 4 märgitud andmeid otsuse kohta ja HMS § 57 lg 1 kohast vaidlustamisviidet ning kajastama

§ 20⁶ lg-s 2 või 3 nimetatud õiguslikku alust).

Eeltoodu ei välista isikule otsuse tervikuna teatavakstegemist, kuid seda eeldusel, et puudub vajadus

§ 20⁷ lg 3 alusel piirata tema juurdepääsu asjassepuutuvatele dokumentidele.

Asjaomase eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et

§ 20

⁷ lg 5 eesmärk olnuks vähendada menetleja halduskoormust, vaid viidatud on hoopis sellele, et vaideotsuse vormistamise erisus on vajalik selleks, et tagada

§ 20

⁷ lg-s 3 sätestatud juurdepääsupiirangu toimimine (vt Riigikogu XII koosseisu 699 SE seletuskiri, lk 9–10). (Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2025. a otsus asjas nr 3-23-26, p 11) 11.

§ 20

⁷ lg-tes 3–5 sätestatu puudutab üksnes menetlejate tegevust haldus- ja vaidemenetluses, kuid kõnealused normid ei välista iseenesest e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks tunnistamise otsuse ja selle kohta tehtud vaideotsuse ning nende aluseks olevate faktiliste asjaolude ja põhjenduste avaldamist halduskohtumenetluses, milles on vaidlustatud samad otsused (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2023 määrus nr 3-23-867, p 19; 22.12.2022 määrus nr 3-22-950, p 15). Küll aga võimaldavad HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2 kohtul mh riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitseks (sh juurdepääsupiiranguga teabe kaitseks) piirata menetlusosalise õigust tutvuda kohtutoimikuga, tingimusel et huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga (Tallinna Ringkonnakohtu

  1. jaanuar
  2. a otsus asjas nr 3-23-26, p 12).
  3. Halduskohus piiras
  4. novembri
  5. a määrusega kaebaja ja tema esindaja õigust tutvuda PPA
  6. mail 2023 esitatud dokumendiga (KIS-i dokument nr 6S),
  7. septembri
  8. a kohtuistungi helisalvestis (KIS-i dokument nr 9),
  9. septembri
  10. a kohtuistungi protokoll (KIS-i dokument nr 10), PPA
  11. septembri
  12. a täiendavad selgitused (KIS-i dokument nr 16S). Viidatud dokumendid sisaldavad vaidlustatud otsuse aluseks olevaid asjaolusid.
  13. Ringkonnakohus jääb samas asjas tehtud
  14. detsembri
  15. a määruses esitatud seisukoha juurde, et kaebaja huvi tutvuda faktiliste asjaoludega, mis tingisid vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemise, ei ole kaalukam vastustaja huvist hoida saladuses teavet, mille pinnalt oleks võimalik teha järeldusi selle kohta, millised on PPA meetodid ja taktika eresidendi programmi üle järelevalve teostamisel.
  16. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et käesoleva otsuse p-s 12 esitatud dokumentide alusel on võimalik järeldada, et kaebajale uue e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmine ei soodustaks Eesti majanduse arengut

§ 205 lg 2 ja § 206 lg 3 p 2 mõttes ega korda neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

Seetõttu oli PPA-l lubatud asuda kaaluma, kas keelduda kaebajale uue e-residendi loa andmisest. 5

(6)3-23-867 15. Halduskohus toob põhjendatult esile, et PPA arvestas otsuse langetamisel, et kaebaja on Y OÜ juhatuse liige. Nimetatud asjaolu aga ei välista kaebajale uue e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest keeldumist. Seadusandja on loonud e-residendi programmiga välisriigi kodanikule hüve. Põhiseadus sellise hüve loomist ei nõua ja kaebajal on õigus üksnes sellele, et tema taotluse menetlemisel järgitaks

sätteid. Samuti ei välista keeldumine kaebajal teisel viisil äritegevuse jätkamist. Välismaalasel, kes ei viibi Eestis, ei ole õigust ega ootust sellele et ta peaks saama välisriigist Eesti Vabariigis ettevõtlusega tegeleda (vt PS § 9 lg 1 ja § 31 II lause; RKPJKo 5-24-28, p-d 63 ja 64). Seega ei oma välismaalase huvi tegeleda välisriigist Eestis ettevõtlusega sellist kaalu, mida tuleks pidada oluliseks. Muid huve, mida PPA oleks pidanud kaaluma, ei esine. 16. Ringkonnakohtu hinnangul vastab PPA tegevus seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttele. PPA on e-residentsuse andmisest keeldunud õiguspäraselt

§ 206 lg 3 p 2 alusel.

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks Eestis e-residendi digitaalse isikutunnistuse abil ettevõtlusega tegeleda. Kaebaja väidetud huve on arvesse võetud, kuid keeldumise aluseks olevad asjaolud kaalusid üles kaebaja huvi tegeleda Eestis ettevõtlusega läbi e-residendi programmi abil. Tegemist pole ebaproportsionaalse otsusega. 17. Kaebajale pole põhiseadusega, seadusega ega PPA praktika alusel tekitatud õiguspärast ootust sellele, et ta saaks ilma tingimusteta jätkata Eestis ettevõtlusega tegelemist. Seadusandja on näinud ette sellest hüvest andmise keeldumise alused. Vaidlusalune norm (s.o

§ 206lg 3 p 2) ei jäta kaebajat PPA meelevalda.

Normi eelduseid ja õiguslikku tagajärge ei saa siinses asjas pidada põhiseadusvastaseks.

  1. Kuigi halduskohus oleks saanud otsuse teha ka ilma viitamata Riigikontrolli tegevusele, siis ei too see kaasa kaebuse rahuldamist. Sellele dokumendile viidati üksnes selleks, et ilmestada e-residendi programmiga kaasnevaid ebasoovitavaid olukordi.
  2. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
  3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.