Obsah (6)

§ 405§ 442§ 173§ 162§ 174§ 138

2-24-5431 KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 08.08.2025. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-5431 Tsiviilasi S.D hagi N.A

) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Selle sätte järgi peab hageja tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kostjal isa ülalpidamiskohustuse olemasolu, sh isa abivajadust. Kostja peab tõendama oma vastuväiteid, muu hulgas asjaolusid, mis annavad alust tema vabastamiseks ülalpidamiskohustuse täitmisest. 3.

1. Kohus leiab, et asjas esitatud tõenditega saab lugeda tõendatuks, et hageja ja kostja isa, P. K. oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes oli õigustatud oma lastelt kui alanejatelt sugulastelt ülalpidamist saama. Hageja on esitanud tõendina väljavõtte arstliku ekspertiisi 30.09.
2. a otsusest (dtl 6), milles on tuvastatud P. K.-l raske puue, mille tõttu vajab isik kõrvalabi ja juhendamist igal ööpäeval, kuna ei ta ei tule toime hügieenitoimingutega, riietumisega, liikumisega ja vajab järelevalvet, kuna võib oma tegevusega või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja varale. Hageja on esitanud veel tõendina väljavõtte Sotsiaalkindlustusameti 04.10.
3. a otsusest (dtl 7), millega on P. K.-l tuvastatud püsiv töövõimetus. Nimetatud otsusest nähtuvalt on ekspertarst T. V. teinud kindlaks, et P. K.-l esineb alkohoolne ajukahjustus tasakaalu ja koordinatsioonihäirete, jäsemete värinaga, hulginärvide kahjustusega jäsemetel, teadmata sagedusega epilepsiahoogudega. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et perioodil 20.05.
4. a kuni 20.03.
5. a oli P. K. terviseseisund võrreldes
6. ja
7. aastal ekspertarstide poolt tuvastatuga paranenud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et Tartu Maakohtu 22.05.
8. a määrusega tsiviilasjas nr 2-24-3631 määrati P. K.-le eestkostja ja eestkostjaks määrati kostja, N.A. Kohus tegi kindlaks, et kohus jättis määrusega eestkostetavale P. K.-le õiguse teha iseseisvalt tehinguid kuni 150 euro ulatuses kuus. Kõikide muude tehingute tegemine P. K. nimel, samuti temale vajaliku hoolduse ja ravi tagamine, määrati eestkostja ülesandeks. PKS § 203 lg-de 1 ja 2 kohaselt on täisealisele eestkostja määramise eelduseks see, et isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida ning isiku huve ei saa kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 järgi, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et P. K. elas
9. aastal hagejale kuuluvas korteris XXX. Vaidlust ei ole ka selle üle, et ajavahemikul 10.03.-20.05.
10. a viibis P. K. seoses tervise halvenemisega Covid-19 viirusesse haigestumise järgselt haiglaravil. 5 Kohus leiab, et eelnimetatud tõenditest kogumis saab teha järelduse, et P. K.-d ei oleks peale haiglaravi lõppemist saanud jätta üksi koju elama, sest oma terviseseisundist tulenevalt vajas ta igapäevast kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet igapäevatoimingutes. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et P. K. toimetulekut oleks saanud korraldada mõne muu ja odavama teenusega kui seda oli hageja poolt korraldatud teenus XXX pansionaadis. Kostja on esitanud tõendina väljavõtte P. K. 10.03.2022-20.05.2022 haiglaravi epikriisist (dtl 291-294). Nimetatud tõendis kirjeldatakse haiglaravi ajal patsiendile tehtud uuringuid ja protseduure. Epikriisis märgitakse kokkuvõtteks: „ Taastusravi kokkuvõttes positiivse dünaamikaga. Paranes koormustaluvus, üldfüüsiline vastupidavus. Lühemat maad liigub ilma abivahendita, pikemat maad liigub abivahendiga. Patsient liigub omaste poolt organiseerituna pansionaati elama.“ Kohus leiab, et nimetatud tõend annab kinnitust sellest, et haiglaravi jooksul taastus pärast haigestumist P. K. üldfüüsiline seisund. Sellest ei saa teha aga järeldust, et P. K. seisund paranes sedavõrd, et kadus vajadus temal varasemalt tuvastatud igapäevaseks kõrvalabiks, juhendamiseks ja järelevalveks igapäevatoimingutes. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja elas ja töötas Eestist eemal ja ei saanud seetõttu isa eest igapäevaselt hoolitseda. Kohus leiab, et kostja väited selle kohta, et nende isa eest oleks pidanud hoolitsema hageja abikaasa, ei ole asjakohased, sest hageja abikaasal selleks seadusest tulenevat kohustust ei olnud. Arvestades olukorda hindab kohus, et hageja paigutas põhjendatult isa pärast haiglaravi lõppu elama pansionaati, kus isal oli tagatud vajalik kõrvalabi ja järelevalve. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et P. K. pension ei olnud piisav MTÜ Iseseisev Elu XXX pansionaadis osutatud teenuste eest maksmiseks ja P. K.-l puudus muu vara, mille arvel kohustust täies ulatuses täita. Hageja tasus perioodil 20.05.
11. a kuni 20.03.
12. a P. K.-le osutatud teenuste eest viimase pensionist puudujääva osa kokku 5119,17 eurot. Kõike eeltoodut arvestades saab kohtu hinnangul järeldada, et P. K. oli PKS § 97 p 3 mõttes abivajav isik, kes ei olnud võimeline ennast ise üleval pidama ning PKS § 96 lg 1 alusel olid lapsed alanejate sugulastena kohustatud andma talle ülalpidamist. Kohus leiab, et perioodil 20.05.
13. a kuni 20.03.
14. a osutatud pansionaadi teenuse kulud saab lugeda P. K. vajalikeks ülalpidamiskuludeks. 3.
15. Vaidlust ei ole selle üle, et P. K.-l on kokku kolm täisealist last, sh hageja ja kostja, kellel PKS § 96 lg 1 kohaselt alanejate sugulastena tema ülalpidamiskohustus on. PKS § 105 lg 3 näeb ette, et mitu sama astme sugulast täidavad ülalpidamiskohustust osavõlgnikena. Iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Hageja nõuab kostjalt makstud isa hoolduskulude hüvitamist ühe kolmandiku ulatuses, arvestusega, et kõigi kolme lapse kohustus on võrdne. Kohus leiab, et hageja nõue sellises ulatuses on põhjendatud, sest kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaks alust tema ülalpidamiskohustust vähendada võrreldes teiste lastega. Kohus leiab, et kostja ei ole ka tõendanud selliste asjaolude esinemist, mis annaks alust teda isa ülalpidamiskohustusest vabastada. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. 6 PKS § 103 lg 1 näeb ette, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui: 1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel; 2) õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu; 3) õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes. Kostja ei tugine hagile vastu väites PKS § 103 lg-s 1 sätestatud asjaoludele, mistõttu kohus vastavate asjaolude esinemist ka ei käsitle. Kostja tugineb hagile vastu väites sellele, et tal on neli alaealist last, kellel on hagejalt ülalpidamise saamise eelisõigus ning hagi rahuldamisel tuleks kostjal ülalpidamiskohustust isa ees täita oma alaealiste laste arvel, sest kõigi ülalpidamiskohutuste katteks kostjal vahendeid ei jätku. Kostja poolt välja toodud põhjusel tema vabastamine isa kui üleneja sugulase ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleks kõne alla PKS § 102 lg 1 alusel. Kohus leiab aga, et kostja ei ole tõenditega põhistanud, et tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades ei ole ta võimeline maksma temalt ühekordselt nõutavaid isa ülalpidamiskulusid, kahjustamata enese või oma alaealiste laste tavalist ülalpidamist. Iseenesest tuleb vastavalt PKS § 98 lg-le 1 eelistada alaealist last ülenejale sugulasele, kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu. Samas ei ole kostja üldse esitanud teavet ega tõendeid oma sissetuleku ja vara kohta ning tema väited selle kohta, et tal laste ülalpidamisest isa ülalpidamiskulude maksmiseks vahendeid ei jätku, on paljasõnalised ning tõendamata. Kohtuistungil (dtl 255) selgitas kohus pooltele nende tõendamiskoormus, sh kostja kohustust tõendada oma vastuväiteid, sh asjaolusid, mis annavad alust tema ülalpidamiskohustuse piiramiseks või ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamiseks ning andis pooltele, sh kostjale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Vaatamata sellele ei esitanud kostja tõendeid, tõendamaks oma väiteid selle kohta, et oma varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline isa hoolduskulusid nõutavas ulatuses maksma, ilma et saaks kahjustada tema enda või tema alaealiste laste tavaline ülalpidamine. Kostja ei esitanud üldse mingit teavet enda varalise seisundi kohta, sh enda sissetuleku ja kohustuste, sh alaealiste laste vajaduste suuruse kohta. 3.
16. Kohus leiab, et kostja etteheited selle kohta, et hageja ja hageja abikaasa ei hoolitsenud P. K. igapäevase toimetuleku eest, sh ei taganud tema eluasemeks olnud korteri korrashoidu, samuti väited korteris õhksoojuspumba puldi äravõtmise kohta ning väited selle kohta, et P. K. nimel oli võetud kiirlaenusid ja tehtud kulutusi, ei oma käesoleva nõude lahendamisel tähtsust ja seega kohus neid väiteid ei käsitle. Käesolevas asjas on hagi esemeks hageja poolt makstud isa hoolduskulude tagasinõue kostja vastu ja kostja ei ole esitanud nõudele ei protsessuaalset tasaarvestust ega tasaarvestamisele suunatud vastuhagi. Seega kostja väited hageja või hageja abikaasa võimalike rikkumiste kohta ei oma asja lahendamisel tähtsust ning kohus neid asja lahendamisel arvesse ei võta. Kohus jätab asja lahendamisel arvestamata ka kostja poolt 23.05.
17. a esitatud järgnevad tõendid: väljavõte e-MTA-st P. K. kontode arestimise kohta (dtl 27-42), andmed P. K. maksehäirete kohta (dtl 43-44), P. K. konto väljavõtted perioodi kohta 01.01.2019-08.12.2021 (dtl 45-239) ning 05.12.
18. a esitatud järgnevad tõendid: P. K. nimel esitatud hagiavaldus K. K. vastu teises tsiviilasjas (dtl 262-265), P. K. nimel esitatud süüteoteade (dtl 267-268), väljavõte K. K.-ga peetud kirjavahetusest (dtl 286-290). Kostja ei ole põhjendanud, et need tõendid omaks käesolevas asjas tähtsust. Kohus leiab, et asja lahendamisel ei oma ka tähtsust hageja väited selle kohta, et kostja on esitanud kohtule ja haldusorganitele valeväiteid hageja ning hageja abikaasa kohta. Nagu 7 kohus seda eespool märkis, siis ei oma kostja esitatud etteheited hageja ja hageja abikaasa suunal käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust, mistõttu kohus neid väiteid ei käsitle ega anna hinnangut nende väidete õigsusele ja tõendatusele. Selle tsiviilasja menetluse käigus ei ole tuvastatav kostja poolt mingi süüteo tunnustele vastava teo toimepanemine, mis tingiks uurimisasutusele süüteoteate esitamist. 3.
19. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu tasutud isa pansionaadi teenuse kulude hüvitamiseks summas 1706,39 eurot on põhjendatud. Kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1706,39 eurot. 3.
20. Arvestades hagihinda (1706,39 eurot) on tegemist

§ 405

lg-s 1 nimetatud hagiga, mida kohus võib oma õiglase äranägemise kohaselt menetleda lihtsustatud korras.

§ 442

lg 10 näeb ette, et sama seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas tehtud otsuses võib maakohus märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Maakohus käesolevas asjas otsuse edasikaebamiseks luba ei anna. Tulenevalt § 637 lg-st 21 võetakse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetluskulude jaotus 3.9.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagi täielikult, siis tuleb

§ 162lg 1 alusel jätta menetluskulud kostja kanda.

3.10.

§ 174lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks hagilt tasutud riigilõiv. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu summas 315 eurot. Kohus leiab, et tasutud riigilõivu summas 315 eurot saab lugeda hageja põhjendatud ja hüvitatavaks menetluskuluks.

§ 138

lg-de 1 ja 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu, mis kuulub menetluskulude koosseisu. Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulu summas 315 eurot kostjalt hageja kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik 8