Obsah (12)

§ 162§ 177§ 637§ 405§ 442§ 232§ 178§ 175§ 639§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Aleksandr Kondrašov, Ele Liiv, Siret Siilbek Määruse tegemise aeg ja koht 17.11.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-25-116348 Kohtuasi Osaühing EUR

) § 230 lg-le 1 tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430, p 18). Kostja ei ole tõendanud, et sõiduk paiknes vaidlusalusel ajal mujal kui Vanasadam D-terminali parkla, Tallinn parkimisalal. Sõiduki parkimise asukoht on hageja fotodelt tuvastatav (sh on fotodelt näha Kochi Ait ja Nautica keskus). Fotolt, mis on tehtud leppetrahvi väljastamise kuupäeval (08.12.2023 kell 10:58, dtl 32), on nähtav nii teavitusmärk (hinnakiri, tsoon) kui ka hageja infotahvel. Hageja on esitanud parkimistrahvi väljastamisel tehtud fotode meta-andmed, mis mh kajastavad fotode koordinaate. Maa- ja Ruumiameti kaardirakenduse järgi asub kostja sõiduk esitatud koordinaatide kohaselt aadressil Vanasadama D-terminali parkla (EP243, 1677), Tallinn. 4.

1. Hageja on tõendanud, et hageja on esitanud kostjale leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist (s.o 08.12.2023), paigutades leppetrahvinõude kostja sõiduki tuuleklaasi ja kojamehe vahele. Kui leppetrahv jäetakse sõiduki kojamehe vahele, siis on parkimistingimuste rikkujat mõistlikul viisil ja mõistliku tähtaja jooksul leppetrahvist teavitatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes (RKTKo 05.06.2019, 2-17117146, p 12). Leppetrahvi sissenõudmise eelduseks ei ole meeldetuletuskirja saatmine, 3 2-25-116348 mistõttu ei ole tähendust sellel, kas kostja sai kätte registrijärgsel aadressil edastatud nõudekirjad (TlnRnKo 25.04.2023, 2-21-121615, p 13). Lisaks saab lugeda tõendatuks hageja väite selle kohta, et ta on saatnud kostjale võlgnevuste osas meeldetuletusi. 4.
2. Poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping ning seega oli kehtiv ka poolte vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe. Kostja on parkimislepingut rikkunud ja jätnud leppetrahvinõude 55 eurot tähtajaks tasumata (VÕS § 100) ning hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS §-s 158 sätestatud leppetrahvi. Leppetrahv 55 eurot ei ole ebamõistlikult suur. 4.
3. Sissenõudmiskulude nõue 40 eurot on VÕS § 1131 lg 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on teinud päringud Transpordiametile ja äriregistrile ning saatnud kostjale kirjalikud meeldetuletuskirjad. 4.
4. Maakohus jättis menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 100 eurot, õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ning lepingulise esindaja kulu 510 eurot ilma käibemaksuta (4,25 h x 120 eurot/h). Maakohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud osaliselt. Põhjendatud kuluks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, kuid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu on 390 eurot (3,25 h x 120 eurot/h). Menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis (

§ 177lg 4).

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt vähendada väljamõistetud menetluskulusid mõistliku määrani. 5.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnanud. Hageja esitatud fotod ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid, kuna fotodel puuduvad parkimiskoha aadress, infotahvlid ja liiklusmärgid ning selge ei ole nende nähtavus ja seisukord rikkumise päeval. Fotode põhjal ei ole võimalik hinnata, kas parkimist reguleerivad märgid üldse olid rikkumise päeval olemas, millises seisukorras need olid (nt lume või mustuse all, kahjustatud või eemaldatud) või kas infotahvlid olid nähtaval kohal ja loetavad. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas väidetav rikkumine üldse aset leidis ning kas sõiduk pargiti alale, millel kehtisid tasulise parkimise tingimused. Vaidlus on tekkinud hageja enda ebapiisava ja ebaprofessionaalse tõendamis- ja dokumenteerimistöö tulemusena, mitte kostja tegevuse tõttu. Kuna praegu teenindab sama ala teine ettevõte (Ühisteenused AS), siis ka see asjaolu kinnitab, et hageja ei ole tõendanud, millised märgid ja tingimused rikkumise ajal kehtisid. 5.
3. Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahvi teade jõudis kostjani. Kostja ei saanud teadet kojamehe vahelt ega e-posti teel. 5.
4. Väljamõistetud menetluskulud on, arvestades hageja nõude suurust, ebaproportsionaalsed suured. Väljamõistetavad menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis haginõudega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637

lg 1 p 6 ja lg 2 1 alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 4 2-25-116348 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemäärseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palub hageja mõista kostjalt välja 95 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmäärasid, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

8.

§ 637

lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul on maakohus vastavalt

§ 442lg-le 10 otsuses märkinud, et ei anna luba edasikaebamiseks.

9. Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13). 10. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud suures osas maakohtus esitatud vastuväiteid hagile. Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ning et hageja esitatud fotod ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja esitatud tõendite (fotode) põhjal on võimalik tuvastada, et kostjale kuulunud sõiduk oli pargitud hagis toodud kuupäeval hageja poolt opereeritud alal. Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, et fotod on seostavad väidetud parkimisala asukohaga, kuivõrd fotodelt on tuvastatav, et need on tehtud D-terminali parkimisalal (dtl 35-37). Samuti on hageja esitanud parkimistrahvi väljastamisel tehtud fotode meta-andmed, mis mh kajastavad fotode koordinaate (dtl 81-82), 5 2-25-116348 mille järgi on fotod tehtud hageja väidetud asukohas. Vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha (RKTKo 06.12.2017, 2-15-3430, p 18). Kostja ei tõendanud, et vaidlusalune sõiduk asus leppetrahvi väljastamise ajal mujal. Hageja esitatud fotodelt nähtub parkimisalale sissesõidule paigutatud infotahvel parkimistingimustega (dtl 32, dtl 33). Kostja ei saanud infotahvlist möödumata parkimisalale jõuda ning talle pidi olema arusaadav, et tegu on hageja opereeritava parkimisalaga. Maakohus järeldas asja materjalide põhjal õigesti, et kostja ei tõendanud, et sõiduki parkimine ei oleks olnud nõuetekohaselt vormistatud. Maakohus leidis õigesti, et kostja oli parkimistingimusi rikkunud ning tal tekkis kohustus rikkumise eest leppetrahvi tasuda. Paljasõnalised, tõendamata ja hüpoteetilised on kostja viited sellele, et parkimist reguleerivad märgid ei pruukinud rikkumise päeval olemas olla ning isegi kui vastavad märgib olid olemas, võisid need olla sellises seisukorras (nt lume või mustuse all, kahjustatud või eemaldatud), et parkimistingimustega ei olnud seetõttu võimalik tutvuda. Kostja ei ole selliseid asjaolusid tõendanud. Ka ei ole kostja tõendanud, et sõiduki parkimise kuupäeval kehtisid teistsugused parkimistingimused. See, et praegu teenindab sama parkimisala teine ettevõte (Ühisteenused AS), ei anna alust eeltoodust erinevale seisukohale jõudmiseks ega lükka ümber maakohtu poolt tuvastatut.
2. Maakohus asus tõendeid kogumis hinnates õigesti seisukohale, et hageja esitatud fotodega sõidukist (dtl 36-37) on tõendatud, et hageja teavitas 08.12.2023 kostjat parkimistingimuste rikkumisest ja leppetrahvi väljastamisest leppetrahvi paigaldamisega kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Maakohus on õigesti viidanud, et Riigikohtu praktika järgi on see mõistlik viis leppetrahvi teate edastamiseks (RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-117146, p 12). Teate hüpoteetilist kaotsimineku riski kannab TsÜS § 70 järgi lepingutingimusi rikkunud pool (RKTKo 01.11.2017, 2-15-17677/33, p 11.2). Kostja ei ole esitanud tõendeid erandlike asjaolude (nt torm, muu loodusõnnetus vms) kohta, mille puhul võiks asuda seisukohale, et teate paigaldamine sõiduki kojamehe vahele ei olnud mõistlik viis teate edastamiseks. Kuna hageja teavitas kostjat lepingu rikkumisest ja leppetrahvi väljastamisest kooskõlas TsÜS §-ga 70, ei oma tähtsust, kas ja millal saatis hageja kostjale meeldetuletuskirjad ning kas kostja on need kirjad kätte saanud.
3. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
4. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
5. Kuna hagi rahuldati, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti kostja kanda

§ 162lg 1 alusel.

16. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga kaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka kulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, s.t peab menetlema kaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud kulude väljamõistmist rohkem kui 280 euro suuruses summas (RKTKm 15.03.2023, 2-21-9335, p 14). 6 2-25-116348 17. Seega ei võimalda

§ 637

lg 2 1 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. 18. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles kostja vaidlustab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui selles toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et kaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele kaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

1. Kostja on põhjendanud maakohtu otsuse vaidlustamist menetluskulude kindlasksmääramise osas sellega, et väljamõistetud menetluskulud võrrelduna hageja nõudega on ebaproportsionaalselt suured. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei annaks alust maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada.
2. Ringkonnakohus möönab, et varasemas kohtupraktikas leiti, et hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja väljamõistetav menetluskulu peaks olema mõistlikus proportsioonis, kuid uuema kohtupraktika järgi ei ole põhjendatud piirata väljamõistetavat esindajakulu tsiviilasja hinnaga. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude suuruse seos hagi hinnaga ei ole põhjendatud, kuna see võib muuta professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamise kohtumenetluses ebamõistlikuks (RKTKm 14.04.2021, 2-19-10324, p 19). Kostjal tuli arvestada sellega, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud, sealhulgas vastaspoole lepingulise esindaja kulud. 21.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Kostja ei väida, et mõni hageja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti ei ole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Kostja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. 22.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd praegusel juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 7 2-25-116348 23. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 35 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata, siis on kostjal õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi.

Riigilõivu tagastamiseks tuleb kohtule esitada vastavasisuline avaldus. 24. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

25.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 8