← Eesti

1-23-7274/115

Obsah (10)§ 2172§ 209§ 201§ 217§ 121§ 288§ 16§ 39§ 320§ 218

1-23-7274 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Kriminaalasi Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kannatanud Harju Maakohu

§ 2172

lg 1,

§ 209

lg 2 p 2,

§ 201

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi üldmenetluses Riigiprokurör Alan Rüütel Martin Repinski, isikukood 38608062221; elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel vene keel, valdab vabalt eesti keelt; xxxharidusega; töökoht X OÜ, xxx; varasemalt kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldanud pole Vandeadvokaat Kristjan Tuul (lepinguline kaitsja)

  1. Eesti Vabariik Riigikogu Kantselei kaudu (registrikood 74000101) Seadusliku esindaja poolt volitatud töötaja Kaido Jõgeva
  2. Jõhvi vald Jõhvi Vallavalitsuse kaudu (registrikood 75033483) Vandeadvokaat Allan Valk (lepinguline esindaja) RESOLUTSIOON
  3. Mõista Martin Repinski

§ 2172lg 1 järgi õigeks.

2. Mõista Martin Repinski

§ 209lg 2 p 2 järgi õigeks.

3. Mõista Martin Repinski

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks seoses kütuse tankimistega 27.

novembril 2021,

  1. detsembril 2021,
  2. detsembril 2021,
  3. detsembril 2021,
  4. detsembril 2021,
  5. detsembril 2021,
  6. detsembril 2021 ja
  7. veebruaril
  9. Lõpetada kriminaalmenetlus Martin Repinski süüdistuses

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 järgi KrMS § 274 lg 1 alusel seoses kütuse tankimisega 26. märtsil 2022, kuna süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele. 1

(49)1-23-7274
  1. Jätta kannatanu Jõhvi Valla (Jõhvi Vallavalitsuse kaudu esitatud) tsiviilhagi Martin Repinski vastu varalise kahju nõudes läbi vaatamata. Selgitada kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
  2. Võtta vastu kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei loobumine tsiviilhagist Martin Repinski vastu kahjunõudes summas 98 eurot 68 senti ning lõpetada selles osas menetlus.
  3. Jätta kannatanu Eesti Vabariigi Riigikogu Kantselei tsiviilhagi Martin Repinski vastu varalise kahju nõudes summas 12 602 eurot 54 senti läbi vaatamata. Selgitada kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Repinski kasuks välja 49 826 eurot 80 senti kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu Jõhvi valla kasuks välja 7579 eurot 86 senti maakohtu menetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. Kanda see summa Jõhvi Vallavalitsuse arvelduskontole nr EE
  7. Jätta tunnistajate kohtuistungil osalemisega seonduv sõidukulu 51 eurot 5 senti riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võivad kohtumenetluse pooled esitada apellatsiooni. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  8. peatüki kohaselt. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK (I) Süüdistus
  9. Martin Repinskile esitati süüdistus usalduse kuritarvitamises (

§ 217

2 lg 1), ametiisiku poolt toime pandud kelmuses (

§ 209

lg 2 p 2) ning ametiisiku poolt toime pandud omastamises olles varem toime pannud kelmuse (

§ 201lg 2 p-d 1 ja 3).

2. Alljärgnevalt kirjeldab kohus süüdistust suures osas muutmata kujul, s.o koos asjaoludega ja sõnastuses, mis on ka süüdistuse tekstis endas kirjas.

(1)Süüdistus

§ 2172lg 1 järgi 3.

Kokkuvõtvalt seisneb usalduse kuritarvitamise süüdistus

§ 2172 lg 1 järgi alljärgnevas.

  1. Martin Repinski oli Jõhvi valla vallavanem
  2. juunist 2018 –
  3. aprillini
  4. Tolleaegse vallavanemana vabastas M. Repinski avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 87 lg 4 alusel („Teenistusest vabastamine ametniku soovil“) teenistusest kolm ametnikku: 2

(49)1-23-7274 1)
  1. märtsi
  2. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/73 vallasekretär PL ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 14 400 eurot. PLle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus PL eest sotsiaalmaksu 5796,08 eurot ja tööandja töötuskindlustust 140,51 eurot; 2)
  3. märtsi
  4. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/77 sotsiaalteenistuse juht ST ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 13 200 eurot. STle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1152,38 eurot ja puhkusekompensatsiooni 3560,91 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus ST eest sotsiaalmaksu 5911,38 eurot ja tööandja töötuskindlustust 143,31 eurot; 3)
  5. märtsi
  6. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/83 finantsjuhi asetäitja EB ja määras maksta hüvitist teenistusest vabastamisel kuue kuupalga ulatuses, s.o 12 000 eurot. EBle arvestati ametist lahkumisel kuupalka 1028,57 eurot ja puhkusekompensatsiooni 2135,30 eurot. Lisaks lahkumishüvitisele maksis Jõhvi Vallavalitsus EB eest sotsiaalmaksu 5101,13 eurot ja tööandja töötuskindlustust 123,66 eurot.
  8. detsembrist 2018 –
  9. augustini 2019 kehtinud Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend ei näinud ette ametniku enda soovil ametist lahkumise korral ATS-i sätetest erinevate või täiendavate hüvitiste maksmist.
  10. Ajavahemikul
  11. märts 2019 –
  12. märts 2019 määras Martin Repinski oma käskkirjades ametist lahkunutele (PL, EB ja ST) seaduses lubatust kõrgemad rahalised hüvitised, mille tulemusel maksti Jõhvi vallale kuuluvatest rahalistest vahenditest ebaseaduslikult
  13. märtsil 2019 PLle 14 400 eurot;
  14. märtsil 2019 STle 13 200 eurot ja
  15. märtsil 2019 EBle (B) 12 000 eurot, kokku 39 600 eurot.
  16. Lisaks hüvitistele maksis Jõhvi vald
  17. a „Palk ja maksud 2019“ (http://palk.crew.ee/2019/kalkulaator.html) kalkulaatori alusel 39 600 euro pealt sotsiaalmaksu 13 068 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega on Martin Repinski käskkirjade alusel ebaseaduslikult Jõhvi valla varadest välja makstud lahkumishüvitisteks 39 600 eurot, sotsiaalmaksuks 13 068 eurot ja töötuskindlustusmaksu 316,80 eurot. Seega rikkus Martin Repinski vallavanemana
  18. märtsist 2019 –
  19. märtsini 2019 varaliste huvide järgimise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud Jõhvi valla rahalisi vahendeid, millega tekitas Jõhvi vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot. 8.

§ 121p 2 järgi on suur kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot.

Seega ületas süüdistuses toodud M. Repinski tegevusega tekitatud kahju suurt ulatust. Sellise käitumisega pani Martin Repinski toime seadusest tuleneva teise isiku vara käsutamise ja teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju, olles ametiisikuks

§ 288

lg 1 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 tähenduses, s.o

§ 2172lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

(2)Süüdistus

§ 209lg 2 p 2 järgi 9.

Kokkuvõtvalt seisneb kelmuse süüdistus

§ 209lg 2 p 2 järgi alljärgnevas.

  1. Vabariigi Valimiskomisjoni
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi Valimiskomisjon M. Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli M. 3

(49)1-23-7274 Repinski Riigikogu liige alates 28. märtsist 2019 ning ametiisik

§ 288lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.

  1. Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 31 lg 2 näeb ette, et Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, makstakse tema sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra punkt 2 järgi on Tallinnaga piirnevateks kohaliku omavalitsuse üksusteks on Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald.
  3. mai
  4. a avalduses märgib Martin Repinski Riigikogu Kantselei finantsosakonnale, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK, Jõhvi Ida-Virumaa.
  6. detsembril 2020 ostis Martin Repinski 1/2 kaasomandi korteriomandist aadressil Harju maakond, Viimsi vald, XXX. Korteriomandi müügilepingu kuupäeval läks korteriomand üle Martin Repinski valdusesse ning Martin Repinski asus nimetatud korteriomandisse elama. Seega elab Martin Repinski alates detsembrist 2020 piirkonnas, millele RKLS § 31 lg 2 sätestatud korra alusel eluasemekulude hüvitise maksmist ei kohaldata.
  7. Martin Repinski esitas endiselt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale eluasemehüvitise saamiseks LR sõlmitud üürilepingud ning perioodil
  8. jaanuarist 2021 kuni
  9. märtsini 2022 maksis Riigikogu Kantselei finantsosakond Martin Repinskile eluasemekulude eest hüvitist: 1) 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) 9) 10) 11) 12) 13) 14) Kuupäev Summa
  10. jaanuar 2021 860
  11. veebruar 2021 860
  12. märts 2021 860
  13. aprill 2021 860
  14. mai 2021 860
  15. juuni 2021 860
  16. juuli 2021 860
  17. august 2021 860
  18. september 2021 860
  19. oktoober 2021 860
  20. november 2021 879,89
  21. detsember 2021 879,89
  22. jaanuar 2022 879,89
  23. veebruar 2022 879,89 Kokku: 12 119,56 eurot Selgitus RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22
  24. Eluasemekulude hüvitise saamiseks esitas Martin Repinski ajavahemikul
  25. märts 2019 kuni
  26. märts 2022 Riigikogu Kantselei finantsosakonnale üürilepingud korteriomandile, mis asub aadressil KKK, Tallinn. Üürilepingud on sõlmitud LR: 
  27. märtsil 2019, perioodiks
  28. aprill 2019 –
  29. juuni 2019, üürisumma 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus; 
  30. juunil 2019, perioodiks
  31. juuli 2019 –
  32. detsember 2019, üürisumma 4680 eurot, s.o 780 eurot kuus; 4

(49)1-23-7274 
  1. jaanuar 2020, perioodiks
  2. jaanuar 2021 –
  3. juuni 2020, üürisumma 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus; 
  4. november 2020, perioodiks 1 november 2020 –
  5. aprill 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus; 
  6. mail 2021, perioodiks
  7. mai 2020 –
  8. oktoober 2021, üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus; 
  9. november 2021, perioodiks
  10. november 2021 –
  11. aprill 2022, üürisumma 5340 eurot, s.o 890 eurot kuus.
  12. Perioodil
  13. aprill 2019 kuni
  14. märts 2022 ei ole Martin Repinski arvelduskontolt nimetatud korteriomandiga seoses ühtegi ülekannet ega makset teostatud. Aadressil KKK, Tallinn elab LR poeg, AR, kes maksab oma ema arvelduskontole korteris elamise eest ka üüri.
  15. Oma eelnimetatud jätkuva teoga lõi Martin Repinski ametiisikuna Riigikogu Kantseleile teadvalt ebaõige ettekujutuse selle kohta, et ta üüris ja elas Riigikogu liikmena perioodil
  16. jaanuar 2021 kuni
  17. märts 2022 aadressil KKK, Tallinn ning et ta maksis eelnimetatud üürilepingus oleva üürisumma, millega tekitas Eesti Vabariigile kahju 12 119,56 eurot.
(3)Süüdistus

§ 201lg 2 p-d 1 ja 3 järgi 18.

Kokkuvõtvalt seisneb omastamise süüdistus

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 järgi alljärgnevas.

  1. Vabariigi Valimiskomisjoni
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 94 p 82 kohaselt registreeris Vabariigi Valimiskomisjon Martin Repinski Riigikogu XIV koosseisu liikmeks. Seega oli Martin Repinski Riigikogu liige alates
  4. märtsist 2019 ning ametiisik

§ 288lg 1 ja KVS § 2 lg 1 tähenduses.

  1. Riigikogu Kantselei majandusosakonna poolt väljastati
  2. aprillil 2021 Riigikogu liikmele Martin Repinskile AS-i Olerex kliendikaart nr ***6773

(7084272101906773). Kliendikaardi kättesaamise kinnituses nõustus Martin Repinski kütuse kliendikaardiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme tööga seotud sõidukuludena.
  1. Vastavalt Bolt Technology OÜ andmetele on Martin Repinski registreerinud ennast Bolt’i juhina alates novembrist
  3. Martin Repinski on tankinud kütust Riigikogu liikme tööga mitteseonduvalt. Täpsemalt kasutas Martin Repinski ajavahemikul
  4. november 2021 kuni
  5. märts 2022 eelmainitud kliendikaarti Bolt’i taksoteenuse osutamiseks ning temale mittekuuluva sõiduauto tankimiseks, kokku vähemalt 459,49 liitrit diislit 581,66 euro eest:  olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust alljärgnevalt mainitud tanklate lähiümbruses, tankis M. Repinski temale väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades: o
  6. novembril 2021 kell 3.20 82,45 euro eest 67,18 l diislit Olerex AS-i Viimsi tanklast; o
  7. detsembril 2021 kell 15.31 63,45 euro eest 52,93 l diislit Olerex AS- Viimsi tanklast; 5
(49)1-23-7274 o
  1. detsembril 2021 kell 8.33 76,15 euro eest 63,52 l diislit Olerex AS Tondi tanklast; o 05.12.2021 kell 1:36 78,45 euro eest 65,44 l diislit Olerex AS Harkujärve tanklast; o 26.12.2021 kell 17:48 28,40 euro eest 25,15 l diislit Olerex AS Jõhvi ATM tanklast;  olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades
  2. detsembril 2021 kell 16.05 67,39 euro eest 56,55 l diislit Olerex AS-i Aseri tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 15.54 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 123 km, s.o umbes 1 h 24 min kaugusel;  olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades
  3. detsembril 2021 kell 8.22 59,78 euro eest 50,16 l diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 8.23 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 161 km, s.o umbes 1 h 55 min kaugusel;  olles Bolt Technology OÜ logide kohaselt osutamas Bolt taksoteenust, tangiti M. Repinskile väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti kasutades
  4. veebruaril 2022 kell 8.19 26,91 euro eest 20,17 l diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas, kui M. Repinski aktsepteeris Bolt taksoteenuse väljakutse kell 7.46 aadressile, mis asub eelmainitud tanklast 165 km, s.o umbes 2 h kaugusel;  Olerex AS-i Ikla tankla turvakaamera videosalvestiste kohaselt sõitis M. Repinski
  5. märtsil 2022 kella 22.26 ajal Olerex AS-i Ikla tanklasse Mercedes-Benz’iga reg. nr CCC ning tankis seal teist tanklasse sõitnud Mercedes Benz’i reg. nr OOO, s.o autot, mille roolis ta ise ei viibinud 98,68 euro eest 58,39 l diislit.
  6. Jätkuva teoga pani Martin Repinski ametiisiku ning isikuna, kes varem on toime pannud kelmuse, toime omastamise enda ja kolmanda isiku kasuks perioodil
  7. november 2021 kuni
  8. märts 2022 kasutades talle väljastatud AS-i Olerex kliendikaarti, millega kaasneb Riigikogu liikmele kütusekulude hüvitamine, Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju vähemalt 581,66 eurot. (II) Menetluse käik ja poolte seisukohad
  9. Eelistungid toimusid
  10. veebruaril ja
  11. veebruaril
  14. veebruaril 2024 andis maakohus Martin Repinski talle esitatud süüdistuses kohtu alla.
  16. märtsil 2024 võttis maakohus menetlusse kannatanute tsiviilhagid: Riigikogu Kantselei tsiviilhagi täies ulatuses kahju hüvitamise nõudes 12 701,22 eurot ning Jõhvi Vallavalitsuse tsiviilhagi kahju hüvitamise nõude osas, mis oli seotud PL, ST ja EB teenistusest vabastamisega summas 52 668 eurot. Ülejäänud osas Jõhvi Vallavalitsuse tsiviilhagi, mis oli esitatud seoses RBi ja ISi teenistusest vabastamisega, jättis maakohus läbi vaatamata, kuna nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattunud menetletava kuriteo tehioludega. Kohtumäärus on jõustunud. 6
(49)1-23-7274
  1. Kohtuistungid toimusid
  2. aastal järgmiselt:
  3. märtsil,
  4. märtsil,
  5. märtsil,
  6. aprillil,
  7. aprillil,
  8. aprillil,
  9. aprillil,
  10. aprillil,
  11. mail ja
  12. mail.
  14. märtsi
  15. a kohtuistungil avaldas M. Repinski, et on süüdistusest aru saanud, end süüdi ei tunnistanud, kuid võttis omaks
  16. märtsil 2022 diislikütuse tankimise 98,68 euro eest.
  18. mail 2024 kohtuvaidlustes taotles prokurör M. Repinski süüdi tunnistamist

§ 2172

lg 1,

§ 209

lg 2 p 2 ja

§ 201

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, liitkaristusena 4-aastase vangistuse mõistmist 5-aastase katseajaga ning sundraha väljamõistmist.

  1. Kannatanu Riigikogu Kantselei taotles kohtuvaidlustes M. Repinskilt kahju 12 602,54 eurot hüvitamist ehk esialgselt nõutust 98,68 eurot vähem, kuna selle summa M. Repinski hüvitas riigile kohtumenetluse käigus. Nõudest summas 98,68 eurot kannatanu seega loobus.
  2. Kannatanu Jõhvi vald Jõhvi Vallavalitsuse kaudu taotles kohtuvaidlustes M. Repinskilt kahju 52 668 eurot hüvitamist ning menetluskulude 7579,86 eurot väljamõistmist.
  3. M. Repinski kaitsja taotles kohtuvaidlustes: - lõpetada osaliselt kriminaalmenetlus M. Repinskile esitatud süüdistuses

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 (17. detsembri 2021, 20. detsembri 2021, 4. veebruari 2022, 26. märtsi 2022 episoodid) Kr

MS § 199 lg 1 p 1 ja § 274 alustel, kuivõrd kõnealused osateod vastavad väärteo tunnustele; - mõista M. Repinski õigeks talle esitatud süüdistustes

§ 217

2 lg 1, § 209 lg 2 p 2 ja § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi; - jätta läbi vaatamata Jõhvi Vallavalitsuse ja Riigikogu Kantselei tsiviilhagid KrMS § 262 lg 1 p 41 ja 2631 lg 1 alusel; alternatiivselt jätta need täies ulatuses rahuldamata; - määrata kindlaks menetluskulude jaotus ja jätta kõik M. Repinski menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. 33. Kohtuvaidlustes küsis kohus kohtumenetluse pooltelt, kas Jõhvi valla ametnike teenistusest vabastamisel hüvitise maksmise episood võiks olla

§ 217

2 lg 1 asemel olla kvalifitseeritud hoopis omastamisena

§ 201järgi.

Prokurör on järjepidevalt olnud menetluses seisukohal, et tegemist on

§ 2172

lg 1 teise alternatiivi ehk nn usalduse murdmisega, kuna süüdistuses on viidatud fraasile „teise isiku varaliste huvide järgmise kohustuse rikkumine“ (vt K1 kd 4, tl 12; K kd 3, tl 169 pöördel). Ka kaitsja leidis, et omastamisega tegu olla ei saa, kuna puudub koosseisu eeldus „ebaseaduslikkus“, samuti ei võimaldaks ka süüdistuse piirid ümberkvalifitseerimist (K kd 4, tl 10).

  1. M. Repinski leidis lõppsõnas, et ta pole süüdi, v. a osas, mis puudutab
  2. märtsi
  3. a tankimist summas 98,68 eurot. KOHTU SEISUKOHT
  4. Esmalt annab kohus hinnangu kohtumenetluses kerkinud menetluslikele küsimustele (I). Seejärel hindab kohus süüdistatava vastutust

§ 2172 lg 1 usalduse kuritarvitamise 1 „T kd“ – tõendite toimik; „K kd“ – kohtutoimik. Vastav tähis „T“ või „K“ on näha paberkujul peetava kohtutoimiku kaanelt. 7

(49)1-23-7274 süüdistuse järgi (II), edasi

§ 209

lg 2 p 2 kelmuse süüdistuse järgi (III) ning viimaks

§ 201lg 2 p-de 1 ja 3 omastamise süüdistuse järgi (IV).

Lõpetuseks võtab kohus seisukoha tsiviilhagide (V) ja menetluskulude (VI) osas. (I) Menetluslikud küsimused 36. Kohus rajab otsuse üksnes kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada (KrMS § 3051 lg 2). KrMS § 3051 lg-st 3 tuleneb, et tõendi vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel. 37. Alljärgnevalt käsitleb kohus menetluslikke küsimusi seoses tõenditega, mille lubatavuse osas lubas kohus seisukoha võtta kohtuotsuses. 38. Esiteks leidis kaitsja 26. märtsi 2024. a kohtuistungil, et tunnistaja KK poolt pärast enda ülekuulamist 15. detsembril 2021 uurijale saadetud e-kiri ja selle manuses olevad käsikirjalised märkmed neljal lehel ei ole lubatav tõend (T kd 2, tl 4-8). 39. Kohus sellega ei nõustu. 40. KrMS § 63 lg 1 näeb ette, et tõendiks on muuhulgas „muu dokument“. Iseenesest tunnistaja poolt ajaliselt varem ja enne tema ülekuulamist kunagi käsitsi tehtud märkmed ei peaks olema automaatselt lubamatu tõend. Sarnaselt võiks menetluses aktsepteerida lubatava tõendina nt kellegi käsikirjalist päevikut või muid märkmeid, mida kodust või kontorist läbiotsimisel leiti. Praktikas aktsepteeritakse lubatavate tõenditena ka nt lepinguid, millel on peal käsikirjalised märkmed jne. Seega iseenesest märkmete käsikirjas kirja panemine ja menetlejale e-kirja teel saatmine ei peaks automaatselt tooma kaasa tõendi lubamatust. 41. Küll aga tõusetub sellise tõendi puhul küsimus tõendi usaldusväärsusest ja sellest, millise kaalu saab sellisele tõendile anda. Kohus on nõus sellega, et kuna (

  1. a)tunnistajat ei kuulatud 2021. aastal pärast käsikirjaliste märkmete menetlejale edastamist märkmete sisu osas täiendavalt üle, (
  2. b)märkmetest endist ei ole võimalik teha tõsikindlalt järeldust, millal ja mis tingimustel need on tegelikult kirja pandud ning (
  3. c)tunnistajat ei olnud võimalik ka kohtumenetluses enam üle kuulata, kuna tunnistaja oli selleks ajaks surnud (T kd 1, tl 88) ehk kohtumenetluse pooltele ei olnud tagatud konfrontatsiooniõigus, ei saa nendel põhjustel lugeda tunnistaja käsikirjalisi märkmeid usaldusväärseks tõendiks. 42. Teiseks leidis prokurör 27. märtsi 2024. a kohtuistungil, et kaitsja esitatud tõend BBC artikkel „Norway PM Jens Stoltenberg works as secret taxi driver“ koos eestikeelse tõlkega („Norra peaminister Jens Stoltenberg töötas salaja taksojuhina“) (T kd 5, tl 144-152 pöördel) ei ole lubatav tõend. 43. Kohus ei nõustu ka sellega. 44. Nagu viidatud, siis KrMS § 63 lg 1 näeb ette, et tõendiks on muuhulgas „muu dokument“. KrMS § 123 lg 1 järgi võib tõendamisel kasutada dokumenti, mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. KrMS § 62 p 4 järgi on tõendamiseseme asjaolud muud kuriteo toimepannud isikut vastutust mõjutavad asjaolud. Süüdistatava üheks kaitseteesiks on olnud see, et ta sõitis Riigikogu liikme kütusekaardi eest tangitud kütuse eest Bolt’i taksot, kuna tegemist oli sotsiaalse eksperimendi ja valijatega kohtumisega ning mõtte seda teha sai süüdistatav sellest, et ka Norra poliitik on sama eksperimenti teinud. Kuigi artiklist endast ei tulene tõendusteavet selle kohta, mida tegi süüdistatav, vaid artiklist tuleb teave, mida tegi 8

(49)1-23-7274 Norra poliitik, siis arvestades, et süüdistatava motiiv mingil viisil käituda võis omakorda tugineda Norra poliitiku käitumisele, ei saa väita, et tegemist ei oleks muu asjaoluga, mis võib süüdistatava vastutust mõjutada. Kohus peab lubatavaks, et maailmas üldist kajastust leidvaid sündmusi on võimalik tõendada ka ajaleheartikliga. Ebamõistlik olnuks nõuda sama asjaolu tõendamiseks nt konkreetse välisriigi poliitiku ülekuulamist.
  1. Seega peab kohus BBC artiklit „Norway PM Jens Stoltenberg works as secret taxi driver“ koos eestikeelse tõlkega lubatavaks tõendiks.
  2. Kolmandaks leidis kaitsja, et süüdistusakti tõend nr 33, s.o
  3. novembri
  4. a vaatlusprotokoll (T kd 3, tl 6-61) ei ole lubatav tõend, sest vaatlust ei toimetatud KrMS § 83 lg-s 1 ja § 86 lg-s 1 loetletud eesmärkidel ning vaatlus sisaldab lubamatuid järeldusi, mis ei olnud oma sisult õiged (järeldused protokolli on lk-del 9, 10 ja 13). Kohus nõustub kaitsja argumendiga osaliselt.
  5. Kohus on nõus sellega, et kui vaatlusprotokolli eesmärk oli analüüsida muuhulgas Bolt’i logide, arvelduskontode väljavõtete ja Google Maps’i kaardiandmete põhjal süüdistatava võimalikke liikumisi ja Riigikogu kütusekaardi ebasihipärast kasutamist, siis vaatlusprotokolli järeldused lehekülgedel 9, 10 ja 13, et süüdistatav osutas Tallinnas Bolt’i taksoteenust ja samal ajal ka tankis sadu kilumeetreid eemal teises Eesti otsas Riigikogu kütusekaardiga kütust, on nii sõnastuslikult kui ka sisu poolest päriseluga mitte haakuvad. Inimene ei saa kahes kohas korraga olla ja seda möönis tegelikult
  6. märtsi
  7. a kohtuistungil ka prokurör ise (K kd 1, tl 134). Kohus eeldab, et menetleja ei pidanud vaatlusprotokolli järeldusega tegelikult silmas seda, et süüdistusversioon on see, et M. Repinski oli füüsiliselt kahes Eesti otsas korraga, vaid tegemist on lihtsalt ebaõnnestunud sõnastusega.
  8. Arvestades, et kaitsja on ka ise
  9. novembri
  10. a vaatlusprotokollile kohtuvaidlustes tuginenud (kohtuvaidluste kõne lk 33, p 116 jj), ei pea ilmselt kaitsja ka ise vajalikuks vaatlusprotokolli tervikuna lubamatuks lugemist. Selleks ka alust pole. Kohtu meelest saab lubamatuks pidada üksnes neid järeldusi vaatlusprotokolli lk-del 9, 10 ja 13, milles on menetleja järeldanud, et samal ajal kui süüdistatav oli Tallinnas, suutis ta ka teises Eesti otsas (Jõhvis ja Aseris) Riigikogu kütusekaardiga kütust tankida.
  11. Kõikide muude tõendite, mida kohus on menetluslikult hinnanud kohtuliku uurimise käigus kohtuistungil (sh protokollilise määrusega), või jooksvalt edaspidi käesolevas kohtuotsuses, osas kohus end uuesti üle ei korda. (II) Kolme ametniku kuue kuupalga suurused hüvitised (

§ 2172lg 1)

(1)Faktilised asjaolud
  1. Kuna usalduse kuritarvitamise etteheite asjaolud on detailsed, ent mitmete faktiliste asjaolude üle pooled ka ei vaidle, tuvastab kohus siin alapeatükis osad nüansirohkemad faktilised asjaolud enne, kui asub süüdistatava vastutust õiguslikult hindama.
  2. M. Repinski oli Jõhvi valla vallavanem
  3. juunist 2018 –
  4. aprillini 2019 (K kd 2, tl 181).
  6. veebruaril 2005 nimetati Jõhvi vallasekretäriks PL (T kd 1, tl 31).
  7. märtsil 2019 allkirjastas PL avalduse, milles palus end ametist vabastada poolte kokkuleppel alates
  8. märtsist 2019 lahkumishüvitisega kuus kuud (T kd 1, tl 7). 9
(49)1-23-7274
  2. aprillil 2002 nimetati ametisse vanemraamatupidaja ametikohale EB (T kd 1, tl 38).
  3. märtsil 2019 allkirjastas tol ajal uue ametipositsiooniga finantsteenistuse finantsjuhi asetäitja EB avalduse, milles palus end vabastada teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel alates
  4. märtsist 2019 (T kd 1, tl 39), mida kinnitas ta ka oma ütlustes kohtus („[a]metlikult kirjutasin omal soovil lahkumisavalduse“, „[…] ma tean, et ma istusin oma laua taga ja kirjutasin [ja] siis oli jurist S seal ka juures“) (K kd 1, tl 153 pöördel ja tl 154).
  6. aprillil 2000 nimetati ametisse Jõhvi sotsiaalhoolekande osakonna sotsiaaltöö spetsialisti ametikohale ST (T kd 1, tl 35). ST koostas
  7. a märtsis samuti lahkumisavalduse, mille ta vormistas Jõhvi Vallavalitsuse personalispetsialisti NA kabinetis (K kd 2, tl 7), ent kohtule seda avaldust esitatud pole. Tunnistaja NA ütlustest nähtub, et ST paberkandjal avaldus on kadunud ning enne
  8. a ei skaneeritud avaldusi sisse, mistõttu ST lahkumisavaldust ei ole kuskil ja seda ei esitatud ka uurijale (T kd 1, tl 86).
  9. M. Repinski oli see, kes lõpuks allkirjastas kolme ametniku teenistusest vabastamise käskkirjad: 1)
  10. märtsi
  11. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/73 vabastati teenistusest vallasekretär PL ning käskkirjas määrati maksta hüvitis kuue kuupalga ulatuses (T kd1, tl 4); 2)
  12. märtsi
  13. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/77 vabastati teenistusest sotsiaalteenistuse juht ST ning käskkirjas määrati maksta hüvitis kuue kuupalga ulatuses (T kd 1, tl 5); 3)
  14. märtsi
  15. a käskkirjaga nr 17.1-1.1/83 vabastati teenistusest finantsjuhi asetäitja EB ning käskkirjas määrati maksta hüvitis kuue kuupalga ulatuses (T kd 1, tl 6).
  16. Käskkirjade põhjad koostas Jõhvi Vallavalitsuse personalispetsialist NA – seda asjaolu kinnitavad nii NA enda ütlused, mis avaldati poolte kokkuleppel KrMS § 291 1 alusel (T kd 1, tl 85), tunnistaja ST ütlused (K kd 2, tl 8), tunnistaja ja Jõhvi Vallavalitsuse õigusnõuniku SP ütlused (K kd 2, tl 14 ja tl 14 pöördel) ning ka tunnistaja PL (K kd 2, tl 43) ja ka M. Repinski ütlused (K kd 2, tl 171 pöördel).
  17. Vaidlust ei ole selles, millised summad kandis Jõhvi Vallavalitsus kolmele ametnikule nende ametist vabastamise tõttu. Need summad on tuvastatavad Jõhvi Vallavalitsuse palgalehtedelt nr 91, 102 ja 95 (T kd 1, tl 8-10).
  18. PL ametist vabastamisega seoses oli tööandja kulu kuue kuu palga suuruse hüvitise kogusumma 14 400 eurot (6 x 2400), sotsiaalmaks 5796,08 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaks 140,51 eurot (T kd 1 tl 8). Arvestades, et sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusemaksu summad on palgalehel arvestatud kõiki väljamakseid arvesse võttes (sh nt
  19. a märtsiks välja teeninud kuupalk, puhkusekompensatsioon jne), siis 6-kuuse hüvitise pealt oli arvestuslik sotsiaalmaks 4752 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaks 115,2 eurot ehk kokku 19 267,2 eurot (14 400 + 4752 + 115,2).
  20. ST ametist vabastamisega seoses oli tööandja kulu kuue kuu palga suuruse hüvitise kogusumma 13 200 eurot (6 x 2200), sotsiaalmaks 5911,38 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaks 143,31 eurot (T kd 1 tl 9). Arvestades, et sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusemaksu summad on palgalehel arvestatud kõiki väljamakseid arvesse võttes (sh nt
  21. a märtsiks välja teeninud kuupalk, puhkusekompensatsioon jne), siis 6-kuuse 10
(49)1-23-7274 hüvitise pealt oli arvestuslik sotsiaalmaks 4356 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaks 105,6 eurot ehk kokku 17 661,6 eurot (13 200 + 4356 + 105,6).
  1. EB ametist vabastamisega seoses oli tööandja kulu kuue kuu palga suuruse hüvitise kogusumma 12 000 eurot (6 x 2000), sotsiaalmaks 5101,13 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaks 123,66 eurot (T kd 1 tl 10). Arvestades, et sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusemaksu summad on palgalehel arvestatud kõiki väljamakseid arvesse võttes (sh nt
  2. a märtsiks välja teeninud kuupalk, puhkusekompensatsioon jne), siis 6-kuuse hüvitise pealt oli arvestuslik sotsiaalmaks 3960 eurot ja tööandja töötuskindlustusmaks 96 eurot ehk kokku 16 056 eurot (12 000 + 3960 + 96).
  3. Liites kõik kolm summat kokku (19 267,2 + 17 661,6 + 16 056) oli Jõhvi Vallavalitsuse kulu kolme ametniku peale seega 52 984,8 eurot, millise kahju tekitamist heidetakse M. Repinskile ka süüdistuses ette.
  4. Nii PL, ST kui ka EB ütlustest tuleb kokkuvõtvalt, et nende jaoks oli uue võimu tõttu muutunud töökliima juba enne
  5. a märtsikuud kehvemaks ning tööd oli sel põhjusel keerulisem teha: Tunnistaja EB: „[…] kas ma sain õigesti aru, et te ütlesite töömaht suurenes ei tahtnud seal töötada. Kas te pidasite nüüd Jõhvi Vallavalitsust või seda Hooldekeskust? - Vallavalitsust. […] Te ütlesite et töömaht suurenes ei tahtnud seal tööl olla? - Jah. Et teil oli ikkagi ka..?- Et tähendab, et ma hakkasin tegema, tahtsin nagu enne seda MP tuli, et tahtsin juba siis ära minna, aga siis tolleaegne vallavanem palus, et ma aitaksin teda Md. Ja siis ma nagu isiklikult juba natukene aitasin. Aga kui AS tuli siis, esiteks ei olnud mul mingit isikliku tahet teda aidata ja teiseks jah see töömaht läks suuremaks.“ (K kd 1, tl 158 pöördel); Tunnistaja ST „Algselt oli see, et ma ei hakanud lihtsalt vaidlema distsiplinaarmenetluse algatamise osas sellepärast, et ma ütlesin, et mina arvan, et ma ei ole midagi valesti teinud seda enam, et ma olin ka õigusnõunikuga kooskõlastanud. Ma ütlesin, et ma saan aru, et te tahate minust lahti saada, et mul ei ole võimalik siin süsteemis enam edasi töötada. Ma teadsin tegelikult, et vallasekretär PLl oli tehtud selline pakkumine, et ta on kuus kuud ja et ta peab kirjutama survestamisel avalduse. Ma ütlesin, et hästi, kui me jõuame summas kokkuleppele, siis ma olen nõus, sest ma näen, et ma ei saa siin enam edasi töötada.“ (K kd 2, tl 3); Tunnistaja PL „Kaitsja: kuidas Teie väärtused kattusid võimulolevate inimeste väärtustega? Tunnistaja: milliseid väärtusi silmas peate? Kaitsja: Üldiseid. Kas Teie tundsite, et uue võimu valitsemise ajal, kas suudate koos töötada? Tunnistaja: enne seda vahetusid võimud ka päris tihti ja ma sobitusin kõigiga. Juba kolmandal päeval, kui see võim sai.. Kui see valitsus sai võimule, tulid nad teatasid, et ma ei sobi neile. See tähendab juba seda, et nemad olid endale teinud selgeks, et minuga pole võimalik. Mis väärtustest me räägime? Nemad tulid oma väärtustega. (K kd 2, tl 22 pöördel); […] 11
(49)1-23-7274 „Prokurör: oskate öelda, kelle poolt ta toodi või suunati Teid kangutama? Tunnistaja: ta tuli ühes AS valitsusega ja ma paraku ei mäleta, kes sinna veel kuulusid. Prokurör: kes see teine kangutaja oli? Tunnistaja: MK. Ega inimesed ei tule ütlema, et tulevad kangutama. Nad tulevad lihtsalt jalgealust õõnestama ja vaatavad, kas see läheb läbi või ei lähe, kui palju mul närv vastu peab. Kas ma ise murdun ja lähen ära või mitte“ (K kd 2, tl 23 pöördel):
  1. Järgmisena tuvastab kohus, kuidas tekkisid kuue kuu palga hüvitiste kokkulepped.
  2. Kõik tunnistajad EB, ST ja PL selgitasid, et kui nendega arutati ametist vabastamist ja hüvitise küsimust, siis lisaks M. Repinskile olid toas veel ka teised isikud (tolleaegne abivallavanemad MK, AN ja VT). Küll aga kinnitasid kolm tunnistajat, et lahkumisest ja hüvitistest rääkis vaid M. Repinski.
  3. PL hüvitises jõuti kokkuleppele selliselt, et esialgu pakkus M. Repinski PLle kolme kuu hüvitist, mille peale PL vastas, et ta ei ole sellega nõus („ma kalkuleerisin, et kui ma jään tööst ilma, siis ma kolme kuuga ei pruugi kohe tööd saada ja kuna see oli ka, et ma ise pean kirjutama avalduse, siis ma ei saa ka tööbörsile minna, töötukassasse ennast arvele võtta ja tööturaha ei saaks, et ma ikkagi kolme kuuga rahul ei ole. Leidsin ka, et olen ka piisavalt pikalt, 13 aastat, tööd teinud, kolm kuud natuke nadi“ (K kd 2, tl 19)). Kaitsja küsimuse „kas kuus kuud oligi see hüvitis, mis oli nendel tingimustel sobilik“ peale vastas PL „oligi sobilik, sest täpselt kuue kuu pärast läksin uuesti tööle“ (K kd 2, tl 22). Samuti selgitas PL, et oli väga hästi kursis sellega, et varem on kokkuleppel isikuid ametist vabastatud veelgi suurema hüvitisega – nt
  4. aastal tolleaegne valla õigusnõunik RS (K kd 2, tl 23).
  5. ST ametist vabastamine toimus selliselt, et kuna S. ST tööga ei oldud ka tema enda sõnul rahul (talle heideti ette, et ta ei olnud korraldanud sotsiaalteenuste hankeid), siis M. Repinski ütles, et kas algatatakse tema suhtes distsiplinaarmenetlus või ta lahkub omal soovil. Veel selgitas ST, et ta teadis, et vallasekretär PL pidi samuti ise kirjutama avalduse, et soovib ametist lahkuda ning talle oli pakutud kuue kuu palga suurune hüvitis („[m]a teadsin tegelikult, et vallasekretär PLl oli tehtud selline pakkumine, et ta on kuus kuud ja et ta peab kirjutama survestamisel avalduse. Ma ütlesin, et hästi, kui me jõuame summas kokkuleppele, siis ma olen nõus, sest ma näen, et ma ei saa siin enam edasi töötada. Mitte seda, et ma oleksin tahtnud ära minna, aga kui mind ei taheta sellesse süsteemi, siis sellel ei ole mõtet. Algselt pakuti üks kuu, millega ma ei olnud nõus ja siis jäi kolm kuud“ (K kd 2, tl 2 pöördel)). Kuna lõppude-lõpuks maksti ka STle hüvitist siiski kuue kuu palga ulatuses, siis kuidas kolmest kuust hüvitisest sai lõpuks kuus kuud selgitas ta kohtus nii: „ma arvan, et see võib olla on tingitud sellest, et tol ajal ma tean, et mulle lähedane isik käis mu eest seismas vallavanema juures. Mu laps oli alla 7-aastane, siis ATS näeb ette, et õigusvastaselt töölt vabastamise eest, kas 6 kuu hüvitist või lausa ennistamist. […] ma arvan, et äkki sellest samast seadusest tulenevalt“ (K kd 2, tl 5). Ja küsimuse peale, kes see lähedane isik oli, kes tema eest M. Repinski juures seismas käis ja käskkirja nõudmas käis, vastas S. ST „RS“ (K kd 2, tl 8). Ka S. ST tunnistas kohtus, et hüvitis oli loomulikult tema jaoks olulise tähtsusega (K kd 2, tl 8 pöördel).
  6. EB ütlustest nähtub, et kuue kuu palga suuruse hüvitise pakkus EBle välja küll M. Repinski, kuid seda tolleaegse finantsjuhi ja EB vahetu ülemuse KO ettepanekul ja soovil (K kd 1, tl 159 pöördel): 12
(49)1-23-7274 „Kas selle lahkumise teemal oli ka teil mingi vestlus omavahel ütleme
  1. märts,
  2. märts selles vahemikus? - Teema oli nii, et kui ma tulin vallavanema kabinetist, siis ütlesin, et näed kuus kuud saan ja siis ta ütles ainult sellepeale noh seda ma, või ühesõnaga, et ta nagu seda siis tahtis või taotles. Nii et tema teadis sellest ennem, aga mina seda ennem otseselt ei teadnud, minu vabastamist. KO siis teadis siis järelikult sellest ennem kui tal oli Martin Repinskiga oli suhtlus. Temal oli nagu eelinfo juba olemas? - Jah. Aga selle kuue kuu hüvitise osas ta ütles ka midagi KO? - Ei ta ütles nii palju et näed, et selle ma nagu saavutasin, või kuidagi niimoodi. Tundsite, et tema oli selles asjas nagu kaasarääkinud? - No jah.“
  3. EB selgitas, et KO sai talle kuue kuu palga suuruse hüvitise maksmist paluda põhjusel, et KO oli Jõhvi Vallavalitsuse finantsjuht ning teadlik eelarvest ja sellest, kust raha tuleb (K kd 1, tl 160 pöördel): „Et tollel hetkel kui see KO selle ülekande tegi siis sisuliselt tema ainukene roll oligi see makse teha ja vaadata, et need paberid on olemas, mille alusel see makse teha? - Jah, see oli niikuinii teada. Aga noh jah tavapäraselt raamatupidaja vastutas nende eest. Kaitsjale põgusalt mainisite ka seda, et KO oli öelnud, et siis, et seda ta ka nagu taotleski kuue kuu hüvitise asja. Ma ei saanud nüüd aru, kes seda taotles. Kas siis Martin Repinski ise või siis KO taotles seda? - Ma sain aru, et neil oli KOga vist eelnevalt olnud suhtlus ja Küllike siis oli, kes taotlenud. […] Teile jäi selline mulje, et nagu tema oleks seda? - No ta ütles mulle seda, jah. Aga miks üldse nagu tema käest mingisugust hüvitise suuruse kohta küsiti? - No tema kui finantsjuht peab ju vaatama, kas eelarves kuidas miskit, kas tuleb ümber tõsta või kus see raha tuleb. […] Sellest nagu edasi tulenevalt, et ma saan aru, nii teie kui ka KO siis neid makseid siis teostasite? Mhm.“
  4. Samuti nähtub EBi ütlustest, et hüvitise summa oli tema jaoks motivatsioon lahkumiseks ning kuna varem olid kaks töötajat juba lahkunud (PL ja S. ST), siis tunnistas ta, et töölt lahkumine oli mõistlik ka tema enda närvide säästmiseks (K kd 1, tl 157 pöördel). Samas tunnistas EB, et kuna töömaht pidevalt suurenes, siis tahtis ta ka ise juba varem töölt ära minna (K kd 1, tl 158 pöördel) („[…] tahtsin nagu enne seda MP tuli, et tahtsin juba siis ära minna […]“).
  5. Tunnistaja EBi ütlustest koorus seega välja, et EBi vahetu ülemus finantsjuht KO oli M. Repinskiga konkreetselt EBi hüvitise suurusest kuudes rääkinud ning „saavutanud EBile“ 6kuuse hüvitise ametist vabastamise korral. Ka tolleaegse Jõhvi Vallavalitsuse personalispetsialisti NA ütlustest tulenes, et käskkirjade koostamise ülesande sai ta M. Repinskilt ning tema meelest ei keelanud avaliku teenistuse seadus sellises suuruses hüvitiste maksmist („otseselt ei leidnud, et ATS keelaks sellise hüvitise väljamaksmist; […] kasutasin käskkirja koostamisel vana käskkirja põhja; [l]ahkumishüvitisi, ka omaalgatuslikult töölt lahkumise puhul, makstakse vastavalt juhi nägemusele, et kui töötaja soovib töölt lahkuda, siis makstakse talle pikaajalise hea töö eest lahkumishüvitist, et seda eraldi preemiana ei määrata; seda hüvitise maksmist ei määra ja ei keela ka otseselt seadus (ATS); […] käskkirjad koostan juba eelnevalt tööalaselt kasutusel olevatele põhjadele, mis olen koostanud varem ja kahtluse momendil juristi või vallasekretäriga üle vaadanud“ (T kd 1, tl 86). 13
(49)1-23-7274
  1. Vahekokkuvõttena leiab kohus, et M. Repinski ei teinud PLle, STle ja EBle hüvitiste kuude arvu otsuseid üksi ja omal initsiatiivil, vaid sai eelnevalt nõu vallavalitsuse töötajatelt ning lahkuvad ametnikud tegid ka ise endast oleneva, et saadava lahkumishüvitise suurus oleks võimalikult suur.
  2. Tunnistaja SP (Jõhvi Vallavalitsuse õigusnõunik) püüdis oma ütlustes end PL, S. ST ja EB ametist vabastamisega seonduvatest asjaoludest mõnevõrra distantseerida („minu mäletamist mööda me nendest ei rääkinud“ (T kd 2, tl 12)), kuid samas tunnistaja EB selgitas, et just SP dikteeris EBle ette, mida lahkumisavaldusse kirja panna (T kd 1, tl 157 pöördel): „Te ütlesite, et SP oli seal juures, et mis tema roll oli tollel hetkel? - Tema oli jurist, eks ta siis ütles need paragrahvid ja. Tema siis, ma ei tea, kas te kutsusite SP sinna, tuli ta ise? - Ma arvan, et ta tuli ise. Ma ei olnud ilmselt mitte millekski seal Kas tema siis dikteeris teile ette ja teie kirjutasite? - Jah. Täpselt nii nagu oli seal avalduses kirjas? Mäletate, ei mäleta? - Ei, no selge eks ma siis ikka kirjutasin seda, mis ta ütles.“
  3. Samas hiljem SP siiski väitis, et et STga ta arutas lahkumishüvitisest: „Tunnistaja: Ainuke, kellega mul oli sellel teemal vestlus, oli STga. Ta küsis nõu, talle pakuti kolm kuud poolte kokkuleppel ära minna ja siis me arutasime, kas oleks mõistlik küsida kolm kuud või küsida koondamist ja minna läbi töötukassa, et saada hüvitisi, kuna tal oli suhteliselt pikk tööstaaž. Aga pärast muudeti tal neid tingimusi, ma ei tea. Prokurör: kas Te ise olete neid käskkirju näinud, mille ST, EB kui ka PL ametist vabastati? Tunnistaja: hilisemalt küll“ (K kd 2, tl 11 pöördel).
  4. Veel avaldas tunnistaja SP, et M. Repinskiga pidasid nad nõu ka töötaja ISi lahkumishüvitise üle, mida süüdistatavale antud menetluses millegipärast ette ei heideta: „Prokurör: kui neid hüvitisi paika pandi, kas ma saan õigesti aru, et Teiega absoluutselt keegi ei konsulteerinud? Tunnistaja: meil oli Martiniga vestlus I koha pealt. Prokurör: ISi? Tunnistaja: jah. […] Prokurör: kuna Te ISi ise mainisite, siis selles osas oli teil Martin Repinski jutt, milline jutt oli ISi osas? Tunnistaja: kas puutub asjasse, kui see ei ole menetluse osa? Kohtunik: Teie vastake küsimusele. Tunnistaja: meil oli arutelu see, kuna Jõhvi Keskraamatukogu direktor IS töötas töölepingu alusel hallatava asutuse juhina, siis oligi diskussioon, kui töösuhe lõpetada ja kui töövaidlusorgan, kas siis 14
(49)1-23-7274 töövaidluskomisjon või kohus tuvastab, et tegemist oli ebaseadusliku lõpetamisega, siis seaduse alusel on ettenähtud maksimaalne hüvitis kolme kuu ulatuses. Kui Martin pakub kuus kuud, siis inimesel peaks tekkima stiimul ise ära minna. Prokurör: miks üldse selline vestlus tekkis, miks oli vaja ISist vabaneda? Tunnistaja: Detaile ei mäleta. Ilmselt Martin kutsus mind enda kabinetti ja esitas mulle sellise küsimuse. Prokurör: et lihtsalt saada Teie käest juriidilist nõu, mis need kaalukausid on, mis see kulu võiks olla? Tunnistaja: jah. Prokurör: on Teile teada, mis ISist sai, mis lahendus tehti? Tunnistaja: ISi töösuhe lõppes usalduse kaotuse tõttu. Nii kokkuleppe kuue kuu hüvitisega, kui usalduse kaotuse tõttu ametist vabastamise dokumendid, minu mäletamist mööda, tegin mina. Seal oli see, kuna hallatava asutuse juhi ametisse nimetamine ja ametist vabastamine käib vallavalitsuse, kui kollegiaalse organi otsusega, siis see vormistati vallavalitsuse korraldusega. I vaidlustas selle ja päeva lõpuks mõisteti Jõhvi vallalt välja hüvitis ISi ühe aasta palga ulatuses. […] Prokurör: kas Te mingeid eelnõusid olete koostanud seoses kahju sissenõudmisega ebaseadusliku töösuhte lõpetamis osas? Tunnistaja: ei.“ (K kd 2, tl 11 pöördel ja tl 12).
  1. SP tunnistas ka sedagi, et süüdistatav konsulteeris temaga erinevatel õiguslikel teemadel („üldised, lepingute sõlmimised, kuna vallavanema töö on seinast seina, siis aeg-ajalt on ikka see, et mingite lepingute kohapealt võib ikka tekkida küsimusi, mis on, kuidas on, see on tavapärane tööprotsess […]“ (K kd 2, tl 13 pöördel)). Samuti selgitas tunnistaja, et kui vallavanem soovib mingit ideed ellu viia, siis ta annab vastava ülesande vastava valdkonna spetsialistile („[n)äiteks kui vallavanem leiab, et tahab kellelegi maksta lisatasu hea teenistuse eest või mingite saavutuste eest, siis annab personalispetsialistile vastava ülesande, palun ette valmistada käskkiri sellistel tingimustel ja ongi kõik; […] mitte ainult siis, vaid ka praegu on see, kui personalispetsialistile antakse ülesanne, valmistada mingi lisatasu käskkiri, siis ta teeb selle põhja valmis, kui esineb takistus, siis ta teavitab sellest“ (K kd 2, tl 14).
  2. Süüdistatav M. Repinski selgitas ülekuulamisel, et vallavalitsuse õigusnõunikul SPl oli väga oluline roll ning süüdistatav konsulteeris pidevalt temaga erinevatel teemadel, kuna õigusnõunik oli juriidiliselt pädev (K kd 2, tl 166). Samas, mis puudutas finantsvaldkonda, siis selles konsulteeris süüdistatav vallavalitsuse tolleaegse finantsosakonna juhataja KOga (K kd 2, tl 166 pöördel), ning personaliküsimuses personalispetsialisti NAga (K kd 2, tl 167). Kriitika ja rahulolematus erinevate ametnike suhtes tuli süüdistatava sõnul tolleaegsest koalitsioonist ehk volikogu liikmetelt ning volikogu koosolekutel avaldati arvamust, kas üks või teine ametnik peaks töölt lahkuma (K kd 2, tl 167). Rahulolematus teatud ametnikega oli ka vallavalitsuses. Süüdistatava sõnul näiteks leiti PL puhul, et ta on küll hea pikaaegne spetsialist, kuid töötab pigem juba mugavustsoonis; ST ei jõudnud jällegi oma projekte nõuetekohaselt ellu viia ning tema suhtes pooleliolev kriminaalasi ilmselt takistas normaalselt töö tegemist; EB suhtes oli aga teise allasutuse juht AS kriitiline, kellega neil koostöö hästi ei laabunud (K kd 2, tl 168 ja tl 168 pöördel).
  3. Süüdistatav M. Repinski rääkis enda sõnul vaidlusaluse kolme ametnike lahkumisele eelnevad asjaolud läbi nii õigusnõuniku SPga kui ka finantsosakonna juhataja KOga järgmiselt: 15
(49)1-23-7274 „[k]õigepealt ma rääkisin SPga, ma tegin endale selgeks, et kuidas oleks mõistlik teha seda õiguslikult. Mul oli plaan, et ma räägin nendega, küsin nende arvamust, ettepanekut, ja ka tol hetkel oli mul selline arusaam asjast, et ei ole võimalust teha nii, et mitte maksta nendele mingit kompensatsiooni või hüvitist või siis preemiat, ma ei tea, kuidas iganes seda nimetada, seda hüvitise osas, oli niimoodi, seda kogu aeg tehti. Ma teadsin, aga ma konsulteerisin Sga, ta ütles, SP ütles mulle, et nad on pikaajalised ametnikud, et kindlasti mingi preemiahüvitis peaks olema. Kui ma küsisin, kui suur see võiks olla, siis ta ütles, et kolm kuud on kindel, sellepärast et muidu, kui me seda ei tee, siis nad pärast võivad minna töövaidluskomisjoni, taotlevad sealt vallalt lisaraha ja kolme kuu eest nad saavad igal juhul. Ta ütles, et ise arvab, ma seletasin temale, kes need ametnikud, kellega ma tahan vestelda sellel teemal, siis kuna on sellised pikaajalised, siis võiks olla kolm kuni üheksa kuud, midagi sellist, see oleks täitsa normaalne ja oleks õiguslikult õige. […] [p]ärast seda ma rääkisin finantsosakonnaga, kuna oli vaja teada ka, kas see on tehtav. Lisaks sellele mul oli vaja KOga rääkida, sellepärast et see EB oli tema asetäitja, oli vaja teada ka tema arvamust, mis siis juhtub, kui ta peaks lahkuma vallast. KO ütles, et meil on kindlasti eelarves, eelarvefondides on need rahad just, mis on mõeldud preemiateks ja hüvitisteks ja seal on seda piisavalt palju. Ma ütlesin, et võib juhtuda nii, et kuni 9 kuud tuleb maksta. Ta ütles, et see ei ole üldse probleem, ja kui ma rääkisin sellest EBst, siis ta ütles, et ta mõistab, aga tal oli palve, et oleks temale makstud kompensats või siis see hüvitist vähemalt 6 kuu eest, sest ta arvas, et ta on selline pikaajaline ametnik, ja päris palju valla jaoks on teinud, ja kui ma rääkisin sellest töökorraldusest pärast seda, mis saab, ta ütles, ma ütlesin temale, et kindlasti on see võimalus, et ta ise saab otsustada, kes on see uus asetäitja ja kuidas on see korraldatud. Ta ütles, et tema näeb seda, et võibolla isegi saavad viiekesi hakkama, võibolla ei pea kedagi muud, noh, lisainimest võtma, aga ta lubas mõelda selle üle ja niimoodi sai tehtud. Ja mul oli Sga ja KOga kokkulepe, et nad ei ütleks nendele sellest, et ma tahan nendega vestelda, ma tahtsin, et see vestlus tuleks niimoodi, et nad tulevad minu juurde, siis me räägime sellest, et ei tuleks varem infot kuskilt. Kui te ametnikega sel teemal vestlesite, kuidas vallavalitsuses arusaam oli, puudutab puhtalt seda hüvituse teemat, et kas tegemist oli mingi esmakordse juhtumiga, et hüvitist makstakse, oli seda varem olnud? – ei. See oli, ma ütlesin juba, see oli selline, noh, suhtumine sellesse oli vallavalitsuses ja majas ja mis kandus minusse ametnikelt, et teist varianti ei ole, et kui ametnik lahkub töölt, siis temale, no kui ta ei ole just suure pahandusega hakkama saanud, siis temale makstakse kindlasti hüvitist, see oli nagu motivatsioonipaketi osas, inimesed teadsid, et kui nad on ametnikud ja peaksid ametist lahkuma kunagi, siis nad saavad hüvitist ja see oli ka eelarves sees ja ka S ütles mulle, et loomulikult peab maksma, aga küsimus, et kui palju. Kui teie nüüd otsust tegite, siis te lähtusite sellest eelnevalt saadud informatsioonist? – jah, ja ma võin lisada ühe asja veel, et kui ma olen hiljem, kui sain teada, et selline asi on olemas, et politseiprokuratuur tegeleb selle asjaga, siis ma olen Sle helistanud, küsisin, et mis ta sellest arvab üldse, ta ütles, et tema teada politsei uurib seda mitte sellepärast et ei tohiks, maksta, aga et nad arvavad, et võibolla see on liiga suur summa, ta ütles isegi tol hetkel, et ta arvab, et see oli õiguslikult õige.“ (K kd 2, tl 169 ja tl 169 pöördel). 78. Süüdistatava sõnul rääkiski ST kolme kuu palga hüvitise suuruse kuue kuu peale just valla õigusnõunik SP (lisaks sellele, et ST eest käis süüdistatava juures kostmas ka ST elukaaslane RS): „Enne mainisite, et STga siis vähemalt vestluse käigus oli konsensus, et hüvitis, mis talle määratakse, on 3 kuud, kohtus oleme uurinud neid käskkirju, sellest nähtub see 6 kuud, Kuidas või miks see summa, hüvitise suurus muutus? – pärast seda, kui ta oli oma kabinetti läinud, saatis mulle, tegi avalduse sekretärile, sekretär andis mulle, siis ma andsin ülesande NAle, et ta koostaks käskkirja, vahepeal minuga võttis, pärast seda minuga võttis ühendust SP, õigusnõunik ja ütles, et meil on see ST kokkulepe 3 kuud, aga tema arvab, et see on, et see ei oleks hea. Tema arvab ehk kes arvab? – SP arvas, et see ei oleks hea, tema arvamus oli see, ja põhjus oli, peamine põhjus oli selles, et STl on 6-aastane laps, kes on, kuna ta on alla 7-aastane, siis ta oleks näiteks saanud, 16
(49)1-23-7274 kui ta läheks sinna töövaidluskomisjoni, ta saab sealt veel rohkem raha, kui vald maksab praegu kui see 3 kuud, ja siis tal oli palve, ta ütles, et äkki teeme kuus kuud, siis on see mõistlik, õiglane, samamoodi nagu sellel Pl oli, ja mina olin nõus ja mina usaldasin teda lõpuni, arvasin, et see ongi mõistlik. Aga kes selle käskkirja siis, kas see oli varem juba valmis tehtud, kuidas see muudatus sisse viidi? – just seda detailselt ma ei mäleta, mulle tundub, et ma ütlesin Sle, aga ütle siis Nle, võibolla ma otse ütlesin Nle, pigem ma ütlesin temale, et okei ja siis, mul on tunne, mäletan seda niimoodi, et jah, okei, aga ütle siis Nle, NAle, et kuidas on õigesti seda vormistada vaja.“ (K kd 2, tl 171 pöördel ja tl 172).
  1. Hüvitiste täpsed ja lõplikud arvutused tegi lõpuks finantsosakond, kes maksis ka summad ametnikele välja (K kd 2, tl 172). Süüdistatav sai täpsetest summadest teada alles siis, kui politseis talle kahtlustust tutvustati (K kd 2, tl 172 pöördel). Kusjuures oma vallavanema ametiajal määras süüdistatav hüvitisena preemiad ka õigusnõunikule SPle ja personalispetsialistile NAle – ka neid asjaolusid ei heideta süüdistatavale millegipärast ette: „[k]una nad toetasid mind ja aitasid korrektselt vormistada kõiki neid dokumente ja käskkirju ja seda kõike, mis oli seotud nende ametnike lahkumisega ametist, just nendest kolmest ametnikust ma räägin, PL, EB ja ST ja see S tundus väga mõistlik, väga hästi mind toetas, konsulteeris ja tegi kõik õiguslikult äärmiselt korrektselt, noh, selline arvamus mul oli, ja selle eest maksin temale 1000 eurot preemiat. NAle selle dokumentide vormistamise aitamise eest preemiat maksin või siis hüvitist 500 eurot.“ (K kd 2, tl 173).
  2. Kohus peab süüdistatava ütlusi selle kohta, kuidas ja kellega hüvitiste suurusest, riskidest ja võimalikest variantidest ta rääkis, valla õigusnõuniku SP ütlustest usaldusväärsemaks. Alguses SP väitis, et tema pole ühelgi juhul kolme vaidlusaluse ametniku hüvitise küsimusega kokku puutunud, kuid hiljem selgus teiste tunnistajate ütlustest, et EB, ST ja ISi töösuhte lõpetamise ja hüvitiste asjaoludest siiski ta ametnikega selgelt rääkis. Seda kinnitas ka süüdistatav. Kohus peab võimalikuks, et õigusnõuniku SP (alateadlik) soov enda rolli seoses vaidlusaluse kolme ametniku hüvitistega pisendada võib olla seotud ka sellega, et ta on tänaseni valla õigusnõunik ning just tema on koostanud kannatanu nimel tsiviilhagi ja põhistanud süüdistatava õigusvastast käitumist. Tunnistaja selline hoiak ja kaalutlus on kohtu jaoks inimlikult arusaadav, kuid paraku just nendel põhjustel peab kohus süüdistatava ütlusi SPga läbi rääkimise osas usutavamaks.
  3. Prokurör on kohtuvaidlustes väitnud ka seda, et M. Repinski tegutses kolme ametnikku ametist vabastades muuhulgas tolleaegse Ida-Virumaa kohaliku ärimehe NO huvides („[a]llkirjastades süüdistuses nimetatud kolm käskkirja, ei järginud Martin Repinski Jõhvi valla varalisi huve, vaid täitis enda ja NO huve“ – kohtuvaidluse teeside lk 4), olgugi, et süüdistuses seda asjaolu kirjeldatud ei ole ning süüdistust ka ei muudetud. Seda järeldab prokurör M. Repinski
  4. aprilli
  5. a süüdistatavana kohtus ülekuulamisel avaldatud jälitustoimingu protokolli (K kd 2, tl 189-190 pöördel), täpsemalt viimase telefonikõne põhjal M. Repinski ja AV vahel
  6. juulil 2018 (K kd 2, tl 190 ja 190 pöördel) ning väidab, et „Martin Repinski käis koos AVga kohtumas NOga, kust sai muuhulgas sisendit ka personaliküsimustes“. Ka kohtu meelest teeb prokurör sellest kõnest liiga kaugeleulatuvaid järeldusi ja üritab edutult väita, et M. Repinski ütlused selle kohta, kas ta sai või ei saanud NOlt „sisendit personaliküsimustes“ on ebausaldusväärused. Ka kohtu meelest ei tulene prokuröri avaldatud
  7. juuli
  8. a telefonikõnest (K kd 2, tl 190 ja 190 pöördel), et M. Repinski oleks Jõhvi Vallavalitsuse ametnike ametist vabastamiseks suuniseid või käsklusi saanud just nimelt NOlt (kes kusjuures oli
  9. aastast saadik süüdistatavaga koos ametlikus koalitsioonis). Kolmandast isikust kõrvaltvaatajale ei nähtu paraku kõne sisust, et räägitakse midagi NOst ja sellest, et ta oleks andnud M. Repinskile „sisendit personaliküsimustes“, seda enam, et kõne lõpus räägitakse mõnevõrra negatiivsel toonil üldsegi tolleaegsest abivallavanemast Bst, kes „töötas uurijana, tahab kõiki karistada ja 17
(49)1-23-7274 soovib, et isikuid vallandataks“. Pealegi nähtub kõnest, et M. Repinski ei suhtu kuigivõrd positiivselt B sellisesse käitumisse („see B lihtsalt sebib väga, ta on selline, noh, nagu närviline; […] temaga on selles plaanis veidi raske“). Muus osas kohus avaldatud telefonikõnesid tõendamiseseme asjaolusid arvestades asjakohaseks ei pea.
(2)Õiguslik hinnang 82.

§ 2172lg 1 sisaldab kahte alternatiivi.

Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav (

  1. i)seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis) või (
  2. ii)teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis). 83. Praeguses kriminaalasjas on M. Repinskile esitatud süüdistus nn usalduse murdmise koosseisus: olles 26. juunist 2018 kuni 4. aprillini 2019 Jõhvi vallavanem, rikkus Martin Repinski 13. märtsist 2019 kuni 20. märtsini 2019 Jõhvi valla varaliste huvide järgimise kohustust, käsutades ebaseaduslikult temale usaldatud valla rahalisi vahendeid, millega tekitas vallale kahju kokku summas 52 984,80 eurot. Lisaks süüdistuse tekstile endale kinnitas prokurör just usalduse murdmise koosseisu ette heitmist ka kohtuvaidlustes (K kd 4, tl 12). 84. Nagu varem öeldud, olid etteheidetavad varakäsutused kolmele vallaametnikule käskkirjade alusel määratud kuue kuu palga suurused hüvitised ning seda olukorras, kus ametnikud vabastati teenistusest nende endi avalduste alusel (ATS § 87 lg 1). Süüdistusversiooni järgi ei näinud avaliku teenistuse seadus, Jõhvi valla põhimäärus 2 ega Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhend3 ette hüvitise maksmist omal soovil teenistusest lahkuvale ametnikele. 85. Kohtu hinnangul tuleb

§ 2172

lg 1 objektiivse koosseisu mõttes varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumisena käsitada üksnes sellist tegevust, mis ei olnud kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. Koosseis ei peaks hõlmama igat seadusevastast väärkäitumist, kui see tegelikult oli kantud avaliku funktsiooni täitmise huvist. Koosseisu kitsendav tõlgendus ei tähenda, et riik ei võiks kasutada meetmeid olukorras, kus ametiisik käitub seadusest hälbival viisil. Need meetmed ei pea aga tingimata olema karistusõiguslikud, eriti kui tegemist on kuriteokoosseisuga, mille sõnastus („varaliste huvide järgimata jätmise kohustuse rikkumine“) võimaldab esmapilgul väga laia tõlgendust. Ka Riigikohtu praktikas on oluliseks peetud PS §-st 11 tulenevat proportsionaalsusnõuet ning seda, et vähemolulisele rikkumistele oleks võimalik reageerida nt distsiplinaarkorras (nt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemine: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-41-03, p 6.3, võimuliialdus:
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 1-19-31, p 19 ja
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 1-17-1219, p 16;). Vajadus tagada karistusõigusliku sekkumise proportsionaalsus (nn karistusõiguse ultima ratio ehk viimse abinõu põhimõte) tingib ka selle, et avaralt sõnastatud kuriteokoosseise tuleb teatud juhtudel tõlgendada kitsendavalt.
  7. Kohtus uuritud tõendite põhjal vahetus
  8. a legitiimsel teel Jõhvi vallas võim ning uus koalitsioon MTÜ Eesti Keskerakond (sh süüdistatav Keskerakonna liikmena) ja valimisliidu Jõhvi – Meie Kodu vahel asus vallas ellu viima enda nägemust poliitikast. Legitiimselt saadud võimu teostamise üheks osiseks on kahtlemata ka võimalus mingilgi määral otsustada meeskonna üle, kellega koos töötatakse, ning vajadusel sõlmida personaliga ka kompromisse. 2 RT IV, 20.06.2018, 14 - https://www.riigiteataja.ee/akt/420062018014 3 RT IV, 30.11.2018, 51 - https://www.riigiteataja.ee/akt/430112018051 18

(49)1-23-7274 Tõenditest tuleneb, et tolleaegne volikogu ja vallavalitsus küll hindas kolme ametniku (PL, ST ja EB) senist panust valla töös, kuid sooviti siiski muutusi. Ka nähtub tõenditest, et kolme ametniku lahkumist soovisid nii volikogu koalitsioon kui ka vallavalitsus (sh tolleaegsed abilinnapead), mitte ei olnud tegemist süüdistatava erahuvist lähtuva plaani, isikliku vaenu või mõne kohaliku ärimehe erahuvide järgimisega. Kohtus uuritud tõendid viitasid üheselt sellele, et töise suhte lõpetamise motiivid olid seotud üksnes Jõhvi valla edasise arengu ning plaanitavate projektide ja nende elluviimisega, ehk kokkuvõtvalt – valla avaliku funktsiooni täitmise huvist. Seda järeldust ei lükka ümber ka see, et tunnistaja KK kirjeldas oma
  1. detsembri
  2. a kohtueelses menetluses antud ütlustes
  3. aasta inimestevahelist sobimatust ja poliitilisi tülisid Jõhvi vallas. Sealjuures NO oli ju samuti volikogu liige (K kd 2, tl 156) ja koalitsioonis. Kohtule näib, et
  4. a märtsikuuks olid vallavalitsuse, volikogu liikmete ja kolme ametniku töösuhted üpris keerulised, mistõttu olid ametnikud piisava hüvitise saamisel valmis ka ise teenistusest lahkuma. Kolm ametnikku tunnistasid ka ise kohtus, et saadava hüvitise suurus oli kahtlemata nende jaoks tähtis motivatsioon lahkumiseks.
  5. Tõenditest tulenes, et süüdistatav arutas võimalike hüvitiste maksmist läbi mh Jõhvi Vallavalitsuse tolleaegse finantsosakonna juhataja KOga, kellelt sai süüdistatav kinnituse, et isegi kuni üheksa kuupalga suuruse hüvitise maksmiseks on eelarves vajalik raha olemas. Ka Jõhvi Vallavalitsuse teabenõude vastusest nähtub, et valla
  6. a eelarves oli vallavalitsuse (kantselei, finantsteenistus, nõunikud, valitsuse liikmed) palgafondi suurus 887 700 eurot, ent faktiline kulu oli tol aastal väiksem ehk 874 100 eurot ja jääk kalendriaasta lõpus 13 600 eurot (T kd 7, tl 5). Seega maksti vaidlusalused hüvitised välja selleks ette nähtud vara arvelt.
  7. Süüdistataval kui vallavanemal oli tulenevalt kohaliku omavalitsuse seaduse (KOKS) § 50 lg 1 p-st 3 ja Jõhvi valla põhimääruse § 28 lg 1 p-st 5 õigus Jõhvi Vallavalitsuse ametnikke teenistusest vabastada. Ka nägi Jõhvi valla põhimääruse § 28 lg 1 p 6 ja Jõhvi valla ametiasutuste palgajuhendi § 14 lg 1 ette, et teenistujatele võib maksta kauaaegse laitmatu teenistuse või teenistuskohustuste silmapaistvalt hea täitmise eest preemiat, mille osakaal palgajuhendi § 11 lg 2 järgi ei võinud ületada 20% teenistuja aastasest põhipalgast. Seega vähemalt teatud osas oli süüdistatav õigustatud maksma hüvitist kasvõi nt preemiana ning arvestades, et oma ütlustes nimetas süüdistatav ametnikele määratud hüvitisi kord hüvitisteks, seejärel preemiaks, viitab sellele, et hüvitise konkreetne õiguslik määratlus ei olnud tema jaoks selge (K kd 2, tl 172, tl 173 ja tl 195): „Mis see teie mõte selles
  8. punktis 3.l. oli teenistusest vabastamises kuue kuu ulatuses see hüvitus, mille eest see siis oli? – minu mõte oli, et need on pikaajalised, staažikad ametnikud, kellel on oma oluline panus olnud Jõhvi valla arengusse, ja ma arvan, et sellepärast nad pidid saama nii-öelda hüvitist või preemiat või ma ei tea, ma jällegi ei ole juriidikas nii tugev, aga see oli tänu selle eest, mida nad olid valla jaoks teinud sisuliselt oma pikaajalise töö käigus.“ (K kd 2, l 195)
  9. Tol ajal kehtinud ATS § 105 lg 1 nägi ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenes, et ametnikul, […] kes kasvatab alla seitsmeaastast last […], on õigus nõuda õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Olgu mainitud, et ATS § 105 kohaldub ka haldusmenetluses vaidluses ametniku ja haldusorgani vahel. Tegemist ei ole normiga, mis reguleerib nõude sisu üksnes halduskohtumenetluses. 19
(49)1-23-7274 Seega situatsioonis, kus kohus tuvastab ATS § 105 lg 1 või 2 olukorra ning leiab, et ametnik vabastati näiteks prokuratuuri teenistusest õigusvastaselt ja sellega kaasneb jõustunud kohtulahendiga hüvitise ja menetluskulude hüvitamise kohustus üle 40 000 euro, oleks prokuratuuri loogika järgi sellisel juhul igakordselt tegemist lisaks haldusõiguslikule seaduserikkumisele ka

§ 2172

lg 1 kuriteoga, kuna tehti seadusest hälbiv otsustus ning sellega kaasnes haldusorganile rahaline kohustus. Nii siiski ei ole. Ei ole tavapäratu, et ATS § 87 lg 1 alusel ametniku teenistusest omal soovil vabastamisel tasutakse ametnikule nt kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitist ning praktikas on seda teinud prokuratuur prokuröride puhul ka ise.4

  1. Vallavalitsuse õigusnõunik SP selgitas süüdistatavale eelnevas punktis toodud riske, hüvitiste suuruseid ja ametnike võimalike nõudeõiguste sisu, millest lähtuvalt otsustati kolmele vaidlusalusele ametnikule maksta hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus peab tõendatuks seda, et valitud lahendus, mida süüdistatavale nüüd kuriteona ette heidetakse, lähtus tegelikult kõige inimlikumast ja säästvaimast viisist ja seda nii ametnike kui ka valla huvides.
  2. Seega ka alternatiivsed käitumised oleksid igal juhul toonud kaasa mingid hüvitised, kuid selliseid hüvitisi ületav osa ei oleks täitnud

§ 217

2 lg 1 objektiivse koosseisu eeldust „kui sellega on tekitatud suur varaline kahju“ ehk ei oleks olnud vähemalt 40 000 eurot. 92.

§ 2172

lg 1 kooseseisu puhul tuleb arvestada ka kohtupraktikas omaks võetud nn saldopõhimõttega, mille kohaselt tuleb koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 9 ja
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 17). Tunnistaja EB selgitas kohtus, et pärast tema lahkumist tema ametikoha võttis üle teine raamatupidaja ning selle tagajärjel vähenes finantsteenistuse personali koosseis kuueliikmeliselt viieliikmeliseks (K kd 1, tl 155 pöördel, tl 158-159). Kuna vallas saadi vähendatud finantsteenistusega ka edaspidi hakkama, koondati alates
  5. jaanuarist 2021 ühe raamatupidaja koht vallavalitsuses (T kd 5, tl 17-18). Seega perioodil, mil EBki teenistuses enam polnud (s.o
  6. märtsist 2019 kuni raamatupidaja ametikoha lõplikult koondamiseni
  7. jaanuarini 2021) ei pidanud Jõhvi vald tasuma EB töötasu 2000 eurot, mis tööandja kuluna oli 2676 eurot. Summa summarum oli rahaline kokkuhoid valla jaoks ainuüksi EB teenistusest vabastamisele järgneva 19 kuu jooksul seega üle 56 000 euro (19 kuud x 2676).
  8. Eelnevast hoolimata tuleb arvestada ka seda, mil määral oli hüvitiste maksmine kantud süüdistatava arusaamast, et tegemist on kannatanu eesmärkide saavutamiseks vajaliku kuluga. Nii ei ole iga kulu tekitamine kannatanu varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine ega kahju. Kuriteo jaatamiseks peaks olema tegemist olukorraga, kus süüdistatav peab võimalikuks ja möönab (

§ 16

lg 4), et tema tegevusest saab kannatanu üksnes suurt varalist kahju ja mitte midagi muud. Kohtus uuritud tõenditest ei tulnud välja, et süüdistataval oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus varalise kahju 40 000 eurot osas, mis on usalduse kuritarvitamise koosseisu üheks tunnuseks. Martin Repinski tegi hüvitiste ettepanekud ametnikele üksnes kuudes, mitte konkreetsetes summades, teadmata numbriliselt palkade suurust ja muid tööandja kulusid, mis hüvitiste väljamaksmisega kaasnesid, ega pidanud võimalikuks Jõhvi valda kahjustamist. Lõplikud arvutused ja kanded tegi finantsosakond. Nagu eelnevalt kohus tuvastas, sai M. Repinski tegelikult välja makstud summadest teada 4 Vt Tartu Halduskohtu 11. märtsi 2024. a kohtumäärus haldusasjas nr 3-22-2069. Kohtumäärus on kättesaadav Riigi Teataja lehelt: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=364767183. 20

(49)1-23-7274 alles politseis, kui talle esitati kahtlustus. Seega ei saa järeldada, et Martin Repinski tahtlus oleks hõlmanud suurt kahju ehk vähemalt 40 000 eurot. 94. Kuigi kohus leidis eelnevalt, et süüteokooseis ei ole täidetud, siis isegi, kui leida vastupidist, oleks alust hinnata, kas M. Repinski süü võiks olla välistatud, kuna ta oli vältimatus keelueksimuses. 95.

§ 39

lg-st 1 tuleneb, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.

  1. Kohtu meelest on õiguslikult oluline see, et teenistusest vabastatud ametnikele makstud hüvitiste suurused arutas Martin Repinski eelnevalt Jõhvi Vallavalitsuse finantsjuhi KO ja õigusnõuniku SPga läbi ning sai kinnituse, et selliselt käitudes on kõik õiguslikult korrektne. Seega ei olnud hüvitiste tasumine Martin Repinski enda välja mõeldud lahendus, vaid tavapärane praktika vallavalitsuses. Sarnaselt on käitutud Jõhvi vallas ka varem ning enne süüdistatava vallavanema ametiaega maksti
  2. aastal ühele ametnikele hüvitist suisa 11 kuu palga ulatuses. Jõhvi Vallavalitsuse hüvitiste määramise järjepidev praktika oli järgmine: 1)
  3. juuni
  4. a käskkiri – ametniku vabastamisel poolte kokkuleppel maksti RSile hüvitist teenistusest vabastamisel 11 kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 11); 2)
  5. märtsi
  6. a käskkiri – ametniku vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel tema enda soovil maksti ETle hüvitist teenistusest vabastamisel tulemusliku töö eest hüvitist nelja kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 3); 3)
  7. juuni
  8. a käskkiri – ametniku vabastamisel ATS § 84 lg 1 alusel tema enda soovil maksti KIle hüvitist teenistusest vabastamisel tulemusliku töö eest hüvitist ühe kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 4); 4)
  9. augusti
  10. a käskkiri – ametniku vabastamisel tema enda soovil maksti JNle hüvitist teenistusest vabastamisel kolme kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 6); 5)
  11. mai
  12. a käskkiri – ametniku vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel tema enda soovil maksti KOle hüvitist teenistusest vabastamisel kolme kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 5); 6)
  13. juuni
  14. a käskkiri – ametniku vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel tema enda soovil maksti AÕle hüvitist teenistusest vabastamisel kolme kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 7); 7)
  15. märtsi
  16. a käskkiri – ametniku vabastamisel ATS § 87 lg 1 alusel tema enda soovil maksti SPle hüvitist teenistusest vabastamisel tulemusliku töö eest ühe kuupalga ulatuses (T kd 5, tl 8);
  17. EB puhul soovitas kuue kuu palga ulatuses hüvitist süüdistataval maksta tema enda vahetu ülemus ja vallavalitsuse finantsjuht KO. PL avaldas, et tema jaoks oli 3-kuune hüvitis vähene ja andis süüdistatavale selgelt mõista, et see peaks suurem olema – ehk kallutas ka ise süüdistatavat otsustama suurema hüvitise kasuks (PL kui ametipositsioonilt õigusharidusega vallasekretär oleks võinud ju samuti leida, et talle hüvitise maksmine sellises olukorras ei ole seaduslik ning tegemist võib olla kuriteoga, kuid selle asemel kallutas ta süüdistatavat veelgi suuremat hüvitist määrama). ST eest kostis vallavalitsuse õigusnõunik SP ning ka ST 21

(49)1-23-7274 lähedane RS, kes ise sai kunagi
  1. aastal Jõhvi valla ametnikuna omal soovil lahkudes 11 kuu palga suuruse hüvitise.
  2. Riigikohus on leidnud, et keelueksimuse puhul peab hindama, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. […] Vastus küsimusele, kas süüteokoosseisu-pärase ja õigusvastase teo keelueksimuses toime pannud isikule saab ette heita, et ta ei teadvustanud enda käitumise võimalikku ebaseaduslikkust ega kontrollinud teo lubatavust, oleneb suuresti teo iseloomust. Keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel tuleb esmalt anda normatiivne hinnang, kuivõrd selgelt tajutav olnuks vajadus küsida enda käitumise õiguspärasuse järele või astuda samme selle kontrollimiseks ex ante objektiivsele mõistlikule kõrvalseisjale, kellel on toimepanijaga sarnased teadmised ja elukogemus. Ennekõike väljaspool mõnd spetsiifilist tegevusvaldkonda on keelueksimuse välditavuse üle otsustamisel oluline teo sotsiaaladekvaatsus. Näiteks, mida tavapäratum on tegu või mida suuremat riski üldteadaolevalt kaitstud õigushüvedele (teiste inimeste elu, tervis, vara, avalik kord, riigi julgeolek vmt) see endas kätkeb, seda väiksem on võimalus hinnata toimepanija eksimus teo keelatuses vältimatuks. Abipakkuvaks kriteeriumiks võib olla ka toimepandu moraalne mõõde: üldise arusaama kohaselt kõlbeliselt küsitava teo õiguspärasuses on põhjust rohkem kahelda kui sellise käitumise puhul, mis eetilises plaanis taunitav ei ole. Tähtis on seegi, kuivõrd äratuntavalt võib tegu kahjustada või ohustada seda hüve või eesmärki, mida rikutud õigusnormiga kaitstakse. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. septembri
  4. a otsus asjas nr 1-21-7336, p-d 15 ja 16).
  5. On üldteada ja ka meedias on korduvalt kajastatud, et „kuldse käepigistusega“ töösuhete lõpetamised on levinud ja seda nii avalikus kui ka erasektoris. Sama üldteada oli see teadmine ka Jõhvi vallas, kui süüdistatav oli vallavanem. Süüdistatav arutas õigusnõuniku ja finantsosakonna juhatajaga hüvitise suurused ja õiguslikud võimalused läbi. Ka valla personalispetsialist ei leidud hüviste määramises midagi seadusevastast. Süüdistatav tegutses seega teadmises, et ametnikud on samas vallas teenistusest tihti lahkunud nii, et neile tasutakse hüvitist ainuüksi põhjusel, et nad on olnud pika staažiga, neid tänatakse senise panuse eest ning tagatakse ametist väärikas lahkumine. Hüvitisi saanud ametnike eest käisid kostmas vallavalitsuse teised kolleegid ning lahkunud ametnikud ka ise suunasid süüdistatavat hüvitist määrama võimalikult suures ulatuses. Kõike seda arvestades oli süüdistatava tegu hüvitiste suuruste üle otsustamisel sotsiaaladekvaatselt mõistlik ja arusaadav.
  6. Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et isegi kui süüteokooseis peaks olema täidetud (millega kohus ei nõustu eespool toodud põhjustel), oli süüdistatav vältimatus keelueksimuses.
  7. Vältimatu keelueksimuse kontekstis erineb käesolev kaasus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsusest asjas nr 3-1-1-92-13 selle poolest, et tolles kaasuses ei saanud süüdistatav vältimatule keelueksimusele tugineda põhjusel, et seda ei saaks teha isik, kes juba varem on otsustanud tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele viidates vabandada. Praeguses asjas sellise olukorraga tegemist polnud.
  10. Eeltoodud põhjustel mõistab kohus Martin Repinski

§ 2172lg 1 järgi õigeks.

(III) KKK korteri üürikulu (

§ 209lg 2 p 2) 103.

Süüdistus on esitatud selles, et Martin Repinski esitas teadvalt ebaõigeid andmeid Riigikogu Kantseleile selles, et ta üüris, elas ja maksis üüri perioodil 4. jaanuar 2021 – 1. 22

(49)1-23-7274 märts 2022 Lasnamäel asuva KKK korteri eest ning selliselt tekitas kahju Eesti Vabariigile 12 119,56 eurot. Süüdistuse järgi pani süüdistav teo toime Riigikogu liikme ehk ametiisikuna.
  1. Sellele, kas M. Repinski oleks pidanud oma rahvastikuregistri kannet muutma (millele prokurör viitas alles kohtuvaidlustes), kohus hinnangut ei anna, sest seda süüdistuses ette ei heideta. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 ei saa kohtuvaidlustes enam süüdistust täiendada. Riigikohus on selgitanud, et süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes või kohtuvaidluses. [...] Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 67). Kohus saab lähtuda M. Repinski teo hindamisel seega üksnes asjaoludest, kas süüdistatav esitas Riigikogu Kantseleile ebaõigeid andmeid selle kohta, et ta üüris, elas ja maksis üüri
  4. jaanuar 2021 –
  5. märts 2022 Lasnamäel asuva KKK korteri eest summas 12 119,56 eurot, mis Riigikogu Kantselei poolt süüdistatavale hüvitati.
  7. mail 2019 allkirjastas M. Repinski avalduse Riigikogu Kantselei finantsosakonnale (T kd 2, tl 12), milles palub hüvitada oma eluasemekulud lähtudes RKLS § 31 lg-st 2 ning vastavalt Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra tingimustele. Samas avalduses kinnitab süüdistatav, et tema rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress on KKK, Jõhvi, Ida-Virumaa. Avalduses lisas süüdistatav ka oma arvelduskonto numbri ja kinnituse, et üürileping, mille alusel taotleb ta eluasemekulude hüvitamist, ei ole sõlmitud korruptsioonivastase seaduse §-s 7 nimetatud isikuga.
  8. Riigikogu Kantselei hüvitas süüdistatavale eluasemekuluna KKK korteri üürikulud järgmistel kuupäevadel (T kd 4, tl 31-32): 1) 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) 9) 10) 11) 12) 13) 14) Kuupäev Summa
  9. jaanuar 2021 860
  10. veebruar 2021 860
  11. märts 2021 860
  12. aprill 2021 860
  13. mai 2021 860
  14. juuni 2021 860
  15. juuli 2021 860
  16. august 2021 860
  17. september 2021 860
  18. oktoober 2021 860
  19. november 2021 879,89
  20. detsember 2021 879,89
  21. jaanuar 2022 879,89
  22. veebruar 2022 879,89 Kokku: 12 119,56 eurot Selgitus RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 3/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 4/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 5/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 6/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 7/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 8/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 9/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 10/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 11/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 12/21 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 1/22 RIIGIKOGU KANTSELEI Eluasemekulud 2/22 23
(49)1-23-7274
  1. Muude süüdistatava üürikulude hüvitamist Riigikogu Kantselei poolt süüdistatavale ette ei heideta.
  2. Ka süüdistatava pangakonto väljavõttest on näha samade summade (10 359,78 eurot ja 1759,78 eurot, kokku 12 119,56 eurot) laekumine
  3. ja
  4. a kategooria „eluasemekulud“ all (T kd 3,tl 73).
  5. Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhataja LK andis kohtus ütlusi ning selgitas, et M. Repinskile hüvitati eluasemekulud üürilepingus sisalduva info põhjal: „me saime lepingu, me saime makset tõendava info sealt lepingust“ (K kd 2, tl 46 pöördel) ning kahtlused, kas süüdistatav kasutab üürikorterit, tekkisid Riigikogu Kantsleil alles ajakirjanduses avaldatu põhjal (K kd 2, tl 47).
  6. Süüdistuse kontekstis omavad tähtust järgmised KKK üürilepingud, mis M. Repinski Riigikogu Kantseleile esitas:5 1)
  7. novembri 2020 kuupäeva kandev üürileping perioodiks
  8. november 2020 –
  9. aprill 2021 (T kd 2, tl 30-32 pöördel), üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus; 2)
  10. mai 2021 kuupäeva kandev üürileping perioodiks
  11. mai 20206 –
  12. oktoober 2021 (T kd 2, tl 33-35 pöördel), üürisumma 5160 eurot, s.o 860 eurot kuus; 3)
  13. novembri 2021 kuupäeva kandev üürileping perioodiks
  14. november 2021 –
  15. aprill 2022 (T kd 2, tl 36-38 pöördel), üürisumma 5340 eurot, s.o 890 eurot kuus.
  16. Vaidlust ei ole selles, et M. Repinski esitas kolm vaidlusalust üürilepingut Riigikogu Kantseleile (tunnistaja LK: „ta tegi ühe avalduse, kui ta Riigikogu liikmeks asus ja juurde siis lepingu“ (K kd 2, tl 48); „tal vist fotodena oli rohkem lepinguid jah saadetud, aga mõni oli ka paberil“ (K kd 2, tl 49).
  17. LK sõnul toimus üürikulu arvestamine ja Riigikogu liikmele väljamaksmine järgmiselt: „Repinski maksis kogu üüri perioodi kohta kindla summa, mis vastas siis selle ühe kuu eluasemekulude limiidile ja ta maksis siis selle kogu perioodi kohta välja; nii et lepingus on nii üür kui ka kommunaalkulud korraga; iga saadik teeb selleks avalduse, et saada eluasemekulude hüvitist ja kirjutab sinna oma rahvastiku järgse elukoha; ja selles osas me teeme kord aastas ka kontrolli rahvastikuregistris.“ Prokuröri küsimuse peale „mil viisil ta selle makse tegi?“ vastas tunnistaja LK: „[l]epingus oli kirjas, et ta on üürileandjale andnud sularahas üle siis vastavate kuude eest raha“ (K kd 2, tl 48).
  18. Süüdistatava rahvastikuregistrikanne oli
  19. mai
  20. a avalduse esitamise hetkel KKK, Jõhvi, kuid kogu süüdistuse perioodi (
  21. jaanuar 2021 kuni
  22. märts 2022) PPP, Jõhvi (T kd 2, 5 Prokurör on küll kohtuvaidlustes (lk 7) toonud välja, et süüdistuse vaatest omavad tähtust neli üürilepingut (sh lisaks kolmele ka KKK üürileping kuupäevaga
  23. jaanuar 2020 üüriperioodiks
  24. jaanuar 2020 –
  25. juuni 2020, üürisummaga 2340 eurot, s.o 780 eurot kuus, kuid kuna süüdistuses heidetakse M. Repinskile ette üürikulude hüvitamist alates
  26. jaanuarist 2021 ja summast 860 eurot (hiljem 879,89 eurot), siis eeldab kohus, et prokurör on lihtsalt tahtmatult eksinud ja tegelikult silmas pidanud, et süüdistuse vaatest on asjakohased üksnes kolm üürilepingut kuupäevadega
  27. november 2020,
  28. mai 2021 ja
  29. november 2021, kuna ette heidetakse KKK üürikorteriga seonduvat perioodil
  30. jaanuar 2021 –
  31. märts 2022 (sellele perioodile viitab tegelikult prokurör edasistes vaidlustes ka ise, vt kohtuvaidlus teese, lk 9). 6 Silmas peeti eelduslikult kuupäeva
  32. mai 2021, mitte
  33. maid
  34. Ka üürilepingu p-st 2.3 tuleneb, et ruumi vastuvõtmine toimub hiljemalt
  35. mail
  36. Ka tunnistaja LR (KKK üürikorteri omanik) selgitas kohtus ütlusi andes, et lepingu kehtivuse alguskuupäeva aasta on näpuviga (K kd 2, tl 93 pöördel). 24
(49)1-23-7274 tl 52). M. Repinski selgitas kohtus, et Jõhvis P tn aadressil elab tema ema ning tihti süüdistatav ka ööbis seal, kui Ida-Virumaal käib („[m]is aadress on PPP, Jõhvi? – minu ema korteri aadress; [k]as seal olete reaalselt elanud? – jah“ (K kd 2, tl 196)). Jõhvis KKK aadressil lõpetas M. Repinski elamise
  1. aasta jooksul, kuna korter müüdi maha (K kd 2, tl 196). Kuna tunnistaja LK sõnul Riigikogu Kantselei ise kontrollis kord aastas saadikute rahvastikuregistri kannet (K kd 2, tl 48), oli kantseleile ka süüdistatava kanne kogu süüdistuse perioodil teada.
  2. Kohus mõistab süüdistustust selliselt, et süüdistuse periood
  3. jaanuar 2021 –
  4. märts 2022 on säärane just sel põhjusel, kuna
  5. aasta detsembris ostis M. Repinski koos abikaasa JRga Viimsis xxx asuva ridaelamu (T kd 2, tl 40-50 ja tl 53). Seega süüdistuse järgi elas süüdistatav alates
  6. aasta algusest oma abikaasa ja kahe lapsega just nimelt Viimsis ning sel põhjusel justkui puudus tal vajadus KKK üürikorteri järele. Õigemini süüdistusversiooni järgi pole süüdistatav KKK korteris kunagi elanud ega üüri tasunudki. Süüdistuse perioodi lõpp „
  7. märts 2022“ on eelduslikult seotud M. Repinski e-kirjaga Riigikogu Kantselei finantsosakonna töötajale MSle, et „üürileping on üles öeldud alates 01.03.2022 ning enam pole vaja hüvitada minu eluasemekulusid“ (T kd 2, t 39).
  8. Asjaolu, et M. Repinski sõlmis KKK korteri üürilepingud kuupäevadega
  9. november 2020,
  10. mai 2021 ja
  11. november 2021 korteri omaniku (T kd 2, tl 53 ja 53 pöördel) ja üürniku LR, ei näi olevat vaidluse all. Ka süüdistuse lk 20 on kirjas „Üürilepingud on sõlmitud LR“. Ka ei väida süüdistus, et üürilepingud oleksid olnud näilikud vms. Üürilepingutel on mõlema poole allkirjad ning nii süüdistatav kui ka tunnistaja LR kinnitasid, et üürilepingutel on nende allkirjad (K kd 2, tl 207 pöördel ja tl 92 pöördel).
  12. Järgmisena analüüsib kohus, kas süüdistatav tasus üürileandjale LRle üürilepingutes nimetatud üürisummad ja kas üürileandja on raha saanud.
  13. Tunnistaja LR selgitas kohtus
  14. aprilli
  15. a ülekuulamisel (K kd 2, tl 85-101), et alates
  16. aastast elab ta Londonis ning töötab seal medõena. Süüdistatavat tunneb tunnistaja selliselt, et süüdistatava abikaasa JR on tunnistaja õetütar (ehk et üürnik LR on süüdistatava abikaasa tädi). Tunnistaja kinnitas ülekuulamisel, et süüdistatav vajas üürikorterit, et seal aeg-ajalt käia ning tunnistaja kinnitas kohtus järjepanu, et on üürisummad on ta alati sularahas süüdistatavalt kätte saanud, kui tuli Inglismaalt Eestisse, mis reeglina toimus puhkuse ajal 2-3 korda aastas, sealjuures puhkusepäevi on tunnistajal aastas umbes 41 päeva. Üüritasuna saadud sularaha pole tunnistaja pangakontodele sisse pannud ning üldjuhul kulus Eestis suur osa rahast ära (nt käis ta Eestis puhkuse ajal Jõhvis, Kohtla-Järvel, Toilas, Narva-Jõesuus ravil, pere on tunnistajal suur ega ela Tallinnas, tunnistaja toetab lähedasi jne). Tunnistaja sõnul eelistas ta sularahas tasu saamist just enda initsiatiivil, et oleks mugav Eestis olles seda kulutada. Veel selgitas tunnistaja, et kui üürisumma tõusis, siis ilmselt tema pakkus üürisumma tõstmist, kuna nt kommunaalkulud, mis olid üürilepingu järgi üürisumma sees, olid tõusnud. KKK korteri kommunaalkulusid tasub enda sõnul tunnistaja ise – need lähevad tema arvelduskontolt automaatselt maha ning summa suurus on reeglina 200 euro ringis. Sel põhjusel ei pea kohus kummaliseks asjaolu, et M. Repinski ei teadnud kommunaalnäitude edastamise detaile, kuna sellega ei pidanudki süüdistatav tegelema.
  17. Tunnistaja LR ka ei salanud, et KKK korteris elab ka tema täiskasvanud poeg AR, kuid poeg käis etteheidetaval perioodil väga tihti Soomes tööl, kohati oli mitu kuud järjest ära (sama asjaolu kinnitas ka poeg AR oma ütlustes (K kd 2, tl 103) ning kaitsja esitatud ARi Tallinn-Helsingi-Tallinn reisikinnitused (T kd 5, tl 28-121)). Et üürileandja poeg võis aegajalt korteris ööbida, oli üürileandja enda tingimus. Samuti ei varjanud LR, et iga kuu 25
(49)1-23-7274 süüdistuse perioodil kandis tema poeg tunnistajale 250 eurot või 350 eurot ülekande selgitusega „Flat“. Tunnistaja sõnul oli tema jaoks tähtis, et poeg kannaks enda palgast kasvõi mingigi osa emale, sest muidu tuleb tunnistajal oma poega hiljem jällegi toetada (poeg AR on tunnistaja sõnul ajalooliselt olnud n-ö seadusega pahuksis ja mitte kõige korralikuma elustiiliga). Ehk rahakanded emale aitasid tunnistaja sõnul pojal raha säästa.
  1. Kokkuvõttes ei saaks põhimõtteliselt mõjutada süüdistatava poolt korteri üürimise, üüri tasumise ja korteri kasutamise asjaolusid see, kas sama korteri eest tasus üürileandjale midagi ka tema poeg. Ei ole ülemäära tavapäratu, et üürileandja võtab korteri kasutamise eest tasu korraga mitmelt inimeselt, kellel on õigus korterit kasutada (nt korterikaaslased vms).
  2. Ka süüdistatav M. Repinski kinnitas kohtus ülekuulamisel, et ta on LRle alati üüriraha korraga sularahas viinud ja ajal, kui LR Eestisse tuli. Sularaha aga võttis süüdistatav enda kontolt pidevalt välja: „Mis viisil või kuidas suhtlus lepingute osas käis? – enamasti me suhtlesime temaga kas kohapeal Eestis, kui ta tuli Eestisse, või siis suhtlesime veebi teel, see tähendab mingisuguste suhtlusrakenduste kaudu, minu mäletamist mööda kõige rohkem me kasutasime just seda WhatsAppi“ (K kd 2, tl 173 pöördel); […] „Kas nendel kohtumistel te andsite selle sularaha korteri eest üle ka? – jah. Kuidas te seda sularaha üle andsite, kas oli rahapatakas lahtiselt, mingi ümbrik, kohver? – üldiselt oli ikka ümbrikus. Mis kupüürides tavaliselt summa oli? – enamus oli viiekümneseid ja siis vastavalt sellele, mis see summa oli, sinna sai siis lisatud mingisugust väiksemat. Ja see summa oli see, mida te tavapäraselt koju, ma sain aru kaitsjale vastates, kogusite? – mul oli, selle raha üleandmist ma tegin, põhimõtteliselt ma mäletan seda kolmel viisil. Üks on see, et vastavalt sellele, mis lepingus, konkreetselt, samasugune summa, no näiteks võtame 5000, et siis see sai, 5670, see sai summa üle antud. Siis teine võimalus on see, olen teinud ka, samaaegselt teades, et näiteks teda ei ole Eestis, kui me peame lepingut pikendama, tegin temale ettemaksu, maksnud siis kohe kahe korra eest või midagi sellist, noh sellisel kujul. Kolmas variant oli see, kui juhtus nii, et ei olnud teda Eestis, ei olnud ettemaksu, leping sõlmitud, on vaja maksta, siis ma olen pannud ümbrikusse ja panin eraldi, panin see raha kõrvale, teades, et ta jõuab Eestisse, ta saab need kätte, minu poolt oli see raha läinud, nii öelda välja makstud, tema ei ole veel seda kätte saanud tol hetkel. Kui te olete, seda raha kõrvale panite, siis mis aadressil te seda kõrvalepandud raha hoidsite? – Lossi plats 1A. Töö juures? – jah, seal oli lukustatud kapp põhimõtteliselt, ma olen sinna viinud ja seal hoidnud. Ja kust te raha tavaliselt välja võtsite, et seda kõrvale panna? – kodust võtsin. Ei, ma mõtlen, kust kohast te seda sularaha välja võtsite? – mis te mõtle, selles mõttes, ma näiteks lepingu, teadsin, mul on see leping allkirjastatud, ma pean selle raha, et mind ka see ei segaks, et ma kulutaks seda ära juhuslikult, ma panin seda ümbrikusse, mul olid sellised A5 ümbrikud, panin ümbrikusse ja panin taskusse ja viisin sinna ja panin lihtsalt lauda, mul olid seal lukustatud sahtlid ja panin lukku ja hoidsin seal. Ja töökabinet oli teil üksinda? – jah, ikka. Eelmine küsimus oli ennekõike seotud, et kust kohast te salle raha tavaliselt välja võtsite, kust te selle sularaha saite? – pangaautomaadist, jah, järk-järgult niimoodi, üldiselt. Mis piirkonnast te seda tavaliselt välja võtsite? – erinevatest pangaautomaatidest, erinevates linnades. 26
(49)1-23-7274 Aga tavapäraselt? – ma seda ei oska öelda. Kas te võtsite selle…? – ma kindlasti mäletan, Tallinnas ma võtsin välja sularaha SEB-panga peakontoris, mis ta on, Rävala pst. Kindlasti olen Jõhvis seda teinud, jällegi pangakontoris, neid juhtumeid ma mäletan. Kus kohas Jõhvis see pangakontor asub? – see on ainuke pangakontor, ma arvan, et see on Rakvere tänav, Rakvere 5 või 3/2, ma ei tea. SEB? – enamasti. Automaadist olete ka raha välja võtnud? – olen automaadist, automaadist, mis asub panga sees, põhimõtteliselt, automaadist ikka üldiselt, selles mõttes kontorist ei ole mõtet välja võtta, laekub mingi suur summa, muidu väikse summa pealt pead raha maksma selle eest. […] Kui te neid sularahaväljamakseid tegite, pean silmas, selleks et KKK korteri eest maksta, siis mis kontodelt te seda tegite, ainult oma isiklikult SEB-kontolt? – no ma arvan, et isiklikult kontolt, ma ei saanud ju ettevõtte raha maksta sinna.“ (K kd 2, tl 208 jj).
  1. Ka vaatlusprotokollidest nähtub, et süüdistatav võttis isiklikelt arvelduskontodelt sularaha iga aasta välja ning seetõttu sai tal olla ka võimekus üüriraha sularahas tasuda: 1) M. Repinski sularaha väljavõtmised
  2. aastal kokku 16 995 eurot (T kd 3, tl 89); 2) M. Repinski sularaha väljavõtmised
  3. aastal kokku 12 335 eurot (T kd 3, tl 93); 3) M. Repinski sularaha väljavõtmised
  4. aastal kokku 27 640 eurot (T kd 3, tl 98), sealjuures süüdistuse järgi oli
  5. aastal KKK korteri üürisumma kokku 10 320 eurot (5160+5160); 4) M. Repinski sularaha väljavõtmised
  6. aastal kuni
  7. aprillini 2022 kokku 11 350 eurot (T kd 3, tl 100), sealjuures süüdistuse järgi oli
  8. aastal KKK korteri üürisumma kokku 1780 eurot (2 x 890 eurot).
  9. Ehk et kokkuvõtvalt süüdistatava ja tunnistaja LR ütlused ei erinenud. Mõlemad kinnitasid, et üüriraha tasuti sularahas ning kui üürileandja viibis Eestis, sai ta raha kätte.
  10. Ka süüdistatava abikaasa JR teadis kohtus selgitada, et süüdistatav arveldas üüriraha osas LR ise ning tasus üürileandjale sularahas, kuna see oli LR soov. JR väitis, et üürileandja arveldaski tihti sularahas, et Eestis mitte välismaa pangakaarti kasutada väidetava lisakulu tõttu.
  11. Üürileandja LR poeg AR teadis samuti selgitada, et tema ema kasutab sularaha, ema on ka talle andnud raha, et poega toetada ning alati, kui ema Eestis käis, tasus ta kõige eest sularahas (K kd 2, tl 103 pöördel ja tl 109 pöördel). Ent kui palju ema süüdistatavalt korteri eest üüriraha võttis, seda tunnistaja ei teadnud (K kd 2, tl 103 pöördel).
  12. Kohus möönab, et üüriraha sularahas tasumine sedavõrd suures summas korraga (ca 5000 eurot kuue kuu eest) ei ole kõige tavapärasem viis, mida praktikas kasutatakse. Samuti kohus möönab, et LR ei suutnud tõepoolest detailselt ja konkreetselt mäletada iga üürilepingu sõlmimise, allkirjastamise ja sularaha saamise täpseid asjaolusid. Samas tuleb arvestada, et sündmused (s.o lepingute sõlmimised ja üüriraha tasumised) toimusid
  13. ja
  14. aastal, siis ei saa sedavõrd pika aja möödumise tõttu pidada ülemäära tavapäratuks, et tunnistaja kõikide lepingute ja sularaha saamise asjaolusid ei mäleta. Samuti arvestab kohus sellega, et 27
(49)1-23-7274 LR käis Eestis igal aastal vaid üksikud korrad (sealjuures kõiki Eestis käimisi ei näita prokuratuuri Tallinna Lennujaama piiriületuste tõend (T kd 3, tl 102-103) ammendavalt, kuna tunnistaja käis enda sõnul Tallinnas ka bussiga ja ümberistumistega nt Viinist (s.o Austriast), mida menetleja kontrollinud pole (T kd 3, tl 104)). Ka ei tundu üüriraha sularahas üleandmine kahe aasta jooksul kolmel korral (s.o süüdistuses ette heidetud ajaperioodil) uskumatuna olukorras, kus süüdistatav võttis iga aasta üürisummat kordades ületavas mahus sularaha arvelduskontolt välja. Neid asjaolusid ei ole prokuratuur ümber lükanud.
  1. Viimaks kontrollib kohus, kas ja mil määral süüdistatav KKK üürikorteris elas.
  2. Süüdistatav kinnitas oma ütlustes, et ta on üürikorteris aeg-ajalt olnud ja ööbinud ning kui ta sinna läks, siis ta sõitis sinna autoga jättes auto reeglina kõrval asuvale Mahtra tänavale (K kd 2, tl 175 pöördel). Veel selgitas süüdistatav, et üürikorteris olid tal isiklikud asjad (hügieenitarbed, riided, toit ja kohv jne) ning korteris on ta näinud ka üürileandja poega ARit umbes kahel korral, kuid ta ei ole kunagi ööbinud samal ajal korteris (K kd 2, tl 176). Ka tunnistajad LR ja AR kinnitasid, et süüdistatav on üürikorterit kasutanud ning seal olid ka tema üksikud asjad (sh ka abikaasa ja laste asjad). Süüdistatava abikaasa selgitas samuti, et nad on mõnikord isegi terve perega KKK korteris olnud ja abikaasa vannitas seal lapsi (K kd 2, tl 131 pöördel). Süüdistatava abikaasa ütluste järgi kolis ta lastega Viimsi ridaelamusse sisuliselt
  3. a alguses, kuid aeg-ajalt käidi endiselt KKK korteris või käis seal süüdistatav üksi.
  4. Kohus möönab, et selgelt ei saa järeldada, et süüdistatav elas KKK korteris iga päev või tihti, ent kohus peab tõendatuks, et aeg-ajalt süüdistatav võis seal käia ja ka ööbida. Seda ka perioodil, kui süüdistataval ja ta perel oli kasutada
  5. aasta algusest Viimsi ridaelamu, mille sisustamisega läks tunnistaja JR ütluste järgi mitmeid kuid aega (ridaelamus polnud alguses kööki, mööblit, osasid valgusteid, kardinaid, laste jaoks vanni, vannitoamööblit jne ehk et tegemist oli nn „valge karbiga“). Arvestades, et tunnistaja J. Repinski ütluste järgi tehti ridaelamus ka ükskuid remonttöid (nt värviti seinu jne) ning tol ajal olid süüdistatava ja tema abikaasa peres kasvamas kaks last (3- ja 7-aastane) (K kd 2, tl 176), ei pea kohus ülemäära ebausutavaks, et sedavõrd väikeste lastega n-ö tühjas valges karbis elada võis alguses olla keskmisest keerulisem ning aeg-ajalt võidi ka sel põhjusel käia KKK üürikorteris.
  6. Samuti peab kohus tõenäoliseks, et kaks tunnistajat AI ja EI (KKK korteriühistu tolleaegne esimees ja tema ema) võisidki Martin Repinski KKK üürikorteris käimisi mitte märgata, eriti arvestades, et süüdistatav ei käinud üürikorteris igapäevaselt ning majas oli lõppude-lõpuks kokku 60 korterit (K kd 2, tl 43 pöördel). On usutav, et ei teata igat naabrit, eriti kui süüdistatav üürikorterit tihti ei kasuta.
  7. Kohtu veendumust, et M. Repinski aeg-ajalt käis üürikorteris, ei kummuta ka asjaolu, et ARa kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati osaliselt usaldusväärsuse kontrolliks põhjusel, et kohtueelses menetluses vastas tunnistaja küsimuse „[k]as on juhtunud, et lähete koju, siis on keegi seal?“ peale „ei“, kuid kohtus väitis, et on süüdistatavat üürikorteris näinud (K kd 2, tl 103 pöördel ja tl 104). Kohtu jaoks ei muuda avaldatud ütluste osa tunnistaja kohtus antud ütlusi ebausaldusväärseks süüdistatava korteris nägemise kohta, kuna tunnistaja selgitas, et politseis toimus ülekuulamine kehva tõlkega (tunnistaja on nimelt venekeelne), keegi uurijatest ei küsinud korteris nähtud inimesi nimeliselt, ekslik oleks olnud öelda, et süüdistatav oleks korteris käinud alates
  8. aastast, kuna tunnisaja ei tundnud siis süüdistatavat) ning ühtlasi ei saa öelda, et „oleks elanud, vaid lihtsalt astus läbi“ (K kd 2, tl 104 pöördel ja tl 105). 28
(49)1-23-7274
  1. Pealegi ei oma kannatanule valeandmete esitamise kontekstis olulist tähtust see, kui palju tunnistaja AR süüdistatav üürikorteris nägi või kui palju viibis süüdistatav oma naabrite KV ja GK sõnul (K kd 2, tl 52 pöördel kuni tl 57 pöördel) Viimsi ridaelamus, kuna Riigikogu juhatuse otsusega kinnitatud Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord (T kd 4, tl 17 jj) ei näe ette tingimusi, kui palju peab Riigikogu liige üürikorteris viibima, et selle üürimist korra mõttes õigustada. Samuti ei ole süüdistatav kannatanule kunagi väitnud, et elab üürikorteris tihedamini kui see tegelikult nii oli – üürikorteri kasutamise, seal elamise ja sageduse osas ei ole kannatanule asjaolusid esitatud.
  2. Arvestades, et RKLS § 31 lg 2 järgi makstakse Riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, tema sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast, ning ka Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ei näe ette täiendavaid tingimusi, milline üürikorter või muu majutusteenus end sagedust arvestades õigustaks, ei oleks välistatud Riigikogu liikmele nt Tallinna üürikorteri kulude hüvitamine olukorras, kus korterit üüritakse ja selle eest tasutakse igaks juhuks, kuid tegelikult igal õhtul saadik sõidab 100 km Rakverre koju. Samuti ei reguleeri RKLS ega Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord ka seda, et Riigikogu liige ei võiks Tallinnas või selle lähistel kinnisvara omada või et mitu päeva aastas nt peaks Riigikogu liige üürikorteris elama, et see end õigustaks. Ka ei näe kord ette seda, et kulu peaks vastama keskmisele turuhinnale või sootuks olema soodsaim võimalikest variantidest. Ainsaks summaliseks piirkriteeriumiks on 20% ametipalgast (vt eluasemekulude piirmäärasid T kd 4, tl 26 asuvast tabelist, viimane lahter). Ehk et kehtiv kord ei suuna ühelgi tingimusel saadikut eelistama soodsaimat varianti. Kas soodsaima variandi eelistamine oleks tervitatav ja eelistatav, on eetika, mitte karistusõiguse valdkonda kuuluv küsimus.
  3. Süüdistuse perioodil kehtis eluasemekulude hüvitise saamiseks Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise korra järgi sisuliselt vaid kolm tingimust, millest peamine oli seotud sellega, milline on saadiku rahvastikuregistri kanne (mis süüdistuse perioodil oli süüdistataval Ida-Virumaal, Jõhvis, PPP ehk ema elukohas ning arvestades, et süüdistatav valiti Riigikokku Ida-Virumaa piirkonnast ehk tal oli selge side selle asukohaga ja Riigikogu liikmeks olemise ajal paralleelselt oli süüdistatav ka Jõhvi valla volikogu liige (K kd 2, tl 177 pöördel), ei pea kohus seda kannet kuidagi etteheidetavaks): 1) Riigikogu liige, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress asub väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, võib esitada avalduse eluasemekulude hüvitamiseks; 2) Tallinnaga piirnevateks kohaliku omavalitsuse üksusteks on Harku, Jõelähtme, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vald; 3) Eluasemekuluks loetakse igakuine üürisumma, eluruumiga seotud kõrvalkulud (kulud küttele, elektrile, veele, prügiveole, hooldusele ja muudele eluruumiga seotud teenustele), vahendustasu lepingu sõlmimise eest ja kulud majutusteenuse eest. Eluasemekuluks ei loeta tagatisraha üürileandjale, samuti telefoni, televisiooni ja andmeside kulusid. Samaaegselt saab Riigikogu liige hüvitist ainult ühe üürilepingu alusel tehtavate kulutuste eest või ühe majutusasutuse teenuste kasutamise eest.
  4. Riigikogu liikme eluasemekulude hüvitamise kord näeb ette, et rahvasaadik esitab üüri, kõrvalkulude, vahendustasu ja majutusteenuste eest tasumist tõendavad dokumendid kantselei 29
(49)1-23-7274 finantsosakonnale (korra p 7). Sama punkt kusjuures näeb ette, et kui dokumendid ei tõenda kulu tegemist, esitab Riigikogu liige lisaks kulu tegemist tõendava dokumendi, mis võib olla panga maksekorralduse koopia või arhiveerimistunnusega pangakonto väljavõte. Seega näeb kehtiv kord ette finantsosakonnale võimaluse täiendavalt kontrollida, kas saadik on siiski kulu tegelikult kandnud ning kui Riigikogu liige ei suuda kulu kandmist piisaval määral tõendada, ei ole alust ka sellise kulu hüvitamiseks.
  1. Veelgi enam, kui Riigikogu Kantseleile esitatava eluasemekulude hüvitamise avalduses tuleb saadikutel kinnitada, et üürileping ei ole sõlmitud KVS §-s 7 nimetatud seotud isikuga (mida antud asjas süüdistatavale ette ei heideta), siis samamoodi saaks avalduses lasta kinnitada, et hüvitatava üürisuhtega samal ajal ei ole saadikul võimalik kuskil mujal Tallinnas või Tallinnaga piirnevates kohaliku omavalitsuse üksustes ööbida. Kinnitada saaks nt sedagi, et üürikorteris elatakse vähemalt 50% täiskogu töönädalate perioodi öödest, et välistada n-ö igaks juhuks üüritud eluasemekulude hüvitamine, kui saadik tegelikult igal õhtul sõidab 100 km Rakverre koju (kasutades sealjuures Riigikogu kütusekaarti, kuna tegemist on ju Riigikogu liikme tööga seotud sõiduga). Kui hiljem selgub, et antud kinnitused osutusid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust tõendatult valeks, saaks saadikule ette heita kannatanule valeandmete esitamist.
  2. Tulles tagasi tunnistajate ja süüdistatava ütluste juurde, siis ka prokurör ise ei ole ammendavalt põhjendanud, mille põhjal saaks kohus veenvalt, tõendatult ja tõsikindlalt väita, et tunnistajate LR, ARi, JR ning süüdistatava Martin Repinski ütlused pole üürikulu episoodi osas usaldusväärsed. Sisuliselt peaks kohus võtma prokuröriga nõustudes seisukoha, et kolm tunnistajat ja süüdistatav ei andnud kohtus tõeseid ütlusi selle kohta, kas süüdistatav üüris, tasus üüri ja viibis KKK üürikorteris.
  3. Prokurör on ütluste ebausaldusväärust põhjendanud nt sellega, et üürileandja LR ei mäletanud detailselt üürilepingute sõlmimise asjaolusid ja mida ta tegi saadud rahaga, ent arvestanud pole sellega, et lepingud sõlmiti 3-4 aastat tagasi ning tunnistaja selgitas tegelikult ammendavalt, mida ta rahaga tegi (kulutas Eestis puhkusel olles, Toilas ja Narva-Jõesuus nädalaid ravil olles, toetas perekonda jne, mida süüdistaja täiendavalt enam ei kontrollinud).
  4. Ka ei oleks põhjendatud pidada tunnistaja ARi ütlusi tervikuna ebausaldusväärseks põhjusel, et ühe korra avaldati tema kohtueelses antud ütlus (vt selles osas käesoleva kohtuotsuse p 130).
  5. Samuti on kohtul raske leida, et tunnistaja JR ütlused üürikorteri episoodi osas on ebausaldusväärsed üksnes põhjusel, et ta väitis, et Viimsi ridaelamus värviti seinu kaks nädalat ja nt ka sel põhjusel pidid nad kasutama KKK üürikorterit. Kohtu jaoks jääb prokuröri vastuväitest „kahe seina värvimine ei võta aega kaks nädalat“ väheseks, sest esiteks paari seina värvimine võibki eluliselt mitu nädalat võtta (eriti kui seda tehakse tööl käivate inimeste poolt ise, mis oli ka praegusel juhul nii – K kd 2, tl 129 ja tl 129 pöördel) ning teiseks ei ole selline periood ilmtingimata välistatud. Kui soetatakse ridaelamu n-ö valge karbina, siis pigem on eluliselt usutav, et täisväärtuslikult samal ajal ridaelamus elada ei saa ning aeg-ajalt võib olla vajadus kasutada muud viibimiskohta (olgu seda kasvõi nii harva kui üks kord kuus).
  6. Kohtu jaoks jäi arusaamatuks ka see, miks prokurör peab süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks seoses süüdistatava selgitustega privaatsuse otsingust ja sellest, et varasemad üürikorterid soovitud tasemel privaatsust ei taganud. Kohtu meelest on eluliselt usutav ja ka inimlikult arusaadav, et avaliku elu tegelane pigem eelistab üürida korterit 30
(49)1-23-7274 peretuttava käest (jättes kõrvale asjaolu, kas see on eetiline või sootuks KVS-iga vastuolus), mitte võhivõõralt, ning kui varasemad üürikorterid seda kindlustunnet ei taga, siis jääbki üüriperiood nendes korterites sel põhjusel ka üürikeseks. Samuti jääb mõistmatuks, miks tulnuks süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks lugeda prokuröri argumendil „tema mitte riigimehelikule käitumisele viitas ka asjaolu, et ühtegi Viimsi ridaelamuga kulu ei osanud ta esile tuua, sest kas maksis teenuste eest sularahas (vannituba) või siis hoopis temale kuuluva OÜ arvelt (köögimööbel)“. Süüdistatav selgitas oma ütlustes selgelt ja avameelselt, et Viimsi ridaelamu vannitoa eest tasus ta sularahas ja köögimööbli eest alguses talle kuuluva äriühingu kontolt, kuna plaan oli äriühinguna alt hakata osutama toitlustusteenust, kasutada selleks Viimi kööki ning teha äriühingu alt köögis ka videosaateid: „Kui me räägime nendest remonttöödest nagu oli vannitoas nende kappide ja valamute vahetus näiteks, siis seal oli minu mäletamist mööda see sularahas tehtud, makstud. Kui ma räägin sellest köögist, siis sellest eest maksin ettevõtte kontolt. […] […] oli plaan kasutada seda ettevõtte huvides, oli seal mitu projekti, esiteks üks projekt oli seotud selle taco tegemisega, alguses ma olengi valmistanud seal mingisuguseid asju, teiseks siis oli plaan teha erinevaid videosid, seal oli spetsiaalselt köök selliselt kujundatud, et saaks seal teha neid videosalvestisi, kuidas toitu valmistaks. Siis oli mõte ka, et teha sellist saadet, kuhu ma hakkan kutsuma poliitikuid ja nemad siis, koos nendega valmistama toitu näiteks, ma ei tea, JR, MH, ma ei tea, kes iganes, teha sellist saadet ja kommertsalustel seda müüa, sellepärast see oli ettevõtte nimel ostetud. Aga kui ma näen ette, kui selgus, et see nii ei hakka toimuma väga aktiivselt, siis ma olen seda summat kompenseerinud ettevõttele, noh, isiklikult“ (K kd 2, tl 201).
  1. Kohus juhib tähelepanu ka sellel, et süüdistataval oli KKK korteri üürimiseks üürilepingud ka perioodil
  2. aprillist 2019 kuni
  3. juunini 2020 (kolm üürilepingut – T kd 2, tl 14-22 pöördel) – nende eest väidetavalt üüri mitte tasumist, seal mitte elamist ja Riigikogu Kantseleile kahju tekitamist süüdistuses ette ei heideta. Seega ei ole süüdistusversioon lõpuni loogiline, miks just alates
  4. jaanuarist 2021 saab alles väita, et süüdistatav KKK korteri üüri tegelikult ei tasunud ning korterit ei kasutanud, ent enne seda perioodi KKK korteri eest välja makstud hüvitis oli seaduslik ja põhjendatud. Kummagi perioodi asjaolud sisu mõttes ei erine: KKK korteri üürilepingud perioodil
  5. aprill 2019 kuni
  6. juuni 2019 sisaldasid samuti tingimusi, et üüriperiood on mõned kuud kuni pool aastat, üürisumma tasutakse kogu perioodi eest korraga ja üürileandjale LRle sularahas. Sealjuures ka nende üürisummade puhul üürileandja kinnitas kohtus, et ta on sularaha saanud. Seega asjaolu, et KKK korteri üürilepingud olid sõlmitud ka enne süüdistusperioodi ning Riigikogu Kantselei on selle eest süüdistatavale eluasemekulu hüvitist tasunud, kuid seda perioodi süüdistatavale ette ei heideta, viitab kohtu jaoks pigem sellele, et ka süüdistusperioodi jäävad üürilepingud (kolm lepingut perioodil
  7. november 2020 kuni
  8. aprill 2022) ei olnud näilikud, üüri tasuti ning korterit aeg-ajalt ka kasutati.
  9. Kokkuvõtvalt jäid süüdistaja argumendid kolme tunnistaja ja süüdistatava ütluste ebausaldusväärsuse kohta liiga kuivetuks, et jõuda selle pinnalt tõsikindlale ja veenvale järeldusele, et kolm tunnistajat ja süüdistatav ei rääkinud kohtus sisuliselt vande all olles ja eelnevalt kriminaalvastutusest hoiatatuna (v. a süüdistatava puhul) tõtt. Asjaolul, et tunnistajaid kohustatakse kohtus rääkima tõtt ning hoiatatakse valeütluste korral kriminaalvastutuse eest (KrMS § 2871 lg-d 3 ja 4 ja

§ 320) ning et süüdistatavat kohustatakse ütluste andmise korral rääkima tõtt (Kr

MS § 293 lg 2), peab õiguskäibes ja kohtumenetluses mingigi väärtus olema. Kohus ei väida sugugi seda, et tõerääkimise kohustus ja kriminaalvastutusega hoiatamine välistab alati kohtus valetamise (seda kindlasti mitte ning kui mingis olukorras valeütlus leiab tõendamist, järgneb sellele õigustatult ka 31

(49)1-23-7274 kriminaalvastutus). Samas selleks, et kohus saaks järeldada, et keegi (või suisa mitu isikut kooskõlastatult) on kohtus sisuliselt valeütlusi andnud, peab kohus olema võimeline põhistama seda veenvate ja tõsikindlate asjaoludega. Praegu selliseid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
  1. Mida aga oleks saanud süüdistaja täiendavalt tõendada: näiteks ei ole menetluses uuritud tõendeid selle kohta, kuidas tegelikult kulutas üürileandja LR saadud üüriraha (nagu varem öeldud, siis tunnistaja selgitas, et Eestis puhkusel olles käis Narva-Jõesuus ja Toilas mitu nädalat ravil, käis reisil, oli muid kulutusi, toetas pere (sh mitut õetütart ja nende lapsi) ning oma poega jne). Võinuks välja selgitada ka seda, kus ja millise sõbranna juures LR tegelikult ööbis, kui ta Eestis käis (lükkamaks ümber nt väidet, et KKK korteris ta Eestis olles ei olnud). Samuti ei kogutud tõendeid selle kohta, milline oli LR kolme välismaa pangakonto seis – kui nt oleks nähtunud, et ajal, mil ta Eestis viibis, kasutas ta tegelikult hoopis välismaa pangakaarti kulutuste tasumiseks, oleks see seadnud kahtluse alla väite, et ta sai suures osas Eestis kulutada süüdistatavalt saadud sularaha. Samuti ei lükatud ümber kaitseteesi ega loodud selles osas muid kahtlusi, et süüdistatav võttis 2019-
  2. aastal arvestatava summa sularaha isiklikult pangakontolt välja (nelja aasta peale kokku 68 320 eurot) ja sai seega probleemideta sularahas KKK korteri üüri tasuda.
  3. Kui asjas oleks leidnud tõendamist, et valeandmeid Riigikogu Kantseleile esitati (nt asjaolu kohta, et tasutud on üüri sularahas, kuigi tegelikult seda tehtud pole, või et tegelikult polnud süüdistataval kunagi plaani üürikorterit kasutada), siis oleks selgelt olnud tegemist kelmusega. Kohus möönab, et sularahas üüri tasumise ja üürikorteri kasutamise asjaolud võivad esmapilgul tekitada põhjendatud kahtluse, kas tegelikult on üüri kunagi tasutud ja mis eesmärgil on korter üldse üüritud. Ent need kahtlused ei olnud tõsikindlate järelduste ehk kelmuses süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad. Ehk et õigeksmõistmise tingib kelmuses asjaolu, et kohtu ette jõudnud kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust aset nii nagu süüdistusaktis kirjas. Oluline on rõhutada, et tegemist ei olnud olukorraga, kus täiendava tõendusteabe kogumine ja kaitseteeside ümberlükkamine olnuks võimatu. Kriminaalmenetluses ei saa tõendamislünkasid täita oletustega. Niisamuti ei saa kohus võistlevad kohtumenetluses ise tõendeid otsida ega süüdistusfunktsiooni täitma asuda.
  4. Eeltoodud põhjustel mõistab kohus Martin Repinski

§ 209lg 2 p 2 järgi õigeks.

(IV) Riigikogu liikme kütusekaardiga tangitud kütus (

§ 201lg 2 p-d 1 ja 3) 146.

Süüdistuse järgi heidetakse Martin Repinskile ette kokku üheksal korral Riigikogu liikmele kasutamiseks mõeldud Olerex AS-i kütusekaardi kasutamist nii, et kütuse tankimised ei olnud tegelikult seotud Riigikogu liikme tööga, milleks muidu Riigikogu liikmele kütusekaart kasutamiseks väljastatud. Etteheidetavad üheksa tankimist on võimalik jagada tinglikult kolme kategooriasse.

  1. Esimesel viiel korral (kuupäevadel
  2. november 2021 kell 3.20,
  3. detsember 2021 kell 15.31,
  4. detsember 2021 kell 8.33,
  5. detsember 2021 kell 1.36 ja
  6. detsember 2021 kell 17.48) tankis M. Repinski süüdistuse järgi Riigikogu liikme Olerexi kütusekaardiga diislikütust erinevates Olerex AS-i tanklates olles samal ajal Bolt taksoteenust osutamas. Viidatud kuupäevadel heidetakse M. Repinskile ette tema poolt diislikütuse tankimist Riigikogu liikme kütusekaardiga ja seeläbi kannatanu vara, s.o raha omastamist järgmises mahus: 32

(49)1-23-7274 1)
  1. novembril 2021 kell 3.20 82,45 euro eest 67,18 liitrit diislit Olerex AS-i Viimsi tanklast; 2)
  2. detsembril 2021 kell 15.31 63,45 euro eest 52,93 liitrit diislit Olerex AS-i Viimsi tanklast; 3)
  3. detsembril 2021 kell 8.33 76,15 euro eest 63,52 liitrit diislit Olerex AS-i Tondi tanklast; 4)
  4. detsembril 2021 kell 1.36 78,45 euro eest 65,44 liitrit diislit Olerex AS-i Harkujärve tanklast; 5)
  5. detsembril 2021 kell 17.48 28,40 euro eest 25,15 liitrit diislit Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklast.
  6. Järgmisel kolmel korral (kuupäevadel
  7. detsember 2021 kell 16.05,
  8. detsember 2021 kell 8.22 ja
  9. veebruar 2022 kell 8.19) on süüdistuse järgi Martin Repinski Riigikogu liikme kütusekaardiga tangitud diislikütust nii, et Martin Repinski ise viibis samal ajal sadu kilomeetreid eemal tanklast, kus tankimine toimus. Viidatud kuupäevadel heidetakse M. Repinskile ette, et tema Riigikogu liikme Olerexi kütusekaardiga tangiti diislikütust ja ja seeläbi omastati kannatanu vara, s.o raha järgmises mahus: 1) M. Repinskile väljastatud kütusekaardiga tangiti
  10. detsembril 2021 kell 16.05 67,39 euro eest 56,55 liitrit diislikütust Olerex AS-i Aseri tanklas. M. Repinski seevastu aktsepteeris samal ajal Bolt taksoteenuse väljakutse kell 15.54 aadressile, mis asus eelmainitud tanklast 123 km, s.o umbes 1 h 24 min sõidu kaugusel; 2) M. Repinskile väljastatud kütusekaardiga tangiti
  11. detsembril 2021 kell 8.22 59,78 euro eest 50,16 liitrit diislikütust Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas. M. Repinski seevastu aktsepteeris samal ajal Bolt taksoteenuse väljakutse kell 8.23 aadressile, mis asus eelmainitud tanklast 161 km, s.o umbes 1 h 55 min sõidu kaugusel; 3) M. Repinskile väljastatud kütusekaardiga tangiti
  12. veebruaril 2022 kell 8.19 26,91 euro eest 20,17 liitrit diislikütust Olerex AS-i Jõhvi ATM tanklas. M. Repinski seevastu aktsepteeris samal ajal Bolt taksoteenuse väljakutse kell 7.46 aadressile, mis asus eelmainitud tanklast 165 km, s.o umbes 2h sõidu kaugusel.
  13. Viimasena tankis M. Repinski süüdistuse järgi
  14. märtsil 2022 kella 22.26 ajal Olerex AS-i Ikla tanklas teist tanklasse sõitnud sõidukit Mercedes Benz registreerimismärgiga OOO, mille roolis M. Repinski ise ei viibinud, 98,68 euro eest (s.o 58,39 liitrit diislikütust).
  15. Kokkuvõtvalt heidetakse M. Repinskile ette Riigikogu liikmena omastamist, s.o talle tööalaseks kasutamiseks antud Olerexi tankla kütusekaardi ebasihipärast kasutamist ja kannatanu raha ebaseaduslikult enda ja kohtueelses menetluses tuvastamata kolmandate isiku kasuks pööramist, kuna kasutas kütusekaarti Riigikogu liikme tööga mitteseotud sõitudeks, millega tekitas Eesti Vabariigi Riigikogu Kantseleile kahju vähemalt 581,66 eurot (vastab 459,49 liitrit diislikütusele).
  16. Vaidlust ei ole selles, et M. Repinski oli perioodil
  17. november 2021 kuni
  18. märts 2022 Riigikogu liige (K kd 2, tl 173) – järelikult pole kahtlust, et M. Repinski oli Riigikogu liikmena ametiisik (

§ 201lg 2 p 3). 8. aprillil 2021 väljastas Riigikogu Kantselei majandusosakond M. Repinskile kütusekaardi „Olerex kliendikaart nr 6773“, milles 33

(49)1-23-7274 süüdistatav kinnitas, et „nõustun kütusekaardiga kliendikaadiga tehtud kulutusi käsitlema Riigikogu liikme tööga seotud sõidukuludena“ (T kd 2, tl 13). Seega oli M. Repinskile usaldatud Riigikogu Kantselei vara käsutamine.
  1. RKLS § 30 näeb ette, et Riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30% Riigikogu liikme ametipalgast Riigikogu juhatuse kehtestatud korras. Riigikogu juhatuse otsuse „Riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamine“ (T kd 4, tl 20) p 2.1 järgi on Riigikogu liikme tööga seotud kulutused sõidukulud. Juhatuse otsuse p 3 täpsustab, et sõidukulud on […] mh kütusekulud.
  2. Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhataja LK selgitas kohtus, et „[k]ütusekulude kohta limiiti pandud ei ole, kütust kasutatakse nii nagu saadikul see vajadus on, üle piirmäära kulutada ei ole võimalik, kütusekulud tulevad kantselei nimele, kuna kantselei on teinud riigihanke, siis iga kuu kohta tuleb arve eelmise kuu kulude osas, see on nimeliselt kuna saadikutele jagatakse välja kütusekaardid, siis meie kanname need kuluhüvitiste reale“ (K kd 2, tl 46).
  3. Vaidlust ei ole ka selles, et etteheidetud üheksa tankimist Riigikogu liikme kütusekaardiga tasus Riigikogu Kantselei kogusummas 581,66 eurot, s.o 459,49 liitri diislikütuse eest (T kd 3, tl 57-58 ja 60-61).
  4. Selleks, et isik omastamise kuriteos süüdi mõista, tuleb hinnata, kas ta pööras talle usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks. Samuti peab vara väärtus olema vähemalt 201 eurot (vastasel juhul on tegemist

§ 218järgi väärteoga).

(a) Viis tankimist kuupäevadel

  1. november 2011,
  2. detsember 2021,
  3. detsember 2021,
  4. detsember 2021 ja
  5. detsember 2021
  6. Esmalt analüüsib kohus diislikütuse viit tankimist kuupäevadel
  7. november 2021,
  8. detsember 2021,
  9. detsember 2021,
  10. detsember 2021 ja
  11. detsember
  13. Süüdistuses heidetakse M. Repinskile ette, et ta tankis viiel kuupäeval teatud koguse diislikütust „osutades samal ajal Bolt’i taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses“ (süüdistusakti lk 23). Kuigi süüdistus seda sõnaselgelt ei väida, võib süüdistuse tekstist mõista, et M. Repinskile heidetakse ette viiel kuupäeval tangitud diislikütuse viimseni ärakulutamist selliste sõitude peale, mis ei olnud seotud Riigikogu liikme tööga ehk mille Riigikogu Kantselei kanda jätmiseks alust tegelikult polnud. Samuti viitab süüdistuse osa „osutades samal ajal Bolt’i taksoteenust mainitud tanklate lähiümbruses“ sellele, et Riigikogu kaardiga tangitud kütus kulutati süüdistuse järgi selliste taksosõitude peale, mis toimusid tankimistele ajaliselt lähedal.
  14. Süüdistuse võtmetõendiks on
  15. novembri
  16. a vaatlusprotokoll koos lisadega (süüdistusakti tõend nr 33 – T kd 3, tl 6-61), mida on kinnitanud ka prokurör kohtuvaidlustes („[v]iidatud tegevus on tõendamist leidnud kohtus uuritud tõenditega, milleks olid siis Bolti vastused nõudekirjadele ning Olerexi kviitungid, mida on vaadeldud vaatlusprotokollis“ – prokuröri kohtuvaidluste kõne lk 11). Nimetatud vaatlustprotokollist nähtub, et vaatluse eesmärgiks oli „tuvastada Martin Repinskile

(38608062221)Eesti Vabariigi Riigikogu kantselei poolt väljastatud Olerex AS kütusekaardi nr 7084272101906773 võimalik ebasihipärane kasutus“ (vaatlusprotokolli p 4.1). Vaatlusprotokolli kokkuvõttes järeldati, et 34
(49)1-23-7274 „M. Repinski on tankinud Riigikogu Kantselei poolt talle väljastatud Olerex AS kütusekaardiga […] Bolt taksoteenust osutades ja muul võimalikul Riigikogu tööga mitte seonduval viisil, vähemalt 459,49 liitrit diislit, kokku vähemalt 581,66 euro eest“ (T kd 3, tl 24).
  1. Vaatlusprotokollile on lisatud lisad 1-11, milles on mh tabeli kujul esitatud etteheidetavate tankimistega ajaliselt lähestikku toimunud Bolt’i taksosõidud – neid taksosõite heidetaksegi M. Repinskile ette. Nii on
  2. novembri
  3. a tankimisega seotud etteheidetavad taksosõidud vaatlusprotokolli lisas „LISA 1“ (T kd 3, tl 25-26),
  4. detsembri
  5. a tankimisega seotud taksosõidud lisas „LISA 2“ (T kd 3, tl 27-29),
  6. detsembri
  7. a tankimisega seotud taksosõidud lisas „LISA 3“ (T kd 3, tl 30-33),
  8. detsembri
  9. a tankimisega seotud taksosõidud lisas „LISA 4“ (T kd 3, tl 34-37) ja
  10. detsembri
  11. a tankimisega seotud taksosõidud lisas „LISA 9“ (T kd 3, tl 46-48).
  12. Omastamise puhul on oluline see, milleks ja kui palju Riigikogu kütusekaardiga tangitud kütust kasutati, mitte abstraktne fakt, et kütust lihtsalt tangiti. Näide: Riigikogu liige tankis kütust enda või tema kasutuses olnud7 sõiduautosse 40 euro eest. Enne valijatega kohtumisele sõitmist (mis on Riigikogu liikme tööga seonduv sõit) otsustas Riigikogu liige enda eraettevõttega seotud kliendikohtumise sõidu Riigikogu kütusekaardiga tangitud kütuse arvelt ning sellisele taksosõidule kulus kütust maksumusega viis eurot (arvestades taksosõidu pikkust kilomeetrites, sellele tegelikult kulunud kütust liitrites ja kulunud kütuse maksumust). Muid etteheiteid kütuse kulutamise peale pole. Seega näite najal ei seondunud Riigikogu liikme tööga üksnes 5-eurone kütusekulu ning sellist kulu Riigikogu Kantselei tasuma ei pea, vaid seda kulu peaks kandma Riigikogu liige ise. Küll aga ei saa sellises olukorras Riigikogu liikmele ette heita vara omastamist kogu tangitud kütuse väärtuses 40 eurot, vaid siiski üksnes summas 5 eurot, mis otseselt ja tegelikult kulus Riigikogu liikme tööga mitteseonduvale sõidule (arvestades, et

§ 201

järgi on omastamine kuriteona kvalifitseeritav alates 201 eurost, siis alla selle summa jääv on

§ 218mõttes väärtegu).

Sama põhimõte kehtib ka M. Repinski tegude hindamisel: karistusõigusliku vastutuse eeldusena on esmatähtis hinnata, millises mahus süüdistatav Riigikogu kaardiga kütust tankis ning milline osa tangitud kütusest tegelikult kulus Riigikogu liikme tööga mitteseonduvate sõitude peale.

  1. Nagu öeldud, siis süüdistuse tekst (lk 23) viitab sellele justkui viiel esimesel kuupäeval tehtud tankimised kulutati tervikuna Riigikogu liikme tööga mitteseonduvate sõitude peale. Täpsustatud on veel sõnastuslikult, et need sõidud olid „Bolt’i taksoteenuse osutamine alljärgnevalt mainitud tanklate lähiümbruses“. Kuigi süüdistus ise ei ava, milliste konkreetsete sõitudega kütus n-ö maha sõideti, tuleb selles osas appi eelnevalt mainitud
  2. novembri
  3. a vaatlusprotokoll ja selle lisadeks 1-11 olevad tabelid etteheidetavate taksosõitudega. Nende sisulise analüüsimiseni jõuab kohus hetke pärast. Enne seda aga tuvastab kohus, kas etteheidetavad viis tankimist tegi just nimelt süüdistatav isiklikult. Kohtus ülekuulamisel kinnitas süüdistatav, et tema tankis nimetatud esimesel viiel kuupäeval: 7 Riigikogu juhatuse otsuse „Riigikogu liikme tööga seotud kulutuste hüvitamine“ (muudetud viimati
  4. märtsi
  5. a otsusega nr 38) järgi ei ole kütusekulude hüvitamise üheks tingimiseks see, et sõiduauto kuuluks Riigikogu liikmele (T kd 4, tl 20-22). Ka tunnistaja LK (Riigikogu Kantselei finantsosakonna juhataja) selgitas ülekuulamisel, et „viimastel aastatel on tekkinud muudatus ja üldjuhul antakse või mitte ül

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.