1-18-2993/59

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-2993 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. märtsi 2020 määrus Y.G tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Y.G (isikukood XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Tartu Maakohtu 02.05.2018 otsusega karistati Y.G Naudit KarS § 424 lg 2 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati kahtlustatavana kinnipidamise aeg 16.12.2017–18.12.2017, s.o 3 päeva, karistusaja hulka ja mõisteti Y.G-le kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 5 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 74 lg 5 esimese lause ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 20.09.2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust võrra ja mõisteti Y.G-le liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja algus 13.06.2018 ja lõpp 07.06.
6. Tartu Maakohtu 31.03.2020 määrusega jäeti Y.G ennetähtaegselt vangistusest vabastamata, kuid määrati, et materjalid ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks tuleb uuesti esitada poole aasta jooksul määruse jõustumisest. 2.
7. Y.G on mõistetud karistusest ära kandnud vähemalt poole. Y.G vangistuse kandmise aja lõpuni on rohkem kui kaks kuud. Seega on KarS § 76 lg 1 p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud formaalsed alused tema tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks täidetud. Lisaks on möödunud kuus kuud Tartu Maakohtu 18.07.2019 määruse jõustumisest, millega jäeti Y.G mõistetud karistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. Seega on täidetud ka VangS § 76 lg-st 2 tulenev formaalne alus Y.G vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja kinnipeetaval on õigus avalduse menetlemisele. Kohtule esitatud informatsiooni kohaselt saab Y.G vabanemisjärgselt elama oma endisesse elukohta Y.G tallu. 2.
8. Maakohus kontrollis asja menetlemisel Y.G karistusregistri väljavõtet. Kinnipeetaval on 2 kehtivat kriminaalkaristust. Uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on arvestatavalt suur. Y.G-l on alkoholiprobleem, mida ta siiani vaatamata pakutud abile seljatada suutnud ei ole. See probleem on olnud uute kuritegude toimepanemise soodusteguriks. Kinnipeetav viitab oma perekonnale ja lastele, kuid nende olemasolu ei takistanud tal kohtuotsusega määratud katseajal uut kuritegu toime panemast. Maakohtu hinnangul võiks edasine õiguskuulekas käitumine olla tõenäolisem erakordselt tugeva motivatsiooni, sotsiaalprogrammis osalemise ja tugeva järelevalve koosmõju tingimustes. Eesti Vabariigis Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud eriolukorra tingimustes ei ole neist kahe viimase tagamine tavapärasel viisil võimalik. Samas leiab maakohus, et kriminaalhooldus ja määratavad lisakohustused võimaldaksid Y.Gt toetada juhul, kui ta sellel korral on otsustanud õiguskuuleka elu nimel rohkem pingutada. Arvestades käesoleva määruse eeldatava jõustumise tähtaega, puuduks Y.G-l üldjuhul ennetähtaegse vabanemise võimalus. Selle võimaluse tagamiseks määras maakohus, et materjalid Y.G ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks tuleb uuesti esitada poole aasta möödumisel käesoleva määruse jõustumisest. Määruskaebus
9. Tartu Maakohtu 31.03.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu Y.G , kes ei ole rahul maakohtu määrusega. Kokkuvõtlikult leiab süüdimõistetu määruskaebuses järgmist. Y.G soovib vanglas välja saada ning minna oma pere juurde, tasuda teenitud rahast nõudeid. Y.G sai 30.03.2020 teada, et tema ema sai insuldi ja viibib raskes seisundis Võru haiglas. 08.12.2019 suri süüdimõistetu isa. Süüdimõistetu avaldab hirmu, et vabanedes ei pruugi ta kumbagi vanemat enam elusana näha. Siiani aitas süüdimõistetu ema 2 alaealist last hoida, kui elukaaslane pidi töötama. Eriolukorra tõttu ei tööta ka lasteaiad ning lapsevanematele, kes töötavad loomakasvatuses või piimatootmises neile ei ole ette nähtud lastehoidu 24/
10. Süüdimõistetut oodatakse tööle OÜ-sse Hurmi Piim, ta on seal õppepäeval käinud. Süüdimõistetu vabastamine aitaks paljusid ning täideks palju suuremat eesmärki, kui mõttetu kinnihoidmine kambris. Kriminaalhooldaja on tavaline ametnik ega ole selline spetsialist, kes saaks aidata süüdimõistetut alkoholisõltuvuse ravis. Selleks on arstid, spetsiaalsed kliinikud, kogemusnõustajad, tugigrupid ja teised asjatundjad. Süüdimõistetu selgitab, milles seisneb kriminaalhooldaja töö. Täiendavaks kontrolliks saab süüdimõistetu vabastada elektroonilise valve alla. Samuti saab süüdimõistetu suunata laboratoorsetele vereanalüüsidele või osalema alkoholi tarvitamise häirete uuringusse. See oleks süüdimõistetu hinnangul palju mõistlikum, kui kriminaalhooldaja poolt hoolealuse taga ajamine ja otsimine. Vangla uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ei ole võimalik kontrollida, ei ole teada, millist metoodikat kasutati. Riigikohus on öelnud, et seda protsenti arvestada ei tohi. Vabastamisel on süüdimõistetu aeg sisustatud ja tihe erinevate kohustustega. Majanduslik seis lubab puhkust. Y.G on motiveeritud loobuma alkoholist. Süüdimõistetu elus on palju olulisi isikuid, kelle eest hoolitseda. Vajalik on tööle asuda, et tasuda rahalisi nõudeid ja jätkata kodu renoveerimist. Eriolukorra tõttu saab suhelda perega minimaalselt. Kuigi süüdimõistetu pani teo toime katseajal ei pidanud prokuratuur süüdimõistetu vahistamist vajalikuks koheselt ning ta oli vabaduses pool aastat ilma õiguskorda rikkumata. Keskseks indikaatoriks tema ühiskonnaohtlikkuse hindamisel on, kas ta viibis kriminaalmenetluse vältel vahi all või mitte, kuid süüdimõistetu ei saa aru, miks on maakohus selle tähelepanuta jätnud. 2 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11. Ringkonnakohus leiab, et süüdimõistetu määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale. Süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmine oli põhjendatud ning esitatud määruskaebus jääb edutuks, kuna ei lükka ümber maakohtu järeldusi.
12. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21) Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asjas kaalutlusviga teinud ning süüdimõistetu vabastamata jätmine on põhjendatud. Maakohus on süüdimõistetule siiski vastu tulnud ning võimaldanud talle ühe täiendava ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamise, märkides, et materjalid ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks tuleb uuesti esitada poole aasta jooksul määruse jõustumisest. Maakohus on käsitlenud süüdimõistetul laste ja perekonna olemasolu ning on põhjendatult asunud seisukohale, et see ei ole asjaolu, mis maandaks uute kuritegude toimepanemise riski. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. Arvestades, et süüdimõistetul oli ka varasemalt perekond ning alaealised lapsed, kellega vangla iseloomustusest nähtuvalt on suhted säilinud, tuleb asuda seisukohale, et tegemist ei ole asjaoluga, mis motiveeriks süüdimõistetut õiguskuulekalt käituma. Samale seisukohale tuleb kahjuks asuda ka süüdimõistetul olemasoleva elukoha ja garanteeritud töökoha osas. Isik vabaneb samasse elukohta, kus ta elas ka enne vangistust, samuti nähtub vangla iseloomustusest, et Y.G on ka varem enne vangistust töötanud. Tegemist ei ole süüdimõistetu puhul riskikäitumise maandajatega. Ringkonnakohus mõistab süüdimõistetu muret seoses oma ema ja lasteaedade mitte töötamisega, kuid süüdimõistetul ning tema lähedastel on võimalik pöörduda abi saamiseks kohaliku omavalitsuse poole. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole seotud sellega, et tema vabastamisest oleks väidetavalt paljudele kasu ning täidaks suuremat eesmärki kui kinnihoidmine kambris. 3 Süüdimõistetu määruskaebusest jääb mulje, et süüdimõistetu ei saa päris täpselt aru, miks ta viibib vangistusasutuses ja asjaolust, et pannes toime kuriteo, järgneb sellele karistus. Samuti väljendab süüdimõistetu määruskaebuses, miks ei ole kriminaalhooldus sobilik tema puhul uute kuritegude riski maandamiseks. Süüdimõistetu ei saa aru, et kriminaalhooldus on üks liik karistusest, mida tuleb süüdimõistetul täita nõuetekohaselt nagu vangistust. Asjaolu, et süüdimõistetu sellest aru ei saa, iseloomustab ilmekalt ka süüdimõistetu varasem käitumine, mida iseloomustab korduvalt kriminaalhoolduse ebaõnnestumine. Kriminaalhoolduse põhieesmärk on muuta ühiskond turvalisemaks, rakendades vangistuse alternatiive. Selline eesmärk tugineb eeldusele, et kuriteo sooritanud inimese võib jätta vabadusse, kui lisaks järelevalvele tema üle tehakse ka tööd tema kriminogeense käitumise muutmiseks. Kriminaalhooldustöö koosneb seega kahest poolest: järelevalvest ja taasühiskonnastavatest tegevustest. Seega jätab kohus tähelepanuta süüdimõistetu seisukohad kriminaalhooldaja tööst. Isiku suhtes, kes ei saa aru kriminaalhoolduse vajalikkusest, kes on korduvalt rikkunud kriminaalhoolduse erinevaid nõudeid, ei ole võimalik rääkida ka täiendavate kohustuste mõjust või elektroonilise valve kohaldamise võimalikkusest. Võimalik ei ole määrata elektroonilist valvet ilma kriminaalhoolduseta või ainult täiendavaid kohustusi. Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal märkida, et kriminaalhooldaja ei pea süüdimõistetut „otsima/taga ajama“, vaid see on süüdimõistetu enda huvi, et kriminaalhooldus õnnestuks. Määruskaebusest nähtuvalt süüdimõistetul tõsiselt võetav huvi kriminaalhoolduse edukaks läbimiseks puudub. Ka ei nähtu ringkonnakohtule ei vangla iseloomustusest ega ka süüdimõistetu määruskaebusest, mis on need asjaolud, mis on toonud süüdimõistetus esile arusaama, et just nüüd on tal vajalik ning ta on võimeline oma alkoholiprobleemiga tegelema. Süüdimõistetu on ka varasemalt läbinud eluviisitreeningu, kui see ei ole pannud teda oma käitumist muutma. Kõik kuriteod on ta vangla iseloomustuse kohaselt toime pannud alkoholijoobes. Samuti on heitlikud süüdimõistetu seisukohad, et kord on tal hädasti vaja tööle minna, et tasuda võlgnevusi ja jätkata ehitustöödega, samas leiab, et tal on piisavalt raha, et puhata. Maakohtule ei ole võimalik ette heita vangla poolt välja toodud uute kuritegude toimepanemise riskiprotsentide arvestamist, sest kooskõlas Riigikohtu praktikaga ei ole maakohus neid arvestanud. Uue kuriteo toimepanemise märkimisväärse riski on tuvastanud maakohus süüdimõistetu suhtes KarS § 76 lg 4 asjaolusid arvestades. Täiesti arusaamatuks jääb kohtule süüdimõistetu selgitus selle kohta, et kuigi ta pani teo toime katseajal ei pidanud prokuratuur süüdimõistetu vahistamist vajalikuks koheselt ning ta oli vabaduses pool aastat ilma õiguskorda rikkumata. Tegemist ei ole indikaatoriga tema ühiskonnaohtlikkuse hindamisel. Vahistamiseks on eraldi kord, mis käesolevalt arutamisele ei kuulu.
14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
15. märtsi 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 4 Mati Kartau