KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. aprill 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-697 Kohtukoosseis eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katšk

§ 372

lg 2 p 3 järgi ja A.J.K süüdistuses

§ 372lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.

augustil 2021 üldmenetluses tehtud otsus Apellant kaitsja Prokurör Õnne Neare-Vaarmann A.E Süüdistatavad isikukood: XXX; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; XXX; emakeel: vene keel; töökoht: A.J.K, juhatuse liige; kriminaalkorras karistamata; A.J.K (varem OÜ Autopant; registrinumber XXX) Kaitsja Margus Mugu RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioon osaliselt. 2. Tühistada Harju Maakohtu 11. augusti 2021 otsus A.J.K konfiskeerimise asendamiseks 605 354,07 euro välja mõistmise osas. Mõista

§ 84alusel A.J.K konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot.

1. Tühistada Harju Maakohtu otsus kinnistutele asukohaga XXX (registriosaga nr XXXXXXXX, YYYYYYYYYY ja CCCCCCCC) seatud kohtulike hüpoteekide 1 muutmata jätmise ja kinnistule asukohaga TTT, Tallinn (registriosa nr TTTTTTTT) seatud kohtuliku hüpoteegi summa muutmise osas. Kustutada otsuse jõustumisel konfiskeerimise asendamise tagamiseks OÜ-le Autopant (XXX) kuuluvatele kinnistutele Eesti Vabariigi kasuks seatud järgmised kohtulikud hüpoteegid: • summas 176 000 eurot kinnistule asukohaga XXX, Tallinn (registriosa nr XXXXXXXXX); • summas 150 000 eurot kinnistule asukohaga YYY, Tallinn (registriosa nr YYYYYYYYYY); • summas 159 000 eurot kinnistule asukohaga CCC, Tallinn (registriosa nr CCCCCCCC); • summas 128 000 eurot kinnistule asukohaga TTT, Tallinn (registriosa nr TTTTTTTT).
2. Tühistada Harju Maakohtu otsus Harju Maakohtu 27.02.2019 määrusega nr 1-191256 arestitud OÜ Autopant (XXX) sõiduki Toyota Avensis, (reg. nr XXX, väljalaskeaasta 2018, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXX) aresti alt vabastamise osas. Jätta sõiduauto Toyota Avensis arestituks.
3. Muus osas jätta Harju Maakohtu
4. augusti 2021 otsus muutmata.
5. Mõista riigilt A.J.K kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks välja 3262,48 eurot. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatavad saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. A.E-le on

§ 372

lg 2 p 3 alusel esitatud süüdistus selles, et OÜ Autopant juhatuse liikmena tegutses ta tahtlikult tegevusloata finantsteenusega seotud tegevusalal, kus tegevusluba oli nõutav. A.J.K (endine OÜ Autopant) on omakorda esitatud

§ 372

lg 4 alusel süüdistus selles, et A.J.K pani juhatuse liikme, A.E , tegevuse kaudu toime tegevusloata tegutsemise finantsteenusega seotud tegevusalal, kus tegevusluba oli nõutav. Süüdistuse kohaselt tegeles OÜ Autopant tarbijatele krediidi andmisega, reklaamides seda veebilehe www.autopant.ee vahendusel. Alates 21.03.2016 peab ettevõtjal vastavalt KAVS § 5 lg-le 1 ning § 10 lg-le 1 olema tarbijale krediidi andmiseks tegevusluba. OÜ Autopant taotles Finantsinspektsioonilt korduvalt tegevusluba, kuid ei saanud seda. KAVS § 105 lg 5 kohaselt ei olnud krediidiandjal või -vahendajal lubatud alates 21.03.2016 kuni tegevusloa saamiseni sõlmida või vahendada uusi krediidilepinguid. Sellest hoolimata sõlmis osaühing ajavahemikul 21.03.2016 kuni 08.03.2019 vähemalt 900 tarbijakrediidilepingut. 2 Sõlmitud lepingutega võttis OÜ Autopant kohustuse väljastada kokku 2 685 398,00 eurot eest laene. Lepingute keskmine intress oli 4,10% kuus ning lepingute tulemusel tekkis OÜ-l Autopant klientide vastu ebaseaduslikult nõudeõigus summas 3 914 331,67 eurot. Sõlmitud lepingute alusel oli ettevõtte intressitulu 1 228 933,67 eurot. Süüdistuse kohaselt nähtub OÜ Autopant pangakonto väljavõttest, et OÜ Autopant maksis füüsiliste isikutega 21.03.2016 kuni 26.09.2018 sõlmitud lepingute alusel kokku 2 068 897,60 eurot. Samal ajavahemikul sai OÜ Autopant füüsilistelt isikutelt kontole tagasi 1 430 524,30 eurot. A.E tegevuse kaudu pani omakorda

§ 372

lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk tegevusloata tegutsemise finantsteenusega seotud tegevusalal, kus tegevusluba on nõutav, tahtlikult toime OÜ Autopant. Juhatuse liikmena tegutses A.E OÜ Autopant huvides, tagades OÜ-le Autopant igapäevase majandustegevuse ning seeläbi tulu saamise. 2. Harju Maakohus tegi 11. augustil 2021 otsuse, millega tunnistas A.E

§ 372

lg 2 p 3 järgi ja A.J.K

§ 372lg 4 järgi süüdi.

Kohus mõistis A.E-le karistuseks rahalise karistuse 250 päevamäära. Päevamäära suuruseks määras kohus miinimumpäevamäära 10 eurot. A.J.K mõistis kohus karistuseks rahalise karistuse 300 000 eurot.

§ 831

lg 1, 12 ja § 84 alusel mõistis kohus A.J.K konfiskeerimise asendamiseks välja 605 354,07 eurot. Senikauaks, kuni 605 354,07 eurot pole täielikult tasutud, jättis kohus muutmata Harju Maakohtu 27.02.2019 määruse nr 1-19-1256 alusel esimesele vabale järjekohale seatud kohtulikud hüpoteegid: • summas 176 000 eurot Eesti Vabariigi kasuks OÜ Autopant kuuluvale kinnistule (registriosa nr XXX) asukohaga XXX, Tallinn; • summas 150 000 eurot Eesti Vabariigi kasuks OÜ Autopant kuuluvale kinnistule (registriosa nr YYYYYYYYYY) asukohaga YYY, Tallinn; • summas 159 000 eurot Eesti Vabariigi kasuks OÜ Autopant kuuluvale kinnistule (registriosa nr CCCCCCCC) asukohaga CCC, Tallinn Kohus vähendas OÜ-le Autopant kuuluvale kinnistule (registriosa nr TTTTTTTT) asukohaga TTT, Tallinn Harju Maakohtu 27.02.2019 määruse nr 1-19-1256 alusel esimesele vabale järjekohale Eesti Vabariigi kasuks seatud 128 000 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi summat 7645 euro võrra ning jättis ülejäänud osas kohtuliku hüpoteegi muutmata kuni 605 354,07 euro täieliku tasumiseni. Kohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb kustutada Harju Maakohtu 27.02.2019 määruse nr 1-19-1256 alusel Eesti Vabariigi kasuks esimesele vabale järjekohale seatud 135 000 euro suurune kohtulik hüpoteek UUU, Tallinn kinnistule. Veel määras kohus, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb vabastada aresti alt Harju Maakohtu 27.02.2019 määrusega nr 1-19-1256 arestitud OÜ Autopant sõidukid 3 registreerimismärgiga NNNN, VIN-kood • TOYOTA AVENSIS, XXXXXXXXXXXXXXXX; registreerimismärgiga XXX, VIN-kood • Bentley Flying Spur VVVVVVVVVVVVVVV. registreerimismärgiga VVVVV, VIN-kood • BMW 730D NNNNNNNNNNNNNN; xDrive, W12, Maakohus leidis otsuses, et puudub vaidlus selles, et A.E oli süüdistuses märgitud ajavahemikul Eestis asutatud A.J.K (endine OÜ Autopant) juhatuse ainuliige; - OÜ Autopant sõlmis füüsiliste isikutega süüdistuses loetletud 900 lepingut; OÜ Autopant tegutses oma majandustegevuse raames krediidiandjana: kõik kõnealused lepingud olid sõlmitud klientidele krediidi andmiseks (seda rõhutas OÜ Autopant ise sõlmitud lepingute preambulis); OÜ Autopant esitas 25.06.2015, 20.01.2017, 09.03.2017 ja 09.05.2017 Finantsinspektsioonile KAVS § 10 alusel taotlusi ja selgitusi tegevusloa saamiseks; OÜ-l Autopant puudus süüdistuses märgitud ajavahemikul, 21.03.2016 – 08.03.2019 tegevusluba krediidivaldkonnas tegutsemiseks. Lepingutes ning nende lisaks olevas dokumentatsioonis ei ole otsesõnu märgitud, kas laenu võetakse majandus või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Samuti ei ole teada, et OÜ Autopant oleks vastavat asjaolu klientidelt lepingute sõlmimisel küsinud. Kui lepingu teiseks pooleks on füüsiline isik ning ettevõtja ei selgita välja, kas see isik teeb tehingut majandus- või kutsetegevuse raames või mitte, tuleb üldjuhul eeldada, et tegemist on tarbijaga tehtava tehinguga (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-16 p 17). Tunnistajate F (endine F), O, D, G ja Z ütlustest nähtuvalt võtsid nad OÜ-lt Autopant laenu väljaspool oma majanduse- või kutsetegevust. Kuigi tegemist on üksnes viie kliendiga, viitab see siiski asjaolule, et OÜ Autopant tegeles tarbijatele krediidi andmisega. Maakohus leidis, et klientidega sõlmitud lepingute tingimustest nähtub, et ka OÜ Autopant ise pidas kliente tarbijateks. Lepingutes viidatakse korduvalt õigusnormidele, mis reguleerivad tarbijalepinguid. Maakohus leidis, et süüdistuse esemeks olevate tehingute puhul ei olnud tegemist pandiõiguslike suhetega VÕS § 403 lg 3 p 4 mõttes. Poolte kokkulepped olid oma olemuselt tagatisomandamisele suunatud ning tehingute järelmite hindamisel tuleb just sellest lähtuda. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et süüdistuses loetletud tehingute näol oli tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Tegemist ei ole pandilepingutega, millele tarbijakrediidilepingu ja KAVS-i sätted ei kohaldu. Maakohus leidis, et OÜ-le Autopant juriidilist teenust osutanud N ütlustest ning Finantsinspektsiooniga toimunud kirjavahetusest nähtuvalt oli A.E kindlasti teadlik KAVS regulatsiooni kehtestamisest ning asjaolust, et see võib avaldada otsest mõju ka 4 OÜ Autopant tegevusele tingides vajaduse taotleda oma senise majandustegevuse jätkamiseks tegevusluba. Sealjuures osales ta aktiivselt protsessis, mis seisnes KAVSi nõuetega tutvumises Finantsinspektsioonis ning tegevusloa taotluste koostamises. Kuigi ta teadis, et OÜ-l Autopant ei ole nõutavat tegevusluba, jätkas ta tegevusluba nõudva teenuse osutamist. Seega oli tegemist tahtliku tegevusega. A.J.K kohta märkis kohus, et ettevõtet juhtinud isik ja omanik oli teadlik, et äriühing annab tarbijatele krediiti omamata selleks vajalikku tegevusluba. Kõnealuse tegevuse tulemusel saadud rahalised vahendid moodustasid enamuse ettevõtte käibest ja kasumist. Seega toimus kogu ebaseaduslik majandustegevus ettevõtte huvides, st ettevõtte käibe hoidmiseks ja kasvatamiseks ning kasumi teenimiseks. Äriühing tegeles juhatuse ainuliikme ja omaniku A.E kaudu ebaseadusliku majandustegevusega. Eelnevat kokku võttes on kohtu hinnangul tuvastatud A.E tegevuses

§ 372

lg 2 p 3 ja A.J.K tegevuses

§ 372lg 4 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemine.

Kohus leidis, et A.E ei olnud vältimatus keelueksimuses. Isegi juhul, kui talle anti algul ebapädevat juriidilist nõu väites, et OÜ Autopant tegevus vastab VÕS § 403 lg 3 p 4 erandile, siis hiljemalt pärast Finantsinspektsiooni 02.01.2017 järelepäringut, pidanuks ta mõistma, et temale osutatud õigusnõu ei pruugi olla pädev. Kuivõrd A.E juhtimisel jätkas OÜ Autopant ka edaspidi samadel tingimustel teenuse osutamist ilma tegevusloata, siis tuleb sellest järeldada, et ta oli teadlik oma tegevuse keelatuses, kuid ei hoolinud sellest ning jätkas teadlikult ebaseaduslikku majandustegevust. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.E ja A.J.K kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning A.E ja A.J.K õigeks mõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja süüdistatavate menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et kõigi lepingute lugemisega tarbijatega sõlmitud lepinguteks on maakohus rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Füüsiline isik võib, kuid ei pruugi olla tarbija. Prokurör oleks pidanud tõendama, et tegemist oli tarbijatega sõlmitud krediidilepingutega. Kaitsja leiab, et maakohus on teinud Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-118-17 vale järelduse. Tsiviilõiguses ja karistusõiguses kehtivad erinevad eeldused, samuti kehtivad tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalkohtumenetluses erinevad tõendamisnõuded. Ühtegi tõendit selle kohta, nagu oleks süüdistatavad sõlminud mõne konkreetse krediidilepingu (900-st) tarbijatega, süüdistusaktis nimetatud ei ole. Kohtus kuulati üle tunnistajad, keda kohtueelses menetluses üle ei kuulatud. Neist Z (lep nr 7219), F

§ 17

lg-st 1, mille esimene lause ütleb, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Maakohus on tuvastanud, et Autopant ei küsinud klientidelt lepingu sõlmimisel, kas nad võtavad laenu majandus- või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et Autopandi lepingud ei vasta VÕS §-s 403 lg 3 p 4 sätestatud erandi tingimustele, mille puhul ei ole vajalik tegevusluba. Tagatisomandamine on sarnaselt pandile kohustuse täitmise tagamise vahend. Krediidiandja tegevusloa nõude eesmärk on eelkõige krediidisaaja huvide kaitse. Samas ei ole tegevusluba nõutav, kui krediiti antakse saajale soodsal tingimusel. Seega on seaduse mõte, et tegevusluba pole vaja, kui krediiti antud raha tagasisaamise risk on krediidiandja kahjuks (ja krediidisaaja kasuks) piiratud tagatise realiseerimisväärtusega. Nii pandi kui tagatisomandamise korral on krediidisaaja vastutus tagatise väärtusega piiratud ning tarbija õiguste kaitse seisukohast erinevusi ei ole. Kaitsja arvates ei saa kriminaalvastutuse aluseks olla asjaolu, kui täpselt krediidisaaja tunneb asja- ja võlaõigust, teeb vahet pandil (selle rangelt asjaõiguslikus tähenduses) ja muudel tagatise viisidel. Kohus on alusetult lugenud kuriteoga saadud tulu suuruseks 605 354,07 eurot. Kohtu seisukoht ei ole seaduslik ega põhjendatud. Kohtu järeldus on tõendamata ja ekslik ega ole rajatud asjaoludele, mille kohta oleks pooltel olnud võimalik arvamust avaldada. Kohus on alusetult asunud seisukohale, et tulust ei saa maha arvestada autode ümberregistreerimisel tasutud riigilõivu. Täielikult põhjendamata, tõendamata ja ekslik on kohtu seisukoht, et lisaks tegelikele laekumistele (ülal p 7.2) summas 329322,72, € olid süüdistatavatel krediidisaajate suhtes mingid nõudeõigused. Kaitsja märgib, et autode näol on tegemist ebakindla tagatisega, mille väärtus võib hetkega muutuda olematuks liiklusõnnetuse tagajärjel, samuti ei saa välistada ohtu, et krediidiandjal ei ole võimalik asjale saada otsest valdust, mis on hädavajalik realiseerimisõiguse maksmapanekuks (vargus, ärandamine, krediidisaaja kõrvalehoidumine jms). 6 Isegi kui oletada, et süüdistatavatel oleksid olnud mingid tagatiseks olnud auto väärtust ületavad nõudeõigused krediidisaajate vastu, ei ole eluliselt usutav, et nõudeõiguste maksmapanek oleks läinud nii sujuvalt, et sellega poleks kaasnenud lisakulusid. Seda, et kuriteoga saadud tulu võiks koosneda ka nõudeõigustest, ei ole süüdistuses väidetud, seda kinnitavaid tõendeid nimetatud ega nõudeõiguse suurust tõendavat arvestust esitatud. Nõudeõigusi ei arutatud ka kohtuistungil. Asjaolu, et kohus on konfiskeerimisele kuuluva vara hulka arvanud ka nõudeõigused, oli süüdistatavatele üllatuslik, nad ei saanud selle kohta oma arvamust avaldada. Sellega rikuti võistleva kohtumenetluse põhimõtet ning kaitseõigust. Kaitsja heidab maakohtule ette veel seda, et kohus ei pööranud tähelepanu kaitsja seisukohale, et tarbijale laenu andmine kui kuriteokoosseisu objektiivse külje element on tõendamata. Oluliste tuvastamata asjaolude puhul on kohus tõlgendanud kahtlused süüdistatava kahjuks. Nõudeõiguse puudumist tõendavad tõendid on jäetud uurimata. 4. Prokurör esitas apellatsioonile kirjaliku vastuse, milles leiab, et maakohtu otsus on A.E

§ 372

lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistamise ja A.J.K § 372 lg 4 järgi süüdi tunnistamise ning nende karistamise osas põhjendatud ja seaduslik. Prokurör palub jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata ning vajadusel täpsustada esimese astme kohtu otsust süüteoga saadud vara konfiskeerimise osas. Vastuseks kaitsja seisukohale, mille kohaselt pole tõendatud, et laenusaajad olid tarbijad, märgib prokurör, et karistusõiguses rakendatakse tsiviilkohtupraktikas omaks võetud põhimõtteid laialdaselt.

§ 372on blanketne kuriteokoosseis.

Selge on see, et kriminaalkohus rakendab otsuse tegemisel viidatud õigusaktide sisustamiseks ka vastava valdkonna kohtupraktikat. Seega on kohtuotsuses olev viide tsiviilkohtu praktikale igati asjakohane. Prokurör juhib tähelepanu asjaolule, et väited selle kohta, et OÜ Autopant andis füüsilistele isikutele laenu seoses nende majandus- või kutsetegevusega tekkisid alles kohtumenetluses. Esmakordselt viitas kaitsja sellele juriidilisele nüansile kaitseaktis, p.3.

1. Selle asjaolu tõendamiseks süüdistatavad ega kaitsja kohtule ühtegi tõendit ei esitanud, samuti ei kasutanud süüdistatavad ega kaitsja võimalust näiteks tunnistajate J ja W käest nende asjaolude kohta küsida, et kohtule näidata, kui tegemist ei olnud tarbijakrediidilepingutega. Prokurör möönab, et kohtualune ei pea tõendama oma süü puudumist, märgib aga, et juhul, kui kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Ekslik on kaitsja poolt apellatsiooni punktis 4.
2. esitatud väide selle kohta, et võistlevas kohtumenetluses tuleb prokuratuuril tõendada teo toimepanemine ja selle ebaseaduslikkus ning tulenevalt KrMS § 211 lg 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud. Eksitavad on ka kaitsja apellatsiooni punktis 4.
3. toodud väited, et tunnistaja G ütlused lepingute nr 7343 ja 8379 kohta tõendavad, et osaliselt ei olnud tegemist tarbijakrediidiga. Nimelt andis tunnistaja G ütlusi selle kohta (3.05.2021 kohtuistungi protokoll), et ta võttis sõidukite tagatisel süüdistatavalt ettevõttelt laenu mitmel korral. Laenu võttis ta sõidukite Volkswagen Transporter (reg.nr XXX XXX) ja Mercedes Benz (reg.nr DDDDDD) tagatisel. 7 G-ga seotud lepingutest on süüdistus esitatud lepingute nr 7343 ja 8379 osas. Süüdistusest ja kriminaalasja materjalidest nähtub, et viidatud lepingutega on G saanud laenu Mercedes Benz (reg.nr DDDDDD) tagatisel. Ütluste andmise käigus mainib tunnistaja küll ka seda, et vajas sõidukeid (vähemalt ühte), et saaks üldse ringi liikuda ja ka tööd teha (teenida raha, et laenu tagasi maksta), kuid prokuröri küsimusele, kas laen oli võetud isiklikes või ärilistes huvides vastas tunnistaja, et ärilised need kindlasti ei olnud. Prokurör peab põhjendamatuks kaitsja seisukohta, et süüdistatavad olid koosseisueksimuses. Prokurör märgib, et kohus on otsuses tahtluse seisukohalt olulisi asjaolusid põhjalikult käsitlenud ning kokkuvõttes leidnud, et süüdistatavad on paberil püüdnud jätta muljet, et tegutsetakse VÕS-i erandi alusel, kuid nende faktilisele tegevusele viidatud erand ei kohaldu. Oma 02.01.2017 kirjas selgitas Finantsinspektsioon OÜ-le Autopant põhjalikult, millisel juhul rakendub VÕS § 403 lg 3 p 4 toodud erand, ja ei ole kahtlust, et juba 2015 toimunud nõustamiste käigus hindasid süüdistatavad oma kliente ja mõistsid, kes on tarbija (KAVS § 5 lg 1 ja VÕS § 1 lg 5 mõttes), kellele laenu ehk krediidi andmiseks peab olema Finantsinspektsiooni tegevusluba. Seega on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et süüdistatavad olid teadlikud sellest, et nende tegevus vastab kuriteo tunnustele. Kriminaalvastutuse osas oli neid ka korduvalt hoiatatud ning nende tegevuses eksimus puudub. Süüdistatavatele oli teada, et tarbijakrediidi andjad on Finantsinspektsiooni teravdatud tähelepanu all. Seega apellatsioonikaebuse p. 4.
4. toodud kaitsja selgitus, et kriminaalasjas kogutud laenulepingute näol on tegemist ühtsete tüüplepingutega, mille tekst võimaldas anda krediiti nii tarbijale kui tarbijaks mitteolevale isikule, kinnitab pigem asjaolu, et OÜ Autopant jätkas tarbijakrediidi väljastamist ning seda ka juhtudel, kui ei kohaldunud VÕS § 403 lg 3 p 4 sätestatud erand. Seoses konfiskeerimise asendamisega märgib prokurör, et maakohus oli kriminaaltulu summa arvestamise osas prokuröriga erineval arvamusel ja esitas omapoolse arvutuskäigu. Prokurör leiab, et praeguses kriminaalasjas ongi võimalik kriminaaltulu mitmel erineval meetodil arvestada. Prokurör kinnitab, et ei soovi maakohtu arvutuskäigule ega apellatsiooni väidetele vastu vaielda, küll aga täpsustada omalt poolt maakohtus pakutud kriminaaltulu arvestamise meetodit. Kuigi kokkuvõttes peab prokurör maakohtu otsust õiguspäraseks ja põhjendatuks, leiab prokurör, et tunnistajate ülekuulamise küsimuses on maakohus oluliselt rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Nimelt plaanis prokurör KrMS § 154 lg 2 p 4 ja § 226 korras kuulata kohtus üle rea tunnistajaid (süüdistusakti lisa, tunnistajad nr 10-25, so 14 isikut), kelle puhul oli tegemist OÜ Autopant klientidega ning kellega sõlmitud lepingute osas oli kriminaalasjas süüdistus esitatud. Prokuratuur soovis nende tunnistajate ütlustega tõendada krediidilepingute sõlmimise asjaolusid, mh ka asjaolu, kas isik võttis laenu isiklikuks otstarbeks või seoses ettevõtlusega. Kohus võttis eelistungil seisukoha, et nimetatud isikuid ei saa kohtumenetluses üle kuulata ning lubas välja kutsuda vaid need tunnistajad, kes olid kohtueelses menetluses üle kuulatud. Hiljem, kohtumenetluse käigus (21.04.2021 istungi protokoll, päeva lõpus) kordas prokurör oma taotlust kõigi süüdistusaktis märgitud tunnistajate üle kuulamiseks, kuid kohus jäi oma eelistungil väljendatud seisukoha juurde. 8
5. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohtade ja taotluste, prokurör aga kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Apellatsiooni argumendid ei anna alust A.E ja A.J.K õigeks mõistmiseks, küll aga maakohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks konfiskeerimise asendamist puudutavas osas.
7. Keskne vaidlusküsimus on, kas Autopant vajas süüdistuses toodud laenude andmiseks tegevusluba. Vastavalt KAVS § 2 lg-le 1 kohaldatakse seda seadust Eestis asutatud ja tegutsevale krediidiandjale, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames annab Eestis tarbijale krediiti. KAVS § 10 lg 1 kohaselt peab krediidiandjana tegutsemiseks olema tegevusluba. Samas näeb KAVS § 2 lg 11 p 1 ette, et selles seaduses krediidi andmise kohta sätestatut ei kohaldata VÕS § 403 lg-s 3 nimetatud lepingutele (st nende lepingute sõlmimiseks ei ole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba vaja). 7.1 Apellatsiooni kohaselt ei vajanudki Autopant füüsilisest isikust klientidele laenu andmiseks tegevusluba, sest süüdistuses loetletud lepingud vastasid VÕS § 304 lg 3 p-le
8. Viidatud säte räägib krediidilepingutest, mille puhul piirdub tarbija vastutus tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse eest üksnes krediidiandja valduses oleva panditud asja väärtusega. Maakohus leidis, et VÕS § 403 lg 3 p 4 ei ole kohaldatav, sest Autopandi väljastatud laenud ei olnud tagatud pandiga, vaid tagatiskokkuleppega, mille kohaselt oli tagatiseks laenuandja poolt tagatisomandamise teel omandatud auto. Maakohtu seisukohale, et Autopandi väljastatud laenud olid tagatud tagatiskokkuleppega, mille kohaselt oli tagatiseks laenuandja poolt tagatisomandamise teel omandatud auto, kaitsja apellatsioonis vastu ei vaidle. Kaitsja leiab aga, et tagatisomandamise mõju on samasugune nagu pandi puhul, mistõttu tuleb ka seda lugeda VÕS § 403 lg 3 p 4 alla kuuluvaks. Ringkonnakohus kaitsja seisukohta ei jaga. Kaitsja seisukoht oleks põhjendatud juhul, kui VÕS § 403 lg 3 p 4 näeks ette, et krediidilepingute regulatsioon ei laieneks lepingutele, mille puhul tarbija vastutus lepingust tuleneva kohustuse eest piirdub üksnes tagatise väärtusega. VÕS § 403 lg 3 p 4 seab aga täiendavad tingimused, rääkides tarbija vastutuse piiramisest „krediidiandja valduses oleva panditud asja“ väärtusega. Sellega viitab VÕS § 403 lg 3 p 4 selgelt käsipandi regulatsioonile. Esiteks nimetab VÕS § 403 lg 3 p 4 tagatisena just panditud asja. Teiseks ütleb VÕS § 403 lg 3 p 4, et panditud asi peab olema krediidiandja valduses; AÕS § 281 lg 1 kohaselt eeldab just käsipandi seadmine asja andmist pandipidaja valdusse (või kolmandale isikule). Seda, et VÕS § 403 lg 3 p-s 4 on mõeldud just käsipanti, kinnitab ka selle sätte selgitus eelnõu seletuskirjas. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 9 761 SE seletuskirjas on märgitud: „Tarbijakrediidi regulatsioon ei laiene sellistele krediidi- ega laenulepingutele, mille puhul piirdub tarbija vastutus käsipandi tagatisega.“ Niisiis ei ole VÕS § 403 lg 3 p 4 tingimused seotud vaid sellega, et krediidivõtja vastutus oleks piiratud antud pandi väärtusega, vaid ka sellega, kuidas tagatis on antud. VÕS § 403 lg 3 p-s 4 tingimusest, et asi on panditud, kusjuures panditud asi on krediidiandja valduses, järeldub ühtlasi, seadusandja on pidanud oluliseks, et krediidivõtja oleks jäänud tagatiseks oleva asja omanikuks. Ses osas ei vasta Autopandi lepingud ilmselgelt võlaõigusseaduses sätestatud tingimusele – tagatiseks oleva auto omandiõigus läks lepingu alusel üle Autopandile. Kuivõrd omandi üleminek ja valduse üleminek toovad kaasa erinevad õiguslikud tagajärjed, ei ole alust ka seisukohaks, et Autopandi sõlmitud lepinguid tuleks igal juhul kohelda õiguslikult sama moodi nagu käsipandiga tagatud krediidilepinguid. Järelikult ei välista VÕS § 403 lg 3 p 4 tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamist süüdistuses nimetatud lepingutele. 7.2 Kaitsja teine argument on, et tõendatud pole, et kõik laenu võtnud füüsilised isikud olid tarbijad. Ringkonnakohus nõustub kaitsja seisukohaga, et kuna A.E-le ja A.J.K-le heideti süüdistuses ette umbes 900 tarbijakrediidilepingu sõlmimist ilma tegevusluba omamata, tuleb nende süüdi tunnistamiseks tõendada, et süüdistuses loetletud lepingud olid tarbijakrediidilepingud. Ainuüksi lepingu põhjal seda järeldust teha ei saa. See, et laenusaajad olid füüsilised isikud, ei tähenda vältimatult, et tegemist oli tarbijatega. VÕS § 1 lg-s 5 olevast tarbija definitsioonist lähtuvalt möönab seadus isegi, et füüsiline isik ei pruugi alati olla teinud tehingut tarbijana – see sõltub sellest, kas tehing on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Nagu maakohtu otsuses märgitud, ei kajasta lepingud ega nende juurde kuuluvad dokumendid, mis põhjusel laenu võeti; samuti ei ole teada, et OÜ Autopant oleks seda klientidelt lepingute sõlmimisel küsinud. Maakohus on osutanud sellele, et lepingutes viidatakse korduvalt tarbijalepinguid reguleerivatele õigusnormidele. Kuna OÜ Autopant ei teinud – nagu on sedastanud maakohuski – midagi selgitamaks välja, kas klient on tarbija, ei näita lepingutingimused siiski, et tegemist oli tarbijaga sõlmitud lepingutega, vaid kõigest seda, et OÜ Autopant oli valmis sõlmima lepinguid tarbijatega VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Maakohus leidis otsuses, et viie kliendi (F (endine F), O, D, G ja Z) puhul on see, et nad võtsid laenu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, tõendatud nende endi ütlustega. Kaitsja on toonud apellatsioonis välja, et tegemist on tunnistajatega, keda kohtueelses menetluses üle ei kuulatud. Samas ei ole kaitsja esitanud sellega seoses ühtki taotlust ega ühtki põhjendust, miks ta seda fakti oluliseks peab. Ringkonnakohus nendib, et kriminaalmenetluse seadustik ei keela kuulata kohtus tunnistajana üle isikut, keda kohtueelses menetluses üle kuulatud ei ole. Veel on kaitsja vaielnud apellatsioonis maakohtu järeldusele vastu G lepingu osas. Apellatsiooni kohaselt oli G ütlustest tulenevalt laen võetud osaliselt ettevõtluse alustamiseks ja sellega seotud tööriistade ostuks. Kohtukolleegium tõdeb, et Harju Maakohtu
9. mai 2021 istungi protokolli kohaselt on G ütlused vastuolulised. Küsimusele „Mille jaoks teil raha vaja oli? Olid need ärilised või isiklikud huvid?“ vastas ta: „Ei, ärilised need kindlasti ei olnud, sest 10 mingit äritegevust ma ei saanud alustada, aga n.ö alustamisjärgus oleva ürituse jaoks, tööriistad ja töövahendid. Samas ka tahtsin, et saaks kodu elamine valmis, ei olnud muid variante.“ Küsimusele, kas laenu võtmisel jäi auto talle kätte, vastates ütles ta muu hulgas: “... ja n.ö ehituseks, kodu ehituseks, kõigeks materjali vedamiseks, jah jäi mulle õnneks kätte.“ Hiljem kordas G veel kord, et Volkswagen, millega ta veab materjale, jäi talle kätte. Niisiis kinnitas G esmalt, et ei võtnud laenu ärilisel eesmärgil, seejärel aga mainis, et laenu oli vaja alustamisjärgus oleva ürituse jaoks. Täpsemalt võttis ta laenu tööriistade ja töövahendite jaoks. Neid vajas ta ka kodu ehitamiseks. Selle kohta, mida ütlustes nimetatud alustamisjärgus olev üritus endast kujutas, ristküsitlusel ei täpsustatud. Ringkonnakohus tõdeb, et sellest võib saada aru nii, et laen oli vähemalt osaliselt mõeldud tulevikus plaanis olnud ettevõtluseks vajalike seadmete hankimiseks. Kuna KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega tuleb kaitsjaga nõustuda, et G võttis vähemalt osalt laenu oma majandustegevuse jaoks. Seega kinnitavas G ütlused võimalust, et Autopandiga lepingu sõlminud füüsiline isik võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Prokurör leidis apellatsioonis esitatud kirjalikus vastuses, et G ütlused Volkswageni tagatisel võetud laenu kohta ei ole asjassepuutuvad, kuna mõlemad süüdistuses nimetatud lepingud on seotud Mercedes-Benziga. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. G ütluste kohaselt võttis ta kaks laenu, ühe ühe auto tagatisel ja teise teise auto tagatisel. G ütluste kohaselt võttis ta esimese laenu
10. aastal. Süüdistuses olevas lepingute loetelus on esimese G laenulepingu (loetelu nr 153) kuupäev
11. oktoober 2016, teise (nr 479)
12. novembril
13. Seega on G just süüdistuses toodud lepingute kohta. Nende lepingute puhul, mille sõlmimise asjaolude kohta krediidivõtjaid ei küsitletud, on maakohus üksnes eeldanud, et tegemist oli tarbijatega sõlmitud lepingutega. Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele nr 3-2-1-118-16, on maakohus väitnud, et kui lepingu teiseks pooleks on füüsiline isik ning ettevõtja ei selgita välja, kas see isik teeb tehingut majandus- või kutsetegevuse raames või mitte, tuleb üldjuhul eeldada, et tegemist on tarbijaga tehtava tehinguga. Sellist, praegusele menetlusele üheselt üle kantavat seisukohta ei ole Riigikohus siiski väljendanud. Viidatud kohtuasjas käsitles Riigikohus otsuse punktis 17 küsimust, kas üürnik oli sõlminud üürilepingu tarbijana. Sellest sõltus küsimus, kas üürileandjal oli õigus nõuda üürnikult lepingus ette nähtud viivist, mis ületas seaduses sätestatud viivisemäära oluliselt, või on põhjust lugeda viivist reguleeriv lepingu tüüptingimus üürnikku ebamõistlikult kahjustavaks. Riigikohus leidis: „Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses.“ Riigikohus ütles niisiis, et üürilepingu puhul võib eeldada, et füüsilisest isikust üürnik on tarbija, ning nõudmaks talt seaduses sätestatud määra oluliselt ületavat viivist, oleks tulnud hagejal tõendada, et üürnik sõlmis lepingu majandus- või kutsetegevuse raames. Kuna Riigikohtu seisukoht käib üürilepingu kohta, on esmane küsimus, kuivõrd on sama eeldus kohaldatav muude lepingute puhul. Riigikohus ei selgita nimetatud eelduse alust ega ütle midagi ka selle kohta, milliste lepingute puhul selline eeldus kohaldatav on. Ilmselt võib aga sellist eeldust kohaldada igasuguse lepingu puhul, mille puhul näitab eluline kogemus, et üks lepingu pool on reeglina tarbija. Selliseks lepinguks võib pidada ka laenulepingut, milles on laenuvõtjaks füüsiline isik. Arvestada tuleb aga, et tegemist on seisukohaga, mis puudutab 11 tõendamist tsiviilkohtumenetluses, kusjuures hagimenetluses peab vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendama reeglina kumbki pool neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsusest saab seega teha järelduse, et kui Autopant esitaks krediidivõtjaga tekkinud tsiviilvaidluses nõude või vastuväite, mis oleks põhjendatud juhul, kui krediidivõtja pole tarbija, peaks Autopant tõendama, et füüsilisest isikust klient pole tarbija. Seda seisukohta ei saa kriminaalmenetlusse otse üle kanda. Prokuröri argument, et karistusõiguses rakendatakse laialdaselt tsiviilkohtupraktikas omaks võetud põhimõtteid, ei ole asjakohane. Küsimus ei ole mõiste sisustamises ega eraõigusliku normi tõlgendamises, vaid selles, kas eraõigusliku normi kohaldamise aluseks olev asjaolu on tuvastatud. Karistusõiguslikult relevantsete asjaolude tuvastamisel tuleb lähtuda kriminaalmenetluse regulatsioonist ning tsiviilkohtumenetluse ja kriminaalmenetluse tõendamisreeglid on erinevad. Süüdistatav ei ole KrMS § 7 lg-st 2 tulenevalt kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Seetõttu ei saa kriminaalmenetluses lähtuda põhimõttest, et kui süüdistatavad pole tõendanud vastupidist, tuleb eeldada OÜ-ga Autopant lepingu sõlminud füüsilised isikud olid tarbijad. Sellest, kas füüsilisest isikust krediidivõtjad olid tarbijad, sõltub see, kas A.E tegu vastab

§ 372

lg 2 p 3 ja OÜ Autopant tegu

§ 372lg 4 tunnustele. Seega on tegemist tõendamiseseme asjaoluga Kr

MS § 62 p 2 tähenduses. KrMS § 7 lg-st 2 tulenevalt lasub tõendamiskohustus riigil, mistõttu oli prokuröri kohustus tõendada, et süüdistuses loetletud lepingud olid sõlmitud tarbijatega. Ringkonnakohus möönab, et u 900 lepingust igaühe puhul selle eraldi kindlaks tegemine, ega füüsilisest isikust klient ei võtnud laenu oma majandus- või kutsetegevusega seoses, oleks koormav ja ajamahukas. Samas tuleb arvestada, et süüküsimuse lahendamisel ei või lähtuda üksnes kahtlusest, vaid süüdimõistva otsuse aluseks olev asjaolu tuleb tõsikindlalt tuvastada. Riigikohus on toonitanud, et kui võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-14, p 12). Neli lepingut moodustavad kogu lepingute hulgast nii väike osa, et nende kohta käiv info pole piisav tegemaks järeldust u 900 lepingu kohta. Ülejäänud lepingute puhul jääb võimalus, et füüsilisest isikust klient oli tarbija, sisuliselt võrdseks võimalusega, et klient võttis laenu seoses oma majandus- või kutsetegevusega. Lähtudes eeldusest, et kõiki süüdistuses nimetatud lepinguid, mille puhul pole tõendatud, et laenusaaja polnud tarbija, tuleb lugeda tarbijaga sõlmitud lepinguteks, rakendas maakohus sisuliselt ümberpööratud tõendamiskoormist, mis mõjutas ka maakohtu järeldusi. Seega on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega KrMS § 390 lg 2 tähenduses. Eelnevast tulenevalt saab lugeda tuvastatuks, et OÜ Autopant andis krediiti tarbijale, ainult nelja lepingu puhul. Samas on ka nende nelja
2. juunist 2016 kuni
3. juulini 2018 pärineva lepingu sõlmimisega täidetud kõik

§ 372lg 2 p 3 ja § 372 lg 4 kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

12 8. Apellatsioonis leiab kaitsja, et isegi kui kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused on täidetud, ei ole täidetud subjektiivne kuriteokoosseis. Kaitsja viitab maakohtu otsuses märgutule, et lepingutes ega nende lisadokumentides ei ole otsesõnu märgitud, kas laenu võetakse majandus- või kutsetegevuse raames või muul põhjusel. Sellele tuginedes leiab kaitsja, et kuritegu pole pandud toime tahtlikult, sest

§ 17

lg 1 kohaselt ei pane isik, kes tegu toime pannes ei tea süüteokoosseisule vastavat asjaolu, tegu toime tahtlikult. See kaitsja järeldus on ekslik.

§ 17

lg 1 ei tähenda seda, et teo toimepanija peab koosseisule vastavat asjaolu kindlalt teadma.

§ 16lg 1 kohaselt on tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Kui kuriteokoosseis ei kehtesta tahtluse vormile täpsemaid nõudeid, on kuriteona karistatav kaudse tahtlusega toime pandud tegu. Kaudne tahtlus tähendab vastavalt

§ 16

lg-le 4, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. See tähendab ühtlasi seda, et

§ 17

lg 1 järgi on tahtlus välistatud siis, kui teo toimepanija ei pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist isegi mitte võimalikuks (seda on mitmele Riigikohtu lahendile viidates selgitatud ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes: vt

1. või
2. v.a. § 17 komm. 5.1). See, et lepingute sõlmimisel ei küsitud, milleks kliendid laenu võtavad, ei tähenda, et A.E poleks pidanud võimalikuks, et füüsilised isikud, kellele ta ettevõte laenu annab, on tarbijad. Lepingute sõnastus näitab selgelt, et Autopant pidas võimalikuks, et füüsilisest isikust kliendid on tarbijad. Laenulepingus pole pelgalt viidatud tarbijad puudutavale regulatsioonile, vaid lepingu preambulis on selgesõnaliselt öeldud, et Autopant annab laene muu hulgas tarbijatele. Samuti ilmneb Tarbijakaitseameti
3. aprillil 2016 OÜ-le Autopant saadetud kirjast nr 6-25/16-004337-001, et OÜ Autopant kodulehel olnud teave oli suunatud tarbijatele (kd II, tl 72–79). Niisiis arvestati laenude pakkumisel võimalusega, et laenusaaja on tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et lepingutes sätestatule tugineda ei saa, sest lepingute sõnastus on paljuski juriidiliselt asjatundmatu. Seda, et Autopant arvestas võimalusega, et füüsilisest isikust laenusaajad võivad olla tarbijad VÕS § 1 lg 5 tähenduses, näitab see, et lepingus oli esitatud konstruktsioon, miks ei kohaldu lepingule sellest hoolimata tarbijakrediidi regulatsioon ega krediidiandjate ja -vahendajate seadus: lepingu preambulis on märgitud, et leping sisaldab pandikokkuleppe sätteid vastavalt VÕS § 403 lg 3 p-le
4. Ka leping ise kannab pealkirja „Laenu- ja pandileping“. Tunnistaja R ütluste kohaselt väitis Autopandi esindaja ka Tarbijakaitseametile, et Autopant ei paku tarbijakrediiti võlaõigusseaduse tähenduses, sest neile kohaldub võlaõigusseaduses käsipandiga tagatud lepingutele kehtestatud erand (14.04.2021 kohtuistungi protokoll). Ka Finantsinspektsiooni kirjale
5. jaanuaril 2017 saadetud vastuses märkis A.E , et OÜ Autopant lähtub VÕS § 403 lg-st
6. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus toonud hästi välja selle, miks ei saanud Autopant esindajad siiralt uskuda, et Autopandi lepingud vastavad VÕS § 403 lg 3 p-le
7. Nii on maakohus osutanud, et kuigi Autopandi esindajate väitel ei vajanudki Autopant tegevusluba, on Autopant aastate jooksul neljal korral tegevusluba taotlenud, paraku edutult. Veel tõi maakohus välja, et Autopandile juriidilist teenust osutanud N ütluste kohaselt avaldas Finantsinspektsioon arvamust, et Autopandi tegevus vastab VÕS §-s 403 sätestatud erandile, Autopandi ja Finantsinspektsiooni kirjavahetusest selgub aga, et kui Autopant küsis Finantsinspektsiooni hinnangut, kas Autopant vajab tegevusluba, siis Finantsinspektsioon sellist kinnitust ei andnud (Finantsinspektsioon keeldus eelhinnangu andmisest enne tegevusloa 13 menetlemist).
8. jaanuaril 2017 saatis Finantsinspektsioon aga Autopandile kirja, milles juhtis tähelepanu, et Autopandi tegevus võib nõuda tegevusluba. Kuigi A.E avaldas vastuses arvamust, et tulenevalt VÕS § 403 lg 3 p-st 4 ei ole tegevusluba vaja, teatas ta ühtlasi, et Autopant kavatseb luba taotleda. 2017 esitaski Autopant kolm korda tegevusloa taotluse, kuid Finantsinspektsioon jättis kõik taotlused puuduste tõttu läbi vaatamata. Sarnaseks maakohtule peab ringkonnakohus kõnekaks tõsiasja, et kuigi A.E möönis tegevusloa vajalikkust, jätkas Autopant laenude väljastamist hoolimata sellest, et tegevusluba ei saadud. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub lepingutest seegi, et lepingu koostajad teadsid käsipandile esitatavaid nõudeid: lepingu punktis 3.1 on öeldud, et laenusaaja kohustub enne laenu saamist andma tema omandis oleva mootorsõiduki laenuandja valdusse. Auto laenuandja omandisse registreerimine, mida tegelikult rakendati põhilisena (ja mida reklaamiti Tarbijakaitseameti kirjast nähtuvalt ka kodulehel), oli märgitud lepingu punktis 3.1.
9. erandina punktis 3.
10. sätestatud tagatise andmise korrast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tüüplepingud olid vaid sõnastatud nii, et jääks mulje, et tegemist on VÕS § 403 lg 3 p 4 tingimustele vastavate pandilepingutega.
11. Tõik, et A.E juhtimisel sõlmis krediidiandja tegevusloata Autopant lepinguid arvestades võimalusega, et laenusaajad on tarbijad, annab põhjust pöörduda tagasi lepingute juurde, mille puhul ei ole tõendatud, et laenuvõtjad olid tarbijad. Tulenevalt Riigikohtu praktikast peab kohus, tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, oma algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena. Nii Finantsinspektsiooniga toimunud suhtlus kui ka kasutatud lepingute sõnastus annavad põhjust järelduseks, et A.E vähemalt pidas võimalikuks, et Autopant vajab tarbijatele laenude andmiseks tegevusluba. Sellest hoolimata jätkas tema juhitav osaühing laenude väljastamist füüsilistele isikutele, kelle puhul möönis võimalust, et tegemist on tarbijatega. Seega oli A.E-l, kes tegutses ühtlasi A.J.K huvides olemas kaudne tahtlus tegeleda valdkonnas, kus tegutsemiseks peab olema tegevusluba, majandustegevusega tegevusluba omamata. Kuriteokoosseisu objektiivset koosseisu ei täitnud A.E ja A.J.K tegevus põhjusel, et tuvastamist pole leidnud, et isikud, kes võinuks olla tarbijad, seda ka tõesti olid. Kirjeldatud situatsioon on võrreldav nt olukorraga, kus isik on valmis müüma alaealistele alkoholi ja müübki ilma nende vanust välja selgitamata süstemaatiliselt alkoholi isikutele, kes näevad välja alaealistena ja keda ta ise peab alaealisteks, kuid kes tegelikult alaealised ei ole. Süstemaatiline alkoholi müük isikutele, keda müüja ise peab alaealisteks, oleks käsitatav

§ 1821lg 1 kõlbmatu katsena.

Ka praegusel juhul on etteheidetav tegu käsitatav kuriteo kõlbmatu katsena, A.E tegu oleks kvalifitseeritav

§ 372lg 2 p 3 ja § 25 lg 2 ja § 26 lg 1 järgi.

Samas neeldub kõlbmatu süüteokatse kvalifikatsioon lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioonis, mille tõttu ei kaasne valdavat osa lepinguid puudutava materiaalõigusliku hinnangu muutmisega vajadust muuta kuritegude lõplikku kvalifikatsiooni. Ka ei kuriteost osa kvalifitseerimine kõlbmatu katsena mõistetud karistuste kergendamist, kuna selleks puuduvad

§ 26lg-s 2 sätestatud alused.

Arvestades seda, et Autopant sõlmis hoolimata tegevusloa puudumisest mitme aasta jooksul suure hulga krediidilepinguid füüsiliste isikutega, kelle puhul 14 pidas võimalikuks, et tegemist on tarbijad, peab ringkonnakohus mõistetud karistusi süüdistatavate süü suurusele vastavaks. 10. Küll on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada konfiskeerimise asendamise otsustuse osas.

§ 831lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara.

Praegusel juhul ongi küsimus selles, kas tulu, mis on saadud nende lepingute alusel, mille puhul pole tuvastatud, kas laenuvõtjad olid tarbijad, on käsitatav tahtliku kuriteo tulemusel saadud varana. Ka kõlbmatu kuriteokatse on tahtlik kuritegu. Ka kõlbmatu kuriteokatse tulemusel on võimalik saada tulu (nt juhul, kui isik müüb enda teada narkootilist ainet, kuid tegelikult paneb toime kõigest narkootilise aine käitlemise katse, kuna talle antud pulber ei sisaldanud üldse narkootilist ainet). Sellisel juhul ei teki ka kõhklust, kas konfiskeerimine on võimalik ja põhjendatud. Praegusel juhul on olukord mõnevõrra teine. Kuidagi ei saa jätta tähelepanuta, et n-ö kõlbmatuks muudab selle kuriteokatse just see, et pole võimalik välistada, et need lepingud oleks Autopant võinud sõlmida ilma tegevusluba omamata. Analoogseks võiks pidada olukorda, kus keegi püüab varastada (võtab salaja ja enda teada ebaseaduslikult endale) asja, mida tegelikult võiski tasuta võtta. Võetud asja konfiskeerimine olukorras, kus selle võtmine oli tegelikult lubatud, tundub kohatu. Sellisel juhul omandaks konfiskeerimine puhtkaristusliku tähenduse, konfiskeerimine ja selle asendamine on aga eelkõige mittekaristuslikud mõjutusvahendid. Eelnevast tulenevalt on kohtukolleegium seisukohal, et tulu, mis on saadud nende lepingute alusel, mille puhul pole tuvastatav, et laenuvõtja oli tarbija, ei ole alust konfiskeerida ega kohaldada ka selle tulu konfiskeerimise asendamist. Seega saab kriminaaltuluks

§ 831

lg 11 tähenduses lugeda vaid nelja lepingu alusel saadud tulu (G lepingute puhul ei ole tuvastatav, millises ulatuses oli laen võetud tarbijana). Maakohtu otsuse kohaselt oli meist neljast lepingust, mille puhul on tuvastatud, et laenusaaja oli tarbija, saadud tulu järgmine: lep.nr nimi lepingu sõlmimise kuupäev laenusumma lepingus kuu intress lepingu tähtaeg laenu kogusumma lepingus intressi saadud kogusumma kriminaallepingus tulu 7219 Z 27.06.2016 4 000,00 4,5 27.06.2018 8 320,00 4 320,00 1980 8143 F 25.04.2017 3 000,00 4,3 25.04.2019 6 096,00 3 096,00 772 8313 O 25.09.2017 4 800,00 4,2 25.12.2017 5 404,80 604,80 0 9246 D 25.07.2018 4 500,00 3,6 25.07.2020 8 388,00 3 888,00 0 Maakohus on tuvastanud, et kuriteoga saadud tulu konfiskeerida võimalik ei ole. Sellest tulenevalt on alust mõista A.J.K konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot. Kuivõrd ringkonnakohtu otsusega konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetav summa on väga palju väiksem maakohtu otsusega välja mõistetud summast, puudub vajadus konfiskeerimise asendamise tagamiseks sellises ulatuses, nagu seda tegi maakohus. Seoses konfiskeerimise asendamise tagamise vajaduse äralangemisega tuleb ringkonnakohtu otsuse jõustumisel tühistada kõik kohtulikud hüpoteegid. Seevastu tuleb muuta maakohtu otsust kõikide arestitud autode aresti alt vabastamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks tuleb jätta arestituks Toyota Avensis, (reg. nr XXX, väljalaskeaasta 15 2018, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXX, registreeritud 31.08.2018 Eestis, kasutajad A.E ja H (XXXXXXXXXXX)). Kohtukolleegium leiab, et seda otsustust ei ole põhjust käsitada süüdistatava olukorra raskendamisena, mida ei või süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni alusel teha. Ringkonnakohus on seisukohal, et kõiki konfiskeerimise tagamise meetmeid tuleks vaadata ühe tervikuna ning kõnealuse auto aresti alla jätmise kaalub üles kohtulike hüpoteekide kustutamine. Arvestades ringkonnakohtu otsusest tuleneva kohustuse suurust on kõige proportsionaalsem meede nõude tagamiseks sõiduauto Toyota Avensis jätmine aresti alla.

1. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni osaliselt, tühistades maakohtu otsuse konfiskeerimise asendamise ja konfiskeerimise asendamise tagamist puudutavate otsustuste osas ja tehes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 340 lg 2 p 6 alusel neis küsimustes uue otsuse. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
2. Kaitsja on taotlenud süüdistatavate õigusabikulude riigi kanda jätmist. Kuna Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava kohtulahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Tasu mõistlikkuse suuruse hindamisel tuleb kohtupraktika kohaselt arvestada osutatud õigusabi väidetava ajakulu põhjendatust, tasumäära vastavust turuhinnale ning apellatsioonimenetluses ka seda, kui suures ulatuses pidas kohus apellatsiooni argumente põhjendatuks. Esitatud taotluse kohaselt on süüdistatavate apellatsioonimenetluse kulu kokku 6524,96 eurot. Esitatud arvete kohaselt on olnud apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi ajaline maht 31,5 tundi ning tunnitasu suurus 180 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nii ajakulu kui ka tunnitasu suurust võib pidada mõistlikuks. Arvestada tuleb aga veel seda, et ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsiooni täielikult. Kaitsja argument, millega ringkonnakohus nõustus, oli üks apellatsiooni keskseid argumente, samas ei andnud see ringkonnakohtu hinnangul alust selliseks järelduseks, nagu sellest tegi kaitsja (st see ei andnud alust süüdistatavate õigeks mõistmiseks). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate õigusabikulud tuleb hüvitada 50% ehk 3262,48 euro ulatuses. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 28.11.2022 otsusega RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus osas, millega ringkonnakohus: 16 1.
6. rahuldas osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistas osaliselt Harju Maakohtu
7. augusti
8. a otsuse; 1.
9. mõistis A.J.K konfiskeerimise asendamiseks välja 2752 eurot ja kustutas neljale kinnisasjale Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid, jättes arestituks sõiduki Toyota Avensis; 1.
10. mõistis riigilt A.J.K kasuks välja 3262 eurot 48 senti apellatsioonimenetluse kulu katteks; 1.
11. jättis muutmata maakohtu otsustuse kustutada asjas nr 1-19-1256 tehtud Harju Maakohtu
12. veebruari
13. a määrusega Tallinnas Xxxxxx XX-XX asuvale kinnisasjale Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulik hüpoteek.
14. Saata kriminaalasi resolutsiooni punktides 1.1-1.3 märgitud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.
15. Teha resolutsiooni punktis 1.4 märgitud osas uus otsus, tühistades asjas nr 1-19-1256 tehtud Harju Maakohtu
16. veebruari
17. a määrus osas, millega seati OÜ Autopant kinnisasjale (registriosa nr xxxxxxxx, asukoht Tallinnas Xxxxxx XX-XX) Eesti Vabariigi kasuks kohtulik hüpoteek summas 135 000 eurot.
18. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades sealse järelduse, mille kohaselt on süüdistatavate käitumine osa süüdistuses nimetatud krediidilepingute sõlmimisel käsitatav tegevusloata majandustegevuse kõlbmatu katsena, käesolevas otsuses toodud põhjustel järeldusega, et kõigi süüdistuses märgitud lepingute sõlmimisel oli tegemist lõpuleviidud kuriteoga.
19. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
20. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
21. Mõista Eesti Vabariigilt A.J.K kasuks välja 2032 eurot 50 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja kanda see summa osaühingu arvelduskontole nr EE
22. 17