Obsah (9)

§ 150§ 23§ 15§ 3§ 31§ 1§ 22§ 25§ 32

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 27. august 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-17591 Kohtuasi F

) § 1 lg 2 ja § 31 lg 1). Pankrotiavalduse menetlemise ajal maksis võlgniku ainuosanik Saneerimine OÜ võlgnikule kohustuste täitmiseks 53 000 eurot. Saneerimine OÜ kinnitas, et enne võlgniku kohustuste täitmist seda raha tagasi ei nõuta. Nimetatud summa ületab võlgniku teadaolevaid kohustusi, mille hulgas on ka avaldaja nõue. Maakohus märkis, et jääb võlausaldaja nõudele esitatud vastuväidete põhjendamatuse osas varem esitatud seisukohtade juurde. Seega on võlgnik võimeline oma kohustusi täitma ehk pole maksejõuetu. Pankrotihoiatuses esitatud võla faktiline tasumata jätmine ei ole käesolevas menetlusstaadiumis enam piisav püsiva maksejõuetuse esinemise põhistamiseks. 8.2. Tuginedes

§ 150

lg-le 3 jättis kohus menetluskulud pankrotiavalduse rahuldamata jätmise tõttu võlausaldaja kanda. Ajutine haldur palus määrata oma ülesannete täitmise eest tasu 21 tunni eest summas 2730 eurot. Võlgnik ega võlausaldaja tasutaotlusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus leidis, et ajutise halduri tasu vastab tehtud töö mahule, keerukusele, kui ka halduri kvalifikatsioonile. Ajutise halduri tunnitasu (130 eurot) ei ületa

§ 23lg 3 kohast tunnitasu ülemmäära (1/5 kuupalga alammäärast).

Ajutisele pankrothaldurile kuulub välja maksmisele tasu 21 tunni eest 2730 eurot. Kohus määras tasu tasumise resolutsioonis näidatud büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb (

§ 23

lg 6) ning et ajutise halduri tasu 2730 eurot (ilma km-ta) makstakse välja Rahandusministeeriumi kontole deposiidina tasutud summast. Määruskaebus

1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule pankrotiavalduse läbi vaatamiseks/rahuldamiseks või alternatiivselt pankrotiavalduse rahuldada. 4 9.
2. Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud määruse põhjendamise kohustust. Maakohu määrusest puudub igasugune võlausaldaja 04.02.2025 seisukohtade ja 07.02.2025 istungil esitatud teeside analüüs ning maakohus on jätnud tähelepanuta pankrotiavalduses toodud võlgniku maksejõuetuse põhistuse. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik maksejõuetu, mistõttu tuleb pankrot välja kuulutada ning jätta kõik menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus ja ajutine pankrotihaldur on jõudnud ebaõigesti järeldusele võlgniku maksejõulisuses olukorras, kus võlgnikul on vara nimekirja kohaselt likviidset vara üksnes 120,51 eurot. Raamatupidamise seaduse § 3 p 1 kohaselt loetakse varaks raamatupidamiskohustuslase valitseva mõju all olevat ressurssi, mis on tekkinud minevikusündmuste tagajärjel ning mis eeldatavalt toob tulevikus majanduslikku kasu. Seega ei saa lugeda füüsilise või juriidilise isiku kinnitust varaks (s.o aruandes summas 78 056 eurot). Sarnaselt ei kvalifitseeru kohustute vaba varana 04.02.2025 Saneerimine OÜ poolt üle kantud 53 000 eurot ja 05.02.2025 antud kinnitus, et summa ei kuulu tagastamisele enne likvideerimismenetluse lõpuleviimist vastavalt vara jaotusplaanile. Mainitud summa võlgniku kontole Saneerimine OÜ ühepoolse kinnituse alusel jäämine ei ole kuidagi tagatud tulevikus. Maakohus on jätnud hindamata võlausaldaja väite, et

§ 15

lg 3 p 6 kohaselt on võimalik pankroti välja kuulutamist vältida ainuüksi, kas 1) nõude tasumisega või 2) piisava tagatise andmisega. 9.

1. Võlausaldaja on juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et ajutine pankrotihaldur on asunud aruande p-s 2.3 seisukohale, et võlgnik on likvideerimisel ja tal puudub majandustegevus. Kirjeldatust lähtuvalt ei genereeri võlgnik ka mingit tulu, mille arvelt oleks võimalik olemasolevaid kohustusi tulevikus katta. Järelikult on võlgniku finantsseis ja maksejõuetus püsiva iseloomuga. Maakohus on jätnud tähelepanuta ka väite, et Saneerimine OÜ 2023 ja 2024 majandusaasta aruanded on esitamata ning 2022 aasta aruande kohaselt on vara suuruseks 2500 eurot ja osakapital sisse maksmata. Teadmata on Saneerimine OÜ raha päritolu ega ole välistatud, et Saneerimine OÜ pankroti korral võidakse üle kantud rahalised vahendid tagasi võita. Maakohus oleks pidanud jõudma järeldusele, et Saneerimine OÜ poolt võlgnikule kantud raha ei saa lugeda kohustuste vabaks varaks, mille arvel võiks olla võimalik võlausaldajate nõudeid tulevikus reaalselt rahuldada. 9.
2. Võlgnikul on viimaste väidete kohaselt vaidlustamata kohustusi summas 33 160,52 eurot, mis ületavad likviidset vara, kui jätta kõrvale Saneerimine OÜ alusetu kinnitus või ülekanne. Erinevalt võlgniku ja ajutise halduri nägemusest on võlausaldaja hinnangul põhjendamatu lugeda vaieldavaks võlausaldaja nõudeid võlgniku vastu summas 14 272,33 eurot ja 5948,35 eurot. Tsiviilasjas nr 2-21-2595 on võlgnikult võlausaldaja kasuks välja mõistetud menetluskulud summas 5948,35 eurot küll vaidlustanud, kuid esitatud määruskaebuse perspektiivi tuleks suhtuda konservatiivselt. 9.
3. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et 30.05.2022 on algatatud võlgniku likvideerimismenetlus, kuid võlgniku likvideerija ei ole koostanud likvideerimise algbilanssi ja seda selgitavat aruannet ega ole koostanud majandusaasta aruandeid vastavalt likvideerimisotsuse vastuvõtmise ajal kehtinud ÄS § 211 lg-tele 2 ja
4. Ajutisele haldurile on esitatud allkirjastamata kujul 2022-2024 aruanded. Perioodi 2018-2021 kohta puudub igasugune info. Eeltoodust tulenevalt jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik saada adekvaatset pilti võlgniku majanduslikust seisust või jaatada võlgniku maksevõimet. Lisaks on äärmiselt suur risk, et võlgnik võidakse aruannete esitamata jätmise tõttu registrist kustutada. Võlgnikule tuleks määrata TsMS § 602 kohaselt kohtu poolt likvideerija, et ei jätkuks välja kujunenud olukord, kus registris on äriühing, mille tegevuse kohta puudub aruandlus. 5 9.
5. Kuna võlgnikule nimetati ajutine pankrotihaldur, siis

§ 15lg 6 kohaselt oleks tulnud jätta menetluskulud võlgniku kanda.

Likvideerimisel ja pikema aja jooksul adekvaatse aruandluseta ühingu vastu pankrotiavalduse esitamine on igati mõistlik ning oleks äärmiselt ebaõiglane menetluskulude võlausaldaja kanda jätmine (TsMS § 172 lg 1). Menetluse edasine käik

1. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Ajutine haldur oli samuti seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
4. Võlausaldaja on määruskaebuses märkinud, et soovib asja lahendamist istungil. TsMS § 667 lg 3 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus ei pea praegusel juhul vajalikuks asjas istungi korraldamist.
5. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi tõendeid, mistõttu võtab ringkonnakohus vastu võlausaldaja ja võlgniku poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid.
6. OK pankrotihaldur Mark Uska esitas 10.06.2025 ringkonnakohtule taotluse pankrotihalduri menetlusse kaasamiseks, kuna tal on nõue võlgniku vastu. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Käesoleval juhul on pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja vaidlustanud maakohtu määruse võlgniku pankroti väljakuulutamata jätmise kohta. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust kaasata sellisesse määruskaebemenetlusse teist võimalikku võlausaldajat. Pankrotihaldur M. Uska on koos taotlusega esitanud Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2024 määruse tsiviilasjas 2-21-7741 tema OK pankrotihalduriks nimetamise kohta ning Tartu Maakohtu 06.05.2025 määruse tsiviilasjas 2-22-14798 võlgniku rahaliste vahendite arestimise kohta summas 11 492,61 eurot OK pankrotihalduri M. Uska kasuks.

§ 3

lg 3 sätestab, et pankrotiasja menetlev kohus peab omal algatusel pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetluse lõpetamiseni võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuigi ringkonnakohus keeldub OK pankrotihaldur M. Uska menetlusse kaasamisest, peab ringkonnakohus

§ 3

lg 3 alusel põhjendatuks võtta asja materjalide juurde Tartu Maakohtu 06.05.2025 määruse tsiviilasjas 222-14798, kuna sellel on asja lahendamisel tähtsus. Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2024 määrusel tsiviilasjas 2-21-7741 käesoleva asja lahendamisel tähendust ei ole, mistõttu keeldub kohus selle menetlusse võtmisest. 6 16. Määruskaebusmenetluses vaieldakse selle üle, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning kas maakohus on maksejõuetuse hindamisel õigesti arvestanud Saneerimine OÜ poolt võlgnikule tehtud rahalise ülekandega.

§ 31

lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja juhul, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg 2 järgi tähendab maksejõuetus seda, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 1

lg 3 kohaselt on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohustustena arvestatakse ka nõudeid, mis ei ole muutunud sissenõutavaks. 16.

1. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgniku ainuosanik Saneerimine OÜ tasunud 04.02.2025 võlgniku arvelduskontole 53 000 eurot, selgitusega kohustuste täitmiseks (dtl 643644). Saneerimine OÜ poolt pankrotimenetluses antud kinnituse kohaselt on rahalised vahendid kantud võlgnikule kohustuste katteks ning vahendid ei kuulu tagastamisele enne likvideerimismenetluse lõpuleviimist vastavalt vara jaotusplaanile. Likvideerimise menetlus kestab kuni kohtuvaidluste lõppemiseni tsiviilasjades nr 2-24-17591, nr 2-19-13673 ja nr 224-
2. Pärast kohtuvaidluste lõppemist saab lõpetada likvideerimise ja likvideerimise menetluses kinnitatud jaotusplaani alusel, pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist, makstakse ülejäänud vahendid osanikule (dtl 689). Eeltoodust tulenevalt on võlgniku ainuosanik andnud võlgnikule rahalisi vahendeid summas 53 000 eurot võlgniku kohustuste täitmiseks likvideerimismenetluses. Arvestades kinnituskirjas esitatud ainuosaniku selgitust, saab ringkonnakohtu hinnangul, ainuosaniku poolt võlgnikule kantud rahasummat õiguslikult käsitleda kinkega võlaõigusseaduse § 259 lg 1 mõistes. Pankroti väljakuulutamise otsustamisel hindab kohus püsivat maksejõuetust lahendi tegemise aja seisuga. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väited alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et võlgniku ainuosaniku Saneerimine OÜ poolt võlgnikule tehtud rahalist ülekannet saab käsitleda võlgniku varana. Seega on maakohus õigesti võlgniku maksejõulisuse hindamisel ainuosaniku poolt tehtud ülekandega arvestanud. Eeltoodut ei muuda võlausaldaja määruskaebuse väited selle kohta, et võlgniku ainuosaniku Saneerimine OÜ
3. ja
4. majandusaasta aruanded on äriregistrile esitamata ning on teadmata Saneerimine OÜ poolne raha päritolu.

§ 22

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Ajutine haldur on pidanud temale esitatud ja tema poolt kogutud andmeid võlgniku varalisele seisundi hindamiseks piisavaks. Samuti ei ole pankrotimenetluse osaks võlgnikule uue likvideerija määramine (TsMS § 602). 16.2. Riigikohus on selgitanud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (

§ 15

lg 3 p-d 1 ja 4), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (

§ 1

lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (

§ 1lg 2 või 3 teine eeldus, vt RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-163-16, p 13).

Praegusel juhul on võlgnik läbivalt võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale alusetu rikastumise nõudele vastu vaielnud. Seega tuleb pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel võlgniku maksejõulisust hinnata vaidlusaluse nõudeta summas 14 272,33 eurot. 7 16.

1. Ajutise halduri aruande järgi on võlgnikul teadaolevaid kohustusi, millele võlgnik vastu ei vaidle, summas 33 160,52 eurot. Maakohus ja ajutine haldur oma 05.02.2025 täiendavas selgituses ei ole võlgniku maksejõulisuse hindamisel võtnud arvesse võlgniku poolt vaidlustatud nõudeid (sh võlausaldaja menetluskulude hüvitamise nõuet tsiviilasjas nr 2-212595). Võlausaldaja ei ole esitanud määruskaebuses väiteid, mis annaksid alust nende nõuetega arvestada. Mis puudutab menetluskulude hüvitamise nõuet, siis menetlusosalised ei ole väitnud, et menetluskulude hüvitamist puutuv lahend tsiviilasjas 2-21-2595 on jõustunud. Võlausaldaja on 25.06.2025 seisukohas tuginenud täiendavalt sellele, et tsiviilasjas nr 2-2214798 on hagi tagamise korras arestitud võlgniku pangakontol olevad rahalised vahendid 11 492,61 euro ulatuses OK pankrotihalduri Mark Uska kasuks. Võlgnik on 26.06.2025 seisukohas avaldanud, et tsiviilasjas 2-22-14798 esitatud hagi on perspektiivitu. Seega on võlgnik sellele nõudele vastu vaielnud. Kuna nõude üle on kohtuvaidlus, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust seda käesolevas asjas võlgniku kohustusena arvesse võtta. 16.
2. Asja materjalidest nähtuvalt oli võlgnikul 04.02.2025 seisuga SEB kontol vabu vahendeid summas 53 440,25 eurot (dtl 643-644). Tsiviilasjas nr 2-22-14798 on hagi tagamise korras arestitud võlgniku pangakontol olevad rahalised vahendid 11 492,61 euro ulatuses. Eeltoodut arvesse võttes saab võlgnik kontol olevaid rahalisi vahendeid kasutada 41 947,64 euro (53 440,25-11 492,61) ulatuses. Seega katab võlgniku vara vaidlustamata kohustusi summas 33 160,52 eurot ka juhul, kui võtta arvesse, et võlgnik ei saa oma vara arestitud summa osas käsutada. Üksnes asjaolu, et likvideerimisel oleval võlgnikul sisulist majandustegevust ei ole, ei anna alust pankroti välja kuulutamiseks. Ajutine haldur on leidnud, et võlgnik ei ole maksejõuetu ning tema majanduslik seisund on iseloomulik vabatahtlikult alustatud likvideerimise lõpuni viimisele. 16.
3. Ülaltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale selles, et puudub võlgniku pankroti väljakuulutamise alus. Seega tuleb maakohtu määrus pankrotiavalduse rahuldamata jätmise osas jätta muutmata. 17.

§ 150

lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankroti- või maksejõuetusavalduse rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja oma pankroti- või maksejõuetusavaldusest loobub, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus jäeti rahuldamata, on maakohus põhjendatult jätnud menetluskulud

§ 150lg 3 alusel võlausaldaja kanda.

Ka

§ 15

lg 6, mis reguleerib menetluskulude jaotamist ajutise halduri nimetamata jätmisel, ei võimalda jaotada menetluskulusid maakohtust erineval viisil. Pankrotiavalduse esitamise otsustus on võlausaldaja valik, mille tegemisel peab võlausaldaja arvestama pankrotiseaduses sätestatud õiguslike tagajärgedega, sh menetluskulude kandmise võimaliku kohustusega. Määruskaebuses esile toodud asjaolu, et likvideerimisel olev võlgnik ei ole täitnud aruandekohustust, ei anna alust pidada menetluskulude võlausaldaja kanda jätmist äärmiselt ebaõiglaseks. Ajutise halduri tasu suuruse osas ei ole võlausaldaja määruskaebuses konkreetseid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtul ei ole alust asuda ajutise halduri tasu suuruse osas maakohtust erinevale seisukohale. 18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Võlgnik ei ole määruskaebemenetluses menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud. Ajutine haldur on 17.06.2025 esitanud taotluse menetluskulude 8 kindlaksmääramiseks summas 650 eurot (käibemaksuta). Võlausaldaja on vaielnud ajutise halduri menetluskulude hüvitamisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.

§ 25

lg 1 sätestab, et pankrotiavalduse läbivaatamisel kohtus on menetlusosalisteks pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja võlgnik. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes asjaolule, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt kuuluvad hüvitamisele ainult menetlusosalise lepingulise esindaja kulud, puudub ringkonnakohtul õiguslik alus ajutise halduri poolt esitatud taotluse rahuldamiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaidlustatud määruses seoses pankrotiavalduse menetluse lõppemisega ajutise halduri tasu ja kulud kindlaks määranud. Pankrotiseadus ei näe ette, et ajutisele haldurile on õigus määrata täiendavat tasu selle eest, kui ta esitab seisukohti pankrotiavalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlustes. 19.

§ 32

lg 2 kohaselt võivad võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitada määruskaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib esitada määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) 9