KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16. oktoober 2025, Rapla Tsiviilasja number 2-25-1622 Tsiviilasi Aktiva Fi

) 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 4.

1. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist summas 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 12 940,17 eurot lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 28.08.2024 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 29.01.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 7,90% aastas, 0,02% päevas kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.
2. Hageja nõuab viivist summas 433,15 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 12 940,17 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 30.01.2025 viivisemääras s.o 7,90% aastas.
3. 05.03.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas hagimaterjalid ja 05.03.2025 määruse kostjale kätte tähitudpostiga 27.03.
4. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 10.04.
5. Kostja hagile vastust ei esitanud.
6. Kohus küsis 17.04.2025 kohtunõudega kostja nõusolekut kirjaliku menetluse osas. Kostja nõusolekut kohtule ei esitanud.
7. Hageja esitas 26.08.2025 hagi täienduse ning nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8. Kohus määras asjas istungi XXX kell 11.
9. Kostja on keeldunud kohtukutse vastuvõtmisest, kuid kohus loeb kutse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 325 alusel kättetoimetatuks. Kostja istungile ei ilmunud ning selgitusi ega mõjuvat põhjust istungile mitteilmumiseks ei esitanud. Kohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Hageja märkis, et jääb esitatud hagi juurde. Hageja selgitab, et juhul kui kohus leiab, et võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleks lähtuda hageja 26.08.2025 esitatud ümberarvestusest. Hageja selgitab, et restruktureerimise lepingu sõlmimisel ei antud kostjale laenu juurde, vaid tegemist oli maksegraafiku muudatusega ning seetõttu ei ole vajalik vastutustundliku laenamise põhimõtte uuesti hindamine. Kohus palus hagejal esitada täpsustused ning täiendavad tõendid hiljemalt 19.09.2025 ning märkis, et teeb lahendi 20.10.
11. Hageja esitas 17.09.2025 täpsustuse ja menetluskulude nimekirja. Hageja märgib, et kostjal jäi tasumata osaliselt või täielikult kolm järjestikust osamakset. 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Hageja selgitab, et 31.05.2023 sõlmitud restruktureerimis lepinguga täiendavalt laenu kostja juurde ei saanud, vaid muudeti laenu jäägi ja teiste kohustuste tingimusi. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud kokku 1698,66 eurot, s.o riigilõiv 910 eurot ja esindaja kulud 788,66 eurot. Hageja palub menetluskulud välja mõista kostjalt.
12. Kohus edastas 19.09.2025 kohtunõudega kostjale hageja 17.09.2025 esitatud täpsustuse ja menetluskulude nimekirja ning palus kostjal esitada seisukoht hiljemalt 7 päeva jooksul arvates kohtudokumentide kättesaamisest. Kohus edastas kostjale dokumendid tähitudpostiga 25.09.
13. Kostja tähtajaks s.o 02.10.2025 seisukohta kohtule ei esitanud. Kohtuotsuse põhjendused 3

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 406

² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 403

⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja AS Inbank Finance 02.08.2022 tarbijakrediidilepingu nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu 14 520 eurot (dtl 3). AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid 31.05.2023 tarbijakrediidilepingu nr. XXX, mille alusel toimus esimese lepingu (02.08.2022 tarbijakrediidilepingu nr. XXX) restruktureerimine, mille summa oli 13 75366 eurot (dtl 4). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et AS Inbank Finance, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 11.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek.

§ 412

lg 1 alusel kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine. Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 2.4 ning märgib, et AS Inbank Finance loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega 4

§ 170sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud.

Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Inbank Finance AS nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale. 12.

§ 408

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud

§ 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni

§-s 404 või § 405 sätestatud andmetest.

§ 404

lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud

§ 404lg-s 2 loetletud teave.

Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (

§ 408lg 1).

Hageja on kohtule esitanud 02.08.2022 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, lepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) 02.08.2022 digiallkirjastanud (dtl 15) ning 31.05.2025 sõlmitud lepingu muudatuse, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, lepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe) 31.05.2023 digiallkirjastanud (dtl 30). Seega tuleb lugeda pooltevahelised lepingud kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingute sõlmimist vaidlustanud. 13. Vastavalt

§ 4031

lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt

§ 404

lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses proportsionaalseks.

§ 408

lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et

§ 4085

§ 404lg-ga 2 1 (dtl 4).

Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 21). Hagi p-s 2.2 järgi on lepingu nr. XXX kohaselt krediidi kulukuse määr 12,98% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 13 753,66 eurot, igakuine osamakse 237,78 eurot, intressimäära 7,90% + 6 kuu EURIBOR (3,781) aastas, krediidisumma tagastamise periood, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu kooskõlas

§ 404lg-ga 21 (dtl 5).

Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 36). Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 02.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90%) ning 31.05.2023 sõlmitud lepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr 45,93%) Arvestades iga lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja igas lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud

§ 406² lg 1 sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri.

Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 403⁴ lg 2 teine lause).

Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu 6

§ 403

⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 6). Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja krediidivõimekuse hindas esialgne võlausaldaja vahetult enne esimese lepingu nr. XXX sõlmimist. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud kostja konto väljavõtte alusel (dtl 7). Krediidianalüüsist nähtub, et kostja igakuine sissetulek oli 1285 eurot, igakuiste kohustuste summa 450 eurot, lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 237,78 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 597,22 eurot (dtl 8). Hageja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja esitas 03.03.2025 krediiditoimiku ja kostja konto väljavõtte perioodi 01.07.2022 kuni 01.08.2022 osas (dtl 80 – 162). Esitatud väljavõttelt nähtub, et kostja sissetulekuks on ALLCARES OÜ poolt makstav töötasu summas 800 eurot ning laenumaksed (vähemalt neljale erinevale võlausaldajale) 459,25 eurot kuus (dtl 80-81). Krediiditoimiku väljavõttest perioodi 01.12.2021 kuni 30.06.2022 osas (dtl 94 – 96) nähtub kostja viimase kolme kuu keskmise sissetulekuna ALLCARES OÜ-st 1346,99 eurot ning laenumaksed (vähemalt kuuele erinevale võlausaldajale) keskmiselt 665,27 eurot kuus. Kostja on laenutaotluses märkinud enda igakuiseks sissetulekuteks 1800 eurot ja igakuisteks kohustusteks 300 eurot, ülalpeetavaid kostja märkinud ei ole (dtl 41). Hagi lisast 9 nähtub, et kostja sissetulekuks Maksu- ja Tolliameti andmetel on 1762,93 eurot kuus (dtl 42). Enne 31.05.2023 sõlmitud restruktureerimise lepingut nr. XXX krediidiandja ei hinnanud kostja krediidivõimekust, kuna kostja lepingu alusel täiendavat laenu juurde ei saanud, vaid muudeti esimese lepingu kohustuse tingimusi (dtl 354). Riigikohus 09.10.2024 otsuse nr 2-201490 p 25-26 selgitas, et „ /…/ alates 21. märtsist 2016 kuni praeguseni kehtiv

§ 403

4 lg 9 ette, et krediidiandja peab kontrollima tarbija krediidivõimelisust uuesti juhul, kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises. Seega kuna 31.05.2023 sõlmitud kokkuleppega restruktureeriti 02.08.2022 lepingut nr XXX ja kostjale krediiti juurde ei antud, ei pidanud krediidiandja refinantseerimise lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kontrollima. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus

§ 403

4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. 14.

§ 416

lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja on hagi p-s 2.3 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikust kuud, s.o 20.05.2024, 20.06.2024, 20.07.2024 (dtl 6). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.08.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 19.08.2024 vastavalt

§ 416lg-le 1 (stl 38).

Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui kostja nimetatud tähtpäevaks (s.o 19.08.2024) võlgnevust ei tasu, on võlausaldajal õigus leping üles öelda ja võõrandada nõuded kolmandale osapoolele. 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul (dtl 39). Hageja esitas 17.09.2025 lepingu ülesütlemise teatise 7

§ 100

tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

§ 101

lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu nr XXX alusel on laenu summas 13 753,66 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.06.2023 – 20.08.2029 (dtl 31). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 813,49 eurot (dtl 309 – 315), seega on tasumata põhiosa summas 12 940,17 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab. 16.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on pooled kokku leppinud intressimääras 7,90% + 6 kuu EURIBOR (3,781%) aastas, 4,46 eurot päevas (dtl 31). Kostjal on intressivõlgnevus alates

1. osamaksest, s.o 20.05.2024 kuni 27.08.2024 summas 537,60 eurot (dtl 9). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse summas 537,60 eurot.
2. Vastavalt 31.05.2023 sõlmitud laenulepingule (dtl 31) ja maksegraafikule (dtl 32) on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,90 eurot kuus. 27.08.2024 laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata
3. -
4. osamaksete laenuhaldustasud, s.o. 11,60 eurot (4 x 2,90). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenuhaldustasu võlgnevuse summas 11,60 eurot.
5. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud summas 50 eurot, s.o 35 eurot meeldetuletuskirjadega seotud kulu ja 15 eurot muud makseviivitusega seotud kulu (dtl 9-10). Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes

1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 4.7 (dtl 34).

113² lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro. Kohus tuvastab, et hageja on edastanud kostjale meeldetuletused 29.08.2024, 12.09.2024 ja 20.09.2024 (dtl 45-35). Hageja on saatnud kostjale esimese tasulise kirja, mille eest saab kostjalt nõuda 25 eurot, teise ja kolmanda tasulise nõudekirja, mille kummagi eest saab hageja kostjalt nõuda 5 eurot. Hageja selgitas 03.03.2025 menetlusdokumendis, et on meeldetuletuskirjad edastanud kostja kehtivale e-posti aadressile XXX. Kokku oli sooritatud 8

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Hageja esitab viivisenõude alates lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 28.08.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 29.01.2025 lepingus kokkulepitud viivisemääras s.o 7,90% aastas, 0,02% päevas (dtl 10, 31). Kohus märkis eelnevalt, et leping lõppes lepingu ülesütlemisega 27.08.2024, seega on kostja laenu tagastamisega viivituses alates 28.08.

1. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Kohus arvestab välja viivised otsuse tegemise seisuga, seega perioodil alates 28.08.2024 kuni 20.10.2025 on kostjal viivisevõlg hageja ees 1172,55 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja viivised alates 21.10.2025 põhivõlalt (12 940,17 eurot) kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 7,90% aastas.
2. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 12 940,17 eurot, intressi 537,60 eurot, haldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised alates 28.08.2024 kuni 20.10.2025 1172,55 eurot ning edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 7,90% aastas alates 21.10.2025 kuni põhivõla 12 940,17 eurot täitmiseni.
3. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust. Menetluskulud
4. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud 9

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

1. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.
2. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 10