RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-23-14994 Määruse kuupäev Tartu, 10. detsember 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Vahur-Peeter Liin j

§ 371

lg 1 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et hagi ei allunud Harju Maakohtule. Maakohus leidis, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012, 12. detsember 2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) (edaspidi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) art 25 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Eelnevast tulenevalt hindas maakohus, kas kohtualluvuse kokkulepe oli Eesti õiguse kohaselt tühine. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 106 lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus

§ 104lg-ga 1.

Kuna käesolevas asjas ei olnud vaidlus seotud kummagi poole majandus- või kutsetegevusega (

§ 104

lg 1) ning kohtualluvuse kokkulepe ei olnud sõlmitud

§ 104

lg 3 p-des 1 või 2 nimetatud asjaoludel, oli kohtualluvuse kokkulepe maakohtu hinnangul tulenevalt

§ 106lg 1 p-st 1 ja § 104 lg-st 1 tühine.

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja leidis, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 ei luba liikmesriikidel kehtestada lisapiiranguid kohtualluvuse kokkulepete kehtivusele. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-s 25 sisalduv viide asjaomase liikmesriigi õigusele viitas hageja arvates riigisisesele materiaalõigusele, mitte menetlusõigusele. Seega tuli kokkuleppe kehtivust hageja arvates kontrollida materiaalõiguse alusel (st Eesti kontekstis eelkõige tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseadus), mitte menetlusõiguse alusel (nagu

§ 104lg 1).

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma
2. detsembri
3. a määrusega maakohtu määruse

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse ja

-i sätteid õigesti. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrusel on

-i rahvusvahelise kohtualluvuse sätete ees prioriteet, kuid määruse art 25 lg 1 viitab tagasi riigisisesele õigusele, sätestades, et rahvusvahelise kohtualluvuse kokkuleppele ei saa kohtualluvuse määramisel tugineda juhul, kui see on asjaomase liikmesriigi õiguse järgi „sisulise kehtivuse poolest tühine”. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse hindamisel Eesti õiguse järgi tuli lisaks materiaalõiguslikele sätetele kohaldada ka

§ 106lg-t 1 ja § 104 lg-t 1.

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus, mille kohaselt riigisisese õiguse alusel tuleb hinnata kohtualluvuse kokkuleppe sisulist kehtivust, viitas ringkonnakohtu hinnangul vajadusele kontrollida kokkuleppe vastavust liikmesriigis kehtivatele sisulistele nõuetele, vastandades seejuures sisulisi nõudeid vorminõuetele. See, millise iseloomuga vaidluste puhul on võimalik kohtualluvuses kokku leppida, oli ringkonnakohtu arvates sisuline, mitte vormiline küsimus. Eesti õigus (

§ 104

lg 1) lubab kohtualluvuses kokku leppida üldjuhul vaid selliste vaidluste puhul, mis on seotud poolte majandusvõi kutsetegevusega (

§ 104lg-s 3 sätestatud eranditega). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 2

§ 104lg-t 1 Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kõrval kohaldada.

Hageja arvates oli pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe kehtiv. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art-s 25 tehtud viide asjaomasele riigisisesele õigusele on vaid viide materiaalõigusele. Euroopa Kohtu praktikast ega määruse tekstist ei tulene, et riigisisese õiguse kohtualluvuse sätetega saaks piirata Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 kohaldamisala. 6. Kostja vaidles hageja määruskaebusele vastu. Kostja arvates ei allunud hagi Eesti kohtule, kuna pooltevaheline kohtualluvuse kokkulepe ei olnud

§ 104lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 alusel kehtiv.

1. Riigikohtu tsiviilkolleegium tegi
2. juunil 2024 määruse, millega otsustas taotleda Euroopa Kohtult eelotsust Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tõlgendamise kohta ning peatada menetluse kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni. Eelotsuse taotluses küsis Riigikohus Euroopa Kohtult, kas kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse sidumine selle sõlminud füüsilise isiku tegutsemisega majandusja kutsetegevuses, nagu seda teeb

§ 106

lg 1 p 1, millega sätestatakse, et füüsiliste isikute vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus sama seaduse § 104 lg-s 1 sisalduva nõudega, mille kohaselt füüsilistest isikutest menetlusosaliste vaheline vaidlus, mida kohus kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt läbi vaatab, peab olema seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega, on kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse küsimus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 esimese lause lõpuosa („välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“) tähenduses.

1. Euroopa Kohus tegi asjas C-398/24, [Pome] A vs. B
2. oktoobril 2025 otsuse, milles vastas Riigikohtu eelotsuse taotlusele, öeldes, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et selle liikmesriigi, mille kohtule allumises on lepingu pooled kokku leppinud, riigisiseses õiguses kehtestatud tingimus, mille kohaselt on füüsiliste isikute sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe kehtiv üksnes siis, kui vaidlus on seotud poolte majandus- või kutsetegevusega, ei ole „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alus selle sätte tähenduses.
3. Riigikohtu tsiviilkolleegium uuendas
4. novembri
5. a määrusega

§ 361

lg 1 esimese lause alusel menetluse käesolevas asjas, sest menetluse peatamise aluseks olnud asjaolu oli ära langenud.

1. Kostja esitas Riigikohtule
2. novembril 2025 oma lõplikud seisukohad. Kostja leiab, et

§ 104

lg-st 1 ja § 106 lg 1 p-st 1 tulenev kohtualluvuse kokkuleppe tühisus on asjaolu, mida Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus ei reguleeri. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 692lg 1 p 2 ja § 695 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada.

Asi tuleb

§ 701

lg 3 kolmanda lause alusel saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

1. Praeguses asjas on lepingust tulenev hagi esitatud Portugalis elava kostja vastu ning menetlus ei puuduta Eesti Vabariigiga õigusabilepingu sõlminud riigi kodanikke ega äriühinguid. Seega tuleb kohtualluvust käesolevas asjas kontrollida Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel, mille art 25 näeb ette, kuidas hinnata pooltevahelise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust.
2. Tulenevalt Euroopa Kohtu juhistest ei saa kohtud hinnata pooltevahelise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 25 lg 1 tähenduses

§ 106lg 1 3

§ 106lg 1 p 1 ja § 104 lg 1 alusel.

Seetõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtusse hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 15. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 4