← Eesti

3-24-2994/4

Obsah (5)§ 37§ 6§ 49§ 12§ 123

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Veiko Vaske, Maret Altnurme ja Monika Laatsit Määruse tegemise aeg ja koht 09.10.2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-2994 Haldusasi J.A kaebus

). 3. Tallinna Halduskohus tagastas 12.11.2024 määrusega kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

§ 37lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus haridusele.

Puudub vaidlus, et kaebajale on põhihariduse omandamine tagatud ning ta saab jätkata õpinguid ka edaspidi. Kuigi ühtegi last ei või jätta ilma õigusest haridusele, ei ole selle õiguse teostamise eelduseks see, et haridust antakse tingimata muus keeles kui riigikeel. Riigikohus selgitas 03.06.2024 määruse nr 3-23-2480 p-s 16.1 järgmist: “

§ 37

lg 4 esimene lause sätestab selge sõnaga üksnes õiguse saada eestikeelset haridust. Sama sätte teises lauses mainitakse vähemusrahvuse õppeasutusi, kus õppekeeleks võib olla vähemusrahvuse enda keel. Niisuguste õppeasutuste asutamine ja pidamine ei ole riigi positiivne kohustus, vaid vähemusrahvuse enda vabadus (vt ka kolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-5213, p 26), mille teostamist ei tohi riik põhjendamatult piirata, sh tegevusetusega. Kolleegium on varem leidnud, et isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset gümnaasiumiharidust (otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 39). See järeldus tugines osaliselt asjaolule, et vene õppekeelega gümnaasium võib tegutseda erakoolina. See põhjendus on asjakohane ka praegusel juhul. Järelikult ei tulene põhiseadusest õigust nõuda riigilt mitte-eestikeelse põhihariduse pakkumist.” Seega ei tulene põhiseadusest kaebajale subjektiivset õigust nõuda venekeelse põhihariduse jätkamist. Arvestada tuleb ka sellega, et nii põhiseaduse preambul kui ka

§ 6

, mis tunnistab riigikeeleks eesti keele, viitavad ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt. Kuigi

§ 49

sätestab õiguse säilitada rahvuskuuluvus, ei saa ka sellest sättest tuletada automaatset õigust saada (põhi)haridust muus keeles kui eesti keeles. Nagu eelnevalt viidatud, sätestab

§ 37

lg 4 hariduspõhiõiguse kontekstis sõnaselgelt üksnes õiguse saada eestikeelset haridust. Kaebaja rahvuskuuluvust on võimalik säilitada ka eestikeelsele õppele üleminekul. ÜRO lapse õiguste konventsioonist ja vähemusrahvaste kaitse raamkonventsioonist ei ole võimalik järeldada, et kaebajal on õigus nõuda venekeelse hariduse andmise jätkamist. Eelviidatud 03.06.2024 määruses analüüsis Riigikohus Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklit 6, mis sätestab kohustuse võtta kasutusele tõhusaid meetmeid haridusvaldkonnas ja kaitsta isikuid, ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artiklit 2, mis sätestab õiguse saada haridust. Kummastki artiklist ei tulenenud Riigikohtu hinnangul õigust nõuda haridust enda eelistatud keeles, st muus keeles kui riigikeeles (vt viidatud määruse p-d 16.2 ja 16.3). Kohus jääb ka praeguses asjas nende põhjenduste juurde. Muu kui riigikeelse hariduse nõuet ei tulene ka ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Selle sätteid analüüsis õiguskantsler 16.04.2024 seisukohas ning leidis kokkuvõtvalt, et vajadus säilitada rahvus- ja keelevähemus ning rääkida enda emakeeles ei tähenda tingimata seda, et 2

(5)3-24-2994 riik peaks tagama ka tingimusteta muukeelse õppe. Need seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas. Vähemusrahvuse kultuurautonoomia seaduse (VRKAS) § 1 kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Vähemusrahvusesse kuuluvatel isikul on mh õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi (VRKAS § 4 p 1). VRKAS §-s 25 sätestatakse siiski sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused

§ 37

lg 4 teise lause mõttes (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2021 otsus haldusasjas nr 3-19-2409, p 11) ega VRKAS mõttes. Seega ei ole vaidlusalune kool vähemusrahvuse õppeasutus VRKAS mõttes. Avalikul võimul ei ole ka kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

  1. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning saata asi halduskohtule lahendamiseks või alternatiivselt teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kaebaja ei nõustu , et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda venekeelse õppe jätkumist. Halduskohtu määruses ei ole vastatud kaebaja väidetele, vaid viidatud pretsedendile, mis olemuselt on vastuolus laste huvidega. Halduskohus on teinud vale ja põhjendamatu järelduse tuginedes Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-52-13 punktile 39, kuna see otsus puudutab ainult gümnaasiumiastme õpet eesti keeles. Gümnaasiumiharidus ei ole kohustuslik, mõne gümnaasiumiõpilase jaoks lakkavad vanuse tõttu kehtimast LasteKS ja laste õiguste konventsioon; gümnaasiumisse astumiseks peab oskama eesti keelt B2 tasemel, mis võib olla piisav kooliainete kuulamiseks ja nendest aru saamiseks, kuid kaebaja sooritas
  2. klassi eesti keele tasemeeksami A1.
  3. tasemel. Kohus ei uurinud, mis keeletase on piisav loodusõpetuse õpiku probleemideta lugemiseks ja arusaamiseks
  4. klassis. Halduskohus ei analüüsinud otsust tehes õppematerjalide näidiseid ja seega eiras laste huve ning riigi kohustust tagada võrdsed võimalused hariduse saamiseks. Halduskohtu pakutud lahendus kasutada VRKAS-i moodustamaks venekeelne õppeasutus selle seaduse § 24 ja § 25 järgi ei ole võimalik, kuna vene kultuuriautonoomiat ei eksisteeri, aga riik peab tagama võrdsed võimalused hariduse saamiseks. Pakkumine erakoolis õppida rikub võrdse kohtlemise põhimõtet (võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg 1 p 6) hariduses. Nimelt, eestikeelsed lapsed võivad õppida tasuta emakeeles, aga muude õppekeeltega lapsevanemad peaksid lisaks maksma erakooli õppemaksu. Halduskohtu lahendus on vastuolus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 12 lg-ga
  5. Halduskohus ei võtnud mitte-eestikeelsete laste diskrimineerimise osas seisukohta seoses järgmiste õigusnormidega:

§ 12, ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 2, art 21 lg 1 d ja art 4, Laste

KS § 5 p 2, VõrdKS § 3. Riik on võtnud endale kohustuse luua eeldused, mis on vajalikud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele oma keele säilitamiseks, ning kaitsta neid isikuid mis tahes 3

(5)3-24-2994 assimileerimisele suunatud tegevuse eest (vähemusrahvaste kaitse raamkonventsiooni art 5). PGS varasemad redaktsioonid lubasid munitsipaalkoolides muid keeli peale eesti keele. Uus seaduse redaktsioon on vastuolus ÜRO laste õiguste konventsiooni art 6 lg-ga 2. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 12 lõige 3 ja art 14 nõuavad kaudselt või otseselt venekeelse hariduse andmise jätkamist.

§ 123

kohaselt on vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon kõrgema prioriteediga kui PGS §21 lg 1 ning kohaldama peab konventsiooni artiklit

  1. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4 ), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
  3. Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 12.11.2024 määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. VõrdKS § 1 lg 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. VõrdKS § 2 lg-d 1 ja 2 sätestavad seaduse kohaldamisala. VõrdKS § 3 lg 1 järgi tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et ei esine diskrimineerimist VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuste alusel. LasteKS § 5 p 2 kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamisel lähtuda konventsioonis sätestatud põhimõttest – igal lapsel on õigus võrdsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta.

§ 37lg 4 kohaselt on igaühel õigus saada õpetust eesti keeles.

Vähemustele on muukeelne õpetus garanteeritud juhul, kui vähemusrahvuse õppeasutus valib selle keele õppekeeleks. Riik ei ole

kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles kui eesti keeles või ülal pidama rahvusvähemuse õppeasutusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuses toodud asjaoludel ei saa rääkida rahvusepõhisest diskrimineerimisest hariduses, sest põhiharidust võimaldatakse kõigile kooliealistele lastele samadel tingimustel, sõltumata rahvuskuuluvusest.

  1. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 lg 1 kohaselt kohustuvad pooled tagama vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees ja võrdse seaduskaitse. Sellega seoses on keelatud mistahes diskrimineerimine vähemusrahvusesse kuulumise alusel. Art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad pooled looma rahvusvähemustesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused hariduse saamiseks kõigil tasemetel. Art 14 lg-s 1 sätestatakse, et pooled kohustuvad tunnistama iga vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigust õppida oma vähemuse keelt. Sama artikli lõikest 2 aga tuleneb, et piirkondades, kus vähemusrahvusesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur, püüavad pooled võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles. Art 14 lg-s 3 sätestatakse, et selle artikli lg-t 2 rakendatakse, takistamata riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust. Eeltoodust ei nähtu õigust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist riigi kulul. Sätete eesmärgiks on tagada, et iga lepinguosaline riik kindlustaks oma territooriumil igaühele õiguse haridusele, ilma et isikuid keele alusel diskrimineeritakse. Riigi poolt on loodud võimalus võõrkeelse hariduse omandamiseks VRKAS §-dega 24 ja
  2. 4

(5)3-24-2994
  1. Lapse õiguste konventsiooni art 2 sätestab vaid õiguse haridusele, art 28 ja art 29 käsitlevad hariduse andmist ja selle eesmärke. Konventsiooni art-s 30 sätestatakse, et riikides, kus eksisteerivad rahvus-, usu või keelevähemused või põlisrahvusest isikud, peab sellise vähemuse hulka kuuluval või põlisrahvusest lapsel olema õigus koos oma kogukonnakaaslastega saada osa oma kultuurist, tunnistada ja viljeleda oma usku ning kasutada oma keelt. Lapse õiguste konventsioon ei kohusta riiki võimaldama munitsipaalkoolis võõrkeelset põhiharidust . Ringkonnakohus nõustub siinjuures ka õiguskantsleri 16.04.2024 seisukohaga nr 16-4/240581/
  3. Ringkonnakohus selgitab, et konkreetsete õppematerjalide sisust ei sõltu kaebaja õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt põhihariduse andmist oma emakeeles. Seetõttu ei olnud õppematerjali sisuline analüüs halduskohtu poolt vajalik. Õppematerjalide valikul on koolidel otsustus- ja valikuautonoomia. Lapse areng ja toimetulek koolis on individuaalne ning PGS § 37 lg 1 kohaselt jälgivad õpetajad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.
  4. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
  5. Määruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute nimed ning kooli nimi asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.