KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohus Susann Liin Tartu, 16. oktoober 2025 Tsiviilasja nr 2-24-127470 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi D.A v

§ 4034lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega.

Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi 3 lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. 7.3.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid.

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2 21 13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingu lisa sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui ta sõlmis lepingu ja selle lisad selliselt, et jättis kogumata piisava teabe kostja kohustuste kohta. Hageja väitel tugines krediidiandja krediidilimiidi lepingu sõlmimisel Maksu- ja Tolliametist saadud andmetele sissetulekute ja finantskohustuste kohta ning maksehäirete puudumise asjaolule ning leidis, et see oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. 8.
2. Hageja esitas kohtule esialgse võlausaldaja krediidianalüüsi (dtl 47), mis on oma olemuselt esialgse võlausaldaja enda koostatud tabel, kust ei nähtu autentseid andmeid. Tabeli kohaselt on kostja taotlusesse märkinud sissetuleku 2400 eurot ning kohustused 380 eurot, tööandja nime ning asjaolu, et kostjal puuduvad ülalpeetavad. Seda huvitavam on, et esialgne võlausaldaja võttis kostja krediidivõimekuse analüüsimisel arvesse kostja kohustusena 300 eurot, mitte 380 eurot nagu märkis kostja ise. Kohtule nähtuvalt on esialgne võlausaldaja kontrollinud isikutunnistuse ja juhiloa olemasolu, kuid mitte kostja majanduslikku seisundit iseloomustavaid näitajaid. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on mingil määral kostja krediidivõimelisust kontrollinud lepingu sõlmimisel, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et kuue lepingu lisa sõlmimisel oleks kostja krediidivõimelisust uuesti hinnatud. Kohus selgitas 17.09.2025 määruses hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi. Hageja palus kohtult vastamiseks täiendavat tähtaega seoses tehtud päringuga täiendavate tõendite ning selgituste saamiseks esialgselt võlausaldajalt. Kohus leiab, et kohtule esitatud vastusest ei saa kohus järeldada, et hageja oleks täiendavate selgituste või tõenditega ära tõendanud, et esialgne võlausaldaja järgis lepingu sõlmimisel ja selle kuuel korral muutmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. 8.
3. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 9 kohaselt ajakohastama tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist, kui krediidiandja ja tarbija on kokku leppinud tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 4034 lg 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka lisanduval lepingutasul (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103, p 26).
4. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja 4 hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja tõi 15.10.2025 kohtule esitatud dokumendis esile, et kostja on saanud lepingu alusel krediiti kokku 9234 eurot 97 senti ning on teinud tagasimakseid kokku 9391 eurot 51 senti (dtl 137). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on kostja hageja nõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades juba täies ulatuses rahuldanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
5. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohus peab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Kuivõrd kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid, märgib kohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin 5