← Eesti

2-24-8787/168

Obsah (4)§ 135§ 134§ 176§ 174

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-24-8787 Määruse kuupäev Tartu, 10. detsember 2025. a Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare Kohtuasi Ta

) § 134 lg 1). Ema ei ole vaatamata temale laste kasvatamisel seni osutatud abile olnud suuteline tagama lastele vajalikku hoolt ega laste vaimset ja füüsilist arengut toetavat elukeskkonda. Laste heaolu oli ohustatud juba nende sündides ning emal on jätkuvalt olnud probleeme laste eakohase arengu tagamisega. Peale laste eraldamist emast on täheldatud laste arenemist. Ema ei ole suutnud juba pikka aega ning korduvalt tagada lastele sobivaid elamistingimusi. Avaldaja on pöördunud laste ema hooldusõiguse piiramiseks kohtusse kokku neli korda ning lapsed on olnud emast eraldatud korduvalt, sh tütar kolm ja poeg kaks korda. Ema hakkas varasemate avalduste esitamise järel tegema avaldajaga koostööd, kuid see jäi iga kord lühiajaliseks. Viimati loobus avaldaja 2023 ema hooldusõiguse äravõtmise avaldusest, sest ema asus tegema temaga koostööd. Peatselt pärast laste naasmist ema juurde ja menetluse lõpetamist ilmnesid probleemid uuesti. Põhjuseta puudumiste tõttu langesid vanemad välja programmist „Imelised aastad“. Oktoobris, novembris ja detsembris 2023 teatati pere elukohast öörahu rikkumistest, politsei teadete kohaselt olid vanemad ilmselgete alkoholitarvitamise tunnustega, kuid ei olnud agressiivsed ning nende joovet ei kontrollitud. Kui politsei soovis teha järelkontrolli, ei vastanud ema telefonile ega avanud korteri ust. Veebruaris 2024 tehtud kodukülastuse ajal oli ema jätnud lapsed kahekesi vanni, tütar hoolitses poja eest ja kodu oli segamini. Juunis 2024 seadis ema lapsed järjekordselt ohtu, kui tarvitas koos tütre isaga Tallinna loomaaias alkoholi. See päädis politsei kutsumisega ja laste uuesti turvakodusse toimetamisega. Ema on ka varem alkoholi kuritarvitanud. 2016 kodukülastuse ajal tuvastas politsei emal alkoholi tarvitamise jääknähud ning samal aastal kaebasid naabrid pidevate tülide, karjumise ja koridoris alkoholijoobes viibimise pärast. 2017 viibis ema alkoholijoobes olles kasiinos, kust ta toimetati kainestusmajja, ning 2023 politsei teadete kohasel olid vanemad mitmel korral ilmselgete alkoholitarvitamise tunnustega. Seega ei olnud 1. juunil 2024 tegemist üksikjuhtumiga. Kuigi lastekaitsetöötajad on püüdnud ema aastaid aidata ning ema on andnud laste eest hoolitsemiseks erinevaid lubadusi, on probleemid kordunud ja lapsed on olnud emast eraldatud juba mitu korda. Laste huvides ei ole olukord, kus nad saavad pärast emast eraldamist mõnda aega elada koos emaga, kuid viiakse uuesti turvakodusse, kui ema kuritarvitab alkoholi ega hoolitse nende eest piisavalt. Ema juures kasvades ei ole lastele tagatud stabiilne ja turvaline arengu- ja elukeskkond. Kuna suutmatus laste huve tagada ei ole ajutine (on kestnud juba aastaid ning lähimas tulevikus ei ole näha selle seisundi möödumist), ei ole alust piirduda hooldusõiguse peatamisega. Laste heaolu tagamiseks ei ole piisav kohustada laste ema osalema rehabilitatsiooniprogrammides ja pakkuda talle tuge (

§ 135lg 2).

Emale on korduvalt pakutud erinevaid teenuseid. 2017 nõustusid vanemad peretöötaja teenusega ning ema alustas osalemist kriminaalhooldusprogrammis „Eluviisitreening“. Lisaks pakuti emale peretuba, kuid ta keeldus sellest. 2018 loobus ema koostööst perekeskusega. 2022 pakuti emale vanemluskokkulepet ja vanemat toetavaid tegevusi ning ta registreeriti vanemluskoolitusele „Vanemluse ehituskivid“. 2023 suunati vanemad vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ ning ema andis nõusoleku pereteenusele suunamiseks. Novembris 2023 teatati avaldajale, et vanemad langesid programmist välja, kuna puudusid kolm korda järjest. Lapse heaolu spetsialist pakkus juunis 2024 emale psühholoogilist abi ja suunamist EELK Perekeskusesse. Ema nõustus algul abiga, kuid teatas hiljem, et ei vaja seda. Kuigi ema on määruskaebemenetluses esitanud tõendid, et ta osaleb programmis „Sütik“ ja käib psühholoogi juures, on ta ka varem jätnud programme pooleli ning loobunud talle pakutavast abist. Seetõttu on ennatlik teha järeldusi ühes programmis osalemise ja lühiajaliselt psühholoogi vastuvõtul käimise alusel. Ka asjaolu, et ema on pärast avalduse esitamist läbinud sensibiliseeriva T-protseduuri, ei veena, et pere ajalugu arvestades varasemad probleemid ei kordu. Hooldusõiguse äravõtmise asemel ei ole alust 4

(8)2-24-8787 kasutada leebemaid abinõusid, sest senised abinõud ei ole pere olukorda piisavalt parandanud ja on tõenäoline, et need ei oleks laste ohu ärahoidmiseks tulemuslikud. Poja vanus ja arengutase ei võimalda iseseisvalt enda tahet avaldada. Tütre vanus ja küpsus võimaldavad tal avaldada arvamust, kuid lähtuda ei saa ainult tema soovist elada emaga. Tütre isal ei ole kummagi lapse hooldusõigust, ta ei ole esitanud avaldust tütre hooldusõiguse taastamiseks või hooldusõiguse üleandmiseks ning ei ole tuvastatud, et tütre isa on ka poja isa. Materjalidest nähtuvalt ei ole tütre isa kohtumenetluse ajal laste elus oluliselt osalenud. Maakohus analüüsis tütre vanaisa sobivust laste eestkostjaks ja leidis õigesti, et tema eestkostjaks määramine ei ole põhjendatud. Menetluses ei ole väidetud, et lastel on vanaisaga lähedased suhted. Tütar avaldas lastele määratud esindajale, et ei ole vanaisaga väga tihedalt suhelnud ja vanaisa ei külastanud lapsi menetluse ajal, kuigi tütar seda soovis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Laste ema esitas määruskaebuse, paludes jätta temale hooldusõigus alles või piirata seda leebemalt või määrata laste eestkostjaks nende vanaisa. Kohtud ei põhjendanud ema hooldusõigusega kaasnevat ohtu lastele ega järeldust, et ema ei ole ennast parandanud. Ema on osalenud erinevates rehabilitatsiooniprogrammides ning on valmis tegema avaldajaga koostööd. Ema soovib parandada elukorraldust, lapsed on temaga lähedased ja ema ei ole neile ohtlik. Samuti ei arvestanud kohtud sellega, et tütre isa ja vanaisa soovivad osaleda laste elus ja nad on sobivad eestkostjad.
  2. Avaldaja ja laste esindaja ei nõustunud ema määruskaebusega ja palusid jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ning asi saata uueks lahendamiseks samale maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  4. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine või vanemate suutmatus täita oma kohustusi ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu, rakendab kohus

§ 134

lg 1 alusel ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh eraldab

§ 135järgi lapse perekonnast ja võtab vanematelt hooldusõiguse ära.

Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada ning vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede (RKTKm 30.04.2019, 2-18-3628/62, p 15). Seega on kohtul

§ 134

lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, sh vanemalt hooldusõiguse äravõtmise asemel hooldusõigust piirata. 16. Abinõude kohaldamiseks tuleb tuvastada, milline oht ähvardab lapsi vanemate juures kasvades ning milliste abinõudega on võimalik seda ohtu ära hoida. Seejuures tuleb täpselt tuvastada, milline oht ähvardab iga üksikut last peres kasvamise korral, ning selgitada, millised oleksid vanemate hooldusõigust kõige vähem piiravad abinõud, millega on võimalik iga lapse puhul oht tema heaolule ja varale kõrvaldada.

§ 134

lg 1 järgi tuleb kohtul kohaldada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, sh võib kohus

§ 134

lg 3 järgi teha lapse heaolu ohustamise korral eelkõige vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Ühtlasi võib kohus isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Asjaolu, et vanemad ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja laste 5

(8)2-24-8787 arendamisega ning vanematel napib vahendeid pere ülalpidamiseks, ei anna iseenesest veel alust vanematelt laste suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära võtta ega lapsi perest eraldada. Sellises olukorras on kolleegiumi hinnangul üldjuhul põhjendatud osutada vanematele abi ja juhendada vanemaid laste kasvatamise küsimustes (vt ka RKTKm 14.11.2012, 3-2-1-121-12, p 16).
  1. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmise menetlus on hagita menetlus, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5, § 550 lg 1 p 2). Kuna sellises asjas on kohtul asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus, ei ole kohus seotud üksnes avalduses esitatud asjaoludega (RKTKm 17.11.2021, 2-16-9408/96, p 13.3). Seejuures tuleb arvestada seda, et hooldusõiguse võib ära võtta üksnes juhul, kui selle eeldused on täidetud ka võimalikult kohtulahendi tegemisele lähedase aja seisuga. Seega olukorras, kus kohtumenetlus on kestnud pikemat aega, tuleb hinnata, kas menetluse ajal on asjaolud võrreldes avalduse esitamise ajaga muutunud. Eeltoodud kohustus on ka ringkonnakohtul (TsMS § 659 ja § 639 lg 1). TsMS § 662 lg 3 järgi on ringkonnakohtul kohustus hinnata hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel ka uusi asjaolusid ja tõendeid (RKTKm 22.09.2021, 2-20-110080/42, p 12).
  2. Kolleegium leiab, et kohtud on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust, leides, et laste hooldusõigus tuleb emalt ära võtta. Kohtute põhjendused on üldsõnalised ning neist ei nähtu, millised konkreetsed asjaolud tingivad laste heaolu ohustamise ema juures ning milliste tõendite alusel kohus need asjaolud tuvastas. Samuti ei selgu kohtute põhjendustest, miks on kohtud seisukohal, et muud abinõud ei aitaks ohtu laste heaolule kõrvaldada. Määruse põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis toob kaasa määruse tühistamise (RKTKm 26.02.2025, 2-23-18026/106, p 11). 18.
  3. Maakohus tõi hooldusõiguse äravõtmise alusena välja, et ema tarvitas raseduse ajal narkootikume, lapsed on olnud emast korduvalt eraldatud ning pere elukohad on olnud räpased. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, kuidas tingib ema varasem käitumine raseduse ajal ja enne laste varasemat eraldamist ohu laste heaolule kohtulahendi tegemise ajal. Seejuures ei ole maakohus pööranud tähelepanu avalduses toodud asjaolule, et pärast viimast laste emast eraldamist
  4. a septembris tegi ema regulaarselt narkoteste, mis olid negatiivsed. Samuti ei ole avalduses väidetud, et emal oleks praegu probleeme narkootikumide tarvitamisega. Kodu koristamata jätmise kohta on avalduses tehtud emale küll etteheiteid, kuid samas on avalduse kohaselt viimastel kodukülastustel kodu olnud koristatud. Etteheited kodu koristamata jätmise kohta on avalduses ka väga üldistatud, välja ei ole toodud, mis konkreetsed asjaolud ja kuidas täpselt laste heaolu ohustasid. Lisaks heitis maakohus emale ette, et ta survestas tütart kaebama halbade tingimuste üle turvakodus. Samas ei ole maakohus selgitanud, kuidas sellest asjaolust saab järeldada, et laste huvid oleks ohus, kui nad elaksid emaga. 18.
  5. Ringkonnakohus on küll maakohtu määruse põhjendusi täiendanud, kuid ka ringkonnakohtu järelduste kujunemine ei ole täielikult jälgitav. Ringkonnakohus on toonud välja ema käitumise alates laste sünnist, kuid seejuures ei ole arusaadav, miks aastatetagused sündmused praegu laste heaolu ohustavad. Eelkõige heidab ringkonnakohus ette seda, et ema ei ole suutnud tagada laste eakohast arengut. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta avalduses viidatud kooli ja lasteaia hinnangud, mille kohaselt on lapsed eakohase arenguga. Seejuures ei ole kohtud põhjendanud, miks ei oleks võimalik sotsiaalteenustega tõsta ema võimekust laste arengut toetada. Sotsiaalhoolekande seaduse § 23 lg 2 kohaselt on last kasvatavale isikule tugiisikuteenuse osutamisel täiendav eesmärk lapse hooldamise ning turvalise ja toetava kasvukeskkonna tagamine. Asja materjalidest ei nähtu, et emale oleks pakutud tugiisiku teenust. Avalduse kohaselt on emale osutatud toetavat pereteenust. Samas ei nähtu avaldusest, milles see teenus seisneb. Samuti ei selgu avaldusest, miks see teenus ei ole piisav kõrvaldamaks ohtu laste heaolule. 6
(8)2-24-8787 18.
  1. Ringkonnakohus on põhjendanud hooldusõiguse äravõtmist ka asjaoluga, et ema kuritarvitab alkoholi. Samas ei nähtu kohtute põhjendustest ega ka kohtuasja materjalidest, kas ja kuidas mõjutab alkoholi tarvitamine hooldusõiguse teostamist. Etteheited emale on väga üldistatud. Ka juhtumi kohta, mis vahetult tingis laste emast eraldamise, on välja toodud pelgalt see, et ema käitus ebaadekvaatselt, täpsustamata, milles konkreetselt see ebaadekvaatsus seisnes. Kohus saab tuvastada ohu laste heaolule, lähtudes asjaoludest.
  2. Kohtud on jätnud arvestamata ka ema esitatud asjaolud selle kohta, et ta on astunud samme enda alkoholitarvitamise piiramiseks ning vanemaoskuste arendamiseks. Ringkonnakohus võttis vastu ema määruskaebemenetluses esitatud tõendid programmis „Sütik“ osalemise ja psühholoogi vastuvõttudel käimise kohta, kuid leidis, et kuna ema on jätnud varem programme pooleli, on ennatlik teha järeldusi lühiajalisest programmis osalemisest. Ringkonnakohtu viidatud tõenditest nähtuvalt oli ema kasutanud ringkonnakohtule tõendite esitamise ajaks viidatud programmi ja psühholoogi teenust ligi pool aastat (dtl-d 665–668). Samuti ei põhjendanud ringkonnakohus järeldust, et ema praeguses asjas avalduse esitamise järel sensibiliseeriva T-protseduuri läbimine ei veena, et varasemad probleemid ei kordu (p 19.3). Toimikust nähtub, et ema läbis sensibiliseeriva T-protseduuri ja esitas selle kohta tõendi juba enne hooldusõiguse peatamise või äravõtmise avalduse esitamist (dtl-d 50–53) ning tõendid programmis ja psühholoogi vastuvõttudel osalemise kohta oli ema esitanud juba maakohtule (dtl-d 395–396), viidates sellele ka ärakuulamisel (dtl 422). Maakohtu istungil on avaldaja välja toonud, et pärast laste eraldamist ei ole ema elukohta politsei väljakutseid tehtud ning tema kainuses ei ole olnud küsimust (dtl-d 421–422).
  3. Kolleegiumi hinnangul tuleb eeltoodut arvestades saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Esmalt tuleb maakohtul nõuda, et avaldaja esitaks konkreetsed asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, millest saab järeldada, et ema juures kasvades oleksid laste huvid sedavõrd ohustatud, et emalt on põhjendatud hooldusõigus ära võtta. Avaldaja peab maakohtus ka välja tooma, milliseid sotsiaalteenuseid on emale laste kasvatamise toetamiseks osutatud ja miks ei ole nende abil võimalik ohtu laste heaolule vähendada. Seejuures tuleb arvestada ka kohtumenetluse ajal toimunut. Selleks tuleb mh koguda ja hinnata tõendeid selle kohta, kas ema on saanud tulemuslikku ravi või abi ning on võimeline oma laste eest hoolitsema.
  4. Olukorras, kus maakohus tuvastab emalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks olevad asjaolud, tuleb uuesti lahendada ka lastele eestkostja määramine.

§ 176

lg 2 kohaselt tuleb eestkostjana eelistada füüsilist isikut valla- või linnavalitsusele. Viimane määratakse eestkostjaks üksnes juhul, kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita. Erandina on võimalik määrata eestkostjaks füüsiline isik koos kohaliku omavalitsusega, kui see vastab üksikjuhtumi asjaolusid arvestades parimal viisil lapse huvidele (RKTKm 23.11.2011, 3-2-1-98-11, p-d 26 ja 27). Seega võib tütre vanaisa jätta eestkostjaks määramata üksnes juhul, kui ta

§ 174kohaselt eestkostjaks ei sobi.

Eelkõige võib sellega olla tegu juhul, kui eestkostja ei suudaks laste heaolu tagada. 22. Kohtud ei ole tütre vanaisa sobivust eeltoodut silmas pidades hinnanud. Ainuüksi asjaolu, et vanaisa elab teises piirkonnas ega tööta, ei anna alust jätta teda eestkostjaks määramata. Seejuures on kohtud jätnud tähelepanuta, et vanaisa avaldas valmidust kolida elama Maardusse lastele lähemale. Asjakohatu on ka maakohtu põhjendus, et ei ole teada, millise vara arvel vanaisa eestkostja ülesandeid täidaks.

§ 174

lg 3 kohaselt tuleb eestkostja valimisel arvestada küll tema varalist seisundit, kuid eestkostjal ei ole laste ülalpidamise kohustust, vaid see jääb ka hooldusõiguse äravõtmise korral laste vanematele. Seega saab eestkostja varalise seisundi abil hinnata eelkõige seda, kuidas ta saaks laste varahooldusõiguse teostamisega hakkama. Samuti ei ole eestkostja sobimatuse aluseks lähedase suhte puudumine lastega. See, kui lähedane on võimaliku eestkostja suhe lastega, on oluline eelkõige mitme võimaliku füüsilisest isikust eestkostja kandidaadi vahel valides. See ei ole asjakohane olukorras, kus valida on füüsilisest isikust eestkostja ja valla- või linnavalitsuse vahel. 7

(8)2-24-8787
  1. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
  2. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub esindatavatele Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga 571 eurot 95 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.