1-18-4769 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 27. september 2018, Tallinn Kohtuasja number 1-18-4769 Kohtukoosseis Meelika Aava, Sten Lind, Urmas Reinola Apelleeritu

§ 238lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõistet i 1 aasta vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu 24 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud 24 päeva vangistust alates kinnipidamisest
3. aprillil
5. P.U mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna pani taas ajavahemikul
6. märtsist kuni
7. aprillini 2018 Tallinna linnas asuvatest kauplustest toime 17 vargust, mille käigus varastas erinevat marki alkohoolseid jooke.
8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat Merike Allikmäe, kes vaidlustab kohtuotsust üksnes P.U-le mõistetud karistuse tähtaja osas. Kaitsja taotleb P.U-le mõistetud karistuse tähtaja lühendamist, sest mõistetud karistus ei vasta süü suurusele ega süüdistatava isikule. P.U süü ei ole suur, sest kannatanutele põhjustatud kahju on väike. Ta tunnistab end täielikult süüdi. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus.. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Ta on teadlik oma narkosõltuvusest ning soovib sellest vabaneda ja oma elu muuta. Sõltuvusest tingitud ebakindlus on avaldanud mõju tema tervisele ja eluviisile. Tema puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühiajalisem vangistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
10. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu

§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.

Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. 2

§ 2

p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis P .U-le karistuseks vangistuse 1 aastaks 6 kuuks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse P.U süü suurust. Ta pani lühikese ajavahemiku jooksul kauplustest toime 17 vargust. Vargused pani ta toime kavatsetult, eesmärgiga varastada alkohoolseid jooke. Tekitatud kahjud on kauplustele heastamata. Varguste toimepanemine on kujunenud P.U elustiiliks, sest ta on varem varguste toimepanemise eest korduvalt kohtu poolt karistatud. Käesolevad vargused pani ta toime üldkasuliku töö tegemise tähtajal. Eelmise kohtuotsuse järgi määratud üldkasuliku töö jättis P.U täielikult tegemata. Lisaks sellele on teda korduvalt karistatud väärteomenetluse korras, mille eest mõistetud rahatrahvid on tasumata. Karistust kergendava asjaoluna on m aakohus puhtsüdamlikku kahetsust juba arvesse võtnud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. juuni
2. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10 märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Maakohus on seda põhimõtet järginud ja on põhjendatault leidnud, et seekord tuleb mõista P.U-le karistuseks reaalne vangistus.. On igati positiivne, et P.U kavatseb edaspidi õiguserikkumisi mitte toime panna, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud reaalse vangistuse. KarS § 69 lg 7 sätestab, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega ning mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Kuna P.U pani uued kuriteod toime üldkasuliku töö tegemise ajal, siis on maakohus kohaldanud tema suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ning suurendanud mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõisteyud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu 24 päeva võrra ja mõistnud temale liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud 24 päeva vangistust. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid P.U-le mõistetud karistuse tähtaega lühendada. Seega puudub kaitsja apellatsioonil ilmselge edulootus.
3. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende 3

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kaitsja advokaat M. Allikmäe esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 60 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises 2 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud nin g nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud.Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg -st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg- st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 60 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt. 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et P.U-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätabselle juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4