← Eesti

3-22-1463/29

Obsah (9)§ 158§ 46§ 56§ 62§ 41§ 44§ 108§ 109§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 6. veebruar 2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-1463 Haldusasi Mittet

§ 158

lg 2 kohaselt haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kuivõrd kaebajat III õiguslikus mõttes sel hetkel ei eksisteerinud, siis ei saaks ükski tema argument olla kaebuse rahuldamise aluseks. 8.4. Kaebus sisaldab argumente, mis ei ole konkreetse vaidluse olemust arvestades asjakohatud, kuna praegusel juhul ei kavatseta rajada uusi paise või rekonstrueerida olemasolevaid, mis tõstaksid veetaset. Samuti ei ole kavas muuta veekogu sängi ja hüdroloogilist režiimi. Midagi sellist ei ole korraldusega otsustatud. Ka see, et paisu omanik on kohustatud tagama kalade läbipääsu ei ole seotud menetlusega ning seda ei olnud vajalik hinnata. Vaidlust ei ole, et käitaja peab omama veeluba ning et selle väljastab Keskkonnaamet, kuid korraldusega nr 163 ei olegi otsustatud veeloa andmist või sellest keeldumist, vaid sellega on antud Keskkonnaametile üksnes nõusolek veeloa väljastamiseks. Praegu on vaidluse all korralduse nr 163 õiguspärasus ja selle kontrolli lähtekohaks on korralduse andmise aluseks olnud volitusnorm (täpsemalt KeHJS § 29 lg 3). 8.5. Täidetud on Natura 2000 erandi kohaldamise eeldused. Keskkonnaameti arvamus, kas Natura erandi kohaldamise eeldused on/ei ole täidetud, ei oma tähtsust ka seetõttu, et Vabariigi Valitsuse asus korralduses nr 163 seisukohale, et tegevuse elluviimine hoolimata ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on loodusdirektiivi artikli 6 lõike 4 alusel võimalik siis, kui:

  1. a)puuduvad alternatiivsed lahendused;
  2. b)esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused;
  3. c)Natura 2000 võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on sobivad hüvitusmeetmed. Vabariigi Valitsus on neid argumente vaidlustatud korralduses käsitlenud ja leidnud, et kõik need tingimused on üheaegselt täidetud. KeHJS § 29 lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Erinevalt Keskkonnaametist leidis Vabariigi Valitsus, et praegu on Natura 2000 erandi kohaldamise eeldused täidetud ja kohaldamine võimalik. 8.6. Linnamäe HEJ-s hüdroenergia tootmiseks erineb erakordne avalik huvi ning vastustaja jääb korralduse punktides 3 ja 4 toodud seisukohtade juurde. Keskkonnaamet järeldused ja hinnangud ei ole määravad ning need on kaebajad lihtsalt oma kaebusesse üle võtnud. Kui väidetavaks probleemiks on kalade läbipääs, siis tuleb see küsimus lahendada koostöös teiste ametkondade ja veeloa taotlejaga. Keskkonnaametil on veeloa andmise menetluses kaalumisruum ja tal on võimalik teha VeeS § 174 lg 4 alusel ka erandeid ning vabastada isik kalade läbipääsu tagamise kohustuse täitmisest. Sellise erandi tegemise võimaluse kasuks räägib ka asjaolu, et Linnamäe HEJ paisust mõni kilomeeter ülesvoolu asub Jägala juga, mis ise moodustab looduslikku kalatõkke. See asjaolu erinevalt Linnamäe paisust ei näi kaebajatele mingisugust probleemi valmistavat. 9

(27)Paisjärv eksisteeris olemasoleval kujul juba
  1. aastal, kui moodustati hoiuala ja ole olemas ka
  2. aastal, kui kinnitati Natura alade nimekiri. Vaidlusaluse käskkirjaga anti nõusolek tegevusloa andmiseks, kuid selle tulemuseks ei ole keskkonnas või looduses olemasoleva olukorra muutumine. Vabariigi Valitsus võttis arvesse, et Linnamäe HEJ-s on vee paisutamine ja hüdroenergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist. Riigikohus selgitas 28.01.2021 otsuses nr 3-17-1739, et nii elupaiga halvendamise kui ka liigi häirimise kindlakstegemisel on lähtealuseks elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Loodusdirektiivi art 6 lg 2 eesmärk on hoida ära kaitstava elupaiga ja liigi seisundi edasine halvenemine, s.t tegemist on esmajoones ennetusmeetmetega. Ükski loodusdirektiivi art 6 lg 2 alusel vastu võetud meede ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu. Loodusdirektiiv ei saa kohustada Eesti riiki taastama olukorda, mis valitses paisu asukohas ligi 100 aasta eest. Loodusdirektiivi artikli 6 lg 2 võtab Natura aladel üle LKS § 32 lg 2 ning sätte eesmärgiks on olukorra halvenemise ennetamine ja lähtealuseks on elupaiga ja liigi seisund Natura ala moodustamise hetkel. Nõusoleku andmisega ei kaasne mingit faktilist tegevust, mis tooks endaga kaasa direktiivi eesmärgi, ennekõike Natura ala kaitse-eesmärgi olulise riive ohu. Tegevusest hoidumise või selle keelamise all on Riigikohus vastava tegevuse all mõelnud vee erikasutusloa taotluses kavandatavat tegevust. Ka Wooluvabrik OÜ ei taotle vastustaja teadmise kohaselt mingeid muudatusi senises tegevuses, vaid soovib energiatootmist jätkata. 8.
  3. Kaebajate käsitlus, millega kohaselt on korraldus õigusliku aluse puudumise tõttu tühine, jääb vastustajale arusaamatuks. Korralduse andmise aluseks oli KeHJS § 29 lg
  4. Hüvitusmeetmed määrab ning nende rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet. Vastustaja ei nõustu kaebajaga ka selles, et enne otsuse tegemist oleks tulnud ära oodata Keskkonnaameti poolt KMH algatamine, tegevusloa andmise soovi ja andma Keskkonnaamet kaalutluste ja põhjenduste alusel nõusoleku või sellest keelduma. Selliseid tingimusi KeHJS § 29 lg 3 ei kehtesta. Nõusolek tegevusloa andmiseks anti erivolituse alusel ning konkreetse juhtumi kontekstis ning sisuliselt lahendas Vabariigi Valitsus ministeeriumite üleselt lahendanud aastaid kestnud vaidluse selle üle, kas konkreetsel juhul saaks rakendada Natura 2000 erandit ja kas on võimalik hüdroenergia tootmisega jätkata olemasolevas ajaloolises asukohas Linnamäel. Need seisukohad on edasises veeloa menetluses Keskkonnaametile siduvad ja amet ei saa neid ümber hinnata. 8.
  5. Korraldus ei ole formaalselt õigusvastane. Kaebajate väidetest võib aimata, et nende arvates projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine toimub eksklusiivselt loodusdirektiivi alusel ning KehJS § 29 lg 3, millest tuleneb Vabariigi Valitsuse pädevus anda nõusolek nn Natura erandi rakendamiseks, on kohaldatav üksnes etteulatuval, mitte aga tagantjärele keskonnamõju hindamisel. Selline seisukoht ja lähenemine on vale. Ehkki loodusdirektiiv ei reguleeri otsesõnu projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist ja see direktiiv on asjaomases osas sõnastatud moel, et see näib puudutavat vaid projekti keskkonnamõju etteulatuvat hindamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et loodusdirektiivi art 6 lg 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud juhtudel tuleneb sellest sättest liikmesriigile kohustus korraldada projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine (vt otsus asjas C-399/14: Grüne Liga Sachsen, p 46). Eesti õigusesse on liikmesriigile üldiseid kaitsekohustusi sätestav loodusdirektiivi art 6 lg 2 üle võetud erinevate KeHJS ja LKS sätetega (eeskätt LKS § 32 lg 2), mis näevad otsesõnu ette või millest tuleneb kaudselt, et erikaitsealadel (hoiualadel) on keelatud looduslike ja liikide elupaikade seisundit halvendada ning kaitstavaid liike häirida, kui selline halvendamine või häirimine võib oluliselt kahjustada asjasse puutuvate regulatsioonide kaitse-eesmärkide saavutamist. Ehkki loodusdirektiiv ei reguleeri otsesõnu projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist ja see direktiiv on asjaomases osas sõnastatud moel, et see näib puudutavat vaid projekti 10
(27)keskkonnamõju etteulatuvat hindamist, siis Euroopa Kohus on otsustanud, et loodusdirektiivi art 6 lg 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud juhtudel tuleneb sellest sättest liikmesriigile kohustus korraldada projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamine (vt otsus asjas C-399/14: Grüne Liga Sachsen, p 46). Eesti õigusesse on liikmesriigile üldiseid kaitsekohustusi sätestav loodusdirektiivi art 6 lg 2 üle võetud erinevate KeHJS ja LKS sätetega (eeskätt LKS § 32 lg 2), mis näevad otsesõnu ette või millest tuleneb kaudselt, et erikaitsealadel (hoiualadel) on keelatud looduslike ja liikide elupaikade seisundit halvendada ning kaitstavaid liike häirida, kui selline halvendamine või häirimine võib oluliselt kahjustada asjasse puutuvate regulatsioonide kaitse-eesmärkide saavutamist. Eelnevast tuleneb, et KeHJS § 29 lg 3, mis annab Vabariigi Valitsusele pädevuse anda nõusolek nn Natura erandi rakendamiseks, kehtib nii projekti keskkonnamõju etteulatuval kui ka tagantjärele hindamisel. Järelikult võis valitsus ka vaidlusalusel juhul oma nõusoleku andmisel tugineda KeHJS § 29 lg-le 3. Riigikohus selgitas otsuse 3-17-1739, et Eesti õigus – nagu ka loodusdirektiiv ise – ei reguleeri projekti keskkonnamõju tagantjärele hindamist otsesõnu, on Eesti riigi pädeval asutusel õigus ja ka kohustus selline hindamine läbi viia. Kui lähtuda kaebaja (arvatavast) loogikast, siis ei tohiks ka Keskkonnaametil olla pädevust projekti keskkonnamõju hinnata tagantjärele ja anda hinnangut Natura erandi eelduste täidetusele tagantjärele – see aga ilmselgelt nii ei ole. 8.9. Korralduse andmine ei eeldanud avatud menetluse kohaldamist ning ka kaebaja ei viia ühelegi normile, kus selline kohustus vastustajale oleks pidanud tulenema (vt

§ 46lg 1).

Kaebaja viidatud juhendid ja kohtupraktika puudutavad „loa andmise menetlust“, mitte aga nõusoleku andmist. Lisaks on Euroopa Komisjoni juhend (suunised) nn pehme õiguse akt, mis ei too Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele siseriiklikule üksusele kaasa siduvaid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta, et Euroopa Komisjoni tõlgendavad teatised ei ole õiguslikud siduvad, Euroopa Kohtu otsus asjas C-360/09: Pfleiderer, p 21). Juhendi õiguslikku mittesiduvust on otsesõnu mööndud märgitud juhendis endas: „Olles /.../ tõlgendav dokument“ ja „Igal juhul on liikmesriikidel vabadus ise valida praktiliste meetmete rakendamiseks kõige sobivam viis /.../“ (vt juhendi alapeatükk „Käesoleva dokumendi eesmärk ja laad“). 8.10. Korralduse andmisel kaaluti asjakohaseid argumente. Kaebajad jätavad tähelepanuta, et praegusel juhul ei olnud korralduse fookuses mitte see, kas esineb kavandatud tegevuse kahjulik mõju Natura 2000 alale, vaid see, kas on võimalik kohaldada Natura erandit olukorras, kus jätkuv tegevus võib Natura ala kaitse eesmärke ohustada. Teisisõnu oli kaalumise kohaks küsimus, kas vaatamata tegevuse kahjulikule mõjule on siiski erandit kohaldades võimalik kavandatavat tegevust ellu viia. Vastustajale oli juba korralduse vastuvõtmise hetkel teada, et Keskkonnaameti enda arvates pole taotletavat tegevust võimalik jätkata ilma Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärke kahjustamata. Kaalutlusõiguse realiseerimisel on vajalik välja selgitada asja otsustamiseks olulised asjaolud, mitte kõikvõimalikud asjaolud. Loodusdirektiivi artikli 6 lg 4 kohaselt on tegevuse elluviimine ebasoodsast mõjust hoolimata võimalik, kui a) puuduvad alternatiivsed lahendused; b) esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused; c) Natura 2000 võrgustiku ala üldise sidususe kaitsmiseks on sobivad hüvitusmeetmed. KeHJS § 29 lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsus pädev otsustama, kas tegevus on alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel. Korralduse fookus ongi seetõttu suunatud avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste esiletoomisele, mis põhjendaksid eeldatava kahjuliku tegevuse jätkamise võimalikkust. Neid aspekte on korralduses ka äärmiselt põhjalikult käsitletud. Nii on korralduse p 3.1 selgitatud objekti suurt kultuurilist väärtust, mh selgitakse Linnamäe HEJ paisu staatust kultuurimälestisena kultuuriministri 21.12.2016 käskkirja nr 180 alusel (vt p 3.1.1.), kultuurimälestise 11

(27)kasutusvajadust funktsionaalse ja sihtotstarbelisena (vt p 3.1.2), kirjeldatakse Eesti rahvusvahelisi muinsuskaitselisi kohustusi (vt p 3.1.3), tuuakse esile arhitektuuripärandiga seonduv (p 3.1.4) ja käsitletakse kultuurmaastiku kui kultuuripärandi elemente (p 3.1.5). Lisaks analüüsitakse kohaliku tasandi huve (vt p 3.2) ja käsitletakse põhjalikult alternatiividega seonduvat (vt p 4). Seejuures selgitatakse korralduses (vt p 5), et sobivate hüvitusmeetmete rakendamise kohustuse seab Keskkonnaamet vastavalt KeHJS § 29 lg 4 tegevusloa andmisel. Korralduse kokkuvõte sisaldub p 6 ja vastuvõetud otsus on formuleeritud p
  1. Valitsus hindas korralduses seda, kas vaatamata võimalikule kahjulikule tegevusele saaks see jätkuda kohaldades Natura 2000 erandit ning leidis, et erandi rakendamine on võimalik. Vastustaja on lähtunud selle küsimuse otsustamiseks asjakohasest kaalutlustest. See, et vastustaja ei ole jõudnud Keskkonnaametiga, kes on vastandlikel seisukohtadel ja kelle ainsaks looduskaitseliseks huviks on paisjärve likvideerimine, sarnastele järeldustele, ei tähenda kaalutlusreeglite rikkumist. 8.
  2. Vabariigi Valitsus ei pidanud otsustama hüvitusmeetmete üle, seda teeb Keskkonnaamet veeloa andmise menetluses. Kaebajate esitatud hüpotees, et hüvitusmeetmeid ei eksisteeri, on lihtsalt spekulatsioon. Kaebajad ei vii ise läbi ühtegi haldusmenetlust. Kui nad üksnes tsiteerivad Keskkonnaameti väidetavaid seisukohti, siis see kinnitab arvamust, et kaebajad proovivad käesolevas asjas võtta ise endale Keskkonnaameti rolli ning kaebajate endiga see olukord puutumust ei oma. 8.
  3. Kultuuriministri käskkiri 180 on kehtiv ning 18.12.2020 väljastatud käskkirja nr 190 osas toimub vaidlus haldusasjas 3-21-
  4. Ka praeguse vaidluse raames ei saa kahtluse alla seada neid toiminguid, mida teostasid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet enne 21.12.2016 käskkirja andmist. Veel vähem on need argumendid asjakohased Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduse hindamisel. Puudub igasugune alus ja vajadus hinnata kaebajate 07.07.2022 esitatud kaebuse alusel 21.12.2016 käskkirja nr 180 õiguspärasust. Tegu on endiselt kehtiva haldusaktiga. Kaebajad esitavad kaebuses mahuka käskkirja põhjenduste kriitika ja oma subjektiivse arusaama sellest, milline saab olla hüdroelektrijaama muinsuskaitseline ja/või kultuuriväärtus. Samas ei ole konkreetse kaasuse kontekstis need asjad omavahel üldse seotud. Objekti kultuuriväärtuse hindamine on Linnamäe HEJ puhul Muinsuskaitseameti pädevuses ning ei sõltu sellest, kas kaebajad neid hinnanguid jagavad. Praegune vaidlus saaks puudutada vaid Vabariigi Valitsuse KeHJS § 29 lg 3 alusel antud nõusoleku kehtivust, aga mitte seda, kas või miks on Linnamäe hüdroelektrijaama pais aastal 2016 tunnistatud kultuurimälestiseks.
  5. Kolmanda isiku I seisukoht 9.
  6. Vastustaja tegevus Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahelise patiseisu lõpetamiseks oli põhjendatud. Linnamäe paisu ja HEJ töö jätkamist on arutatud korduvalt ning juba 10.10.2019 oli Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel arutelu all Linnamäe paisu küsimus ning võimalikud lahendused edasiminekuks. Kabinetinõupidamise tulemusena leidis Vabariigi Valitsus, et keskkonnahuvid ei kaalu Linnamäe paisu puhul üles majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Seega avaldas Vabariigi Valitsus koos tolleaegsete keskkonna- ja kultuuriministriga seisukohta, et pigem peaks Linnamäe paisu kui ehitismälestise säilitama ning võimaldama jätkata hüdroelektrijaamal tööd. Selline 10.10.2019 kabinetinõupidamise seisukoht oli samaaegselt kahe asjassepuutuva valitsemisala ministri kokkulepe VVS § 49 lg 2 esimese lause tähenduses, millega antud juhist oleks pidanud järgima oma menetluses ka Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse kuuluv Keskkonnaamet. Asjaolu, et pärast ministrite ja Vabariigi Valitsuse liikmete vahelise üksmeele saavutamist ei suutnud Keskkonnaamet mitme aasta jooksul (2019–2022) jõuda keskkonnaloa taotluse menetlusega lõppfaasi või arvestada Vabariigi Valitsuse tasandil 12
(27)väljendatud ülekaaluka avaliku huviga paisutuse jätkamise poolt, muutis Wooluvabrik OÜ hinnangul vältimatuks selle, et Vabariigi Valitsus annab korralduse, millega lahendatakse erinevate valitsusasutuste vahelised erimeelsused ja mis on VVS § 41 lg 6 kohaselt Keskkonnaametile täitmiseks ja toimingute tegemisel arvesse võtmiseks. Kuivõrd küsimus taandub erinevate õiguslike huvide kollisiooni ületamisele (kultuuriväärtuslikud, muinsuskaitselised ja looduskaitselised huvid koos asjakohaste kaitsenormidega), siis oli põhjendatud Vabariigi Valitsuse poolt seisukoha andmine siduvamas vormis kui 10.10.2019 kabinetinõupidamise protokolli kujul. 9.
  1. Õige on väide, et Linnamäe tervikväärtus koos töötava HEJ-ga tuleb säilitada ning korralduses nr 163 on põhjalikud ja asjakohased kaalutused, mis selle järelduseni jõuti. Kuigi tuleb möönda, et ilma poolelioleva KMH menetluseta on küsitav KeHJS sätete kohaldamine sellise Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korralduses sisaldunud põhimõttelise seisukoha väljendamiseks, siis on Vabariigi Valitsusel õigus lahendada VVS § 101 lg 3 alusel erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste (Muinsuskaitseamet ja Keskkonnaamet, Kultuuriministeerium ja Keskkonnaministeerium) vahelised õiguslikud vaidlused. 9.
  2. Korralduse nr 163 andmisel ei ole toimunud kaebajate viidatud ulatuslikke minetusi, mis saaksid olla aluseks kaebuse rahuldamisele. Korralduse andmisel olid kaasatud ministrid ja erinevate osapoolte arvamused on korralduses kajastatud. Vabariigi Valitsus ei ole teinud ka Keskkonnaameti asemel lõplikku otsust veeloa väljastamiseks. 9.
  3. Erinevalt kaebajate arvamusest, siis Linnamäe paisjärve säilitamise ja LKS § 51 lg-te 1 ja 11 vahel puudub vastuolu. LKS § 51 sätestab piirangud olukordadeks, kui kaitsealusel veekogul soovitakse olemasolevat paisu rekonstrueerida ulatuses, mis muudab senist olukorda. Vaidlus puudub selles, et Linnamäe HEJ ja paisjärv on praegusel kujul eksisteerinud alates
  4. aastast (st enne Jägala jõe arvamist Natura 2000 alade hulka). Oluline on tähelepanu juhtida ka asjaolule, et 15.06.2004 määruse nr 73 andmisel väljendas riik lõhejõgede kaitse alla võtmise määruse seletuskirjas selgelt seisukohta, et keskkonnaministri määrusega ei mõjutata kaitse alla võetavatel aladel olemas olevaid veeehitisi. Seega on paljasõnaline kaebajate eeldus, et Eesti riigi poolt 05.08.2004 korraldusega nr 615 tehtud ettepanek Natura 2000 võrgustiku alade kohta või Euroopa Komisjoni 12.11.2007 otsusega nr 2008/24/EÜ vastavate alade kinnitamine tähendab seda, et paisutus tuleb igal juhul ja eelkõige looduskaitselistel põhjendustel likvideerida. Keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 seletuskirjast tuleneb üheselt, et kehtestatavad looduskaitselised piirangud ja meetmed ei kuulu kohaldamisele olemasolevate vee-ehitiste suhtes. Eeltoodu tõttu on ka ekslik asuda seisukohale, et Natura 2000 võrgustiku alade ja loodusdirektiivi sätteid tuleb tõlgendada rangeimal võimalikul viisil, mille kohaselt ei piisa keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks üksnes olemasoleva looduskeskkonna säilitamisest vaid on vajalik astuda täiendavaid samme ka keskkonna taastamiseks (muutmiseks). 9.
  5. Natura 2000 võrgustiku alade hulka arvamist ja 2004–2007 aastatel liikide ja elupaikade kaitse alla võtmist tuleb mõista sellisena, et kaitse eesmärk on olemasolevate elupaikade ja – keskkonna säilitamine, mitte uute elupaikade loomine või liikide asustamine taastamise eesmärgiga ning mis tahes hinnaga, seejuures hävitades loodusväärtuste taastamiseks muinsuskaitselisi ja sotsiaalmajanduslikke väärtusi. Vastupidise käsitluse puhul oleks pidanud 2004–2007 aastate otsustes ja eelkõige Jägala jõe hoiuala kaitse alla võtmise kaitseeesmärkides olema sõnaselgelt toodud eesmärkidena uute elupaikade loomine ning kudealade taastamine Linnamäe paisust ülesvoolu. Tegelikkuses avaldas keskkonnaminister
  6. aasta seletuskirjas, et Jägala jõe kaitse alla võtmine ei mõjuta olemasolevaid vee13
(27)ehitisi. Isegi Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 protokollilise otsusega kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–2021 ei näinud ette, et Linnamäe paisjärve alla jääv jõelõik taastatakse. Jõeliste elupaikade taastamise eesmärk on ainsana sõnastatud Keskkonnaameti poolt koostatavas kaitsekorralduskavas, millega Keskkonnaamet on lubamatult laiendanud kõrgemalseisvate pädevate organite otsuseid seoses Jägala jõe ja Linnamäe paisu ümbritseva piirkonna kaitse-eesmärkidega (Jägala jõe hoiuala kaitsekorralduskava perioodiks 2022-2026 on vaidlustatud haldusasjas nr 3-22-1199). 9.
  1. Kaebajad samastavad Vabariigi Valitsuse loodusdirektiivi artikli 6 lg-s 3 mainitud pädeva asutusega, milleks on aga Keskkonnaamet. Vaidlustatud korraldus on põhimõtteline otsustus, mille langetamine oli vajalik selleks, et lahendada erinevate valitsemisalade ametiasutuste vahel juba aastaid kestnud vastuolu. Vastava põhimõttelise otsuse tegemise juures viibisid asjassepuutuvad ministrid, kelle kaudu toimus muinsuskaitseliste ja looduskaitseliste huvide esitamine ja põhjendamine. Sellise põhimõttelise otsustuse tegemine ei ole samastatav loodusdirektiivi art-s 6 sätestatud otsustustega, millega seonduvalt kaebajad on viidanud avaliku menetluse ja kaasamise nõuete rikkumisele. Keskkonnaamet kui keskkonnaloa taotlust lahendama pädev ametiasutus peab vastava haldusmenetluse raames järgima kaebajate poolt viidatud nõudeid, kuid Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 korraldus ei olnud antud osana keskkonnaloa haldusmenetlusest. 9.
  2. Ebaselgeks jääb kaebaja käsitus, nagu oleks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusoleku küsimise õigus üksnes Keskkonnaametil ja siis, kui haldusmenetluse ja Natura hindamise tagajärjel on jõutud otsuseni keskkonnaloa väljastamise kohta. Sellisel juhul oleks KeHJS § 29 lg 3 nõusolek üksnes heakskiit pädeva asutuse otsusele, kui mitte meede selleks, et võimaldada Vabariigi Valitsusel kujundada eraldiseisev seisukoht vaidlusaluse tegevuse vajalikkuse, põhjendatuse ja lubatavuse kohta. Kaebajate lähenemise järgi ei ole põhimõtteliselt võimalik Vabariigi Valitsusel KeHJS § 29 lg 3 alusel seisukohta väljendada juhul, kui Keskkonnaamet on jõudnud järelduseni, et keskkonnaluba ei väljastata, sest sellisel juhul ei esitaks Keskkonnaamet ka taotlust VV nõusoleku saamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajate tõlgendus KeHJS § 29 lg 3 ja 4 regulatsioonist usutav ega kooskõlaline regulatsiooni eesmärgiga. 9.
  3. Kaebajad lähtuvad ekslikust eeldusest, nagu oleks Vabariigi Valitsus asunud täitma Keskkonnaameti ülesandeid. Vaidlustatud korraldusega ei kaasne vahetult mingi tegevuse lubamine või jätkumine – isegi VV 03.06.2022 korralduses on selgelt sõnastatud, et keskkonnaloa väljastamise ja pikendamise otsustab Keskkonnaamet, mitte Vabariigi Valitsus. Seetõttu ei ole asjakohased ka väited selle kohta, et hüvitusmeetmeid ei ole määratletud või KeA-d ega avalikkust ei ole kaasatud. Vastavate menetlustoimingute läbiviimine ning sobivate lahenduste leidmine (sh võimalike hüvitusmeetmete määratlemine) saaks toimuda üksnes KeA poolt läbi viidava haldusmenetluse raames. Vabariigi Valitsus on 03.06.2022 korraldusega nr 163 andnud erinevatele ametiasutustele põhimõttelise suunise selle kohta, millised väärtused ja põhjendused on ministeeriumide juhtide poolt peetud lõppastmes prevaleerivamateks. Seega on Vabariigi Valitsus lahendanud aastatepikkuse Keskkonnaministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi vahelise patiseisu vastavalt VVS § 101 lg-le
  5. Kolmanda isiku II seisukoht: 10.
  6. Linnamäe HEJ paisu näol on tegemist vana ja väärtusliku paisuga, mille abil on pikaaegselt toimunud ja jätkuvalt toimub vee paisutamine Linnamäe paisjärves. Linnamäe HEJ rajamine leidis aset aastatel 1922-1924 ning alates Linnamäe HEJ ehitamisest on olnud takistatud Jägala jõe loomulik voolamine ja kalade loomulik liikumine Jägala jões. 14
(27)Vaatamata Linnamäe HEJ hoone õhkimisele nõukogude vägede poolt 1941 säilis Linnamäe HEJ pais. Linnamäe HEJ alustas uuesti hüdroelektrienergia tootmist aastal 2002, seega ajaliselt enne Eesti Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga 01.05.2004 ning hüdroenergiat toodetakse Linnamäe HEJ-s käesoleva ajani. 10.
  1. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omab tähtsust Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt ei kohaldu jätkuva tegevuse korral, mis on alanud enne KMH direktiivide ning loodusdirektiivi ülevõtmise tähtaja lõppu, kohustused keskkonnamõju eelnevaks hindamiseks. Eesti kontekstis tähendab see, et KMH direktiivide ja loodusdirektiiviga seonduvalt ei saa olla asjakohane keskkonnamõju eelnev hindamine nende tegevuste osas, millega on alustatud enne Eesti Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga (C-209/04, punkt 56 ja C-266/08, punktid 47–48). Võimalik saaks olla üksnes niinimetatud Natura tagantjärele hindamine, kus võrreldaks, kas seisuga 05.08.2004 – kui Vabariigi Valitsus kinnitas Natura 2000 võrgustiku alade loetelu, milles sisaldus ka 5 km pikkune lõik Jägala jõest – võrreldes on Linnamäe paisjärves vee paisutamine halvendanud kaitstava elupaiga ja kaitstavate liikide seisundit. Euroopa Kohtu lahenditest C-6/04 (punktid 57–60) ja C-399/14 (punktid 43–46) lähtuvalt tuleks asuda seisukohale, et kui mingi tegevus, mis on alanud enne konkreetse ala arvamist Natura alade hulka, võib põhjustada elupaikade halvenemist või liikide häirimist, võib olla asjakohane Natura tagantjärele hindamise läbi viimine, hindamaks tagantjärele projekti mõju olemasolevale alale. Sellise Natura tagajärjele hindamise läbi viimisel tuleks kolmanda isiku hinnangul võrrelda konkreetse piirkonna seisukorda hetkel, kui alustati menetlust piirkonna Natura alade hulka arvamiseks, seisukorraga Natura tagantjärele hindamise ajal. Kui sellise hindamise tulemuseks on, et konkreetse ala Natura alade hulka arvamise menetluse algatamisel ei olnud elupaiga/elupaikade seisukord ja/või liikide häiritus halvem kui Natura tagantjärele hindamisel läbi viimise ajal, siis ei ole põhjust rääkida tegevuse negatiivsest mõjust. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu otsuses nr 3-17-1739 väljendatud seisukohaga (punktis 39–31). 10.
  2. Kolmanda isiku arvates on kaalutlused, millised nähtuvad Vabariigi Valitsuse 03.06.2022 nr. 163 korraldusest ja millega sisustatakse avalikkuse jaoks esmatähtsaid ja erakordselt tungivaid põhjuseid Jägala jõel vee paisutamise ja hüdroelektrienergia tootmisega jätkamiseks, asjakohased. 10.
  3. Eesti Vabariik on ühinenud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga ning Jägala jõe alamjooksu piirkonnas ning Linnamäe paisjärve piirkonnas elab vähemalt 8 nahkhiireliiki ning mõlema eesmärgi – käsitiivaliste kaitse ning elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi taastamine – samaaegne saavutamine ei ole võimalik. Veelgi enam, üks eelmises lauses nimetatud eesmärk välistab teise. Kui taastada elupaigatüübi 3260 soodne seisund ehk lõpetada vee paisutamine ja likvideerida Linnamäe paisjärv, siis avaldab see olulist negatiivset mõju nahkhiirtele. Jääb üle küsida, kas loodusdirektiivi sisu ja mõttega on kooskõlas see, et elupaigatüübi 3260 soodsa seisundi taastamist eelistatakse käsitiivaliste kaitsele ehk kas loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud kaitsealuste liikide seisukorra halvendamist võib lubada selleks, et tulevikus võib-olla õnnetuks taastada samas piirkonnas teatud elupaigatüübi soodne seisund. Seetõttu ei ole kolmanda isiku arvates välistatud, et käesoleva kohtuasja lahendamiseks tuleks Euroopa Kohtult küsida eelotsust seonduvalt loodusdirektiivi sisu ja mõtte välja selgitamisega. Kolmas isik II on seisukohal, et olukorras kus tuleb otsustada, kas eelistada kaitsta loodusdirektiivi II ja/või IV lisas nimetatud tegelikkuses antud piirkonnas elavaid liike või loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübi soodsa seisundi taastamist, omab prioriteeti tegelikkuses praegusel ajal elavate liikide kaitse. Seda põhjusel, et tegelikkuse teatud piirkonnas liikide, millised on nimetatud loodusdirektiivi II ja/või IV lisas, elamine on vaadeldavad kaitset vääriva reaalsusena. Vastavalt loodusdirektiivi artikkel 2 lg-le 1 on direktiivi eesmärgiks looduslike elupaikade 15
(27)ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut. Seega on loodusdirektiivi esmaseks eesmärgiks olemasolevate elupaikade, loomastiku ja taimestiku kaitsmine. Tarvidus elupaiga, loomastiku või taimestiku soodsa seisundi taastamiseks loodusdirektiivi tähenduses võib tekkida ainult siis, kui kaitset väärivaid olemasolevaid elupaikasid, loomastikku ja taimestikku enam säilinud ei ole. Samasugune lähenemine nähtub loodusdirektiivi artikkel 6 lõigetest 1-2 ja 4, millest ilmneb, et liikmesriigid peavad kehtestama vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad loodusdirektiivi II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele. Seejuures peavad liikmesriikide poolt võetavad meetmed vältima loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide häirimist. Loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide häirimine on lubatud vaid eriti mõjuval põhjusel, kusjuures liikmesriigil lasub sellisel juhul kohustus võtta tarvitusele vajalikud asendusmeetmed. Seejuures ei ilmne loodusdirektiivist, nagu oleks liikmesriikidel lubatud kehtestada erandeid direktiivi lisas II nimetatud loomaliikide kaitse osas seonduvalt sooviga asuda taastama mõne elupaigatüübi soodsat seisundit. Samasugune lähenemine ilmneb ka loodusdirektiivi artikkel 12 lg-st 1 ja artiklist 16, mille kohaselt liikmesriigid kehtestavad vajalikud meetmed, et tagada direktiivi lisas IV loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levialal, keelates muuhulgas nende loomaliikide tahtliku häirimise. Seejuures ei ilmne loodusdirektiivist, nagu oleks liikmesriikidel lubatud kehtestada erandeid direktiivi lisas IV nimetatud loomaliikide kaitse osas seonduvalt sooviga asuda taastama mõne elupaigatüübi soodsat seisundit. 10.5. Oluline on pidada silmas ka elektrienergia varustuskindlusega seonduvat temaatikat. Hetkel on Eestis ja laiemalt Euroopas oluliseks probleemiks asjaolu, et nõudlus elektrienergia vastu ületab elektrienergia pakkumise. See on toonud kaasa kohati väga kõrged elektrihinnad ning vajaduse toetada nii eratarbijaid kui ka ärikliente hakkama saamisel kõrgete elektrihindadega. Siia lisandub energiajulgeolekuga seonduv. Kui Vene Föderatsioon ja Valgevene Vabariik peaksid Baltikumi senisest elektrisageduse hoidmise süsteemist lahutama ning samaaegselt alandatakse veetaset Narva jões, mis tekitab olulisi probleeme Kirde-Eestis paiknevate soojuselektrijaamade jahutamisega, võib Eestis tekkida märkimisväärseid probleeme elektrienergia kättesaadavusega. Linnamäe HEJ olulisust ja sellest tingitud erakordselt tungivat vajadus jätkata hüdroenergia tootmist tõendavad ka Majandus- ja Kommunikatsiooni ning Eesti Teaduste Akadeemia seisukohad. KOHTU PÕHJENDUSED Tõenditest 11. Halduskohtule tõendite esitamist ning tõendite asja materjalide juurde võtmist reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) 6. peatükk.

§ 56

lg 1 kohaselt on tõend igasugune teave, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud.

§ 62

lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Riigikohus selgitas 25.04.2019 otsuses nr 3-17-1276, et ehkki haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, kuid sellest ei saa tuletada vajadust koormata toimikut asjas 16

(27)tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda (punkt 20). 12. Vastustaja esitas vastuseks kaebusele kohtule arvukalt Riigi Teatajas avaldatud õigusaktide terviktekste, samuti väljavõtte Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommenteeritud väljaandest ning Euroopa Liidu Toimimise lepingust. Seejuures on vastustaja selliste dokumentide esitamise vajadust põhjendanud mitte vajadusega tõendada mingit asjaolu, vaid põhjusel, et sellele on vaidlustatud korralduse viidatud või et sellele on kaebuses viidanud kaebaja, aga kohtule seda esitatud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole selliste tõendite ja dokumentide esitamine kohtumenetluses põhjendatud ning sellised tõendid koormavad menetlust asjatult. Sel põhjusel ei ole põhjust võtta toimikusse järgmisi vastustaja 26.09.2022 esitatud dokumente:  kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri 180 (lisa 1) ja 18.12.2020 käskkiri nr 190 (vastustaja 26.09.2022 vastuse lisa 2), mis mõlemad on kättesaadavad Riigi Teatajast3 ning kohtul ei ole mingit alust arvata, et Riigi Teataja ei suudaks käskkirju autentsel kujul säilitada;  Vabariigi Valitsuse 11.02.2016 määrus nr 21 „Rebala muinsuskaitseala põhimäärus“, mis on samuti kättesaadav Riigi Teatajast4 (lisa 5). Lisaks ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust, et Linnamäe pais asub Rebala muinsuskaitseala kaitsevööndis ning seda asjaolu ei ole vaja tõendada;  vastustaja esitatud lisasid 15–16, mis on vastavalt „Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon“ ning „Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon“, mis mõlemad on kättesaadavad Riigi Teatajast 5 ning vaidlust, et Eesti on need ratifitseerinud ning need on Eesti suhtes jõustunud, ei ole;  Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommentaaride väljavõte põhiseaduse preambuli osas (lisa 3), kuivõrd ükski menetlusosaline ei ole vaidlustanud korralduse väidet, et põhiseaduse preambul sätestab Eesti riigi kohustuse tagada eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade. Lisaks ei tugine ka ükski vastustaja esitatud väide sellele.  Väljavõte Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 3 ja 167 (lisa 4), kuivõrd nende üle ei ole vaidlust ning need on kättesaadavad Euroopa Liidu Teatajast https://eurlex.europa.eu/. Eelnevast tulenevalt ning kooskõlas

§ 62

lg-ga 2 jätab kohus toimikusse võtmata ja tagastab kaebajale tema 26.09.2022 kaebuse vastuse lisad 1–5 ja 15–

  2. Kohtul on lahendamata ka vastustaja 29.11.2022 taotlus jätta asja materjalide juurde võtmata kaebaja 21.11.2022 esitatud täiendavad tõendid
  3. Vastustaja hinnangul ei ole tõendid asjakohased ega oma asjas tõenduslikku väärtust ning need on eranditult koostatud kohtumenetluse ajal pärast korralduse vastuvõtmist. Kohus leiab, et lisa 1 ei ole praeguse vaidluste kontekstis asjakohane tõend, kuna seda asjaolu ei ole vaja tõendada. Vastustaja ei ole väitnud, et Linnamäe pais ei omaks Natura ala kaitseväärtustele mõju või et paisutuse 3 Kultuuriministri 21.12.2016 käskkiri nr 180 on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/323122016001 ning 18.12.2020 käskkiri nr 190 on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/322122020001 4 https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007 5 Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon on kättesaadav https://www.riigiteataja.ee/akt/13118943 ning Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon on kättesaadav https:// www.riigiteataja.ee/akt/13089076 6 Kaebaja esitas 21.11.2022 kohtule täiendavate tõenditena M. Kesleri hinnangu Jägala jõe alamjooksu siirdekalade potentsiaali kohta (lisa 1; allkirjastatud 17.11.2022); Keskkonnaõiguse Keskuse tehtud analüüsi Natura erandi kohaldamise ning vaidlustatud korralduse kohta (lisa 2; allkirjastamata ent koostatud pärast vaidlustatud haldusakti andmist); A. Ümar eksperthinnangu Eesti Ihtüoloogia Seltsile (lisa 3; allkirjastatud 21.11.2022); Elering AS vastus kaebajate küsimustele (lisa 4; e-kirjavahetuse kuupäev 15.11.2022) ning Tallinna Tehnikaülikooli hinnangu Linnamäe HEJ võimalikust mõjust Eesti elektrienergia tootmisel ja varustuskindluse tagamisel (lisa 5; allkirjastatud 21.11.2022) 17

(27)lõppemisel oleks võimalik aja jooksul taastada kudealasid kuni Jägala joani, mis suurendaks merre rändavate nookalade arvukust. Seega tagastab kohus kaebajale 21.11.2022 esitatud lisa
  1. Samuti tagastab kohus lisa 2, kuna tegemist ei ole asjakohase tõendiga. Praegusel juhul jääb mulje, et kaebaja püüab Keskkonnaõiguse Keskuse analüüsiga oma kaebuse õiguslikku positsiooni tõendada. Ehkki kohtu hinnangul võiks kaebajale tagastada ka A. Ümara arvamuse (lisa 3), ent kuna kaebaja hinnangul tõendab see tema positsioone, siis võtab kohus selle toimikusse. Küll aga märgib kohus, et see tõend ei lükka ümber vastustaja esitatud tõendeid, mille kohaselt on Linnamäe pais ja HEJ väärtuslikud just selliselt nagu nad täna kasutuses on (vt vastustaja 26.09.2022 vastuse lisa 7 ja 10). Kohus märgib, et ka 21.11.2022 esitatud lisad 4 ja 5 ei oma korralduse õiguspärasuse hindamisel sisulist tähendust, kuna nendest ei saa järeldada, et Linnamäe HEJ oleks ebaoluline ning et vastustaja oleks korralduse andmisel lähtunud väärast kaalutlusest. Vaatamata sellel võtab kohus ka lisad 4 ja 5 asja materjalide juurde. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebajale 21.11.2022 lisad 1 ja
  2. Lisad 3–5 võtab kohus asja materjalide juurde.
  3. Kaebaja esitas kohtule täiendavaid tõendeid ka 22.12.2022 avalduses, kusjuures tegemist on osale varem esitatud menetlusdokumentide joonealustes märkustes esitatud väljatrükkidega. Kohus märgib, et ehkki esitatud tõendid on osalt n-ö kaebuse joonealused viited, siis ei pea kohus vajalikuks neid kaebajale tagastada, kuna sellisel juhul on tagatud nende dokumentide autentsus kohtumenetluse lõpuni. Lisaks on esitatud tõendite hulgas ka selliseid, millega kaebajad soovivad tõendada, et tegemist on keskkonnaorganisatsioonidega. Nõuetest
  4. Kohus peab vajalikuks selgitada ka nõuetega seonduvalt. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja väited korralduse tühisusest väljuvad menetlusse võetud kaebuse nõuetest. Õige on vastustaja väide, et kohus tagastas korralduse nr 163 tühistuse tuvastamise nõude, aga vastustaja jätab tähelepanuta nõude tagastamise põhjuse. Nimelt selgitas kohus 28.07.2022 määruse punktis 15.3, et praegusel juhul on asjakohane Vabariigi Valitsuse korralduse tühistamise nõue, kuna

§ 41

lg 4 kohaselt saab kohus haldusakti tühisuse teha kindlaks tühistamiskaebuse alusel, mistõttu eraldiseisva tühisuse tuvastamise nõude esitamine ei ole vajalik. Seega vastupidiselt vastustaja väidetele ei ole kaebaja väited korralduse tühisusest asjakohatud ega välju ka menetlusse võetud kaebuse nõuetest. Kaebeõigusest 16. KeÜS § 30 lg 2 näeb keskkonnaorganisatsioonile ette kaebeõiguse, kui vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Keskkonnaorganisatsiooniga on MTÜ puhul tegemist juhul, kui tema põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning ta edendab oma tegevusega keskkonnakaitset. Täiendavalt selgitab KeÜS § 31 lg 3, et keskkonnakaitse edendamise hindamisel tuleb arvesse võtta ühenduse võimet oma põhikirjalisi eesmärke ellu viia, arvestades ühenduse senist tegevust, selle puudumise korral aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi. Kaebajate määratlemisel keskkonnaorganisatsioonina saab tugineda ka Århusi konventsiooni art 2 lg 5 määratlusele. Konventsioonis sätestatud tunnustele vastava keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust on tunnustanud ka Euroopa Kohus (vt nt Euroopa Kohtu 08.11.2016 otsus asjas nr C-243/15, p 55; Tallinna Ringkonnakohtu 17.05.2018 otsus asjas nr 3-18-551, p 8). Nii KeÜS § 30 lg 2 kui ka Århusi konventsiooni art 9 lg 2 alusel tuleb keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust eeldada ning tõlgendada organisatsiooni kohtusse pöördumise õigust laiendavalt (vt ka Euroopa Kohtu 14.01.2021 otsus asjas nr C-826/18). 18

(27)Küll aga tuleb arvestada sellega, et keskkonnaorganisatsioonidele KeÜS § 30 lg-ga 2 ning §ga 31 antud kaebeõigus ning tema huvi põhjendatuse ja õiguste rikkumise eeldus on erandlikud kaebeõiguse alused (

§ 44lg 3) ega ole piiramatud.

Keskkonnaorganisatsioonidele antud erandlik kaebeõigus on mõeldud eelkõige selleks, et asjast huvitatud valitsusvälised organisatsioonid, kellel võivad puududa muud mõistlikud võimalused kaebuse esitamiseks, saaksid kaitsta keskkonnaalaseid huve. Konkreetsest vaidlusest saadav kasu peab aitama kaasa organisatsiooni edasiste keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Kirjeldatud olukorraga pole tegemist juhul, kui organisatsioon kasutab kaebuse esitamiseks üksnes enda juriidilist vormi, ent ei plaani edaspidi vaidlusaluste keskkonnaküsimustega tegeleda. Seetõttu peab keskkonnaorganisatsioon lisaks põhikirjalistele eesmärkidele olema valmis tõendama enda senist tegevust ning võimekust põhikirjalisi tegevusi ellu viia (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2022 määrus nr 3-21-1682, punkt 16). Riigikohus selgitas 11.10.2018 otsuses nr 3-17-2132, et kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused (punkt 9). Kohtu hinnangul on viidatud seisukoht kohaldatav ka eelhaldusakti vaidlustamisel.

  1. Kohus jääb varem väljendatud seisukohale, mille kohaselt on kaebajatel KeÜS §-st 31 tulenev kaebeõigus ning seda ei väära ka asjaolu, et kaebaja III asutati pärast korralduse nr 163 andmist ning vahetult enne halduskohtusse pöördumist. Vaidlust ei ole, et kõik kaebajad on kantud MTÜ-dena äriregistrisse7 ning nende põhikirjades8 on põhikirjaliste eesmärkidena välja toodud järgmine: 17.
  2. Kaebaja I osas on põhikirjas märgitud, et ühingu eesmärgiks on mh siirdekalade asurkondade taastamine ja suurendamine tagades kaladele soodsa kudemis- ja kasvukeskkonna (punkt 1.4.1) ning põhitegevuseks tegevuspiirkonnas on mh märgitud jõgede hüdroloogilise režiimi parandamine, s.h. tõkestatuse ja vooluhulga inimtekkelise fluktueerimise vähendamise kaudu (punkt 1.5.1) ning Jägala Linnamäe tammist ülesvoolu kunagiste kudealade taastamine; veevarustuse maksimaalne tagamine; siirdekaladele kättesaadavaks tegemine, s.h. kalateede rajamine (punkt 1.5.2). 17.
  3. Kaebaja II osas on põhikirjas märgitud, et ehkki ühingu üldine eesmärk on Eesti harrastuskalastajate liitmine ühtsesse organisatsiooni, mis seisab kõikide Eesti kalastajate huvide ja õiguste eest, edendab jätkusuutliku harrastuskalastuse traditsioone ja kultuuri ning tagab nende järjepidevuse (punkt 2.7), siis alameesmärgiks on muu hulgas kalavarude kaitse ning kestvalt hea seisundi saavutamine. 17.
  4. Kaebaja III osas on põhikirjas märgitud ühingu eesmärgina ühendada kalade uurimisega tegelevaid isikuid ja edendada nendevahelist koostööd veekogude fauna ja seda mõjutavate tegurite uurimisel ning looduse mitmekesisuse teaduspõhisel säilitamisel.
  5. Kaebajad selgitasid enda tegevust 21.11.2022 täiendavate seisukohtade punktis 2.
  6. Lisaks esitasid kaebajad 22.12.2022 täiendavad tõendid (lisad 8–14), et kaebajate I ja II näol on tegemist suhteliselt aktiivsete keskkonnaorganisatsioonidega. Mis puudutab aga kaebajat III, siis esitas kaebaja III 22.12.2022 oma liikmete CV-d (lisad 15–19) ning kohtule ei nähtu, et vahetult enne kohtusse pöördumist asutatud selts ei oleks suuteline oma põhikirjas toodud 7 Kaebaja I kanti äriregistrisse 29.12.2009; kaebaja II kanti äriregistrisse 25.03.2014 ning kaebaja III asutati 01.07.2022 ja kanti äriregistrisse 07.07.
  7. 8 Kaebuse lisad 9-11 19

(27)keskkonnakaitselisi eesmärke täitma. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajatel on kaebeõigus korralduse nr 163 vaidlustamiseks. Korralduse nr 163 õiguspärasus
  1. Kohus jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et korraldus nr 163 oma olemuselt eelhaldusakt, mille vaidlustamiseks on kohane tühistamisnõue. Seejuures ei sõltu korralduse nr 163 õiguslik tähendus sellest, kas selle andmiseks pöördus Vabariigi Valitsuse poole Keskkonnaamet või otsustas nõusoleku anda Vabariigi Valitsus mõne teise menetlusosalise taotlusel või omal algatusel. Eelhaldusakti eesmärgiks on teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu, vt HMS § 52 lg 1 punkt
  2. Seega on eelhaldusakti ülesanne teatud küsimuste regulatiivne lahendamine selliselt, et nende juurde enam tagasi ei tulda. Ka eelhaldusakti resolutiivosa on igaühele kohustuslik, sh haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2).
  3. Korraldusega nr 163 tegi vastustaja siduvalt kindlaks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud asjaolud mis lubaksid Keskkonnaametil väljastada veeloa vaatamata sellele, et kolmanda isiku I soovitud tegevusel on ebasoodne mõju Jägala loodusalale. Vastupidiselt Keskkonnaameti Natura tagantjärele hindamise aruannete tööversioonis toodule leidis vastustaja, et kolmanda isiku I taotletud tegevusele puuduvad alternatiivsed lahendused, ning võttes aluseks avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused – vajaduse tagada kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajaline ja terviklik säilimine ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamise, mis on pika ajaloo vältel välja kujunenud ja on tähenduslik nii kaasajas kui ka väärtuslik tulevastele põlvedele –, leidis vastustaja, et vaatamata Natura 2000 ala ebasoodsale mõjule on tegevuse lubatav. Seejuures ei ole Vabariigi Valitsus otsustanud veeloa andmist Keskkonnaameti eest ning samuti ei ole korralduse nr 163 andmine toonud kaasa olukorda, kus Keskkonnaameti kaalutlusõigus veeloa andmise või selle andmata jätmiseks oleks redutseerunud nullini. Küll aga tuleb Keskkonnaametil arvestada veeloa andmisel, et keskkonnaalaste argumentide kõrval eksisteerib ülekaalukas avalik huvi veeloa andmiseks ning üksnes ebasoodne mõju Natura 2000 alale ei ole piisav argument, et enne Natura ala moodustamist lubatud tegevuse jätkumine täielikult välistada.
  4. Kaebaja argumendid tuginevad suuresti keskkonnakaitselistele kaalutlustele ning sellele, et Natura ebasoodsa mõju tõttu ei oleks vastustaja nõusolekut saanud anda. Kohus kaebajaga ei nõustu, kuna KeHJS § 29 lg 3 eesmärgiks ongi leida üles need kaalukad põhjused, miks vaatamata tegevuse ebasoodsale mõjule on siiski tegevuse lubamine võimalik. Selline järeldus tugineb KeHJS § 29 sõnastusel, mis korralduse nr 163 vastuvõtmise ajal kehtis alates
  5. aastast järgmises sõnastuses: „§
  6. Natura 2000 võrgustiku ala mõjutava tegevuse keskkonnamõju hindamise erisus
(1)Kui hinnatakse mõju Natura 2000 võrgustiku alale: 1) peab keskkonnamõju hindamisel eelkõige arvestama ala kaitse eesmärki ja ala terviklikkust; 2) saadab otsustaja enne käesoleva seaduse § 22 kohast nõuetele vastavuse kontrollimist kaitstava loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks keskkonnamõju hindamise aruande.
(2)Tegevusloa võib anda, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust ega kaitse eesmärki.
(3)Kui hoolimata kavandatava tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on see tegevus alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjustel, võib tegevusloa anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul.
(4)Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul tuleb tegevusloa andmisel seada hüvitusmeetmete rakendamise kohustus, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitset. 20
(27)Keskkonnaministeerium teavitab vastuvõetud hüvitusmeetmetest Euroopa Komisjoni viivitamata pärast loa andmist. Loas määratud tegevust ei tohi alustada enne hüvitusmeetmete rakendamist.
(5)Kui kavandatav tegevus mõjutab eeldatavalt ebasoodsalt Natura 2000 võrgustiku alal esinevat esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) tähenduses, võib Vabariigi Valitsus anda nõusoleku ainult juhul, kui kavandatav tegevus on seotud inimese tervisega, elanikkonna ohutusega või olulise soodsa mõjuga keskkonnaseisundile. Teiste avalikkuse jaoks esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjuste korral võib loa anda ainult pärast Euroopa Komisjonilt arvamuse saamist. Loas määratud tegevust ei tohi alustada enne hüvitusmeetmete rakendamist.“. KeHJS § 29 lg-d 1 ja 2 sätestavad käitumisjuhise olukordadeks, kus tegevusel Natura alale ebasoodne mõju puudub. KeHJS § 29 lg-d 3 ja 4 aga annavad käitumisjuhise olukorraks, kus Natura mõju hindamisel tuvastatakse ebasoodne mõju, mis välistaks Natura ala kaitseeesmärke arvestades tegevusloa andmise. Esmalt tuleb hinnata, kas taotletavale tegevusele on olemas alternatiivsed lahendused mis ei tooks Natura alale kaasa ebasoodsat mõju. Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis tuleb hinnata, kas esinevad sellised avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused, sealhulgas sotsiaalset või majanduslikku laadi põhjused, mis prevaleerivad keskkonnakaitselised aspektid ja ebasoodsa mõju Natura alale. Seejuures ei pea Vabariigi Valitsus nõusoleku andmisel hindama ja otsustama, kas milliste hüvitusmeetmete korral võib tegevusele nõueoleku anda. Hüvitusmeetmete väljatöötamine ja kehtestamine on Keskkonnaameti pädevuses (vt korralduse punkt 5 ja KeHJS § 29 lg 4). 22. Praegusel juhul ei ole vastustaja asunud väitma, et tegevusega ei kaasneks ebasoodsat mõju Natura alale (vt korralduse nr 163 punkt 1). Kuna Keskkonnaamet tuvastas ebasoodsa mõju, mis KeHJS § 29 lg 2 kohaselt välistaks kolmandale isikule I tegevusloa andmise, siis tuli KeHJS § 29 kohaselt järgmisena välja selgitada, kas tegevusloa väljastamine oleks võimalik Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Seda, kas esinevad ülekaalukad avaliku huviga seotud põhjused, otsustab Vabariigi Valitsus, mitte Keskkonnaamet, mistõttu Natura tagantjärele hindamise aruande tööversioonis toodud seisukohad, et selliseid põhjuseid ei esine, ei ole Vabariigi Valitsusele siduvad. KeHJS § 29 lg 3 alusel tehtav otsustus on muu hulgas poliitilise valiku tegemine, st tegemist otstarbekuse alusel tehtud otsustusega, kuhu kohus ei sekku (

§ 158lg 3).

Lisaks on tegemist sedavõrd laia diskretsiooni sisaldava otsustusega, mistõttu on kohtu roll otsuse õiguspärasuse hindamisel tavapärasest ahtam ning see piirdub sisuliselt ilmselgete vigade testiga. Seega saab kohus praegusel juhul sisuliselt kontrollida ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega ole teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel nõusoleku andmisel ilmselgeid vigu (meelevaldseid järeldusi) ning kas ta on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh oma otsust vajalikus ulatuses põhjendanud.

  1. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks mõne olulise asjaolu jätnud otsuse tegemisel arvesse võtmata. Asjaolu, et Keskkonnaameti ja vastustaja või kaebajate ja vastustaja seisukohad ei ühti, ei tähenda, et nõusoleku andmine oleks olnud õigusvastane. Samuti ei nõustu kohus, et otsus oleks põhjendamispuudustega. Vastustaja arutluskäik, miks nõusoleku andmine on lubatav ning millised on need ülekaalukad avalikud huvid mis nõusoleku andmise tingivad, on selged ja arusaadavad.
  2. Võttes aluseks vaidlustatud korralduses toodud asjaolud, siis ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:  Linnamäe hüdroelektrijaama pais rajati aastatel 1922–1924 ning see taastati olemasoleval kujul aastaks 2002, kui algas uuesti hüdroenergia tootmine; 21

(27)          Linnamäe HEJ rajatised asuvad Jägala jõe hoiualal, mille kaitse-eesmärkideks on loodusdirektiivi II lisas nimetatud liikide – hariliku võldase (Cottus gobio), jõesilmu (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar) elupaikade ning I lisas nimetatud elupaigatüübi – jõgede ja ojade
(3260)kaitse; Linnamäe HEJ asub Jägala loodusalal (Natura 2000 ala), mille kaitse-eesmärgiks on I lisas nimetatud kaitstav elupaigatüüp on jõed ja ojad
(3260); II lisas nimetatud liigid, mille isendite elupaiku kaitstakse, on saarmas (Lutra lutra), paksukojaline jõekarp (Unio crassus), harilik võldas (Cottus gobio), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja lõhe (Salmo salar); Euroopa Liiduga liitumisel (
  1. aastal) ning ala Natura 2000 alana üles andmisel oli Linnamäe HEJ olemas ning olemas oli ka paisutus. Samuti eksisteeris paisutus ajal, mil moodustati hoiuala (
  2. aastal) ning kinnitati Natura alad (
  3. aastal)9; Jägala jõgi on kantud keskkonnaministri määruse nr 73 nimistusse ning seda Jägala joast allavoolu; Kultuurimälestiseks on tunnistatud Linnamäe HEJ pais; Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus andis Eesti Energia AS-ile 15.01.2008 vee erikasutusloa nr L.VT.HA-171918 kehtivusajaga kuni 15.01.2013 Jägala jõe paisutamiseks ja Linnamäe HEJ-s Linnamäe paisu profiilis hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks; Vee erikasutusluba kehtib tänaseni ning seda on 04.10.2012 esitatud uue veeloa taotlemise menetluses korduvalt pikendatud; Keskkonnaamet algatas Eesti Energia 04.10.2012 taotluse alusel 19.03.2015 KMH menetluse, mis lõppes 09.07.2021 otsusega jätta aruanne heaks kiitmata ning keskkonnamõju hindamise menetlus lõpetati10; Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas 3-17-1739 viib Keskkonnaamet läbi tagantjärele Jägala jõel Linnamäe paisul jõe paisutamine ja hüdroenergiast elektritootmise Natura hindamise ning see menetlus ei ole lõppenud; Linnamäe paisul paisutamist ning hüdroenergia tootmist saab pidada jätkuvaks tegevuseks.
  4. Kohus ei nõustu kaebajaga, et praegusel juhul puudus menetlus, mille raames KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusolekut anda. Ehkki KeHJS regulatsioon ei ole just kõige õnnestunum ning see ei reguleeri Natura tagantjärele hindamise menetlust, siis kohtu hinnangul on KeHJS vastavad sätted kohaldatavad analoogia korras. Seega kohaldub KeHJS § 29 lg 3 a Natura tagantjärele hindamise menetluses. Kuna Natura tagantjärele hindamise menetlus ei ole lõppenud, siis oli vastustajal ka õigus nõusoleku andmiseks ning seda ka ilma Keskkonnaameti vastavasisulise taotluseta. Vaidlust ei ole, et Keskkonnaamet asus Natura tagantjärele hindamise menetluse töödokumendis seisukohale, et puuduvad sellised erilised asjaolud, mis võimaldaksid Natura erandi kohaldamist. Seega ei pidanud Keskkonnaamet ka vajalikuks pöörduda KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse poole. Võttes aluseks KeHJS § 29 lg 3 sõnastuse, siis on Vabariigi Valitsuse pädevuses otsustada, kas esinevad sellised erakorralised asjaolud, mis õigustaksid tegevusloa väljastamise vaatamata Natura ala ebasoodsale mõjule. Ehkki Keskkonnaamet võib vastavasisulise analüüsi läbi viia, siis ei saa Keskkonnaamet selliste asjaolude esinemist otsustada Vabariigi Valitsuse eest. Seega leiab kohus, et arvestades Keskkonnaameti ja Muinsuskaitseameti vahelist patiseisu, siis oli Vabariigi Valitsusel õigus teha otsustus nõusoleku andmise kohta ka kultuuriministri taotluse alusel. Vastupidisel juhul sõltuks Vabariigi Valitsusele antud õiguse kasutamine üksnes tegevusloa andja otsustusest, kas ta 9 Vt vaidlustatud korralduse punkt 1 Kolmas isik I vaidlustas Keskkonnaameti 09.07.20021 otsuse Tallinna Halduskohtus (haldusasi 3-21-2106), ent kaebus tagastati. 22
(27)10 soovib Vabariigi Valitsuse poole pöörduda või mitte. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et korraldus nr 163 on HMS § 63 lg 2 punkti 3 alusel tühine.
  1. Seoses nõusoleku küsimise ja Natura tagantjärele hindamise aruande tööversiooniga on tähelepanuväärne, et sisuliselt on Natura tagantjärele hindamise töörühma liikmed eranditult seotud Keskkonnaameti ning keskkonna valdkonnaga. Kohtule ei nähtu, et avalikustatud aruannete koostamisse oleks kaasatud muinsuskaitse ja kultuuripärandiga seotud eksperte. Samas ei saa eitada, et KeHJS-i kohaselt on kuultuuripärandiga seonduv üks osa mõjude hindamise protsessist ning arvestades teema tundlikkust oleks olnud ka mõistlik, et menetlusse kaasatakse ka n-ö teise poole erialaeksperdid. Seega ehkki Natura hindamise tööversioonis sisaldub hinnang, mille kohaselt ei peeta Natura erandi kohaldamist võimalikuks, siis ei saa sellest järeldada, et Vabariigi Valitsus ei võiks asuda teistsugusele seisukohale ning vaatamata Natura tagantjärele hindamise aruandes esitatud seisukohtale, pidada siiski võimalikuks KeHJS § 29 lg-s 3 sätestatud nõusoleku andmist.
  2. Kaebaja hinnangul on korraldus tühine ka HMS § 63 lg 2 punkti 5 alusel, ehk põhjusel, et sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja tugineb seejuures väitele, et kuna Keskkonnaamet tuvastas, et hüvitusmeetmed puuduvad, ent korraldusega kohustatakse Keskkonnaamet neid loa andmisel seadma, siis ei ole Keskkonnaametil võimalik korraldust hüvitusmeetmete osas täita. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei eelda KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine hüvitusmeetmete olemasolu nõusoleku andmise hetkel. See tuleneb selgelt KeHJS § 29 lg-te 3 ja 4 sõnastusest, kus lg 3 sätestab, mida arvesse võttes saab Vabariigi Valitsus nõusoleku anda. Hüvitusmeetmete rakendamise kohustus tuleneb KeHJS § 29 lg-st 4 ning selle sätte kohaselt on hüvitusmeetmete seadmine loa andja kohustus. Ehkki kaebaja teeb Natura tagantjärele hindamise aruande tööversioonist järelduse, et hüvitusmeetmete rakendamine ei ole võimalik, siis tegelikult sellist järeldust aruande tööversioonist ei nähtu
  3. Hüvitusmeetmete kava käsitleb töödokument „Natura erandi etapp“, täpsemalt selle punkt
  4. Kuna tegemist ei ole lõpliku dokumendiga, vaid tööversiooniga ning kohtule ei ole teada, et Natura tagantjärele keskkonnamõju hindamise menetlus oleks lõppenud, siis ei ole välistatud, et nii korralduse nr 163 kui ka aruande avalikustamise järgselt on võimalik seda osa ka täiendada. Kohus nõustub vastustajaga, et Keskkonnaameti ning vastustaja seisukohad on Linnamäe HEJ tegevuse jätkamisel täiesti vastassuunalised ning kui vastustaja leidis, et erandi kohaldamine on võimalik, siis Keskkonnaamet on olnud jäigalt positsioonil, et senine tegevus Linnamäe paisul peab lõppema. Sellest seisukohast lähtuvalt on Keskkonnaamet ka Natura hindamise aruande tööversioonis välja toodud, et kuna alternatiivsed lahendused on olemas 13 ja puudub vajadus muu ülekaaluka avaliku huvi tuvastamiseks, siis ei ole vajalik ka hüvitusmeetmete võtmine. Korraldusega nr 163 asus vastustaja aga seisukohale, et tegevusele alternatiive ei esine ning tegevusloa väljastamine on avalikes huvides. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et erandi kaalumisel tuleb arvestada realistlikke ja mõistlikke alternatiive, lähtudes tegevuse 11 Kaebuse lisad 2 ja 3 Kaebuse lisa 3 13 Natura hindamise tööversiooni kohaselt on alternatiivsed lahendused: Kokkuvõtvalt on tootlikumad taastuvenergiaallikad Eestis biomass, tuuleenergia, jäätmekütus ja päikeseenergia, mis on reaalseks alternatiiviks Natura ala kahjustavale hüdroenergia kasutamisele jõgede paisutamisel. Reaalseks alternatiiviks saab lugeda vaid uutel tehnoloogiatel põhinevat hüdroenergia kasutamist (nt PHAJ). Ka on teised alternatiivenergiaallikad oluliselt suurema tootlikkusega ja neid on võimalik rajada Natura 2000 võrgustiku alasid kahjustamata. Võrdluseks Linnamäe HEJ võimsus 1,15 MW, Aulepa tuulepargi koguvõimsus 48 MW (ühe tuuliku võimsus 3 MW), kavandatava Paldiski PHAJ võimsus 520 MW, kavandatava Liivi lahe meretuulepargi võimsus 1000 MW (ühe tuuliku nimivõimsus 6-20 MW). 23
(27)12 eesmärgist, mitte aga sellest, et kuskil Eestis oleks elektri tootmine võimalik. Lisaks arvestas vastustaja tegevuse hindamisel ka seda, et tegemist on olemasoleva ja jätkuva tegevusega, mis algas juba enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning ala Natura alade nimekirja kandmist. Kuna kohtule ei nähtu, et hüvitusmeetmete rakendamine ei ole täielikult välistatud, siis ei nõustu kohus kaebajaga ka selles, et korraldus nr 163 on HMS § 63 lg 2 punkti 5 alusel tühine.
  1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et korralduse nr 163 andmine oleks eeldanud avatud menetluse läbiviimist ning seda ei nähtu ka kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni juhendmaterjali punktist 4.7.
  2. HMS § 46 lg 1 sätestab, et avatud menetlus viiakse läbi seaduses sätestatud juhtudel. KeHJS ei näe ette keskkonnamõju hindamise menetlusele avatud menetluse sätete kohaldamist, mistõttu ei pidanud vastustaja nõusoleku andmiseks avatud menetlust läbi viima. Keskkonnamõju hindamisele on kehtestatud tavapärasest haldusmenetlusest erinev menetluskord ning sellest ei nähtu, et mõju hindamise menetluses antud nõusolekutele tuleks kohaldada täiendavaid avalikustamise nõudeid. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja üldsõnaliselt viidatud keskkonnaõiguse või haldusmenetluse üldpõhimõtted ja Århusi konventsioon. Praegusel juhul andis Vabariigi Valitsus Keskkonnaametile sisulise nõusoleku väljastada veeluba ka sellisel juhul, kui antaval loal on ebasoodne mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele. Tegemist ei olnud loa väljastamisega, kuivõrd veeloa väljastab Keskkonnaamet, kes viib veeloa andmise menetluse läbi avatud menetluses.
  3. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmine on kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus. Praegusel juhul leidis Vabariigi Valitsus, et avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tuginvad põhjused tegevuse lubamiseks seisnevad eeskätt kultuuripärandi kaitses ning kohaliku tasandi huvide kaitses. Nimelt märkis Vabariigi Valitsus vaidlustatud korralduse punktis 6 järgmist: „Vabariigi Valitsus kaalus eespool esitatud argumente ja asjaolusid ning võrdles keskkonnakaitselisi huvisid ning muinsuskaitselisi ja kohaliku omavalitsuse üksuse huvisid, samuti hindas alternatiivide puudumist. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et hoolimata tegevuse eeldatavalt ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale on Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia tootmiseks alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel. Avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused seisnevad kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajalise ja tervikliku säilimise tagamises ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamises, mis on pika ajaloo vältel välja kujunenud ja on tähenduslik nii kaasajas kui ka väärtuslik tulevastele põlvedele säilitamiseks. Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamise ja Linnamäe hüdroelektrijaamas hüdroenergia kasutamise võimaldamine elektrienergia tootmiseks on eeldus, mis tagab kultuuriväärtusliku ehitise ja keskkonna säilimise olemasoleval kujul. Oma kaalutlustes võttis Vabariigi Valitsus arvesse, et Linnamäe HEJ-s on vee paisutamine ja hüdroelektrienergia tootmine olemasolev ehk jätkuv tegevus, mis sai alguse enne Natura ala loomist. Samuti võeti arvesse Jägala jõel asuvate hüdroelektrijaamade (Linnamäe HEJ, Jägala Energy HEJ) panust Eesti taastuvenergia tootmisse ning üldisesse energiajulgeolekusse.“. Kohtu hinnangul on tegemist asjakohaste kaalutlustega ning seda ei muuda ka see, et kaebajad keskkonnaorganisatsioonidena nende kaalutlustega ei nõustu. Kohus ei pea vajalikuks muus osas korralduse põhjendusi siinkohal korrata, ent kohtu hinnangul on praegusel juhul asjakohanevälja tuua, et muinsuskaitselised kaalutlused võivad olla piisavad selleks, et lubada Natura ala kaitse-eesmärke kahjustavat tegevust (Riigikohtu otsus nr 3-17-1739, punkt 32). See, kas eelistada keskkonnakaitselisi 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=OJ:C:2019:033:FULL&from=ES 24
(27)eesmärke või säilitada kultuuripärandit on valiku ja otstarbe küsimus ning kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks otsuse tegemisel olnud meelevaldne.
  1. Lisaks peab kohus vajalikuks peatuda ka sellel, et vastustaja on põhjendatult korralduses välja toonud, et Linnamäe pais eksisteeris juba ajal, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ning andis Jägala jõe suudmest kuni Jägala joani Natura 2000 alade nimekirja. Kaebajate sooviks on taastada Jägala jõe looduslik olukord. Kohtu hinnangul ei saa loodusdirektiivist ega ka sellega seotud kohtupraktikast tuletada, et Eesti peaks taastama Jägala jõel olukorra, mis valitses ca 100 aastat tagasi ning seda põhjusel, et olemasolevale paisule ja tegevusele vaatamata esitati ala Natura alade nimekirja. Loodusdirektiivi artikli 3 lg 1 kohaselt koosneb Natura 2000 võrgustik aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, ning mis võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal. Seega ei näe ka loodusdirektiivi artikkel 3 ette, et igal juhul tuleks taastada kunagine olukord, vaid oluline on tagada, et võrreldes Natura ala moodustamisega ala seisund ei halveneks. Seda loogikat kinnitab ka nt Euroopa Kohtu praktika, kus on mööndud, et loodusdirektiivi artikli 6 lg 2 alusel võetud meetmed ei saa käia aja kohta, mis eelneb ajale, mil ala kanti ühenduse tähtsusega alade loetellu (C-399/14).
  2. Kaebaja väited, et kohaliku tasandi huvisid esitatakse kallutatult on paljasõnaline ning see tugineb sisuliselt väitel, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on poliitilised. Kohus nõustub vastustajaga, et kohaliku elu küsimusi otsustab kohalik omavalitsus ning on tähelepanuväärne, et alates
  3. aastast, mil Linnamäe HEJ taastati ning see alustas oma senist tööd on kohaliku omavalitsuse jätkuv seisukoht olnud, et Linnamäe HEJ peaks tegevust senisel viisil jätkama. Vabariigi Valitsus on vaidlustatud korralduses põhjalikult selgitanud, milles kohaliku tasandi huvid seisnevad ning asjaolu, et kaebajad vastustajaga ei nõustu, ei muuda korraldust õigusvastaseks.
  4. Korraldust ei muuda õigusvastaseks ka see, et kaebajate arvamus Linnamäe HEJ panusest elektrienergiatootmisse erineb vastustaja omast. Seejuures nõustub kohus vastustajaga, et praeguse vaidlust kontekstis ei oma sisulist tähendust Linnamäe HEJ toomismahud jms. Elektrienergia tootmist analüüsis vastustaja korralduses nr 163 alternatiivide kontekstis ning leidis, et vaatamata oma väiksusele on Linnamäe HEJ tegevus kliimapoliitika eesmärke silmas pidades oluline. Vastustaja on sellele seisukohale jõudmist põhjendanud korralduse punktis 4 ning kohtu hinnangul ei ole tegemist meelevaldse järeldusega. Linnamäe paisu ja HEJ näol on tegemist olemasoleva tootmisüksusega, mis on elektrienergia tootmises osalenud veidi enam kui 20 aastat ning kaebaja väited, et kolmas isik I võiks tegeleda elektri tootmisega alternatiivsetel viisidel on põhjendamatu. Ei saa olla vaidlust, et põhimõtteliselt on igale tegevusele võimalik leida alternatiiv või alternatiivne koht, kuid praegusel juhul tuleb otsuste tegemisel lähtuda sellest, et tegemist on olemasoleva tootmisüksusega, mis asus selles kohas juba Natura 2000 ala moodustamisel. Riigikohus selgitas 18.02.2021 otsuses nr 3-17-2562, et: „Euroopa Komisjon on seoses loodusdirektiivi art 6 lg-ga 2 leidnud, et Natura ala keskkonna omadustel ei tohi lasta halveneda alla Natura ala määramise ajal registreeritud taseme, kuid parema seisundi saavutamise korral tuleks lähtuda paranenud seisundist (teatis 2019/C 33/01, p 3.5). Sellega haakub Euroopa Kohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb hindamisel võtta arvesse kõiki tegureid, mis esinesid ala loetellu kandmise päeval, samuti kõiki tegureid, mis on ilmnenud või võivad ilmneda sellel alal projekti osalise või täieliku teostamise järgselt pärast nimetatud kuupäeva (otsus asjas nr C-399/14: Grüne Liga, p 62). Kuna loodusdirektiivi art 6 lg-d 2-4 on suunatud ühtse kaitsetaseme tagamisele (samas, p 52) ja lg 3 alusel projektile loa andmine ei tohi kaasa tuua olulist halvenemist või häirimist lg 2 tähenduses (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p 36), on neid seisukohti kohane arvestada ka art 6 lg 3 kohaldamisel.“. Seega olukorras, 25
(27)kus taotletav tegevus eksisteeris juba Natura ala moodustamise ajal on hinnangute tegemise lähtekohaks, et tegevus ei tohi kaasa tuua olulist halvenemist või häirimist. Praegusel juhul on aga kaebajad selle asjaolu täielikult välja jätnud ning leidnud, et sisuliselt tuleks taastada ajalooline olukord, ent üksnes selle erisusega, et ehitised võivad kasutult keskkonda jääda. Asjaolu, et Keskkonnaamet on läbi kaitsekorralduskavade otsustanud taastada Linnamäe paisul paisu rajamisele eelnenud olukorra ei tähenda, et see eesmärk tuleb igal juhul saavutada. Meetmed, mis kaitse korraldamiseks kavandatakse peavad olema proportsionaalsed ning kooskõlas loodusdirektiivi artikliga 3 ja 2 lähtuma sellest, et võrreldes ala Natura alade hulka arvamisega olemasolev olukord ei halveneks. 33. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused 34.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (

§ 108lg 8).

Seejuures tuleb menetluskulude hüvitamisel arvestada

§-s 109 sätestatud põhimõtteid ning Riigikohtu 11.05.2022 otsuses nr 3-20-663 avaldatud seisukohti. Viidatud lahendis muutis Riigikohus menetluskulude väljamõistmise praktikat õigusabiteenuse eest makstud tasule lisanduva käibemaksu osas. Riigikohus selgitas, et

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Esindajakulu (

§ 103

lg 1 punkt 1) väljamõistmiseks piisab tõendamisest, et menetlusosalisel on tekkinud asjaomase kulu kandmise kohustus (

§ 109lg 11).

34.

  1. Kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist summas 27 369 eurot (käibemaksuga). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebajate taotletud menetluskulud nende endi kanda. 34.
  2. Vastustaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 16 830 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et vastustaja menetluskulude välja mõistmine kaebajatelt ei ole põhjendatud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest. Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, kuivõrd tegemist on vastustajale seadusega pandud ülesande täitmisega. Asjaolu, et selle ülesande täitmise ettevalmistavat menetlust kandis Kultuuriministeerium, kelle igapäraste tegevuste hulka looduskaitseliste ja energeetikaalaste küsimustega tegelemine üldiselt ei kuulu ei oma menetluskulude jaotamise otsustamisel tähendust. 34.
  3. Kolmas isik I (Wooluvabrik OÜ) taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 3250 eurot (käibemaksuta). Kohtu hinnangul ei saa pidada kolmanda isik I esindajakulusid asja mahtu arvestades põhjendamatuks või ebavajalikuks, mistõttu tuleb need kaebajatel need kolmandale isikule I solidaarselt hüvitada. 34.
  4. Kolmas isik II (Jõelähtme vald) taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2739 eurot (sh käibemaks). Kolmas isik II ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleks tema menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga. Kohtu hinnangul ei saa pidada ka kolmanda isiku II menetluskulusid ülemäärasteks või muul viisil põhjendamatuteks, ent nende väljamõistmisel tuleb hinnata, kas vaidlus oli seotud kolmanda isiku II põhitegevusega. Nimelt ei keela kohtupraktika haldusorganil halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamist, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude 26

(27)väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2010 otsus nr 3-3-163-10, punkt 32). Kohtu hinnangul ei väljunud praegune vaidlust kolmanda isiku põhitegevuse raamidest. Kolmandal isikul on koosseisulised juristid, kes oleks saanud kolmandat isikut ka esindada. Sel põhjusel leiab kohus, et kolmandal isikul II oli olemas piisav kompetents kohtumenetluses osalemiseks, mistõttu ei olnud välise õigusabi kasutamine kohtu hinnangul vältimatu. 35. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebajalt kolmanda isiku I kasuks välja mõista menetluskulud summas 3250 eurot. Muus osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) MUUDETUD RIIGIKOHTU 11. DETSEMBRI 2025 KOHTUOTSUSEGA. 27
(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.