1-17-5176/23

(12221000084)Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Meelika Aava, Ivi Kesküla Harju Maakohtu 22.01.

1. a määrus, millega lõpetati kriminaalasjas nr 12221000084 menetlus O.G suhtes süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ning mõisteti Eesti Vabariigilt välja O.G kasuks kaitsjale makstud tasu katteks 25 897,50 eurot, muude menetluskulude katteks 10 013,93 eurot, süüteomenetlusega tekitatud varaline kahju summas 10 879,21 ning mittevaraline kahju summas 1000 eurot, määrati kindlaks riigi kanda jäävad kulud ning vabastati aresti alt O.G-le kuuluv vara Süüdistatava O.G (ik XXX) kaitsja Jaak Siim (XXX) ning riigiprokurör Steven-Hristo Evestus (XXX), määruskaebused Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a määrus ning saata kriminaalasi maakohtule kohtuliku menetluse jätkamiseks samas kohtukoosseisus.
5. Rahuldada riigiprokurör Steven-Hristo Evestuse määruskaebus.
6. Rahuldada osaliselt süüdistatava O.G kaitsja Jaak Siimu määruskaebus.
7. Süüdistatava O.G kaitsja Jaak Siimu taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldada osaliselt ning mõista riigieelarve vahendite arvelt O.G kasuks välja mõistliku suurusega kaitsjatasu summas 2474,40 (kaks tuhat nelisada seitsekümmend neli eurot ja nelikümmend senti) eurot. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. O.G-le on esitatud süüdistus KarS § 394 lg 2 p 3 järgi selles, et ta on Soome Vabariigis perioodil 24.10.2011 – 11.09.2012 toime pandud laenuandja kuriteoga teenitud tulu üle kandnud M OY pangakontodelt tema kontrolli all tegutsevate äriühingute H OÜ, Y OÜ ja F OÜ kontodele ning kasutas neid rahalisi vahendeid nii iseenda kui tema kontrolli all tegutsevate mitmete äriühingute 1

(8)erinevate majanduslikult põhjendamatute omavaheliste pangaülekannete tegemiseks. Sellise tegevusega pani O.G toime suures ulatuses rahapesu, s.o kuritegeliku tegevuse tulemusel vähemalt perioodil 01.01.2012 – 10.06.2013 saadud vara kokku summas 3 533 574,80 eurot valdamise, ülekandmise, kasutamise ja muundamise eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist olemust, tegelikku kasusaajat ning omandiõigust. Maakohtu määrus

1. Harju Maakohtu
2. jaanuari 2018 määrusega lõpetas maakohus kriminaalasjas nr 12221000084 menetluse O.G suhtes süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel ning mõistis Eesti Vabariigilt välja O.G kasuks kaitsjale makstud tasu katteks 25 897,50 eurot, muude menetluskulude katteks 10 013,93 eurot, süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju summas 10 879,21 ning mittevaralise kahju summas 1000 eurot, määras kindlaks riigi kanda jäävad kulud ning vabastas aresti alt O.G-le kuuluv vara. Maakohus märkis, et O.G-le esitatud rahapesu süüdistuses on ära näidatud rahapesu objektina Soomes laenuandjakuriteo toimepanemise tulemusena teenitud rahasummad. Seega on Soomes menetletud laenuandjakuritegu ja Eestis O.G-le etteheidetud rahapesu omavahel tihedalt seotud ning süüdistusest nähtuvalt loeb prokuratuur Soomes toime pandud laenuandjakuritegu rahapesu eelkuriteoks. Kui võrrelda Soomes menetletud laenuandjakuritegu rahapesu süüdistuses kirjeldatud eelkuriteoga, siis need kattuvad ajaliselt (24.10.2011 – 11.09.2012), esemeliselt (kiirlaenude pakkumine ilma nõutava registreeringuta) ja ka ruumiliselt (tegu toime pandud Soome Vabariigi territooriumil). Kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud tulu tekkimise lõppkuupäev on 10.06.
3. a. Helsingi Linnakohtus menetletud kuritegu päädis õigeksmõistva otsusega, mis on jõustunud ja seega on tegemist eelkuriteo osas lõpliku lahendiga. Maakohtu hinnangul välistab õigeksmõistmine, vaatamata õigeksmõistmise põhjusele, sama teo menetlemise teistkordselt ja veelgi enam välistab see Eestis läbiviidavas menetluses süüditunnistamise. Vaatamata sellele, et O.G-le on Eestis esitatud süüdistus rahapesus ja selle tõendatuse korral mõistetaks ta süüdi KarS § 394 lg 2 p 3 järgi, on eelkuritegu rahapesu koosseisuliseks tunnuseks ja süüdimõistmine rahapesus tähendaks sisuliselt isiku süüdi tunnistamist vastupidiselt Helsingi Linnakohtu 22.01.
4. a otsusele ka eelkuriteos ehk laenuandja kuriteos. Soomes tehtud õigeksmõistev otsus kuriteos, mis oli Eestis läbiviidud kriminaalmenetluse aluseks, tingib ne bis in idem põhimõtte kohaldumise ja kriminaalmenetluse lõpetamise KarS § 394 lg 2 p 3 järgi O.G-le esitatud süüdistuses. Maakohus leidis, et kokku kuulub LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS poolt õigusabiteenuse osutamise eest advokaadibüroole tasutud või tasumisele kuuluvast summadest O.G-le riigi poolt hüvitamisele 18 943,15 eurot koos käibemaksuga 3788,63 eurot, seega kokku 22 731,78 eurot, mida maakohus pidas mõistlikuks tasuks. Advokaadibüroo Rödl & Partner OÜ poolt õigusabiteenuse osutamise eest advokaadibüroole tasutud summadest kuulub maakohtu seisukoha järgi O.G-le riigi poolt hüvitamisele 2638,10 eurot, millele lisandub käibemaks 527,62 eurot, kokku 3165,72 eurot, mida maakohus pidas mõistlikuks tasuks. Maakohus leidis, et muude menetluskulude katteks kuulub riigi poolt O.G-le 10013,93 eurot. hüvitamisele O.G-le SKHS § 5 lg 1 p 5 alusel hüvitatavaks summaks määras maakohus 10879,21 eurot, mis ei ületa SKHS § 10 lõike 2 kohaselt arvutatud maksimaalset summat. Maakohus pidas põhjendatuks mittevaralise kahjuna mõista riigilt O.G kasuks 1000 euro suuruse hüvitise. Lisaks märkis maakohus, et KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik. Seega jättis maakohus sõiduauto Lamborghini Aventador hoiu- ja hoolduskulud ning korteri XXX, Tallinn kommunaalkulud riigi kanda. 2

(8)MÄÄRUSKAEBUSED

1. Harju Maakohtu määrusele esitasid määruskaebused riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ja süüdistatava O.G kaitsja Jaak Siim.
2. Riigiprokurör palub oma kaebuses tühistada Harju Maakohtu 22.01.2018 määrus, millega kohus lõpetas kriminaalmenetluse O.G suhtes KarS § 394 lg 2 p 3 järgi ning jätkata kriminaalasja kohtulikku eelmenetlust samas kohtukoosseisus. Esmalt märgib prokurör, et menetluspraktikas on tavapärane, et rahapesu kohtumenetluse ajaks on eelkuriteos olemas süüdimõistev kohtuotsus ning sellise asjaolu tuvastamine ei ole rahapesumenetlust välistavaks asjaoluks. Rahapesusüüdistus ja eelkuriteo süüdistus ei saa olla oma sisult ega mahult kokkulangevad ning see on tuvastatav ka käesoleval juhul Helsingi Linnakohtu 22.01.
3. a ja Riigiprokuratuuri 29.05.
4. a süüdistusakti sisust. Rahapesus etteheite tegemiseks ei tähenda eelkuriteo aegumise fakt rahapesukuriteo edasiseks menetlemiseks seadusliku aluse puudumist, ei välista rahapesumenetluse hilisemat alustamist ega saa tingida selle lõpetamist. Selline tegevus eeldab omakorda seda, et prokuratuur peab rahapesusüüdistuses avama detailselt eelkuriteo faktilised asjaolud ning esitama kohtuliku uurimise kestel sisulised tõendid rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse sisu kohta. Selline arusaam välistab isikute kõrvalehoidmisest tingituna või muul põhjusel kriminaalmenetluse aegumise tõttu rahapesukuriteo menetluse põhjendamatu lõpetamise või katkemise ning kriminaaltulu abil rikastumise. Prokurör leiab, et maakohus oleks pidanud menetluse lõpetamise osas seisukoha kujundamisel arvesse võtma, et rahapesukuriteo puhul on rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse tuvastamine rahapesu koosseisuliseks tunnuseks. Selle tuvastamiseks on kohtumenetluse poolel kohtuliku arutamise kestel õigus esitada tõendusteavet ja see kuulub kontrollimisele samadel tingimustel nagu rahapesukuriteo teised koosseisulised tunnused. See ei tähenda aga karistusõigusliku ja eraldiseisva etteheite tegemist süüdistatavale. Antud juhul ei ole süüdistusaktis tehtud eraldi etteheidet laenuandmiskuriteos ning vastavat süüdistust ei ole Eestis läbiviidavas menetluses kellelegi esitatud, kellegi üle ei hakataks selles süüdistuses kohut mõistma ning kedagi ei ootaks sellise tegevuse eest karistus. Samuti oleks pidanud maakohus tähelepanu pöörama rahapesu kuriteo olemusele, millise puhul on konkreetsel juhul etteheitena vormistatud kuritegelikust tegevusest saadud vara valdamine, ülekandmine, kasutamine ja muundamine eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist olemust, tegelikku kasusaajat ning omandiõigust. Seega eristuvad eeltoodud tehingute kirjeldused oma sisult ja olemuselt registreeringuta laenuandmise kirjeldusest. Sel põhjusel pole võimalik asuda seisukohale, et kohtuotsusest ja süüdistusaktist tuvastatu annaks põhjust järelduseks, et mõlemad etteheited sisaldaksid samu olulisi koosseisuelemente või oleks sisustatud samade faktiliste asjaoludega. Samuti ei tuvasta prokurör Riigikohtu 17.11.
5. a kohtumäärusest asjas nr 1-17-4924, et Soome Vabariigis tehtud õigeksmõistev kohtuotsus toob kaasa praeguses menetlusstaadiumis rahapesusüüdistuses menetluse lõpetamise ne bis in idem põhimõtte rikkumise tõttu. Riigikohus on tähelepanu juhtinud prokuröri väärale lähenemisele tõendite valiku tegemisel. Sedastatu pinnalt saab asuda seisukohale, et prokurör võib maakohtus toimuva kohtuliku arutamise käigus esitada erinevaid Soome kriminaalmenetluses kasutatud ja tänasel päeval prokuröri valduses olevaid tõendeid eelkuriteo fakti tuvastamise eesmärgil ning jätab seejuures eelkuriteo toimepanemise fakti osas õiguslike lõppjärelduste tegemise seisukohalt kõrvale Helsingi Linnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse. Nimetatud põhjusel peab prokurör maakohtu tegevust menetluse lõpetamisel ennatlikuks ning see võtab prokurörilt alusetult võimaluse edasise süüdistusfunktsiooni täitmiseks rahapesumenetluses. Seega oleks rahapesumenetluses olnud prognoositavaks käitumisalternatiiviks süüdistusakti/süüdistuse asjaolude täiendamine/muutmine 17.11.
6. a Riigikohtu määruse valguses. Maakohus aga selliste rahapesumenetlustele omaste eripäradega ei arvestanud ning nägi võimalikul eelkuriteo asjaolude kohtulikul kontrollimisel ne bis in idem põhimõtte rikkumise ohtu. 3

(8)Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et laenuandmiskuriteo ja rahapesukuriteo asjaolud ei moodusta omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja mahult ühtset tervikut, vaid tuvastatavad on erinevad tegevused erinevatel aegadel erinevate äriühingute vahel. Sarnastel juhtumitel rahapesumenetluse välistamine viiks olukorrani, kus juhtudel, kui eelkuritegu ja rahapesukuritegu ei menetleta ühises menetluses, muutuks rahapesukuritegude menetlemise võimatuks.

1. Süüdistatava kaitsja taotleb Harju Maakohtu 22.01.2018 määruse tühistamist resolutsiooni p 2 osas ning vastavas osas uue määruse tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt O.G kasuks välja valitud kaitsjatele kriminaalmenetluses makstud tasu katteks 40 727,42 eurot. Samuti taotleb kaitsja maakohtu määruse tühsitamist p 3 osas ning uue määruse tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt O.G kasuks välja kriminaalmenetluses kantud muude vajalike kulude katteks 18 360,43 eurot või juhul, kui arvestada süüdistatava muude menetluskulude hulka ka majutus- ja sõiduki kasutamise kulud summas 9857,90 eurot, siis kokku 28 218,33 eurot. Lisaks taotleb kaitsja Harju Maakohtu 22.01.2018 määruse tühistamist resolutsiooni p 4 osas ning vastavas osas uue määruse tegemist, millega mõista Eesti Vabariigilt O.G kasuks välja SKHS § 5 lg 1 p 5 alusel süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju eest hüvitis järgmiselt: intress 6% aastas ehk 17,38 eurot päevas 15.04.2013 äravõetud ja arestitud summalt 105 750 eurot selle äravõtmise päevast kuni rahasumma tagastamise päevani; intress 6% aastas ehk 0,39 eurot päevas 22.04.2013 äravõetud ja arestitud summalt 2400 eurolt selle äravõtmise päevast kuni tagastamise päevani; intress 6% aastas ehk 1,82 eurot päevas 28.06.2013 arestitud Danske Bank A/S Eesti filiaali arvelduskontol nr 335449340009 olevalt nõudeõiguselt summas 11 113,52 eurot nõude arestimisest kuni konto aresti alt vabastamise päevani; intress 6% aastas ehk lõppsummana 0,68 eurot AS-i SEB Pank arvelduskontol nr 10011612160233 olevalt arestitud ja hiljem aresti alt vabastatud nõudelt summas 15,52 eurot; intress 6% aastas ehk lõppsummana 893,66 eurot Swedbank AS-i arvelduskontol nr 221017666915 olevatelt arestitud ja hiljem aresti alt vabastatud nõuetelt 3025 USA dollari (ehk 2553,82 euro) ja 17 655,95 euro osas; varalise kahju hüvitis laenu võtmisega kaasnenud lepingutasu ja intresside tasumise kohustuse hüvitamiseks summas 24 693,96 eurot või alternatiivselt summas 8369,33 eurot vastavalt määruskaebuses märgitud õiguslikule alusele; varalise kahju hüvitis kaitsjatega suhtlemisel tekkinud sidekulude, läbiotsimiste käigus menetleja poolt äravõetud arvutite, välise kõvaketta, mälupulkade ja -kaartide rentimisega seonduvate kulude ning menetleja poolt rikutud arvuti kõvaketta taastamisega kaasnenud kulu eest kogusummas 1729,88 eurot; varalise kahju hüvitis sõiduauto Ferrari uue võtme tegemisega kaasnenud kulu eest summas 780 eurot; varalise kahju hüvitis arestitud sõiduauto asemel kasutatud teise sõiduauto rentimise kulude eest summas 1082,90 eurot ja majutuskulude eest summas 8775 eurot, kui kohus ei käsitle kõnesolevaid kulusid muude menetlusosalise vajalike kuludena, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Lisaks palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 22.01.2018 määrus resolutsiooni p 5 osas ning teha vastavas osas uus määrus, millega mõista Eesti Vabariigilt O.G kasuks välja SKHS § 11 lg 2 alusel süüteomenetlusega tekitatud mittevaraline kahju suuremas summas kui 1000 eurot. Muus osas palub kaitsja jätta maakohtu määrus muutmata. Samuti taotleb kaitsja määruskaebemenetlusega tekkinud kulutuste riigi kanda jätmist. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et riigilt kuuluvad O.G kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 59 087,85 eurot. Kui arvestada süüdistatava muude menetluskulude hulka ka majutus- ja sõiduki kasutamise kulud summas 9857,90 eurot, kuulub riigilt O.G kasuks väljamõistmisele kuuluvate menetluskulude summas kokku 68 946,19 eurot. Seoses süüdistatavale süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju väljamõistmisega märgib kaitsja, et intressi tuleb arvestada 15.04.2013 ja 22.04.2013 toimetatud läbiotsimiste käigus leitud rahasummade äravõtmise ajast, kuna prokuratuuri ja kohtute esialgne ning hiljem ebaõigeks osutunud seisukoht vara omaniku suhtes ei saa piirata vara omaniku õigust saada rahalist hüvitist terve ajavahemiku eest, mil tal oli võimatu vara selle äravõtmise ja hilisema arestimise tõttu käsutada. Kriminaalasja nr 1-17-4924 menetluses on tuvastatud, et juba
2. a aprillis äravõetud ja arestitud sularahasummade näol on tegemist algusest peale O.G varaga. Samuti ei nõustu kaitsja 4

(8)maakohtu seisukohaga justkui tuleb intressi arvestada kohtumääruse koostamise päevani. SKHS-ist sellist põhimõtet ei tule. Kaitsja leiab, et põhjendatud on arvestada intressi kuni arestitud rahasumma tagastamise päevani. Läbiotsimise käigus äravõetud rahasummade osas on nõude suuruseks 05.02.2018 seisuga 31 237,28 eurot. Seoses arvelduskonto arestimisega märgib kaitsja, et arestitud konto aresti alt vabastamise eest ei pea hea seisma mitte pangakonto omanik, vaid prokuratuur, kelle taotlusel kohus konto arestis. Siinkohal viitab kaitsja KrMS § 142 lg 11 ls-le

1. Süüdistatava teiste pangakontode nõudeõiguste puhul nii ka toimiti, kuid Danske Bank A/S Eesti filiaali arvelduskontol oleva nõude 11 113,52 euro osas jäi see tõenäoliselt menetleja hooletuse tõttu faktiliselt aresti alt vabastamata. Intressinõude suuruseks nimetatud pangakontol olnud nõude osas on 05.02.2018 seisuga 3074 eurot. Maakohus leidis, et intressimäär Ameerika Ühendriikides
2. a juulis võetud laenu puhul tuleb arvestada 31 338,81 euro pealt, kuna ülejäänud vara arestiti algselt H OÜ varana. Kaitsja viitab juba eelnevalt väljendatud seisukohale, et juba
3. a aprillis äravõetud ja arestitud sularahasummade näol on tegemist algusest peale O.G, mitte juriidilisele isikule kuulunud varaga. Seetõttu ei saa maakohtu seisukohta pidada korrektseks. Liiatigi jääb maakohtu lähenemine mõistmatuks olukorras, kus kohus on hilisemas arvutuskäigus lähtunud hüvitamisele kuuluva summa arvestamisel kõikidest arestitud summadest ja nõudeõigustest sõltumata sellest, millal ja kelle varana need arestiti. Varalise kahju hüvitamist laenu võtmisega kaasnenud lepingutasu ja intresside tasumise kohustuse osas taotleb kaebuse esitaja 24 693,96 euro ulatuses. Kaitsja leiab, et kahju hüvitamise piirmäärade arvestamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda SKHS § 10 lg-st
4. Juhul kui lähtuda siiski eeldusest, et käesoleval juhul on kohaldatav SKHS § 10 lg 1, tuleb välja mõista hüvitis kohtu poolt näidatud summas 8369,33 eurot, arvestades erandlikke asjaolusid ja SKHS § 9 lg-s 2 sätestatut. Kuivõrd O.G kasutas Eestis viibides Yle kuuluvat sõiduautot BMW X5, mis arestiti Harju Maakohtu 12.04.2013 määrusega kriminaalasjas nr 1-13-3398, tekkisid O.G-le sõiduki rentimisega seoses kulud summas 1082,90 eurot. Aresti all viibimise ajal ei olnud sõiduk omaniku või õigustatud valdaja vastutaval hoiul, mistõttu ei olnud võimalik seda kasutada. Seetõttu oli süüdistatav sunnitud rentima kasutamiseks teise sõiduki. Sõiduauto rendihind oli soodsam kui sõita taksoga lennujaamast majutuskohta ja tagasi, samuti menetleja ja kaitsja juurde. Samuti ei saa eeldada, et süüdistatava poolt kasutatud vara arestimise tõttu peaks tema elatustase ja harjumused seetõttu muutuma. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et sõiduki rendikulude tasumise kohustust ei saa vaadelda O.G varalise kahjuna, mille tekkimise põhjustas vara arestimine, siis tuleb käsitleda nimetatud kulu süüdistatava muu kuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, mis kuulub menetluse lõpetamisel hüvitamisele vastavalt KrMS § 183 lg-le
5. See kehtib ka majutuskulude kohta, mida süüdistatav oli sunnitud kandma seoses vajadusega sõita välisriigist Eestisse ning osaleda siin kriminaalasjas läbiviidud menetlustoimingutel, kohtuistungil, nõupidamistel kaitsjatega. Kõnealune kulu kogusummas on 8775 eurot. Erialakirjanduses on selgitatud, et KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud muuks vajalikuks kuluks võivad olla ka süüdistatava sõidu- ja ööbimiskulud. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud lähtuda süüdistatavale menetlusega tekitatud kahju hüvitamisel suuremast piirmäärast, kui SKHS § 10 lg-s 2 sätestatu. Erandi tegemise võimaluse näeb ette SKHS § 9 lg 2, millest tuleneb, et menetleja võib SKHS
6. peatükis sätestatud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Kaitsja hinnangul tuleb arvesse võtta tõsiasja, et peagi juba 5 aastat ja 4 kuud väldanud kriminaalmenetluse kestel on olnud süüdistatava vara suures ulatuses pikka aega aresti all ning seda on üha uutele alustele tuginedes korduvalt arestitud. Seda vaatamata asjaolule, et vara arestimist on pidevalt vaidlustatud. Ringkonnakohus ongi tuvastanud, et vara arestimine ei ole alati olnud õiguspärane. Vara arestimine on süüdistatavale kaasa toonud täiendavate kulude tekkimise, kuna isik on pidanud võtma krediidiasutusest laenu ning kandma täiendavaid kulusid äravõetud või 5

(8)arestitud vara asemel teiste asjade soetamise ning kasutamiseks rentimise tõttu, samuti seoses menetleja poolt kahjustatud asjade parandamisega. Kaitsja leiab, et süüdistatava eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumise tõttu on viimasele tekitatud riigi poolt rahaliselt hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju, kuid märgib, et hüvitissumma peaks olema kaasuse asjaolude valguses maakohtu määratust suurem. Nimelt ei ole maakohus kaitsja hinnangul arvestanud asjaolusid, et esimene luba süüdistatava suhtes jälitustoimingute tegemiseks anti juba vahetult pärast kriminaalmenetluse alustamist ja lisaks pealtkuulamisele koguti süüdistatava kohta andmeid ka sideettevõtjate käest. Kõik jälitustoimingute teostamiseks ja sideettevõtjatelt andmete nõudmiseks väljaantud load osutusid ebaseaduslikeks. Menetlus ringkonnakohtus

1. Määruskaebustele esitasid omapoolsed seisukohad nii prokurör, süüdistatav kui ka süüdistatava kaitsja. Prokurör leiab lühidalt, et O.G-le määratud hüvitised seoses kriminaalasja menetluse lõpetamisega on kooskõlas seadustega ning maakohtu poolt sisuliselt põhjendatud. Prokurör palub O.G kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus selles osas muutmata. Süüdistatava kaitsja leiab, et maakohtu määrus menetluse lõpetamise osas on seaduslik ja põhjendatud ning palub jätta rahuldamata prokuröri määruskaebuse Harju Maakohtu 22.01.2018 määrusele ning määruskaebuse lahendamise kulud jätta riigi kanda. Süüdistatav palub ringkonnakohtul jätta prokuröri määruskaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega, esitatud määruskaebustega, leiab, et prokuröri esitatud määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus tühistada.
3. KrMS § 199 lg 1 p 5 sätestab, et kriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS §-s 200 sätestatud alusel. Selle sättega välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse tema suhtes kaaluda tema täiendavat karistamist sama teo eest. Riigikohus, juhindudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, on selgitanud, et ne bis in idem põhimõte keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid. Seejuures on Riigikohus märkinud, et ainsaks oluliseks kriteeriumiks on tegude sisulise samasuse tuvastamine, mida tuleb mõista konkreetselt omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena (RKKK 1-17-4924). Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu 22.01.
4. a otsusest nähtuvalt tegi prokuratuur Soomes O.G-le etteheiteid kolmes süüdistuses: 1) 11.04.2011 kuni 18.07.2011 toime pandud registri sissekannet puudutavas kuriteos, 2) 01.01.2010 kuni 06.06.2012 toime pandud turunduskuriteos ja 3) 24.10.2011 kuni 10.06.2013 toime pandud laenuandjakuriteos. Nimetatud Helsingi Linnakohtu otsusega mõisteti O.G kõigis kolmes süüdistuses õigeks. Esimeses süüdistuses loobus prokuratuur süüdistusest. Teise ja kolmanda süüdistuse sisuks oleva kuriteo (s.o turunduskuriteo ja laenuandjakuriteo) osas asus Helsingi Linnakohus seisukohale, et need on aegunud. Eestis on O.G-le esitatud süüdistus KarS § 394 lg 2 p 3 alusel selles, et ta valdas, kandis üle, kasutas ja muundas ajavahemikul 01.01.2012 kuni 10.06.2013 Soomes laenuandjakuriteo tulemusena saadud vara kokku summas 3 557 574,80 eurot.
5. Maakohus on asunud seisukohale, et Soomes menetletud kuritegu ning Eestis esitatud süüdistuses etteheidetav rahapesu on omavahel tihedalt seotud ja süüdistusest nähtuvalt loeb 6

(8)prokuratuur Soomes toime pandud laenuandjakuriteo rahapesu eelkuriteoks. Maakohtu hinnangul kattuvad laenuandjakuritegu rahapesu süüdistuses kirjeldatud eelkuriteoga ajaliselt, esemeliselt ja ka ruumiliselt. Helsingi Linnakohtus menetletud kuritegu päädis õigeksmõistva otsusega, mis on maakohtu hinnangul eelkuriteo osas lõplik lahend. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kuivõrd O.G on Helsingi Linnakohtus õigeks mõistetud kuriteos, mis käesolevas menetluses on käsitletav eelkuriteona, ei saa rahapesukuritegu Eestis menetleda, kuivõrd see läheks vastuollu ne bis in idem põhimõttega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga käesolevas asjas menetluse lõpetamises KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel. Helsingi Linnakohus tuvastas menetluses olnud tegude aegumise ning sellest tulenevalt on tehtud õigeksmõistev otsus. Siinjuures tuleb märkida, et Helsingi Linnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hinnanud kõiki tõendeid ning tuvastanud, et toime on pandud laenuandja kuritegu vähemalt ajavahemikul 24.10.2011 – 11.09.

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust asjaolu, et O.G suhtes Soome Vabariigis menetletud teod, mis on käesoleva menetluse raames eelkuritegudeks on käesolevaks hetkeks aegunud. Kuriteo aegumine välistab küll isiku süüditunnistamise ja karistamise nimetatud tegude eest, kuid ei takista kuriteosündmuse kui fakti tuvastamist ja selle käsitlemist eelkuriteona. Isiku süüditunnistamine rahapesus eeldab, et kohus tuvastab kuritegeliku tegevuse (eelkuriteo) rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 4 lg 1 tähenduses. Seega on rahapesukuriteo üheks koosseisuliseks tunnuseks eelkuriteo tuvastamine, kuid see ei tähenda, et eelkuriteo osas peaks olemas olema süüdimõistev kohtuotsus, vaid piisab kui rahapesu kuritegu menetlev kohus tuvastab eelkuriteo koosseisutunnused (RKKK 3-1-1-94-14). Seega olukorras, kus O.G-le Soome Vabariigis etteheidetavad eelkuriteod on aegunud, ei takista nimetatud asjaolud Eestis käimasolevas kriminaalmenetluses tuvastamast eelkuriteo- ega rahapesukuriteo toimepanemise fakti. Veel enam, ringkonnakohus on seisukohal, et prokuröril lasub käesolevas menetluses kohustus tõendada, et leidis aset eelkuritegu, millest on saadud raha ning et sellest kuriteost saadud raha on Eestis menetletava rahapesu objektiks. Eelkuriteo osas tuleb analüüsida teo objektiivset ja subjektiivset koosseisu ning ei pea lahendama süüküsimust.
2. Riigikohus on selgitanud et see, kas ja millises ulatuses kattuvad Eestis läbiviidava kriminaalmenetluse esemeks olevad faktilised asjaolud Helsingi Linnakohtu
3. jaanuari
4. a õigeksmõistva otsuse aluseks olevate asjaoludega, ning kas tegemist on ne bis in idem põhimõtte rikkumisega, tuleb anda O.G süüküsimuse sisulise arutamise käigus (RKKK 1-17-4924). Nagu prokurör oma määruskaebuses märkinud on, ei saa rahapesu süüdistus ning eelkuriteo süüdistus oma sisult ega mahult kokkulangevad ja prokurör peab asja menetlemisel avama detailselt eelkuriteo faktilised asjaolud ning esitama tõendid rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse sisu kohta. Ringkonnakohus nõustub sellise seisukohaga. Maakohus on käesolevas asjas aga menetluse lõpetanud eelistungil ilma, et oleks asunud asja sisuliselt arutama ning tõendeid hindama.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 2, § 341 lg-st 3 ja §-st 390 rahuldab ringkonnakohus riigiprokurör Steven-Hristo Evestuse määruskaebuse ning tühistab Harju Maakohtu 22.01.
6. a määruse ja saadab selle maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Süüdistava kaitsja määruskaebus kuulub osalisele rahuldamisele, kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse täies ulatuses, sh ka vara aresti alt vabastamise ja menetluskulude väljamõistmise osas.
7. Süüdistatava kaitsja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja taotluse mõista Eesti Vabariigilt välja menetluskulud summas 3141,60 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas kaitsja O.G-le apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 15 tundi ja 52 minutit ning esindaja tunnitasu (koos käibemaksuga) on olnud 165 eurot. Nimekirja kohaselt koosneb nimetatud menetluskulu telefoninõupidamisest kliendiga asjaolude arutamiseks seoses Harju Maakohtu 22.01.2018 menetluse lõpetamise määrusega (25 min), nimetatud määruse analüüsimisest ja selle menetluskulude ja kahjuhüvitise väljamõistmist puudutavas osas vaidlustamise perspektiivide kohta kliendile kirjaliku seisukoha koostamisest (1 h 26 min), Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse koostamisest Harju Maakohtu poolt 22.01.
8. a määrusele (5 h 19 min), Tallinna 7

(8)Ringkonnakohtule vastuse koostamisest Riigiprokuratuuri määruskaebusele kriminaalasjas nr 117-5176 (4 h 17 min), Tallinna Ringkonnakohtule taotluse koostamisest määruskaebemenetluse kulude hüvitamiseks (22 min), Tallinna Ringkonnakohtule koostatud vastuse redigeerimisest ja vormindamisest (13 min). Vastavalt KrMS § 187 lg-le 1 kannab kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka muu hulgas valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et käesolevas asjas on mõistlikuks tunnitasu määraks 130 eurot. Kaitsja leiab määruskaebuses, et lisaks kriminaalasja keerukusele tuleb tunnihinna kindlaksmääramisel lähtuda ka õigusteenuse turul toimuvast. Nii peab kaitsja 130 eurost tunnitasu määra käesoleval hetkel pigem madalamapoolseks. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et ka Riigikohus on alles 2017. aasta lõpul pidanud mõistlikuks tunnitasu määraks 130 eurot (RKKK nr 1-17-7077). Kuigi käesolevas kriminaalasjas on kerkinud põhimõtteline vaidlus, milles varasemalt ei ole Eesti kohtupraktikas kindlat seisukohta kujundatud, ei anna see alust pidada 165 eurost tunnitasu määra mõistlikuks, kuivõrd vaidlusalust küsimust on käsitletud juba korduvalt ning kaitsja argumendid pole menetluse jooksul vaidlusaluses küsimuses olulises osas muutunud, st pole kerkinud uusi õiguslikke probleeme, mille läbitöötamine õigustaks kõrgemat tasumäära. Seega ei pea ringkonnakohus kohtupraktikast tulenevalt käesolevas asjas 165 eurost tunnitasu määra põhjendatuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on toimingute maht põhjendatud. Eeltoodu tõttu on ringkonnakohtu arvates põhjendatud välja mõista õigusabitasu määruskaebemenetluses tehtud toimingute eest kokku 15 tunni ja 52 minuti ulatuses, s.o 2062 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku 2474,40 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 8