← Eesti

4-23-2162/56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2024. a, Tallinn Väärteoasja number 4-23-2162 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Sten Lind, Inna Omble

§ 262puhul on tegemist blanketse normiga, mille dispositsioon kasutab Kor

S mõisteaparaati, mistõttu tuleb avalikku korda kaitsvate süütegude sisustamisel pöörduda ennekõike korrakaitseseaduse mõisteaparaadi poole. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni 2017.a otsus asjas nr 3-1-1-15-17, p 21). Kose vallavalitsuse sotsiaalosakonna ooteruumi näol on maakohtu hinnangul tegemist määratlemata isikute ringi kasutuses oleva ruumiga, st tegemist on avaliku kohaga KorS § 54 mõistes.
  2. Maakohtu hinnangul on käesoleval juhul tunnistajad D ja Y kohtuistungil kinnitanud, et W.Y väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas istus sotsiaalosakonna ooteruumis nuga käes, samuti puhastas demonstratiivselt nuga ning antud käitumine oli nende jaoks häiriv. W.Y ei eita, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ta viibis ning et tal oli käes nuga, kuid ta ei nõustunud sellega, et tal oli käes terariist.
  3. Maakohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et nuga, millel on teramik ja tera, on terariist. Ei ole usutav, et vallaametnikud oleksid tundnud hirmu pelgalt W.Y rahumeelse võinoaga söömise pärast ooteruumis nagu on isik ise istungil selgitanud. Tunnistajate ütluste kohaselt oli tegemist terava otsaga noaga ning tunnistajate ütlused on selles osas haakuvad. Asjaolu, et tunnistajad hindasid noa pikkust erinevalt tuleneb sellest, et inimesed tajuvad pikkusi erinevalt ja tajumine on mõjutatud ka sellest, millise nurga all keegi nuga nägi. Maakohtul puudub alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. Lisaks nähtub tunnistaja Y ütlustest, et W.Y rääkis temaga sellest, kuidas vanasti valetavatel ametnikel keel suust välja tõmmati, samuti järgnes ametnikule, keda W.Y ootas, süüdistades teda valetamises, olles seejuures väga ärritunud. Antud ajaloolise näite toomist ametnikule kinnitas W.Y ka ise kohtuistungil. Tunnistaja Y ütlustest nähtub, et W.Y-l ei olnud teo toimepanemise päeval ametnikuga vastuvõtuaega kokku lepitud, st isikul ei olnud põhjust sotsiaalosakonna ooteruumis tegelikult viibida, kuid ta ei soovinud leppida olukorraga, et ta ei saa sellist tema jaoks soodsat tulemust, mille pärast ta ise oli vallavalitsusse tulnud (W.Y enda sõnade kohaselt Rimi toidukaart). Soovitud tulemuse mitte saamine ilmselgelt ärritas W.Y ja ta tahtis seda demonstratiivselt näidata ka vallaametnikele, et tekitada neis ebamugavustunnet. On selge, et eelmärgitud kontekstis demonstratiivne noa puhastamine ooteruumis tekitab keskmises inimeses hirmu. Samuti ei ole taoline noa puhastamine sotsiaalosakonna ooteruumis kindlasti tavapärane ja normidele vastav käitumine. Asjaolu, et sotsiaalosakonda külastab palju inimesi, sh eri tausta ja kasvatusega inimesi, ei tähenda, et sotsiaalsed normid seal ei kehti. Küll aga on eluliselt usutav, et sotsiaalosakonna ametnikud on keskmisest kõrgema taluvusega normidest veidi kõrvalekalduva käitumise suhtes. Omades varasemat teavet W.Y käitumise kohta, oli 2 tunnistajatel põhjendatud hirm, et olukord võib muutuda halvemaks kui see noa nägemise hetkel oli. Seega, võttes arvesse kogu sündmustiku konteksti, sotsiaalosakonna ametnike igapäevatööd ja kogemust, puudub kahtlus selles, et W.Y käitumine nuga puhastades häiris tunnistajate Y ja D rahu piisavalt intensiivselt, et politsei saabumisel majja, otsustasid Y ja D politseid toimunud juhtumist teavitada. Käesoleval juhul on nii isiku enda kui tunnistajate kokkulangevate ütlustega tõendatud, et W.Y istus sotsiaalosakonnas, terav nuga käes ning osakonnas töötanud ametnikud, s.o asjasse mittepuutuvad isikud Y ja D on kinnitanud, et tundsid end sellest mitte ainult häirituna, vaid see tekitas neis ka hirmu ning ebamugavust. Arvestades seejuures W.Y üldist käitumist (ärritunud olek, vihjed ajaloole seoses valetavate ametnikega, seejärel teise ametniku süüdistamine valetamises) koos demonstratiivse noa nähtaval hoidmise/puhastamisega sotsiaalosakonna ooteruumis, on maakohtu hinnangul eluliselt usutav, et tema käitumine oli häiriv kõrvalistele isikutele, sh Yle ja Dle. W.Y väiteid, et ta võis süüa vallavalituses, ei kinnita ükski teine uuritud tõend.
  4. KorS § 57 kohaselt lähtutakse §-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ning selle piirkonna tavadest. Eestis on üldteada asjaolu ja kohalik tava, et inimesed ei liigu tänaval või ametiasutustes noaga vehkides ringi. Samuti ei ole tavapärane ja keskmisele inimesele omane käitumine noa demonstratiivne puhastamine eesmärgiga mõjuda ümbritsevatele isikutele häirivalt, et isikud tunneks end ohustatuna. W.Y eelnevast keele suust välja tõmbamise jutust koos sellele järgnenud demonstratiivse noa puhastamisega on näha, et ta teadlikult soovis häirida vallaametnikke, kuna ta ei saanud sel päeval vallavalitsusest soovitud tulemust.
  5. Seega on maakohtu hinnangul tõendeid kogumis hinnates leidnud tõendamist, et W.Y 29.05.2023 kell 11.55 aadressil Hariduse 1, Kose vald, Harjumaa sotsiaalosakonna ooteruumis, istus nuga käes, puhastas seda demonstratiivselt ning rikkus selle käitumisega KorS § 55 lg 1 nõudeid.
  6. W.Y objektiivsest käitumisest – istus sotsiaalosakonna ooteruumis nuga käes ning puhastas seda demonstratiivselt – nähtub, et isik tegutses vallaametnikes hirmu tekitamise osas vähemalt kaudse tahtlusega. Väärteoasja materjalidest nähtub, et W.Y möönis, et noa demonstratiivne puhastamine võib vallaametnikes tekitada ebamugavustunnet ja hirmu. Olles ärritunud oma tolle päeva negatiivsest kogemusest, tahtis ta sellele emotsioonile kõigile nähtavalt reageerida. W.Y selgitas kohtuistungil, et tahtlikult ta kedagi ei hirmutanud. Maakohus leidis, et oma varasema elukogemuse pinnalt pidi isik vähemalt möönma, et tema tegevus võib kõrvaltvaatajale olla häiriv ja hirmutav. W.Y teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad.
  7. Eeltoodut arvestades ja tõendeid kogumis hinnates on maakohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et W.Y , rikkudes KorS § 55 lg 1 nõudeid, pani toime KarS § 262 lg-s 1 ettenähtud väärteo. KarS § 262 lg 1 kohaselt avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.
  8. W.Y on varem karistama isik. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Maakohtu hinnangul saab pidada isiku süüd käesolevas asjas keskmisest väiksemaks. W.Y on ise kohtuistungil asunud seisukohale, et rahatrahv ei ole mõjuv karistus. Seda seisukohta jagab ka kohtuvälise menetleja esindaja. Isiku ütlustest nähtub, et ta elab toetustest ja töökohta tal ei ole. Samuti puudub tal hetkel püsiv elukoht. Isiku majanduslikku seisundit ja suhtumist toimepandud teosse arvestades, nõustus maakohus isiku enda ja kohtuvälise menetlejaga selles, et rahatrahv ei ole W.Y-le sobilik karistus. Kohtuväline menetleja on teinud ettepaneku karistada isikut arestiga 5 päeva. Isik arestiga ei nõustu, üldkasulikku töö soovi ei avaldanud, mistõttu ei olnud maakohtul võimalik aresti asendada üldkasuliku tööga, kuna KarS § 69 lg 1 kohaselt asendatakse arest üldkasuliku tööga üksnes 3 süüdlase nõusolekul. Seega ainuvõimalik isikule määratav karistus on arest. Arvestades isiku süü suurust ning asjaolu, et W.Y on varem karistamata isik, pidas maakohus kohaseks karistuseks aresti sanktsiooni miinimumilähedases määras, s.o 2 päeva. APELLATSIOON JA EDASINE MENETLUSKÄIK
  9. 05.09.
  10. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule menetlusaluse isiku apellatsioon, milles ta märgib, et maakohtule oli esitatud e-kirja teel nimekiri isikutest, kelle tunnistajatena ülekuulamist ta taotles. W.Y märgib, et taotles maakohtult riigi õigusabi määramist, kuid seda ei tehtud ning seetõttu kordab taotlust ringkonnakohtule kaebuse esitamisel. Kaebaja hinnangul on tema õigusi rikutud ning ta ei leia, et ooteruumis einestamise eest peaks inimest karistama KarS § 262 lg 1 järgi. Tunnistajate sõnul oleks ta justkui vallamajas noaga ähvardavalt vehkinud. Kaebuse esitaja hinnangul võidakse kohtuotsust kasutada tema vastu ära pooleliolevas kohtuasjas laste suhtluskorra ja hooldusõiguse osas.
  11. 18.09.
  12. a on W.Y edastanud kohtule e-kirja teel fotosid telgist, PERH patsiendi EMO kaardist ning salatikarbist koos noaga. Seejuures on kirjas püstitatud küsimus sellest, kas olukorras, kus isikul puudub lusikas ja kahvel, on pildilt nähtuv avaliku korra rikkumine, mille eest tuleb karistada vabaduse võtmisega. Lisaks tuuakse välja, et politseinik, kes väitis, et kinnipidamisasutuses saab pesta, andis kohtus valeütluseid. Tema vara rünnati, telk lõhuti ja tekitati talle kehavigastusi, sh luumurd, mille fikseerimiseks pöördus ta ööpäev hiljem erakorralise meditsiiniosakonda.
  13. 20.09.
  14. a Tallinna Ringkonnakohtu määrusega jäeti W.Y esitatud apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja rahuldamata tema taotlus talle riigi õigusabi määramiseks.
  15. 02.10.
  16. a esitas W.Y Riigikohtule taotluse riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks. Riigikohus rahuldas taotluse 07.11.
  17. a, misjärel vaidlustas määratud kaitsja Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.
  18. a määruse.
  19. Kaitsja vaidlustas esitatud kaebuses mh ka W.Y-le etteheidetavat tegu ning kaebuse põhjendused selles osas on järgnevad. 15.
  20. Kaitsja leiab, et rikkumise kirjeldus väärteoprotokollis on puudulik, täpsustamata on etteheidetav tegu, samuti jääb arusaamatuks, kes peaksid olema õigusrikkumisega seotud isikud ja kes mitte seotud juuresviibijad, keda sündmus häiris. Tõsikindlalt on tuvastamata W.Y-l kaasas olnud ese, samuti tema täpsem tegevus. 15.
  21. Antud juhul nähtub rikkumise kirjeldusest, et W.Y-le etteheidetav tegu seisneb istumises. Täpsemalt heidetakse ette, et ta istus Kose vallavalitsuse sotsiaalosakonna ooteruumis, kus käes oli nähtaval kohal terariist ehk nuga. Järgnevalt on märgitud, et antud tegevusega häiris W.Y sotsiaalosakonna ametnikke ja et sotsiaalosakonna ametnikud tundsid ennast ohustatuna. Kaitsja leiab, et teo, s.o istumise ja tagajärje ehk inimeste häirituse ja ohutunde vahel puudub vajalik põhjuslik seos. 15.
  22. Mitte ühegi tõendiga ei ole lükatud ümber W.Y väidet, et ta Kose vallavalitsuse sotsiaalosakonna ooteruumis sõi ja küünealuseid puhastas. See ei ole kindlasti soliidne ega tavapärane käituimine, aga ei saa olla käsitletav sedavõrd häiriva ja ohustavana, et täidaks väärteo koosseisu. Seega tuleb hinnata, kas W.Y tegevus võis tahtlikult või ettevaatamatult mõjuda vägivaldselt või ähvardavalt. Teoreetiline võimalus võiks olla siduda W.Y noaga istumist tema öeldud lausega valetavate ametnike kohta, kuid rikkumise teokirjelduses seda seost loodud ei ole. 4 15.
  23. Järgmisena tuleb objektiivselt vaagida, kas esineb vääramatu alus väita, et W.Y-l oli käes just nuga, mitte küüneviil, nagu ta ise on kinnitanud. Siinkohal tuleb ka rõhutada, et menetlusaluse isiku staatus ei peaks inimese ütluste tõendiväärtust kahandama ega võimaldama teda teiste isikuliste tõenditega võrreldes eelduslikult ebausaldusväärsemana käsitleda. Kui W.Y ütleb, et tal oli kaasas küüneviil, millega ta ametniku jutule pääsemist oodates küüsi puhastas, siis tuleb seda eelarvamusteta kõrvutada teiste tõenditega ning hinnata, kas esineb ülekaalukas tõendikogum, mis selle ütluse ümber lükkab. 15.
  24. Tunnistajate häirituse hindamisel omab äärmiselt suurt kaalu nende reaktsioon toimunule. D majast lahkumist on eespool juba käsiteletud, Y töötas oma kabinetis edasi, kusjuures W.Y ei läinud teda sinna häirima, vaid istus kuulekalt koridoris ning otsis kontakti üksnes siis, kui ametnik temast möödus. Kumbki üle kuulatud vallavalituse töötaja ei helistanud politseisse, ei põgenenud hirmu tõttu majast, ei lukustanud end mõnda ruumi ega kutsunud abi. W.Y-l ei palutud lahkuda, talle ei mainitud, et tema käitumine kedagi häirib. Kui viimast võib veel põhjendada asjaoluga, et töötajad võisid mitte soovida W.Y-d provotseerida, siis politseisse mitte pöördumine osundab ilmselgelt, et olukord ei olnud reaalasjas sugugi nii hirmutav ja häiriv, kui seda on hiljem väitma asutud. Ka selle kohta leiab tegelikult selgituse tunnistajate ütlustest – nimelt hakati sündmusest hiljem omavahel rääkima, tehti oletus, et W.Y-l oli ilmselt käes nuga, meenutati kusagilt kuuldut, et väidetavalt oli W.Y millalgi Viljandis vallaametnikke rünnanud ning alles seepeale otsustati tüütule kliendile n-ö „õpetuse andmiseks“ politsei poole pöörduda. 15.
  25. Sündmusele viivitusega reageerides võtsid sotsiaaltöötajad ka objektiivse võimaluse omaenese väiteid kontrollida. Nimelt oleks juhul, kui politsei oleks kutsutud siis, kui W.Y veel sotsiaalosakonna ruumides viibis, kahtlemata teostatud tema isiku läbivaatus ning veendutud, millised esemed tal kaasas oli. Paraku lasti see võimalus mööda ning vastavad tõendid jäid kogumata. Kokkuvõttes ei ole ütluste kõrvutamisel võimalik väita, et tunnistajate ütlustega oleks W.Y ütlused ümber lükatud või ebausaldusväärseks osutunud, pigem vastupidi. 15.
  26. Lõpetuseks ei ole kaitsjale teokirjelduse konstruktsiooni põhjal arusaadav ka see, kelle suhtes agressiivset käitumist W.Y-le ette heidetakse ja kes peaksid olema kõrvalseisjad, kelle rahu selline käitumine avalikus ruumis omakorda häiris. Maakohus on otsuses ühes vastava viitega Riigikohtu lahendile selgitanud,

§ 262

järgi kvalifitseeritava väärteo tuvastamisel on alati vajalik selliste asjasse mittepuutuvate isikute kindlakstegemine, keda süüdlase tegevus häiris või ohustas. Lisaks on kohus täpsustanud, et teise isiku all mõeldakse isikut, kes ei ole õigusrikkumisega seotud. Alles selliste isikute juuresolek ja nende häirimine või ohtu seadmine võib tuua kaasa vastutuse antud väärteo järgi. Olles need, kahtlemata õiged ja üldtunnustatud põhitõed välja toonud, on kohus jätnud need konkreetse sündmuse asjaoludega seostamata. Väärteoprotokollist nähtuva teokirjelduse kohaselt häiris W.Y käitumine (istumine nuga käes) abstraktseid sotsiaalosakonna ametnikke. Protokollist ei ilmne, kes menetleja hinnangul oli õigusrikkumisega seotud ja kes oli W.Y käitumisest n-ö kõrvalseisjana häiritud. Kaitsja leiab, et tegemist ei ole lihtsalt formaalsuse täitmata jätmisega, vaid vägagi sisulise eksimusega, kuivõrd etteheitest ei nähtugi, et W.Y oleks kellegi suhtes vägivaldne või ähvardav olnud, kõrvalseisjaid ei häirinud samuti tema tegevus, vaid pigem tüütu ja pikaleveninud eksistents ametiruumides 16. 21.02.2024. a määrusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2023. a määruse ja saatis väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus. 16.1. Riigikohus tõi välja,

§ 262

lg 1 alusel tehtud väärteoetteheite puhul tuleb muu hulgas tuvastada, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid (KorS § 55 lg 1; vt nt RKKK 02.06.2017, 3-1-1-15-17, p 21). Selle kindlakstegemine sõltub igal 5 üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus W.Y KorS § 55 lg-s 1 sätestatud käitumise üldnõudeid sellega, et ta häiris sotsiaalosakonna ruumides nuga puhastades ametnikke, kes tundsid end ohustatuna. Kohtupraktikas ei ole selgeid viiteid, mis annaksid aluse jaatada W.Y käitumise ilmset etteheidetavust KorS § 55 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnang, et maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega, ei ole seetõttu põhjendatud. 16.

  1. Lisaks märkis Riigikohus, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel tuvastada, kas W.Y käitumine vastab mõnele KorS §-s 55 märgitud tunnusele. Kui menetlusaluse isiku tegevus on formaalselt paigutatav eelviidatud normi alla, siis tuleb hinnata, kas tegemist on sellise käitumisega, mida saab pidada piisavalt intensiivseks (vt nt RKKK 13.12.2019, 1-187276, p 13).
  2. 11.04.
  3. a esitas seisukoha kohtuväline menetleja, kes märkis, et pole esitada midagi täiendavat.
  4. 11.04.
  5. a esitas seisukoha W.Y kaitsja, kes märkis, et taandusi kaitsjal pole ning märkis, et jääb oma 04.12.
  6. a Riigikohtule esitatud määruskaebuses toodud seisukohtade juurde ning palub võtta neid kohtulahendi tegemisel arvesse. Kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ja lõpetada W.Y suhtes väärteomenetlus. Lisaks palub kaitsja jätta menetluskulud riigi kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja selle peale esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning esitatud apellatsioon jääb rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus järgmiselt.
  8. Vastavalt VTMS § 146 lg-le 2 arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires. VTMS § 178 lg 1 p 1 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad seaduse kohaldamise osas ringkonnakohtule sama väärteoasja arutades kohustuslikud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebuses toodud küsimus sellest, et W.Y-le ei määranud maakohus kaitsjat, on praeguseks hetkeks oma aktuaalsuse kaotanud, kuivõrd Riigikohus sedastas, et maa- ja ringkonnakohtu põhjendused kaebajal riigi õigusabi vajaduse puudumise kohta on olnud ekslikud ning määras isikule VTMS § 22 lg 1 ja RÕS § 8 p 1 alusel väärteoasjas nr 4-23-2162 õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud. Seejuures võttis Riigikohus ka seisukoha nii maakohtu kui ringkonnakohtu poolt avaldatud põhjenduste osas, millele tuginevalt leiti, et kaitsjat W.Y-le määrata ei tule.
  9. Riigikohus märkis, et kohtupraktikas ei ole selgeid viiteid, mis annaksid aluse jaatada W.Y käitumise ilmset etteheidetavust KorS § 55 tähenduses, seega tuleb ringkonnakohtul käesolevalt võtta seisukoht selles, kas maakohtu järeldus, et W.Y rikkus KorS § 55 nõudeid, on põhjendatud. Kaebaja seisukoht on, et nuga kasutas ta ja nägid vallavalitsuse ametnikud seetõttu, et ta ooteruumis sõi, mis kaebaja hinnangul ei ole käsitletav teisi isikuid häiriva käitumisena ning sellest tulenevalt ei ole tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 262 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita asjas kogutud tõendid ega ka kaebaja enda poolt esitatu tema versiooni toimunust. Nimelt ei ole kumbki tunnistajatest märkinud, et W.Y oleks ooteruumis söönud. W.Y märkis maakohtu istungil, et einestas vallamaja ooteruumis, kuid ei mäletanud, mida sõi täpselt. Maakohtuniku istungil esitatud küsimusele, et mida W.Y sõi ning täpsustavale küsimusele, et kas ta sõi midagi, mille jaoks oli vaja lusikat või midagi, mida saab süüa näpu vahelt, vastas W.Y , et ta ei mäleta. Samas märkis ta, et salatit süües on kahvlit vaja, vahel pakendi avamiseks terariista. Pole eluliselt usutav, et olukorras, kus W.Yle kaks päeva pärast toimunud sündmusi tutvustati väärteoprotokolli ning sellest nähtus talle 6 tehtav etteheide ning ta oli kindel, et ta kasutas nuga söömiseks, ei mäleta ta, mida ta täpselt sõi. Seejuures muud vaidlusalusel päeval toimunut ta mäletab. Samuti nähtub väärteoprotokollist, et ta küll eitab etteheidetavat tegu, kuid ei märgi sel hetkel, et oleks söönud või küünealuseid puhastanud, nagu hiljem kohtuistungil, vaid selgitas justnimelt, et püüab ametnike valeütlusi ja ametieetika rikkumisi avaldada. Pigem on praegusel juhul alust arvata, et W.Y sai väärteoasja materjalidest ning maakohtu istungil teadlikuks sellest, millised on tema suhtes esitatud etteheited ja sellega seonduvad asjaolud ning kohandas oma versiooni toimunust vastavalt sellele. Seda kinnitavad ka tema lakoonilised vastused maakohtu küsimustele, kas tal oli vaidlusalusel päeval vallamajas nuga kaasas. Nimelt vastas kaebaja, et ei mäleta ning et ta ei tee iga päev kotile inventuuri. Samuti selgitas, et tema meelest ei olnud tal nuga käes. Maakohtu täpsustavale küsimusele, et kas tal on Kose vallavalitsuses käies nuga kaasas olnud, märkis W.Y , et kuna ta on kodutu, on tal väga tihti kogu elamine kaasas.
  10. W.Y pole väärteoprotokollis etteheidetavat noa käes hoidmist ja selle puhastamist kordagi konkreetselt eitanud ega kinnitanud, vaid püstitab üksnes erinevaid hüpoteese sellest, kas söömine on käsitletav avaliku korra rikkumisena või et milline see nuga olla võis või kas see võis hoopis olla küüneviil. Isiku kaitsja on seejuures märkinud, et kaaluda tuleb, kas esineb alus väita, et W.Y käes oli justnimelt nuga, mitte küüneviil, nagu ta ise on kinnitanud. Esmalt tuleb rõhutada, et W.Y ise ei ole kordagi väitnud, et tema käes oleks olnud noa asemel just küüneviil, vaid selgitanud oma tegevust vallavalitsuse ruumides mh ka küünealuste puhastamisega. Maakohus on istungil W.Y-lt küsinud, milline tema küüneviil välja näeb. Isik selgitas, et see on valge, plastikust, visiitkaardist veidi pikem. Tunnistajad on W.Y käes nähtud eset aga kirjeldanud teisiti. Nii on Y selgitanud maakohtule, et W.Y käes olnud ese tundus talle terav ja metallist. W.Y küsimustele vastas Y, et terariist sarnanes pigem väiksemale taskunoale, tera oli 4-5 cm pikk ja talle tundus, et sellega on võimalik haava tekitada. Tunnistaja D selgitas, et noa tera oli umbes 7-10 cm, et tegemist oli pigem kööginoa, kui jahinoaga, see oli metallist, läikis, kuid käepideme materjali ei näinud, kuna see oli W.Y käes. Seejuures on ta kinnitanud, et ese, mida ta nägi, oli nuga. Kaitsja hinnangul oli tunnistaja Y poolt tajutu liiga napp, et tema ütluste pinnalt saaks sedastada fakti, et W.Y-l oli vallamaja ooteruumis käes nuga. Isegi, kui sellega nõustuda, kinnitab lisaks Y poolt maakohtu istungil avaldatule, ka tunnistajana ütlusi andnud D täie kindlusega, et nägi W.Y käes nuga. Kuigi kaitsja hinnangul võis olla tegu hoopiski küüneviiliga, mida tunnistaja D nägi, ei lähe see kokku W.Y enda poolt antud ütlustega. Nimelt nagu eelpool märgitud, selgitas W.Y , et tema küüneviil on valge, plastikust ja visiitkaardist veidi pikem. Tunnistaja D on selgitanud, et tema nägi läikivast metallist terava 7-10 cm pikkuse teraga nuga. Isegi, kui möönda, et tunnistaja ei pruukinud täpselt näha, millega tegu, pole alust kahelda selles, et ta oskas nähtud eseme omadusi edasi anda. Need aga ei ühti W.Y enda poolt avaldatuga sellest, milline on tema küüneviil. Seega on ütluste pinnalt ringkonnakohtu hinnangul piisav alus arvamuseks, et W.Y-l oli vallamaja ruumides nuga käes ning ümber lükatud kaitsja väide, justkui võinuks olla tegemist hoopiski küüneviiliga.
  11. Eeltoodust tulenevalt ei leia ringkonnakohtu hinnangul kinnitust W.Y versioon toimunust, et tal oli nuga kaasa selleks, et süüa või et noa asemel oli tegemist hoopiski küüneviiliga. Kuivõrd söömise väide ei ole kinnitust leidnud, puudub mõistlik selgitus, miks oleks isik pidanud vallavalitsuse ooteruumis noa üldse välja võtma ja sellega midagi tegema, mis annab aluse arvamuseks, et W.Y tegevus võis tekitada ametnikes hirmu ja häiris neid, st vastab KorS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatule, kuna selget põhjust noa kasutamiseks (nt söömine) ametnikud ei näinud ega tajunud. Kuigi W.Y kaitsja märgib, et ühegi tõendiga pole ümber lükatud isiku väidet söömise kohta, on tegemist isiku kaitseväitega ning tal tuleks seda tõendada või esitada sellised oma versiooni kinnitavad faktid, mida oleks võimalik 7 kontrollida. Tunnistajad pole märkinud midagi selle kohta, et nad oleksid näinud W.Y söömas, vaid üksnes, et nägid teda nuga puhastamas. Märkida tuleb siinkohal sedagi, et negatiivset asjaolu tõendada ei ole võimalik. Lisaks toob kaitsja välja rea elulisi olukordi, mille puhul võib olla inimese välimus nt hirmutav, kuid tegelikkuses ei pruugi olla tegemist ohtliku inimesega. Arvesse tulebki võtta konkreetset olukorda, kohta jm asjaolusid ning hinnates neid koosmõjus konkreetses asjas, pole käesolevalt tegemist sellise olukorraga, kus ärritava või ehmatavana tunduvana tegevus oli selgitatav hoopis millegi tavapärasemaga ning tegelikkuses puudus põhjus hirmu tunda. Eeltoodud põhjendutest lähtuvalt asus ringkonnakohus seisukohale, et W.Y poolt vallavalitsuse ooteruumis söömine ei ole usutav, sellest tulenevalt puudus tal ka vajadus seal noaga üldse mingeid toiminguid teha. Mõistlik inimene peaks saama aru, et nuga ei ole selliseks esemeks, mida on sobilik igal pool (eelkõige väljaspool ruume, kus kasutatakse nuga söömiseks, st toidukohtades) puhastada vm sellega teha ning seda eksponeerida.
  12. Riigikohus märkis, et kui on tuvastatav, et W.Y tegevus vastab mõnele KorS §-s 55 märgitud tunnusele, tuleb hinnata, kas tegemist on sellise käitumisega, mida saab pidada piisavalt intensiivseks, selgitades seejuures, et rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi. W.Y on ise korduvalt maakohtu istungil avaldanud, et vallavalituses käib erinevaid isikuid, mistõttu peaks ametnikud olema harjunud ka tavapärasest erineva käitumisega. Sellega iseenesest võib nõustuda, nii näiteks ei ole ilmselt ülemäära harvad olukorrad, kus ametnikega käitutakse ebaviisakalt ning kuigi see on taunitav, ei saa seda pidada reeglina sellise intensiivsusega käitumiseks, mis vastaks avalikus kohas kehtestatud üldnõuete rikkumisele. Küll aga näeb KorS § 55 lg 1 p 2 ette, et avalikus kohas on keelatud mh ka teist isikut sõna või žestiga hirmutada. Siinkohal tuleb ringkonnakohtu hinnangul võtta arvesse W.Y käitumist vallavalitsuses tervikuna, st esmalt seda, et isik tegi ühele ametnikest kahemõttelise vihje ning seejärel asus seal oma nuga puhastama. Seonduvalt ametnikule tehtud vihjega on W.Y ise selgitanud, et ta lihtsalt tõi näite ajaloost ega pidanud sellega silmas konkreetset ametnikku. Samas ei vastanud ta maakohtuniku küsimusele sellest, kas tema poolt avaldatu võis kõlada ähvardusena, vaid avaldab demagoogilise arutluse, kuidas ametnikud peaksid olema harjunud, et vallavalituses ei käi tavapärased inimesed. Lisaks on tunnistaja D maakohtu istungil selgitanud, et varasemast on tal ka teadmine, et W.Y on ähvardanud ja sõnadega rünnanud. Selline taustateadmine annab samuti isikute hirmule täiendavat alust ning sellest tulenevalt on nad hinnanud ka isiku käitumist 29.05.
  13. a. Kuigi W.Y kaitsja leiab, et kuivõrd rikkumise teokirjelduses ei ole seda isiku poolt tehtud vihjet välja toodud, ei saa selle pinnalt luua seost tema tegevuse ja avaldatu vahel, ei nõustu kohus sellega. Kohtukolleegium märgib, et kuna väärteoprotokolli näol tegemist on süüdistuse funktsiooni täitva dokumendiga, peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. märtsi
  15. a otsus nr 1-17-9941/80, p 8 ja
  16. veebruari
  17. a otsus nr 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. novembri
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19.) Isiku taustateadmine menetlusaluse isiku varasemast teadvalt häirivast käitumisest ei kuulu seega karistusõigusliku etteheite (süüdistuse) kohustuslike elementide hulka. Antud juhul tegemist on asjaoluga, millega menetleja soovib tõendada avaliku korra rikkumist W.Y poolt väärteo protokollis toodud asjaoludel. Nii 8 sõltubki iga isiku konkreetse olukorra tajumine paljuski talle teadaolevatest või varem asetleidnud sündmustest. Nii näiteks ei ole välistatud, et kannatanu, kellel on varasemalt negatiivne kokkupuude mõne isikuga, tajub viimase poolt öeldut või tehtut hirmutavana ka olukorras, kus kolmas isik, kellel varasem kokkupuude selle isikuga puudub, seda häiriva või hirmutavana ei tajuks. See tähendab, et isikule etteheidetavat tegu ei ole tihti võimalik hinnata lahutatuna kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast kontekstist.
  20. Kaitsja hinnangul saab ametnike reaktsioonist toimunule järeldada, et see polnud reaalajas sugugi nii hirmutav ja häiriv, kui seda on hiljem väidetud, vaid tegemist on tüütule kliendile n-ö õpetuse andmisega. Sellele järeldusele tuleb kaitsja mh selle pinnalt, et ametnikud ei kutsunud politseid. Ka selles osas on tunnistaja D selgitanud, et politseiga võeti ühendust pärast lõunat, kuivõrd piirkonnapolitseiniku töökoht asub füüsiliselt vallavalitsusega samas majas ning pöördusid nad sinna hiljem just seetõttu, et politseiametnikku polnud varem kohal. Seejuures selgitas tunnistaja täiendavalt, et politsei on majas kohal, kui auto on maja ees. Seega on kaitsja hinnang n-ö õppetunni andmise soovile ja sellele, et tegelikkuses ei tundnud ametnikele olukord hirmus, subjektiivne. Kaebuses ei ole toodud välja asjaolusid, mis annaks aluse kahelda tunnistaja poolt avaldatus sellest, et politsei poole pöörduti, kui viimane majas olemas oli. Lisaks tuleb märkida sedagi, et hirmutunne ja häirituse tase võib olla erinev, st tõenäoliselt ei tundnud ametnikud tõesti oma elule sellist vahetut ohtu, mille puhul oleks olnud vajalik koheselt reageerida nt häirekeskusesse helistamisega, mis aga ei tähenda, et nad poleks häiritud ega hirmunud olnud. Seejuures kinnitab hirmutunnet tunnistaja Y poolt kohtuistungil märgitu, et juba W.Y poolt tehtud kommentaari peale tekkis tal hirm ja ta läks ära oma tuppa (st eemaldus temast) ning hiljem koridoris möödus temast kiirustades, tema poole üksnes silmanurgast vaadates (vältis isikuga mistahes kontakti). Kuivõrd W.Y ise ametnikuga uuesti kontakti ei otsinud, polnud ka möödapääsmatut vajadust koheselt politsei kutsumiseks. Seega käsitledes W.Y tegevust 29.05.
  21. a vallavalituse ruumides, tuleb asuda seisukohale, et ta on noa puhastamisega, mida võib pidada KorS § 55 lg 1 p 2 mõttes hirmutavaks žestiks, häirinud seal töötavaid ametnikke ning tegemist on piisavalt intensiivse käitumisega.
  22. Eelnevale täiendavalt märgib kohtukolleegium vastuseks kaebuse väidetele järgmist. Kaebaja märgib, et edastas maakohtule e-kirja teel nimekirja isikutest, kelle tunnistajatena ülekuulamist ta taotles. Ringkonnakohus tuvastas arvukate e-kirjade hulgast, mida W.Y maakohtule edastanud on, et 18.07.
  23. a saadetud e-kirjas on ta tõesti märkinud, et kohtusse tuleb kutsuda Kose vallavanem, kes on väidetavalt teda juba varem süüdistanud selles, et isik on vallamajas noaga vehkinud. Samuti märgitakse e-kirjas, et kohtusse tuleb kutsuda ka Kose politseiametnikud C ja F. Selgusetuks jääb, milliste W.Y-le käesolevas väärteoasjas etteheidetava teo asjaoludega seonduvalt ta isikute tunnistajana kohtusse kutsumist soovis. Kaebaja ei väida ka apellatsioonis, et nimetatud isikud oleksid olnud sündmuse juures tunnistajaks või oskaksid toimunut kinnitada või ümber lükata. Maakohtunik on istungil selgitanud, miks ei pea vallavanema tunnistajana ülekuulamist põhjendatuks ning seda just seetõttu, et nimetatud isik ei näinud 29.05.2023 sündmusi pealt, mida kinnitas W.Y istungil ka ise. Ka C osas on W.Y istungil toonud välja hoopis teisi sündmusi, kui käesolevas väärteos etteheidetav. Maakohus on selgitanud, et C on asjas üksnes koostanud materjalide pinnalt väärteoprotokolli ning leidnud, et tõenäoliselt midagi täiendavat isikul kohtule avaldada ei oleks. W.Y ei ole esitatud kaebuses uuesti tunnistajate kohtusse kutsumist taotlenud.
  24. Ringkonnakohus peatub ka W.Y kaitsja poolt esitatud kaebuses väljatoodul seonduvalt väärteoprotokolli puudulikkusega. Nimelt on kaitsja hinnangul täpsustamata etteheidetav tegu, samuti jääb arusaamatuks, kes peaksid olema õigusrikkumisega seotud 9 isikud ja kes mitte seotud juuresviibijad, keda sündmus häiris ning tõsikindlalt on tuvastamata W.Y-l kaasas olnud ese ja tema täpsem tegevus. Ringkonnakohus lisaks eeltoodule selgitab, et väärteoprotokolli ülesanne on analoogselt süüdistusaktiga kajastada faktilisi asjaolusid, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Selle üle otsustamisel, mida väärteo lühike kirjeldus peab hõlmama, tuleb lähtuda regulatsiooni eesmärgist. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse (vt nt RKKK 3-1-1-5-15, p 6). Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud (RKKK 3-1-1-20-15). Väärteoprotokollist nähtub, et W.Y-le etteheidetava tegevusega häiris ta sotsiaalosakonna ametnikke, kes tundsid end ohustatuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selleks, et isik mõistaks, milles teda süüdistatakse, tingimata vajalik tuua väärteoprotokollis välja isiku tegevusest häiritud ametnik nimeliselt. Nii on ka Riigikohus selgitanud, et kõrvaline isik peab olema isikustatud, ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav ning et praktikas võib olla olukordi, kus isikut ei olegi võimalik nimeliselt tuvastada (RKKK 3-1-115-17). Viidatud lahendis on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus süüdistuses ei nimetata personaalselt isikuid, keda tegevus häiris, oli maakohus teokirjelduse põhjal õigustatud tuvastama, kas oli olemas ja milline oli võimalik teost häiritud või ohustatud isikute ring. Ka ei ole kohtukolleegiumi hinnangul alati võimalik teo asjaolusid arvesse võttes eraldi konkreetselt tuua välja isikuid, kes on õigusrikkumisega seotud isikud ja kes on juuresviibijad. Nii on senises kohtupraktikas leitud näiteks, et olukorras, kus isik liikuva sõiduki aknast relvataolise esemega sihtis mööduvaid isikuid ja sõidukeid, on tegemist KarS § 262 lg 1 järgi sätestatud süüteoga (4-16-3789). Seejuures polnud viidatud asjas eraldi konkreetselt võimalik välja tuua õigusrikkumisega seotud ja juuresviibivaid isikuid. Samamoodi ka näiteks kohtuasjas nr 4-20-2548, kus isik lõi jalga politseiautot, väravat ning urineeris politseimajale.
  25. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja väärteoprotokolliga seotud väide sellest, et pole tõsikindlalt tuvastatud W.Y-l kaasas olnud ese. Nimelt on protokollis märgitud, et isikul oli käes nähtaval terariist ehk nuga ning et ta puhastas seda ooteruumis. Kaitsja leiab, et antud juhul nähtub rikkumise kirjeldusest, et W.Y-le etteheidetav tegu seisneb istumises ning et teo, s.o istumise ja tagajärje ehk inimeste häirituse ja ohutunde vahel puudub vajalik põhjuslik seos. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja järeldus ainetu, st isikule ei heideta ette mitte vallavalitsuse ruumides istumist iseenesest, vaid asjaolu, et ta viibis ruumides (istus) koos terariistaga. Tõesti, olukorras, kus W.Y oleks üksnes viidatud ruumides istunud, puuduks põhjuslik seos ka selle tegevuse ja inimeste häirituse ning ohutunde vahel. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, miks peab W.Y-le etteheidetavat tegevus häirivaks ja hirmutavaks ning seda on käsitlenud vaidlustatavas otsuses ammendavalt ka maakohus. Seega on W.Y-le etteheidetava väärteo asjaolud, kvalifikatsioon ning teokirjeldus selline, et tal on võimalik saada aru, millist tegevust talle ette heidetakse ning selles osas kaitseväiteid esitada, mida kinnitab mh ka asjaolu, et isik on aktiivselt etteheidetava tegevuse osas vastuväiteid esitanud nii maakohtu menetluses ja istungil kui ka kaebemenetluses. Seega saab asuda seisukohale, et väärteoprotokollis ei esine puuduseid, millele kaitsja viitab.
  26. Kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on oma otsuses ammendavalt käsitlenud kõiki W.Y-le etteheidetava teo asjaolusid ja tuvastanud põhjendatult, et tema tegevuses esineb KarS § 262 lg 1 koosseis. Samuti on veatu maakohtu argumentatsioon isikule karistuse mõistmisel ning esitatud kaebuses ei ole toodud välja seisukohti, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. 10
  27. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 2 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja W.Y esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  28. W.Y-le riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilane esitas taotluse osutatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse kohaselt on tasu suuruseks Riigikohtu määrusega tutvumise (17 min), kliendiga nõupidamiste (15 min) ja vastuse koostamise (10 min) eest kokku 62,22 eurot, sh käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud, määratud kaitsja tasu ja kulud on vajalikud. Kuivõrd Riigikohtu 07.11.
  29. a määrusega anti W.Y-le õigusabi RÕS § 8 p-s 1 ette nähtud viisil ehk kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jääb nimetatud kulu riigi kanda. Allkirjastatud digitaalselt 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.