Obsah (11)

§ 403§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 4034§ 94§ 411§ 113

KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Helina Luksepp Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 13.10.2025, Tallinna kohtumaja 2-24-123756 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses s.o 12,25% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista välja menetluskuludelt viivis nende kohase tasumiseni seadusjärgses määras.

1. Hageja 04.03.2025 menetlusdokumendi kohaselt on laenuandja väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid (VLP) järgides. Hageja poolt väljatoodu kohaselt lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning kontrollis ametlikke andmekogusid. Hageja selgitusest nähtuvalt nõudis esialgne võlausaldaja laenusaajalt enne lepingu sõlmimist mh 2 andmeid krediidisaaja kõikide sissetulekute ja väljaminekute suuruse kohta, millised andmed krediidisaaja ka esitas. Hageja tõi välja, et ükski seadus ega õigusakt ei kohusta laenuandjat VLP täitmisel nõudma laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel ilmtingimata laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Juhul kui krediidisaaja on esitanud laenuandjale oma kohustuste või sissetulekute suuruse kohta ebaõiget teavet, ei vabasta see krediidisaajat lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
2. 04.03.2025 menetlusdokumendis esitas hageja

§ 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse.

Hageja selgitas, et käesoleval juhul sai kostja lepingu alusel laenu kokku summas 1 318,90 eurot ning tagasimakseid lepingule peale sissemakse 259,80 eurot, teinud ei ole. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud VLP-d, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 1 059,10 eurot (1 318,90-259,80) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 24.11.2021 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 21,90% aastas. Hageja märkis, et VLP rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osalise tühisuse kokkuleppelise intressi osas. Seega on hageja seisukohast viivisekokkulepe kehtiv.

1. Harju Maakohus võttis 13.03.2025 määrusega hagiavalduse menetlusse. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 13.03.2025 määrus asja menetlusse võtmise kohta avalikult kätte toimetatud 29.05.2025 väljaandes Ametlikud Teadeanded avaldatud kohtuteatega, mille kohaselt menetlusdokumendid loetakse avalikult kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadeanded ilmumise päevast. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. Kohtu põhjendused
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
3. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 25.08.2021 järelmaksu müügilepingu, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 1 299 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. 4. Kohtu hinnangul vastab hagi aluseks olev järelmaksuleping tarbijakrediidilepingute tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja 3 vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

1. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.
2. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–

1. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.
2. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034

lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 403

4 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. 8. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud. VLP järgimise kohta selgitas hageja, et laenuhaldur analüüsis kliendi igakuiseid kohustusi. Lähtuti printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja selgituste kohaselt nõudis esialgne võlausaldaja enne lepingu sõlmimist mh andmeid kõikide sissetulekute ja väljaminekute suuruse kohta, millised krediidisaaja ka esitas. Laenutaotluses väljatoodu ning ametlike andmekogude analüüsi tulemusel asus krediidiandja seisukohale, et hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna arvesse võttes, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Krediidiandja asus seisukohale, et kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kohtule on esitatud kostja poolt esitatud järelmaksu taotlus ning maksevõime hindamise dokument. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et järelmaksulepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Ka ei ole hageja tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millistesse avalikesse registritesse päringuid tehti ja millised olid päringute 4 vastused. Ainuüksi väide, et kliendil maksehäired puudusid, ei ole piisav. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida laenutaotleja on ise esitatud laenutaotlusel. Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. Teatud mõttes kinnitab seda ka asjaolu, et kostja pole ühtegi järelmaksu osamakset teinud. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praeguses tsiviilasjas ei ole hageja tuginenud sellele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Seega rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

10. Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 11.

§ 4034

lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena

§ 411tähenduses.

12. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (

§ 403

4 lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

1. 04.03.2025 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku 1 318,90 eurot ning tagasimakseid lepingule peale sissemakse summas 259,80 eurot, teinud ei ole. Seega kui laenuandja on rikkunud VLP-d, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 1 059,10 eurot (1 318,90-259,80) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.11.2021 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 21,90% aastas.
2. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil.
3. Kostja sai lepingu nr 1968290 alusel krediiti summas 1 299 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 259,80 eurot (sissemakse suurus). Leping on lõppenud ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlga 1 039,20 eurot (1 299 – 259,80). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja. 5
4. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahjuhüvitise arvestamine (RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10). 17.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul sõlmiti leping 25.08.2021 ning 23.11.2021 ütles Telia Eesti AS lepingu üles. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 25.08.2021 kuni 23.11.2021 vastav intress 0,00%. Sellest tulenevalt kostja intressi tasuma ei pidanud ning kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 58,54 eurot. Kohus märgib, et lepingutasu 19,90 väljamõistmine VLP rikkumise tõttu põhjendatud ei ole.
3. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest. 19.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 20. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on VLP-d, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

21. Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista perioodil 21.01.2022 kuni 30.10.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 310,10 eurot ning viivis alates 31.10.2024 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras, mis tuleneb

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses s.o 12,25% aastas.

04.03.2025 menetlusdokumendis on hageja palunud VLP rikkumise korral mõista kostjalt välja viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (s.o alates 24.11.2021) lepingujärgse intressimääraga võrdses määras (s.o 21,90% aastas). Kohus leiab, et põhjendatud on viivise väljamõistmine alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras perioodi 24.11.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni (s.o kuni 30.10.2024) eest summas 315,79 eurot ning alates 31.10.2024 viivis põhivõlalt (1 039,20 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 723,41 eurot (1 039,20 – 315,79). Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

1. Hagi kohaselt on hageja nõudeks ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.
2. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hagis 6 toodud asjaolude kohaselt ei teinud kostja käesolevas tsiviilasjas hagi aluseks olevast lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks mitte ühtegi makset. Kostja kohustus lepingutest tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule, kuid kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et võlgnevuse osas meeldetuletuskirjade saatmine oli põhjendatud ning seega on põhjendatud rahuldada hageja sissenõudmiskulude nõue täies ulatuses, so 50 eurot.
3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 039,20 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 315,79 eurot ning alates 31.10.2024 viivise põhivõlalt (1 039,20 eurot)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 723,41 eurot. Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlga 1 039,20 eurot ületavas osas, intressi 58,54 euro nõudes ning nõudes arvestada viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 95% ulatuses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 2, § 139, § 144 p 1 ja § 175 lg 1 alusel on riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu vajalikud kulutused ja need tuleb kostjalt hageja kasuks põhjendatud ulatuses välja mõista. Riigilõivu tasumist on kontrollitud, tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja kulu põhjendatud suuruseks 240 eurot, sh maksekäsu kiirmenetluse kulu. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel mõistab kohus välja ka viivise menetluskuludelt.
4. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kohtu täiendavad selgitused
5. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.
6. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Helina Luksepp kohtunik 8