Väärteoasi 4-24-2735 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. oktoober 2024. a, Jõgeva kohtumaja (kohtuistung toimus 25.09.2024. a) Väärteoasja number 4-24-

) § 227 lg 3 alusel ära juhtimisõigus 1 kuuks. Otsusest nähtuvalt H.J juhtis 08.07.

1. a kella 14.53 ajal Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
2. kilomeetril Tallinna suunas mootorsõidukit BMW X5 registreerimisnumbriga XXX XXX liiklusmärgi 351 (100 km/h) mõjualas kiirusega 155 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 50 km/h.
3. Tartu Maakohtusse saabus 16.08.
4. a menetlusaluse isiku H.J-i kaitsja vahendusel esitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsusele. H.J soovib otsuse tühistamist ning karistuse kergendamist. Kaebuse kohaselt on menetlusalune isik tunnistanud oma süüd ja kahetsenud. Ta on selgitanud, miks kiiruse ületamine aset leidis ning kinnitanud, et enam see ei kordu ja et ta ei ole soovinud kaasliiklejaid ohustada. Juhtimisõiguse kaotamisel kannatavad sellest nii tema, pereliikmed kui ka ettevõtte XXX OÜ üheteistkümne töötaja sissetulek. Arvestades eeltoodut ning seda, et raskendavad asjaolud puuduvad, on alust kohaldada karistust alla keskmise määra. Kaitsja hinnangul H.J ei ole väärtegu toime pannud tahtlikult. Menetlusalune isik on üksnes möönnud, et ta võis ületada kiirust. Ta aga ei tajunud, et kiirus nii suureks kasvas. Kaitsja on seisukohal, et 09.06.
5. a otsusega määratud karistuse aluseks olev rikkumine ei ole selliseks menetlusalust isikut iseloomustavaks asjaoluks, mis tingiks juhtimisõiguse äravõtmise. Teised karistused on veelgi varasemad. Võttes arvesse nendest otsustest möödunud aega, ei saa neid enam karistuse määramisel arvesse võtta. Samuti ei tohi karistuse määramisel arvesse võtta, et rikkumine leidis aset põhimaanteel ning et menetlusalune isik kiirendas sõidukit intensiivselt. Seda saaks süü suurendamisel arvesse võtta vaid juhul, kui on tuvastatud, et kiirendamine oli keskmisest intensiivsem. Ohtlik ei ole mitte intensiivne kiirendamine, vaid suurel kiirusel sõitmine. Samuti ei ole nimetatud asjaolusid väärteoprotokollis kajastatud. Asja arutamine saab toimuda üksnes väärteoprotokolli piirides. Kiirus on juba iseenesest

§ 227lg 3 koosseisu tunnuseks ehk ei saa menetlusaluse isiku süüd suurendada.

Menetlusaluse isiku juhitava sõiduki kiirus ei olnud eriliselt suur. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja vähendada karistust ja karistada kaitsealust rahatrahviga. Menetlusalune isik kinnitab, et teeb korrektsed järeldused ka rahatrahvist. Menetlusalune isik soovis asja läbivaatamist kohtuistungil.

1. Asja arutati avalikul kohtuistungil 25.09.
2. a. Kohtuistungil uuriti kirjalikke tõendeid ja kohtuvälise menetleja esitatud kiirusmõõtekaamera videosalvestist ning kuulati üle menetlusalune isik H.J.
3. Menetlusalune isik ja kaitsja jäid kaebuse juurde. Menetlusalune isik H.J selgitas, et sõitis 2+1 rajalõigul ning tema ees sõitis eriveose kolonn. Üks rada on mõeldud möödasõiduks. Selle raja pikkus võis olla kilomeeter. Kolonnis oli neli veokit vahedega ning üks saateauto ees ja üks taga. Kolonn oli umbes 150 m pikk, veeti moodulmajade osasid. Kolonni kiirus oli aeglasem kui tavaliiklusvoolul. Menetlusalune isik ei tea, mis kolonni kiirus täpsemalt oli. Ta soovis kolonnist mööduda, sest see takistas tema liikumist. Kolonni vahele jäämine aga segab nii kolonni kui ka kaasliiklejaid ning see ei ole ohutu. H.J soovis kolonnist mööduda ning saigi mööda. Ta ei tajunud, et kiirus nii suureks läks. Tartu maantee on väga koormatud ning teisi möödasõidukohti ei olnud. Menetlusaluse isiku eesmärgiks ei olnud kihutada, vaid sooritada ohutult möödasõit. Maanteel oli sel hetkel tavaline liiklus, vastassuund oli piirdega eraldatud ning H.J-i seisukohalt ta kellelegi 2 ohtu tekitada ei saanud. Kui kolonni taha tekib autodest saba, peab kolonn need mööda laskma. Rikkumiskoht oli pigem lisasõidurajaga tee lõpus, sest tegemist oli pika kolonniga, s.o kolonnis oli 6-7 autot. H.J hakkas kohe mööduma, kui lisasõidurajaga ala algas. Juhtimisõigus on menetlusalusel isikul olnud 35 aastat – see ei saa olla raskendav asjaolu, sest ta on pigem kogenum juht. Kui mõnikord juhtub, võiks seda inimliku asjaoluna arvestada. Ta ei sõitnud tahtlikult kiiresti, vaid soovis tahtlikult kolonnist mööduda. Suurem kiirus oli ainult möödasõidu hetkel. H.J-i kinnitusel on kõik tema eelmised karistused seotud möödasõitudega. Tavaliselt sõidab menetlusalune isik enda sõnul normaalselt. Seekord otsustas ta möödasõidu kasuks. H.J teab, et liiklusseadus ei luba möödasõidul kiirust ületada. H.J-i seisukohalt on temale määratud karistus ülemäärane.
4. Kaitsja vaidleb VTMS § 54 8 lg 6 alusel vastu kohtuvälise menetleja esitatud 27.07.
5. a lühimenetluse otsuse tõendina vastuvõtmisele. Nimetatud otsusest ei tulene õigusjärelmeid ning seda ei tohi arvestada. Kaitsja hinnangul oli kolonnist möödumine põhjendatud, sest see sõitis maanteekiirusest aeglasemalt. Kuna kolonn oli pikk ja vahemaa, mille jooksul sai möödasõitu sooritada, lühike, siis selle tõttu kiirus nii suureks kasvaski. Menetlusalune isik kiiruse ületamist tahtlikult toime ei pannud, sest seda soovi tal ei olnud. Järeldust tahtluse kohta ei saa teha pikaajalisest juhistaažist. Arhiveeritud karistuste tähendus iseloomustava materjalina ajas väheneb. Praegusel juhul on arhiveeritud karistustest möödas piisavalt pikk aeg, et neid mitte arvesse võtta või seda ainult vähesel määral. Kohtuväline menetleja ei ole tuginenud sellele, et põhimaanteel oleks rikkumise hetkel olnud keskmisest suurem liiklustihedus ning see ei ole ka tõendatud. Menetlusaluse isiku sõnul ei olnud tihedus keskmisest suurem. Ei ole arusaadav, mida tähendab intensiivsus. Ei saa nõustuda, et intensiivne kiirendamine tähendab raskusi sõiduki peatamisel. Kiirus ei olnud eriliselt suur. Sõitja peab ka jälgima, et ta ei lööks reastumisel kolonni lahku ning kolonnis sõites on liiklusvool ikkagi takistatud. Vahele reastumisest võib samuti liiklusohtlikke olukordi tekkida. Sõidusuundade piire peaks takistama kiirust ületavaid sõidukeid. On arusaamatu, kuidas mõjutab menetlusaluse isiku süüd see, mitmest sõidukist ta möödus, sest tegemist on liikluse tavaolukorraga. Menetlusalune isik on õppetunni kätte saanud ja varasemad karistused on tal kantud.
6. Kohtuväline menetleja ei ole veendunud, et rahatrahvi määramine menetlusaluse isiku käitumist mõjutaks. Teda on varem mitmel korral sarnaste rikkumiste eest rahatrahvidega karistatud, kuid menetlusaluse isiku liikluskäitumine ei ole muutunud. 150 km/h möödasõitu tehes kujuneb suur oht. Õige oleks olnud pidurdada kiirus sarnaseks kolonniga ja reastuda ohutult nende vahele. Väärteo toimepanemine on tõendatud. Tegu oli tahtlik, kuna möödasõidu puhul on tegemist teadlikult vastu võetud otsusega. Kiiruse muutumine suuremaks on staažikale autojuhile tajutav. Menetlusaluse isiku selgitused on ennastõigustavad ning menetleja hinnangul H.J ei teadvusta kiiruseületamistest tulenevat ohtu nii temale endale kui kaasliiklejatele. Möödasõiduradadega teelõikudel on olemas teepiire, aga see ei ole mõeldud kiiresti sõitvate sõidukite kinnipidamiseks. Isiku süü on keskmine. Ületatud sõidukiirus jääb alampiiri lähedale, ent on toime pandud põhimaanteel, kus liikluskoormus on suurem, võrreldes kõrval- või tugimaanteega. Süü suurust iseloomustab samuti, et möödasõit pandi toime mitmest sõidukist, mille juhtidel oli piiratud nähtavus (veeti moodulmaju) ning kiiruse suurus. Juhtimisõiguse äravõtmist kohaldati miinimummääras ning see ei takista menetlusaluse isiku elutegevust. Et menetlusalune isik töötab ettevõtjana, tema tööst ja liikuvusest sõltuvad teised inimesed, oli H.J-ile teada juba eelnevate rikkumiste ajal. Kohtuväline menetleja taotleb kohtult jätta asjas tehtud lahend muutmata ning kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja taotles istungil täiendada väärteoasja materjale 27.07.
7. a lühimenetluse otsusega, mis seondub piirkiiruse ületamisega, sest karistuse määramisel tuleb arvestada menetlusaluse isiku varasemat liikluskäitumist. H.J-ile rakendati selle otsusega mõjutusvahendit ning seda saab isikut iseloomustava materjalina arvesse võtta. 3 KOHTU SEISUKOHT
8. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, võttes arvesse menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohti, olles vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ning oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat.
9. Kaebuses on menetlusalune isik H.J taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist karistuse osas ning kergema karistusliigina rahatrahvi määramist. Kuigi menetlusalune isik ei ole vaidlustanud temale etteheidetud väärteo toimepanemist, tuleb sellele vaatamata kohtul VTMS § 123 lg-st 2 lähtudes kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tervikuna.
10. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse H.J-ile ette, et tema juhtis 08.07.
11. a kella 14.53 ajal Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
12. kilomeetril Tallinna suunas mootorsõidukit BMW X5 reg-nr-ga XXX XXX liiklusmärgi 351 (100 km/h) mõjualas kiirusega 155 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud suurimat kiirust mitte vähem kui 50 km/h. Sellega menetlusalune isik rikkus

§ 50

lg 5 p-s 3 sätestatud nõuet ning pani toime

§ 227

lg 3 järgse rikkumise.

§ 227

lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis.

1. Kohtu hinnangul on väärteoasjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et menetlusalune isik H.J pani väärteoprotokollis kirjeldatud teo toime. See on leidnud tõendamist kiirusmõõturi videosalvestisega (videofail 030573) ning menetlusaluse isiku ütlustega. Videosalvestise ja taatlustunnistuse kohaselt kasutati kiiruse mõõtmisel kiirusmõõturit LaserCam4 nr LE
2. VTMS § 31 lg 11 p-d 1-3 sätestavad, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtuvälise menetleja esitatud videosalvestis toime pandud rikkumisest vastab neile nõuetele.
3. Kiirust mõõdeti asulavälisel teel, kus nähtavus oli selge. Mootorsõiduk BMW X5 reg-nrga xxx xxx liikus üksinda ning lähenes mõõtjale. Kiirusmõõtur on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr TTRS-24/00029 21.02.
4. a ja taatluskehtivuse lõppkuupäev on 28.02.
5. a. Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Majandus- ja taristuministri 18.12.
6. a määruse nr 65 lisa p-le 7.
7. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lõikest 1 tulenevalt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Liiklusjärelevalves kasutatavad kiirusmõõturid on kantud MõõteS § 6 lg 4 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning politseiametnikud on pädevad mõõtjad ja läbinud vastava koolituse. Mõõtmist teostanud liikluspolitseinik E.V on Politsei- ja Piirivalveameti 25.11.
8. a teatise kohaselt läbinud 06.03.
9. a LaserCam4 kiirusmõõturi kasutajakoolituse ning 10.10.
10. a pädeva mõõtja koolituse. Seega eelnevast nähtuvalt mõõdeti sõidukiirus vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. Mõõtevahend oli taadeldud ning mõõtmisel järgiti mõõtemetoodikat. Järelikult on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud.
11. Menetlusaluse isiku H.J-i juhitava mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel tuvastati sõiduki kiiruseks 155 km/h ning arvestades laiendmääramatust +/- 5 km/h, on lõplik mõõtetulemus 150 km/h. Ka menetlusalune isik ise ei ole kiiruseületamist väärteoprotokollis kirjeldatud ajal, kohas ja sõidukiga eitanud. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
12. 4 kilomeetril on asulaväline tee, kus on liiklusmärgi 351 mõjuala. See tähendab, et tegemist on alaga, kus piirkiirus on vastavalt

§ 50

lg 5 p-le 3 100 km/h ehk juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Seega on veenvalt tuvastatud, et H.J ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 50 km/h ning tema tegevuses on tõendamist leidnud

§ 227lg-s 3 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused.

1. Lisaks objektiivsetele tunnustele peavad olema täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused, milleks on karistusseadustiku (KarS) § 15 lg 3 kohaselt tahtlus või ettevaatamatus. Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusalune isik süüteo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. H.J ja tema kaitsja on seisukohal, et menetlusalune isik ei ole kiiruseületamist toime pannud tahtlikult, vaid ta soovis tahtlikult üksnes autokolonnist mööduda.
2. Kohut ei veena kaitsja ja menetlusaluse isiku selgitused selle kohta, et H.J ei pannud rikkumist tahtlikult toime. Esiteks, menetlusalune isik on ise kohtuistungil selgitanud, et ta soovis autokolonnist igal juhul mööduda, kuid ta ei pannud tähele, et kiirus läks märkamatult suureks. Kolonn, milles oli 4 veoautot ja 2 saateautot, liikus maanteekiirusest madalama kiirusega. Kolonnist möödumine eeldab 2+1 maantee puhul reastumist möödumisrajale, kolonnist möödumiseks sellest kiiremini sõitmist ja tagasireastumist. Järelikult võttis menetlusalune isik teadlikult ja tahtlikult vastu otsuse mööduda autokolonnist sellest kiiremini sõites. Selleks tuli tahtlikult rooli keerates teha manöövreid ja juhitava sõiduki kiirust suurendada gaasipedaalile vajutamisega. Kohtu seisukohalt oli menetlusaluse isiku teadmise ja tahtmisega hõlmatud nii soov kolonnist mööduda kui ka selleks sõidukiga erinevate toimingute tegemine, millest oli hõlmatud ka juhitava sõiduki kiiruse suurendamine. Vastasel korral ei oleks autokolonnist möödumine olnud võimalik.
3. Võttes arvesse nii kiiruskaamera videol kajastatut, menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlusi kui ka H.J-i juhtimisstaaži, oli ta vähemalt teadlik ja möönis, et tema poolt kirjeldatud moel möödasõidu sooritamine ja kiirendamine tähendab piirkiiruse ületamist. Ta on ise selgitanud, et peab ennast kogenud autojuhiks. Ei saa ka mööda vaadata sellest, et teda on mitmeid kordi kiiruse ületamise eest karistatud, mis tähendab, et menetlusalusel isikul esineb eluline kogemus. Ei ole eluliselt usutav, et kogenud juht ei taju, et ta ületab lubatud piirkiirust väga suurel määral, s.o vähemalt 50 km/h. H.J pidi vähemalt möönma nii suures ulatuses kiiruse ületamist. Küll aga ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja hinnanguga, et kiirendamine võis olla intensiivne, sest ei ole võimalik üheselt tuvastada, kui äkiline, järsk või intensiivne kiirendamine oli. Tegemist on üksnes hinnanguga teo ohtlikkusele. Samas leiab kohus, et ainuüksi nii suurel kiirusel sõitmine kujutab endast suurt ohtu kaasliiklejatele. Arvestades kiirust, mille H.J-i juhitud sõiduk saavutas ehk 155 +/- 5 km/h asulavälisel teel, kus on kiirusepiirang 100 km/h, oli H.J igati teadlik, et tema juhitud sõiduk ületas suurel määral kiirust. Seetõttu on kohus veendunud, et kiiruse ületamine ei saanud toimuda juhuslikult või kogemata, s.o ettevaatamatusest.
4. KarS § 16 lg 1 tulenevalt tahtlus on kavatsetus, otsene või kaudne tahtlus. Kohtu seisukohalt menetlusalune isik H.J pani rikkumise toime KarS § 16 lg 3 kohaselt vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta teadis, et ületab lubatud suurimat sõidukiirust ning sellise tegevusega teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja möönis seda. H.J , juhtides mootorsõidukit kiirusega 155 +/-5 km/h ning omades pikaajalist juhtimisstaaži, teadis, et sõidab märkimisväärselt üle piirkiiruse. Seega on täidetud ka väärteo subjektiivse koosseisu tunnused.
5. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku soov autokolonnist mööduda ja jätkata seejärel sõitu maanteekiirusel õigusvastasust välistavaks asjaoluks ei ole – liiklusseaduse kohaselt ei ole möödasõit kohustuslik manööver. Kohtuväline menetleja on süüteo õigesti kvalifitseerinud. Kohus leiab, et menetlusalust isikut H.J-i tuleb toimepandu eest karistada. 5
6. KarS § 2 lg 2 sätestab, et karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. On tõendatud, et

§ 227lg-s 3 sätestatud väärteo on õigusvastaselt ja süüliselt toime pannud menetlusalune isik H.J. 19. Kar

S § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKK 1-18-2232/179, p 71). 20.

§ 227

lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Järelikult kehtestab kõne all oleva sätte sanktsioon kergema karistusliigina rahatrahvi ning raskemate karistusliikidena juhtimisõiguse äravõtmise ja aresti.

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kuue kuuni. 21. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut

§ 227lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud põhikaristuse liigi ja määraga, sest karistuse mõistmine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. 22. Menetlusaluse isiku süü hindamisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid. On leidnud tuvastamist, et H.J-i juhitud sõiduk sõitis kiirusega, mis ületas liikluskorraldusvahendiga kehtestatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 50 km/h. Seega ületati lubatud sõidukiirust

§ 227lg-s 3 sätestatud kiiruste vahemikku arvestades keskmises määras.

Rikkumine leidis aset üldteadaolevalt tiheda liiklusega Tallinn-Tartu (põhi)maanteel. Menetlusalune isik on ise kohtuistungil kinnitanud, et tegemist on koormatud maanteega. Menetlusaluse isiku sõidustiil oli potentsiaalselt ohtlik, kuivõrd ta kiirendas sõiduautot, soovides piiratud ajavahemiku ja möödasõiduraja piiratud pikkusest tulenevalt pikast autokolonnist kindlasti mööduda. Sõiduki kiirendamine ja lubatud sõidukiirusest olulisel määral suurema kiirusega sõitmine on liikluses ohtlikud käitumisvõtted, kuivõrd teele ootamatu takistuse ilmnemisel ei saa suurel kiirusel sõidukiga piisavalt ruttu pidama jääda. 23. Kiiruse ületamine leidis aset Tallinn-Tartu põhimaanteel ja see on kajastamist leidnud väärteoprotokollis. Tuleb nõustuda kaitsjaga selles, et

§ 227

koosseisutunnuseks on kiirus, s.o lubatud sõidukiiruse ületamine – väärteoprotokollis on menetlusaluse isiku vastavat tegu kirjeldatud. Teo tehioludest aga tuleneb, et 150 m pikkusest autokolonnist ca 1 km pikkuse möödasõiduraja kaudu möödumine 150 km/h tähendab, et kiiruse suurendamine (kiirendamine) leidis aset väga piiratud ajavahemiku raames. See aga iseloomustab süütegu. Möödasõit leidis aset mitmest sõidukist, mille juhtidel oli piiratud nähtavus (veeti moodulmaju) – kiirust ületades mitmest sõidukist möödumine tähendab suuremat riski realiseerumise võimalust. Samas arvestab kohus süü suuruse hindamisel ka sellega, et rikkumise tõttu varalist ega isikulist kahju ei kaasnenud. Eelnevalt nimetatud asjaolusid arvesse võttes leiab kohus, et H.J-i süü on keskmine.

1. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on süüd kergendavaks asjaoluks kahetsuse avaldamine. 6 Raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul aga ei saa menetlusaluse isiku ütlusi, seisukohti ja senist liikluskäitumist arvestades tõsikindlalt tuvastada avaldatud kahetsuse siirust, kuigi seda on H.J väljendatud nii enda kahetsuskirjas, kaebuses kui ka kohtuistungil. Pigem tuleb asuda seisukohale, et menetlusalune isik kahetseb järjekordset vahele jäämist, mitte rikkumist ennast, sest ta teadlikult ja tahtlikult sooviski kiirust ületades autokolonnist mööduda. Kohtu seisukohtalt on tegemist nn formaalse, mitte sisulise kahetsusavaldusega. Puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses peab aga kohut veenma, et menetlusalune isik on rikkumisest teinud õiged järeldused (RKKKo 3-1-1-18-14, p 11). Käesoleval hetkel see kohtu veendumusel nii ei ole. Menetlusalune isik on järjepidevalt rikkumistega jätkanud ning järelikult ei ole tema hoiakud muutunud. Kahetsuse avaldamine sõnalises või kirjalikus vormis, kui sellel puudub kohtu hinnangul tegelik sisu, ei saa olla automaatselt karistust kergendavaks asjaoluks.
2. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest ning vaieldamatult kuulub õiguskorra alla liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu leiab kohus, et teiste liiklejate teadmine sellest, et liiklust ohustavad juhid kõrvaldatakse liiklusest, tagab kaasliiklejate turvatunde ning liikluse ohutuse laiemalt.
3. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et H.J-il on varasemate samaliigiliste rikkumiste, s.o kiiruseületamiste eest 1 kehtiv karistus
4. a maikuust (

§ 227lg 3 alusel) ja samuti 12 arhiveeritud karistust kiiruseületamiste eest 2014.

a jaanuarist kuni

1. a juunini. Arhiveeritud karistusandmed on osa isikut ja tema elukäiku iseloomustavatest andmetest, mida tuleb arvestada koos muude asjakohaste andmetega isiku edasise käitumise, sh temast lähtuvate riskide prognoosimisel (RKKKo 4-22-4139/41, p-d 11-14). Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahve vahemikus 40 – 640 eurot, mis on kõik tasutud.
2. Karistusregistri kohaselt on menetlusalune isik H.J kiiruseületamisi toime pannud järgmiselt: 09.01.
3. a (

§ 227lg 1), 10.04.2014.

a (

§ 227lg 1), 26.05.2014.

a (

§ 227lg 1), 08.06.2014.

a (

§ 227lg 1), 19.06.2015.

a (

§ 227lg 2), 01.09.2015.

a (

§ 227lg 2), 24.04.2016.

a (

§ 227lg 2), 28.08.2019.

a (

§ 227lg 2), 18.04.2020.

a (

§ 227lg 2), 30.08.2021.

a (

§ 227lg 2), 04.10.2021.

a (

§ 227lg 2), 09.06.2023.

a (

§ 227lg 2) ja 26.05.2024.

a (

§ 227lg 3).

Nimetatud süüteod on omavahel nii sisuliselt kui ka ajaliselt seotud, sest kajastavad menetlusaluse isiku liikluskäitumist seoses kiirusepiirangute mittejärgimisega pikema aja jooksul. Eelnevast kokkuvõtlikult nähtub, et H.J on pikema aja vältel jätkanud samaliigiliste liiklusrikkumiste sooritamist ning määratud kergemaliigilised karistused, s.o rahatrahvid, mis on küll ära tasutud, ei ole tema käitumist õiguskuulekamaks muutnud. Vastupidi, on selgelt sedastatav, et rikkumised on ajas muutunud järjest raskemaks:

§ 227

lg 1 rikkumised on asendunud stabiilselt

§ 227

lg 2 rikkumistega, mis omakorda on alles hiljuti asendunud

§ 227lg 3 rikkumistega.

Lahti seletatuna tähendab see, et menetlusaluse isiku kiiruseületamised on ajas suurenenud. Järelikult ei saa võtta tõena H.J-i väidet selle kohta, et ta kahetseb oma rikkumist ning kaitsja seisukohta, et kaitsealune on karistustest õppust võtnud. H.J-i liiklust ohustav käitumine on vaatamata kohaldatud karistustele jätkunud ning lubatud sõidukiiruse ületamine on menetlusalusele isikule omane ja muutunud süsteemseks, s.o ühte ja sama keeldu eiravaks käitumiseks. Seda ei ole ära hoidnud ka teadmine, et ta vajab juhtimisõigust firma juhtimiseks ja töö tegemiseks ning perekonna teenindamiseks.

1. Kuigi vastavalt VTMS § 54 8 lg-le 6 ei kanta lühimenetluses määratavat mõjutustrahvi karistusregistrisse ega loeta mõjutustrahvi ka karistuseks ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel, on kohtu seisukohalt tegemist andmetega, mis iseloomustavad menetlusaluse isiku käitumist 7 liikluses. Nende andmete valguses saab üheselt asuda seisukohale, et menetlusalune isik on järjepidevalt jätkanud liikluskorda rikkuvat käitumist, s.o kiiruseületamisi. See asjaolu nähtub ka karistusregistrist – karistused on määratud samaliigiliste rikkumiste eest ning on omavahel seotud ning ilmestavad H.J-i liikluskäitumist pikemalt. Rikkumiste toimepanemistest menetlusalune isik oodatud järeldusi ei teinud ning pani toime käesoleva menetluse esemeks oleva väärteo, s.o jätkas liikluse ohustamist.
2. Arvestades, et eelmised rahatrahvid ei ole menetlusalust isikut õiguskuulekusele suunanud ja ta jätkab samalaadset liikluse ohustamist, leiab kohus, et rahaline mõjutamine menetlusaluse isiku puhul eesmärki ei saavuta ning korrale ei kutsu. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast H.J-i puhul ammendanud ning kohaldada tuleb liiklusseaduses ettenähtud teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Kohtupraktikas on selgitatud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Rahatrahvi kohaldamine on end üldjuhul ammendanud ega täida eripreventiivset eesmärki olukorras, kus menetlusalusele isikule määratud korduvad rahatrahvid ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p-d 16-19). Olukorras, kus isik ei taju kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu ja teda on varem sarnase rikkumise eest karistatud, õigustavad eripreventiivsed kaalutlused juhtimisõiguse äravõtmist (RKKKo 3-1-1-77-14, p 13). Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Seetõttu on kohtu arvates H.J-ile rahatrahvist erinevat liiki karistuse kohaldamine ja tema liiklusest eemaldamine põhjendatud. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja valitud karistuse liigiga. Kohtuväline menetleja on kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni alammääras.
3. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. H.J pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Tema põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta firma juhtimiseks, töö tegemiseks, perekonna teenindamiseks ja teistele töötamisvõimaluse tagamiseks ei välista temalt juhtimisõiguse äravõtmist. Need asjaolud olid menetlusalusele isikule teada ka enne järjekordse väärteo toimepanemist.
4. Kuna lubatud sõidukiiruse ületamiste eest korduvalt karistuseks mõistetud rahatrahvid ei mõjutanud H.J-i hoiduma uut samaliigilist süütegu toime panemast, on kohus veendunud, et menetlusalune isik tuleb liiklusest kõrvaldada - H.J on liikluses ohtlik. Menetlusalune isik peab mõistma, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate, sh ka tema enda elu ja tervise kaitseks ning teeliikluses tuleb piirkiirusest kinni pidada. On üldteada, et lubatud suurimat sõidukiirust ületades mootorsõiduki juhtimisel tehtavatel vigadel võivad olla väga rasked tagajärjed. Sõites suurel kiirusel, läbib piirkiirust ületav sõiduk ootamatu ohu ilmnemisel oluliselt pikema reageerimisteekonna, mis omakorda aeglustab sõiduki seismajäämist enne takistust. Suurem kiirus mõjutab õnnetuse tagajärjel saadud vigastuste raskust ning vähendab õigeaegse reageerimise võimalust. Sõidukijuht peab olema teadlik, et lubamatu on igasugune sõidukiiruse ületamine, sh möödasõidul. Menetlusalune isik H.J on ka ise kohtuistungil kinnitanud, et liiklusseaduse kohaselt ei ole möödasõidul kiiruse ületamine lubatud. Juhtides sõidukit lubatud suurimat sõidukiirust ületades, asetab juht ohtu nii enda kui ka samal teelõigul liikuvate teiste inimeste tervise, elu ja vara. Selline käitumine näitab juhi hoolimatust liiklusreeglitesse ja liiklusohutusse. Mõistetava karistusega tuleb ühiskonnale anda selge signaal, et taolisele ohtlikule käitumisele ja liiklusnõuete pidevale rikkumisele järgneb range karistus. 8
5. Kohus peab ka vajalikuks märkida, et juhul, kui isikule on juhtimisõigus oluline nii töö tegemiseks kui ka pere teenindamiseks, siis peab ta ka kõik tegema selleks, et juhtimisõigus säiliks. Kui isik ei suuda liikluses olla õiguskuulekas, siis riskib ta sellega, et ta kõigepealt seab ohtu oma senise elukorralduse ja võib jääda ilma ka nii senist elu mugavaks teinud kui ka töötamiseks vajalikust juhtimisõigusest. Juhtimisõiguse saanud ja eelnevalt samalaadsete liiklusnõuete rikkumise eest karistatud isikuna pidi H.J teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on endiselt karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest.
6. Kohtuväline menetleja on H.J-ile määranud juhtimisõiguse äravõtmise oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Üheks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud ja vastab menetlusaluse isiku süü suurusele ning teo toimepanemise asjaoludele.
7. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline tühistamine. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus H.J-i kaitsja kaebuse rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 02.08.
8. a üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2780,24,010765 muutmata ja leiab, et käesoleval juhul on KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt põhjendatud H.J-i karistada juhtimisõiguse äravõtmisega üheks kuuks.
9. Kohus selgitab, et H.J on tulenevalt

§-st 127 kohustatud loovutama oma juhiloa elukohajärgsesse Transpordiameti teenindusbüroosse viie tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning juhiloa loovutamata jätmise eest sanktsioonina kohaldatava sunniraha ülemmäär on 640 eurot.

1. Kaitsja on esitanud 25.09.
2. a taotluse kaitsjatasu 710,16 eurot hüvitamiseks. VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohus jätab kohtuvälise menetleja lahendi muutmata, jäävad menetluskulud H.J-i kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kristiina Laas kohtunik 9