Obsah (9)

§ 259§ 17§ 18§ 35§ 50§ 2§ 57§ 14§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. september 2025, Tallinn Väärteoasja number 4-25-2618 (2317,25,003096) Kohtunik Margit Roots-Dervishi Kohtuistungi

§ 259

lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 160 eurot Menetlusalune isik M K M – isikukood: xxx; elukoht: xxx; xxx kodakondsus; e-post: xxx Kaitsja Georg Hiiesalu Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna kohtuesindusgrupi esindaja Jaak Paju (

) § 259 RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134, maakohus otsustas:

1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi
2. juuni 2025 otsus väärteoasjas nr 2317,25,003096, millega M K Mit karistati

§ 259lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 160 eurot.

1. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
3. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdlasel tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.
4. Jätta menetlusaluse isiku M K Mi ja tema kaitsja kaebus rahuldamata.
5. Jätta rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja taotlus hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu.
6. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule, kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Politsei- ja Piirivalveameti koostas
8. mail 2025 väärteoprotokolli nr 2317,25,003096, mille teokirjelduse kohaselt osales M K M
9. aprillil 2025 kella 11.57 ajal Harju maakonnas Tallinnas Mustjõe 40 juures osales liiklusõnnetuses jalgratturina, ei andnud teed juhi suhtes paremalt lähenenud sõidukile, mille tagajärjel toimus kokkupõrge sõidukiga Xxx registreerimismärgiga xxx. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxx OÜ-le (varaline kahju fikseeritud fotodel ja sõiduki vaatlusprotokollil). Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 17

lg 5 p 5 sätestatud nõuet, millega pani toime

§ 259lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna
2. juuni 2025 otsusega väärteoasjas nr 2317,25,003096 karistati M K Mit

§ 259lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 160 eurot.

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas
2. juulil 2025 kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja Georg Hiiesalu. Kokkuvõtvalt seisneb kaebus järgnevas.
3. Kaebaja hinnangul ei ole M K M talle süüks arvatavat tegu toime pannud. Kaebaja liikus
4. aprillil 2025 jalgrattaga mööda Mustjõe tänavat Tallinnas Mustjõe ja Laki tänavate ristmiku poole. Kaebajast paremalt poolt lähenes ristmikule ka mööda Laki tänavat sõidukijuht. Kaebaja nägi sõidukit ristmikule sõitmas, mistõttu ristmikule lähenedes ja liikudes ta vähendas ka oma sõidukiirust. Sõidukijuht aeglustas sõidukiirust enne ristmiku ületamist ning asus ristmikku juba ületama, kui tegi ootamatult keset ristmikku äkkpidurduse. Äkkpidurduse tulemusel põrkas kaebaja jalgrattaga sõites kokku sõidukijuhi auto tagumise osaga, tabades sõidukit vahetult tagatule juurde.
5. Kaebaja hinnangul ei vasta otsus menetlusreeglitele ja see on tehtud menetlusnorme rikkudes. Kaebajale heidetakse ette

§ 17

lg 5 p 5 rikkumist ja tema tegu on kvalifitseeritud

§ 259lg 2 p 3 järgi, kuid kaebuse esitaja ei ole rikkumist toime pannud.

Käesoleval juhul on keskseks küsimuseks, kas kaebaja rikkus tee andmise kohustust ning põhjustas seeläbi ka liiklusõnnetuse. Vastus sellele on eitav. 6.

§ 18

lg 1 kohaselt peab juht, kes on kohustatud liiklusreeglite või liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, sõidukiiruse vähendamisega andma märku, et ta kavatseb järgida tee andmise kohustust. Sündmuse videosalvestiselt on selgelt näha kaebaja liikumisteekond jalgrattaga ning asjaolu, et ta vähendas ristmikule liikudes oma sõidukiirust. Kaebaja poolne kiiruse vähendamine on silmaga tuvastatav ning seda oleks pidanud kohtuväline menetleja hindama ja otsuses ka välja tooma ka hinnangu sõidukijuhi käitumise õiguspärasusele või õigusvastasusele. Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. Vastav kohustus on ka kohtuvälisel menetlejal, kes peab välja selgitama, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik.

1. Käesolevas väärteoasjas on väärteomenetleja xxx
2. aprillil 2025 teostanud asitõendi (sündmuspaiga videosalvestuse) vaatluse ning koostanud asitõendi vaatlusprotokolli, milles toob välja, et salvestuselt on näha kuidas 24.04.2025 kl 11:57:54 sõidab ristmikule tumedat värvi sõiduauto, mis pidurdab järsult ja sõidukist vasakult poolt lähenenud jalgrattur sõidab vastu pidurdanud auto vasakpoolset külge. Asitõendi vaatluse tulemusena tuvastas seega väärteomenetleja, et kokkupõrge sai alguse sõidukijuhi järsust pidurdamisest. Muid õnnetuse asjaolusid ega põhjuseid protokoll välja ei too.
3. Riigikohus on leidnud, et olukorras kus kohtuväline menetleja ei hinda liiklusõnnetuses mõlema sõidukijuhi käitumist, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses ning seetõttu kuulub otsus tühistamisele. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja oleks käesolevas olukorras pidanud tooma välja selge hinnangu ja seisukoha selles osas, et kas sõidukijuht võis samuti mõnda liiklusreeglit rikkuda ning õnnetuse põhjustada. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et otsus on tehtud menetlusõiguse norme rikkudes. Kohtuväline menetleja ei ole korrektselt otsuses hinnanud sõidukijuhi süüd, samuti ei põhine otsus asjas kogutud tõenditel. Otsus tuleb tühistada.
4. Kaebaja hinnangul tema liiklusõnnetust ei põhjustanud. Hoopis sõidukijuht rikkus mitmeid liiklusreegleid, mis põhjustasid liiklusõnnetuse toimumise. Liikluse sujuvuse ning liikluse mittetakistamise üheks elemendiks on kindlasti ebavajalike pidurduste vältimine. Õnnetuse põhjuseks oli sõidukijuhi järsk pidurdamine. Kui sõidukijuht ei oleks selliselt pidurdanud, ei oleks ka kokkupõrget toimunud. Kaebaja põrkas kokku sõiduki täiesti tagumise osaga, viimase keredetailiga enne tagatulesid just tagatulede juures. Kuivõrd kokkupõrge toimus sõiduki niivõrd tagumise osaga, siis ei saanud sõidukijuhil tekkida ka segadust või kahtlust, et kaebaja sõidab autole ette. Järsult pidurdamisega ei jõudnud kaebaja enam aga reageerida. Seega ei hoidunud sõidukijuht kõigest, mis võib kahjustada inimest. Sõidukijuht on rikkunud nii

§ 18lg 2 kui ka § 33 lg 1.

Lisaks ei tohi juht on tegevusega kergliikurijuhti ohustada (

§ 35lg 1).

Lisaks ei tohi juht ka järsult pidurdada, kui see pole vajalik ohutuse tagamiseks (

§ 50lg 7 p 2).

Pidurdamine ei olnud kaebaja hinnangul vajalik. Sõidukijuht pidi aru saama, et kaebaja ei sõida talle jalgrattaga ette.

1. Kokkuvõtvalt taotleb kaebaja Politsei- ja Piirivalveameti otsuse väärteoasjas nr 2317,25,003096 tühistamist; asja menetlemisega seonduvad menetluskulud jätta täies ulatuses riigi kanda ja mõista kaebaja menetluskulud riigilt välja; mõista menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.
2. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja ja tema kaitsja G. Hiiesalu esitatud kaebuse juurde, paludes kohtuvälise menetleja otsus tühistada. Kaitsja lisas, et seonduvalt nõudega mõista menetluskuludelt välja viivis, et see oli ekslikult lisatud nõue, kuivõrd tegemist ei ole siiski tsiviilasjaga. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata. MAAKOHTU SEISUKOHT
3. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab kohtuvälise menetleja järel väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest peale ja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Seejuures on kohus väärteoasja arutamisel seotud VTMS § 87 kohaselt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning kohtul puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja nr 3-1-1-45-11, p 12). Viidatud säte ei piira aga kohtu rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Nii peab kohus VTMS § 133 p 4 kohaselt väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega ei ole kohtumenetluses välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda. Tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 võib maakohus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Seega VTMS § 132 p 2 ei piira kohtu rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. M K Mi teo kvalifitseerimine

§ 259lg 2 p 3 järgi 13.

Väärteoprotokollis sisalduva väärteokirjelduse kohaselt heidetakse M K Mile ette, et tema osaledes liiklusõnnetuses jalgratturina 24. aprillil 2025 kell 11.57 ajal Tallinnas Mustjõe 40 juures ei andnud teed juhi suhtes paremalt lähenenud sõidukile, mille tagajärjel toimus kokkupõrge sõidukiga Xxx registreerimismärgiga xxx. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxx OÜ-le (varaline kahju fikseeritud fotodel ja sõiduki vaatlusprotokollil). Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 17

lg 5 p 5 sätestatud nõuet, millega pani toime

§ 259lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

14. M K Mile heidetakse ette

§ 17lg 5 p 5 rikkumist.

Selle normi kohaselt peab mitterööbassõiduki juht andma teed juhi suhtes paremalt lähenevale või paremal asuvale sõidukijuhile, kui sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole käesolevas seaduses teisiti määratud.

§ 17

lg 5 p 5 rikkumine toob kaasa vastutuse

§ 259

lg 2 p 3 järgi, sest see karistusnorm näeb ette sanktsiooni jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest.

§ 259

lg 2 p 3 näeb ette vastutuse jalgratturi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju (alt 1). 15. Vaidlus puudub selles, et väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas sõitis M K M jalgrattaga (maastikuratas xxx), mis põrkas kokku sõidukiga Xxx registreerimismärgiga xxx xxx, mida juhtis A V. See on tuvastatav nii M K Mi enda ütlustega, tunnistaja A V kohtuistungil antud ütlustega kui ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga (sündmuskoha vaatluse käigus koostatud liiklusõnnetuse akt) ning lisaks videosalvestisega (Värvi 4Kivila 38 hoonel oleva kaamera salvestuse koopia).

§ 2

p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju.

1. Tuvastatud on ka see, et liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustati varaline kahju sõiduki Xxx xxx omanikule. Varalise kahju tekkimist ja mootorsõidukil tekkinud vigastusi kinnitavad nii sündmuskoha vaatlusprotokoll koos liiklusõnnetuse aktiga kui ka sõiduki vaatlusprotokoll ning fotod, mille kohaselt on sõiduauto vasakul tagaosal muljumise jälg.
2. Menetlusalune isik M K M selgitas kohtuistungil, et
3. aprillil sõitis rattaga tagasi tööle. Liiklus oli tavapärane, hõre, vaid mõned autod liikvel. Tema kodu Heinaväkja 4 ning töökoha Laki 3a vahemaa on 400 meetrit. Sellele distantsile jääb 4 ristmikku. Tee Mustjõe 40 ristmikuni, kus see sama õnnetus juhtus, on sirge, hea nähtavusega ning sellel samal ristmikul algab vasakul pool asfalteeritud kõnnitee, kuhu oli suundumas. 100 meetrit enne Mustjõe 40 ristmikku nägi tumedat värvi sõidukit Laki 14 tagusest parklast välja sõitmas. Kuna see tee, kust tema tuleb, jääb ristmikul talle paremat kätt ning see on tema teekonna viimane samaliigiline ristmik, teadis, et pean mootorsõidukijuhile teed andma ning hakkas trajektoori rohkem paremale hoidma. Nähes, et autojuht veeres jalakäija kiirusel ning eest ega vasakult ei olnud ühtki autot tulemas, oli tema kiirendamise ootuses ning lõpetas väntamise. Nägi viimaks, kuidas mootorsõidukijuht lõpuks salongist vaatas üle oma vasaku õla kaebajale otsa, ta kummardas rooli poole ja siis äkitselt kaebajale täiesti ootamatult äkkpidurdas. Sellest äkkpidurdusest kaebuse esitaja ehmatas ja vajutas taga- ja esipidurid üheaegselt, mis viskas ta ratta seljast vastu tema auto vasakut tagumist nurka. Ning seejärel libises auto taha ratta otsa. Mootorsõidukijuhi äkkpidurdus põhjustas õnnetuse, ei arvestanud minuga, ta soovis tahtlikult mind peatada.
4. Omapoolse versiooni juhtunust esitas kohtuistungil ka tunnistaja A V. Selgitas, et sõitis autoga Laki 14a maja poolt Mustjõe Värvi tänava ristmikule. Kuna ristmikust paremat kätt Värvi tänava ääres parkisid autod ja seal on parema käe reegel, siis lähenes ristmikule väikse kiirusega, et veenduda, et paremalt kedagi ei tule. Jõudes ristmikule sellisesse ulatusse, et nägi, et kedagi paremalt ei tule, jätkas sõitu, keerasin pea vasakule. Nägi lähenemas jalgratturit, kellel tunnistaja hinnangul ei olnud plaani vähendada kiirust. Tunnistaja jaoks tekkis liiklusohtlik olukord, pidurdas, käis pauk. Ei tea kas siis jalgrattur ei teadnud, et tal on parema käe reegli ala või segas tema kapuuts tema vaatevälja.
5. Puudub vaidlus selles, et sündmuskohaks on parema käe reegliga ristmik, kus paremalt poolt lähenevale sõidukile tuleb anda teed. Nii on väärteoasja materjalide alusel tuvastatav, et Xxxi juht A V juhtis mootorsõidukit reguleerimata ristmikul/kõrvalteel ning

§ 57

lg 1 kohaselt oli tal mootorsõidukijuhina, kes läheneb ristmikule kõrvalteelt, kohustus anda teed peateel liiklejatele või veenduma, et peateel ei lähene ristmikule ühtegi sõidueesõigust omavat liiklejat. 20. Vaidlus puudub selleski, et menetlusalusel isikul M K Mil oli

§ 17

lg 5 p-st 5 tulenev kohustus mitterööbassõiduki juhina andma teed juhi suhtes paremalt lähenevalte või paremal asuvale sõidukijuhile, kuivõrd sõidukite liikumisteed lõikusid ja sõidujärjekord ei olnud liiklusseaduses teisiti määratud. Nii on menetlusalune isik kohtuistungil antud ütlustes ka selgitanud, et oli sellisest kohustusest teadlik. 21. Menetlusaluse isiku ja tema kaitsja põhiargument seisneb selles, et M K M ei rikkunud jalgrattaga sõitmisel liiklusnõudeid, st ei rikkunud

§ 17

lg 5 p 5 tulenevat kohustust, seega kokkupõrge mootorsõidukiga Xxx ei ole talle omistatav. Kaebuse esitaja keskne kaitseväide on see, et süüdi on hoopis mootorsõidukijuht, kes ristmikul järsult pidurdas. Kohus eeltoodud seisukohtadega ei nõustu ja põhistab seda järgmiselt. 22. Otsustamaks, kas M K M rikkus

§ 17lg 5 p 5 kehtestatud liiklusnõuet, peab kindlaks tegema toimunu tehiolud.

1. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja A V ütlusi
2. aprillil 2025 aset leidnud sündmuse osas kinnitab
3. aprilli 2025 asitõendi vaatlusprotokoll (väärteotoimik lk 18) koos lisaga DVDplaadil, milles on vaadeldud Tallinn, Värvi 4Kivila 38 hoonel oleva kaamera salvestusest koopiat (Värvi fail video_1745917632357). Videosalvestiselt tuvastatu kohaselt on rekonstrueeritav järgnev sündmuste käik. Tumedat värvi sõiduauto Xxx sõidab ristmikule, mitte suurel kiirusel, vaid nö jalakäija kiirusel. Samas on näha sõidukist vasakul pool suurel kiirusel lähenemas jalgratturit. Mootorsõidukijuht pidurdab järsult ning sõidukist vasakult poolt lähenenud jalgrattur sõidab vastu pidurdanud auto vasakpoolset (tagumist) külge.
4. Vahemärkusena peab kohus vajalikuks siinkohal vastusena kaitsja argumendile, mille kohaselt on justkui asitõendi vaatluse tulemusena väärteomenetleja xxx tuvastanud asitõendi vaatlusprotokollis, et kokkupõrge sai alguse sõidukijuhi järsust pidurdamisest, st liiklusõnnetuse põhjustajana on välja toodud üksnes sõidukijuhi käitumine, vastata järgmist.
5. Esmalt ei saa nimetatud vaatlusprotokolli vaatluse käigust välja lugeda mingilgi juhul seda, et kohtuväline menetleja on liiklusõnnetuse põhjustajana välja toonud üksnes sõidukijuhi käitumise. Kaitsja seesugune tõlgendus on meelevaldne. Menetleja on üksnes kirjeldanud seda, mida nägi videosalvestiselt ja tegelikkuses ei ole nende asjaolude suhtes käesolevalt ka vaidlust. Nii ongi tõendatud, et ristmikule sõitis Xxx mootorsõiduk, pidurdab järsult ja sõidukist vasakult lähenenud jalgrattur sõidab vastu pidurdanud sõiduki vasakpoolset külge.
6. Teiseks märgib kohus sedagi, et vaatluse eesmärk on koguda väärteoasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada süüteojäljed ja ära võtta asitõenditena kasutatavad objektid (VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 83 lg 1). Vaatlusprotokoll on tulenevalt KrMS § 86 lg-st 1, §-st 87 ja § 63 lg-st 1 vaatluse kui uurimistoimingu käiku kajastav ning vaadeldava objekti tõendamiseseme aspektist olulisi omadusi ja tunnuseid objektiivselt kirjeldav tõend. Nimetatud omaduste ja tunnuste kirjeldamine on mh väärteoasjades vajalik eelkõige selliste objektide puhul, mida ennast või mille omadusi ja tunnuseid ei saa mingil põhjusel kohtulikul arutamisel vahetult uurida või mille vahetu uurimine kohtulikul arutamisel võib olla raskendatud või pole otstarbekohane. Selliste objektide kohta, mis on loetletud KrMS § 63 lgs 1 ja mille vahetu uurimine on raskusteta võimalik kohtulikul arutamisel, ei ole aga vaatlusprotokolli koostamine sootuks vajalik - see ei lisa olemasolevale tõendile midagi ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt. Objektide loetelus kajastub ka videosalvestis. Asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud menetlejapoolne hinnang ega analüüs ei ole KrMS § 63 lg 1 tähenduses tõend ning seda ei saa tõendina vaadelda ka siis, kui see on vormistatud vaatlusprotokollina (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni 2022.a lahend nr 1-18-437, p-d 56, 57). Praegusel juhul ongi kohtule esitatud see konkreetne videosalvestis, mida vaatlusprotokollis vaadeldud, millelt nähtuvad käesoleva väärteoasja toimepanemise asjaolud. Vaatlusprotokollis on tegelikult kirjeldatud sündmuse aset leidmist nii nagu see nähtub videosalvestuselt.
8. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis puudub vaidlus, et M K Mil oli

§ 17

lg 5 p-st 5 tulenev kohustus mitterööbassõiduki juhina anda teed juhi suhtes paremalt lähenevatele või paremal asuvale sõidukijuhile, kuivõrd sõidukite liikumisteed lõikusid ja sõidujärjekord ei olnud teisti reguleeritud. Kohtu hinnangul ei ole aga kaebuse esitajale arusaadav, mida oma sisult tähendab

§ 17lg 5 p 5 sätestatud kohustus anda teed.

28. Kaebuse esitaja on juhtumis osas selgitanud, et ta andis autojuhile teed, kuivõrd aeglustus piisavalt, arvestas sõiduki kiirust. Kaebuse esitaja lihtsalt lõpetas väntamise, kuivõrd oli mootorsõidukijuhi kiirendamise ootuses, sest ei eest ega vasakult ühtki autot tulemas ei olnud. Kaebuse esitaja selgitas sedagi, et alati, kui on sõiduk üritab ta silmside luua, sest teab, et autojuht ei pruugi teda näha. Kaebuse esitaja nägi, et autojuht ei vaata üldse vasakule poole, kordagi, nägi ainult mootorsõidukijuhi kukalt terve aeg. Mootorsõidukijuht vaatas ainult sinna paremale ja siis viimasel momendil ta vaatas üle vasaku õla kaebuse esitajale otsa ja tegi ühekahe sekundi jooksul selle otsuse, et nüüd paneb seal piduri põhja. 29.

§ 2

p 1 tähenduses on anda teed (mitte takistada) nõue, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust.

1. Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestisest ega ka menetlusaluse isiku enda kohtuistungil antud ütlustest, et M K M oleks veendunud manöövri ohutuses. Anna teed kohustus paneb juhile (sh jalgratturile) kohustuse tõsikindlalt veenduda oma manöövri ohutuses. Erinevalt kaebuse esitajast ei nähtu videosalvestisest, et kaebuse esitaja oleks oma kiirust vähendanud, rääkimata märkimisväärsest kiiruse vähendamisest. Väntamise lõpetamine, nagu kaebuse esitaja selgitas, ei vähenda aga automaatselt kiirust. Väntamise lõpetamisel jalgratas ka koheselt ei peatu. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule sedagi, et väntamise lõpetamisel oli kiirus edasi (ja seda kinnitab ka videosalvestis). Põhjus, miks kaebuse esitaja reaalselt kiirust ei vähendanud või ei peatunud, peitub kaebuse esitaja enda selgitustes, mis annavad alust järelduseks, et peatumine või kiiruse vähendamine oleks põhjustanud menetlusalusele isikule lihtsalt ebamugavust. Nii selgitas ta, et ohutu linnarattur sõidab enamasti ühel käigul ja enamasti see on kõige raskem käik, mis raskusi tekitab ja siis on see, et ta ei saa enam oma vana hoogu tagasi kiiresti ülesse ja see võtab aega. Peab kogu oma keha raskusega pedaali peale vajutama, et saada tagasi vana hoog ja kui ta on 50 km/h alal tee peal, siis on ta hästi ohtlik iseendale.
2. Liikluses ei tohi lähtuda oma harjumustest, vaid sellest, milline on konkreetne situatsioon liikluses. See, et kaebuse esitaja ohtu ei näinud ja leidis, et mootorsõidukijuht oleks pidanud edasi sõitma, et tähenda, et ohtu ei ole või ei olnud.

§ 17

lg 5 p-st 5 tulenevalt lasus just menetlusalusel isikul kohustus veenduda, et oma trajektooril otse edasi liikudes ei takista see Xxxit juhtinud mootorsõidukijuhi tegevust. M K M pidi ise veenduma, et tema trajektoor on ohutu, kuid ta seda ei teinud. Menetlusalune isik nägi, et sõiduk seisab, kuid ei võtnud hoogu maha. Väntamise lõpetamine hoogu automaatselt maha kahtlemata ei võta. Me ei saa liikluses lähtuda eeldusest, vaid peame veenduma oma manöövri ohutuses. Kaebuse esitaja mõtte kohaselt ta eeldas, et autojuht on teda märganud ja siis vabanebki tee selleks hetkeks, kui tema jõuab ristmikule. Samas kinnitas kaebuse esitaja kohtuistungil aga sedagi, et autojuht tegelikult tema poole, s.o vasakule ei vaadanud kordagi ja et kaebuse esitaja nägi üksnes mootorsõiduki juhi kukalt, mootorsõidukijuht vaatas ainult sinna paremale ja siis alles viimasel momendil vaatas üle vasaku õla ja vaatas kaebajale otsa ja siis pani piduri põhja. Kaebuse esitaja selgitas mh sedagi, et mootorsõiduki äkkpidurdusest ta ehmatas ja vajutas taga- ja esipidurit üheaegselt, mis viskas ta ratta seljast vastu tema auto vasakut tagumist nurka, misjärel libises auto taha ratta otsa. Eeltoodud selgitused näitavad esiteks, et M K Mi kiirus oli suur ja ka seda, et kaebuse esitaja ei teinud endast kõik olenevat, et autojuhti mitte takistada. Just seetõttu, et kaebaja kiirust ei vähendanud, st kaebuse esitaja enda tegevuse tõttu tekkiski olukord, kus mootorsõiduki juht A V tundis liiklusohtu, mistõttu oli sunnitud pidurdama. Jalgratturi kiiruse juures ei olnud mootorsõiduki juhil võimalust aimata, kuhu teine liikleja läheb. Ei olnud aega hinnata, mistõttu ongi ainuõige refleks see, et sa pidurdad, kui ohtu näed. 32. Jalgratturina oli kaebuse esitajal kohustus mh tagada ka enda ohutus. Ei saa nõustuda kaebuse esitaja selgitustega selles osas, et ohutuse tagamine seisneski praegusel juhul selles, et ta jõuaks kiiresti ohutusse, vasakule poole kõnnitee peale, et see kuidagi õigustaks seda, et ta mootorsõidukijuhti märgates ei veendunud ka reaalselt selles, et tema manööver oleks ohutu ning kokkupõrget ei tekiks.

§ 2

p 1 ja

§ 17

lg 5 p 5 tähenduses oleks kohtu hinnangul M K M pidanud tegema kõik selleks, et anda teed tema suhtes paremalt lähenevalte või paremal asuvale sõidukijuhile, s.o Xxx juhile, sealjuures vajadusel peatuma ning veenduma manöövri ohutuses. Jalgratturil ehk kaebuse esitajal oli sellel ristmikul kohustus anda teed tema suhtes paremalt lähenevale sõidukile. 33. Kaebuses on viidatud mitmetele liiklusseaduse normidele, mis kaebuse esitaja hinnangul tõendavad, et sõidukijuht rikkus mitmeid liiklusreegleid, mis põhjustasid liiklusõnnetuse toimumise. Nii sätestab

§ 14

lg 2, et iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist.

§ 16

sätestab liikleja kohustused.

§ 16

lg 1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. 34. Kuigi kaebuses on eelviidatud sätted toodud tõendamaks mootorsõidukijuhi liiklusnõuete rikkumist, siis kohtu hinnangul tuleb jaatada menetlusaluse isiku poolt

§ 14lg -s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumist.

Jalgratturina ei olnud M K M liikluses hoolikas ja ettevaatlik, ega vähendanud oma jalgratta sõidukiirust ja põrkas kokku mootorsõidukiga Xxx. Seeläbi ei taganud kaebuse esitaja liikluse sujuvust, ei vältinud ohtu ega kahju tekkimist. Seega on M K M rikkunud

§ 14lg -s 2 sätestatud kohustust.

Kuigi kokkupõrge mootorsõidukiga ja kahju tekkimine oli tema jaoks välditav – ta oleks oma jalgratta sõidukiirust pidanud kohendama vastavaks või siis vajadusel peatuma, andmaks ka mootorsõidukijuhile teed ning samal ajal ka märku, et mingit kokkupõrke ohtu ei ole ja mootorsõidukijuht saab oma manöövri ohutult lõpuni sooritada. Tuvastamist on leidnud ka seegi, et menetlusalune isik ei olnud piisavalt tähelepanelik ja hoolikas ning põrkas vastu Xxxi vasaku tagumist nurka, millega tekitas varalise kahju. Olukorras, kus menetlusalusel isikul oli tee andmise kohustus, ei veendunud M K M selles, et tema poolt valitud liikumistrajektoor ja sõidukiirus tagaks ka mootorsõiduki manöövri ohutuse, rääkimata sellest, et tagaks tema enda kui jalgratturi ohutuse. Kohtu hinnangul ei hoidunud menetlusalune isik kõigest, mis võib kahjustada vara ning kohtu arvates on menetlusalune isik rikkunud

§ 16lg 1 sätestatud kohustust hoiduda oma käitumises vara kahjustamisest.

35. Lisaks eeltoodule sätestab

§ 18

lg 1, et juht, kes on kohustatud liiklusreeglite või liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, peab sõidukiiruse vähendamisega või seismajäämisega selgelt märku andma, et ta kavatseb järgida tee andmise kohustust. Eelnevalt on kohus tuvastanud, tuginedes nii videosalvestisele sündmusest kui ka tunnistaja A V ütlustele, aga ka M K Mi enda selgitustele, et kiirust kaebuse esitaja ei vähendanud. Nii ei andnud M K M enda käitumisega mingilgi kujul märku, et kavatseb järgida tee andmise kohustust. Ja just seetõttu, et kaebaja kiirust ei vähendanud, st kaebuse esitaja enda tegevuse tõttu tekkiski olukord, kus mootorsõiduki juht A V tundis liiklusohtu, mistõttu oli sunnitud pidurdama. Jalgratturi kiiruse juures ei olnud mootorsõiduki juhil võimalust aimata, kuhu teine liikleja läheb. Ei olnud aega hinnata, mistõttu ongi ainuõige refleks see, et sa pidurdad, kui ohtu näed. 36. Kuigi kohtumenetluses ei arutatud võimalikku

§ 14

lg 2,

§ 16

lg 1 ja

§ 18

lg 1 rikkumist, siis väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumise õigusliku hinnangu korrigeerimine on võimalik. Nimetatud paragrahvid on oma sisult kõikehõlmavad üldsätted, mis manitsevad juhti käituma liikluses teisi arvestavalt ja hoiduma igasugustest nii individuaalseid kui ka kollektiivseid õigushüvesid kahjustavatest tegevustest. Nendest sätetest saabki tuletada üleüldist hoolsuskohustust, mitte konkreetse liiklusnõuete järgmisega seotud kohustus. Ja praegusel juhul on ka väärteoprotokollis viidatud konkreetsele liiklusseaduse sättele, mis reguleerib M K Mi käitumist konkreetses liiklusolukorras ja kohtu hinnangul on tõendamist leidnud M K Mi poolt

§ 17lg 5 p 5 sätestatud kohustuse rikkumine.

Kohus ei raskenda mingilgi moel menetlusaluse isiku olukorda, kuivõrd tema tegu on väärtegu ja see on ka kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud, mis tähendab, et õiguslik hinnang tema teole ei muutu. M K Mi käitumises esinevad

§ 259lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisu objektiivsed tunnused.

1. Kohtu hinnangul rikkus M K M liiklusnõudeid ettevaatamatusest hooletuse vormis. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. M K M pani rikkumise toime vähemalt hooletusest, arvates alusetult, et mootorsõidukijuht teeb enda manöövri ära ja seetõttu on menetlusaluse isiku manööver ohutu, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Samuti põhjustas menetlusalune isik tagajärje hooletusest. Isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
2. Riigikohtu praktika kohaselt peab liiklusõnnetuste puhul isikule hoolsuskohustusega kaasneva kahjuliku tagajärje omistamisel kaaluma ka teise liiklusõnnetuses osalenud isiku tegevust. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et liiklusõnnetuses põhjustamises on süüdi justkui sõiduauto xxx juhi poolt toime pandud liiklusseaduse nõuete rikkumised. Käesoleva väärteoasja kontekstis ja dokumentaalsete tõendite ning videosalvestuse pinnalt on võimalik väita, et sõiduauto Xxx juht ei ole rikkunud ühtegi kaebuses esitatud liiklusseaduse sätet. Sõiduauto Xxx juht ei ole oma hoolsuskohustust rikkunud, vaid on sõitnud vastavalt seaduses sätestatud liiklusnõuetele. Sõiduauto Xxx juhil oli õigus oma manööver lõpetada. Mootorsõidukijuhile kehtis nn parema käe reegel.

§ 57

lg 1 näeb ette, et kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. A Vl oli ristmikule jõudes kohustus jälgida liiklemist, mis tuleb tema poole kas otse või paremalt. Mootorsõiduki juhi suhtes ei olnud ohtu vasakult. Vasakult poolt mootorsõiduki poole sõitjal (praegusel juhul M K Mil) tulenebki kohustus anda teed just mootorsõiduki, s.o käesoleval juhul Xxxi juhile. 39. Kohtu hinnangul on autojuhi käitumine täiesti kooskõlas

§ 18

lg 2 sätestatuga, mille kohaselt peab juht ristmikule lähenedes sõitma nii, et seismajäämisel ta ei häiriks ristmiku liiklust. Mootorsõidukijuht tegi seda, mida temalt liiklusseaduse kohaselt nõutakse. Mootorsõidukijuht pidi liikuma aeglaselt, olles vajadusel valmis peatuma. Ja just seda mootorsõidukijuht ka tegi ning andis ka omapoolsed selgitused, et peatus, kuna tema jaoks tekkis liiklusohtlik olukord ja seda just seetõttu, et märkas vasakult poolt tema suunas suurel kiirusel lähenevat jalgratturit, kes kiirust ei vähendanud. Nii on tunnistaja A V selgitanud kohtuistungil, et sõitis autoga Laki 14a maja poole Mustjõe Värvi tänava ristmikule. Kuivõrd ristmikust paremat kätt Värvi tänava ääres parkisid autod ja seal on parema käe reegel, siis lähenes ristmikule väikese kiirusega, et veenduda, et paremalt kedagi ei tule. Jõudes ristmikule sellisesse ulatusse, et nägi, et kedagi paremalt ei tule, jätkas sõitu. Keeras pea vasakule ja nägi lähenemas jalgratturit, kellel ei olnud plaani kiirust vähendada. Seetõttu tekkis tunnistaja jaoks liiklusohtlik olukord, mistõttu pidurdas, käis pauk. Pidurdas, sest tekkis liiklusohtlik olukord, mis seisnes selles, et ta ei teadnud, kas jalgrattur võib keerata auto ette või taha, ei osanud aimata ja tuli nii kiire kiirusega. Tunnistaja ütlused on kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga ja sündmuskohal tehtud fotodega (väärteotoimik lk 12), millelt tõesti näha ka ristmikust paremat kätte tänava ääres parkivad sõidukid. Seega igati loogiline, et pidigi juba alguses veidi rohkem ristmikule välja sõitma selleks, et veenduda oma manöövri ohutuses.

§ 2

p 31 kohaselt on liiklusoht olukord, mis sunnib liiklejat ohu vältimiseks järsult muutma liikumissuunda või -kiirust või peatuma. Mootorsõidukijuhi jaoks oli tekkinud liiklusohtlik olukord just kaebuse esitaja M K Mi enda käitumise tulemusena, kuivõrd ta ei vähendanud oma kiirust, mis tingis mootorsõidukijuhi järsu pidurdamise – mootorsõidukijuht ei saanudki sellise kiiruse juures aimata või ette ennustada, kuhu suunas jalgrattur liigub. Ja kui nähakse ohtu, siis pidurdatakse. Mootorsõidukijuht oma käitumisega oli kahtlemata arvestav teiste liiklejate suhtes, oli hoolas ja ettevaatlik, viisakas ja kahtlemata ju ka tähelepanelik jalgratturi suhtes hetkest, kui teda märkas. Seega ei ole A V rikkunud ka

§14lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 1 ja § 35 lg 1 nõudeid.

A V pidurdaski järsult, kuivõrd see oli vajalik ohutuse tagamiseks. Seega ei ole rikkunud sõidukijuht ka

§ 50lg 7 p 2 nõuet.

Sõidukijuhil ei olnud võimalik aru saada või aimata, et kaebaja ei sõida talle jalgrattaga ette. Ja just seetõttu, et kaebaja kiirust ei vähendanud, st kaebuse esitaja enda tegevuse tõttu tekkiski olukord, kus mootorsõiduki juht A V tundis liiklusohtu, mistõttu oli sunnitud pidurdama. Jalgratturi kiiruse juures ei olnud mootorsõiduki juhil võimalust aimata, kuhu teine liikleja läheb. Ei olnud aega hinnata, mistõttu ongi ainuõige refleks see, et sa pidurdad, kui ohtu näed. Seega ei pea paika ka kaebuse esitaja väide, et autojuht ei arvestanud temaga ning soovis tahtlikult kaebuse esitajata peatada – seesugune väide ei ole kohtus uuritud tõenditega tõendamist leidnud. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks kaitsja seisukohta, mille kohaselt A V rikkus oma tegevusega

§ 14lg 2, § 16 lg 1, § 18 lg 2, § 33 lg 1, § 35 lg 1, § 50 lg 7 p 2 nõudeid.

Lõppkokkuvõttes oli ikkagi menetlusaluse isiku kohustus veenduda „anna teed“ mõjualas oma manöövri ohutuses. Just menetlusalusel isikul lasus igal juhil kohustus Xxx juhile teed anda. Kokkvõttes leiab kohus, et liiklusõnnetuse toimumises ei ole mänginud rolli Xxx juhi tegevus ning liiklusõnnetuse tagajärg ehk varalise kahju tekitamine on omistatav menetlusalusele isikule.

1. Lõpetuseks vastusena kaitsja väitele, et kuivõrd kohtuväline menetleja ei hinnanud enda otsuses liiklusõnnetuses osalenud mõlema sõidukijuhi käitumist, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses ja seetõttu kuulub otsus tühistamisele, märgib kohus, et isegi kui jaatada, et tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega, ei kujuta menetlusõiguse oluline rikkumine endast VTMS § 29 lg 1 kohaselt iseseisvalt väärteomenetluse lõpetamise alust (3-1-1-53-08) Oluline menetlusõiguse rikkumine annab aluse menetluse lõpetamiseks ainult juhul, kus seda viga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada ja see takistab väärteo asjaolude väljaselgitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri 2018 kohtuotsus asjas nr 3-1-1-53-08 p 5). Üksnes sellisel juhul lõpetatakse menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Arvestades aga, et maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 lahendab väärteoasja algusest peale ja täies ulatuses ning on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega, on nimetatud puudus kõrvaldatav kohtumenetluses. Karistus 41.

§ 259lg 2 p 3 näeb võimaliku karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut.

Menetlusalust isikut on karistatud rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 160 eurot, s.o alla sanktsiooni keskmise määra (sanktsiooni esimeses kolmandikus). Kohus leiab, et M K Mile karistuse mõistmisel ei ole kohtuväline menetleja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja mõistetud karistus vastab isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele kaalutlustele. Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse väärteotoimepanemise asjaolusid, sh sõidukitele tekitatud kahju ulatust. Samuti ei ole isik oma süüd tunnistanud ega avaldanud kahetsust. Samas on kohtu hinnangul tegu toime pandud ettevaatamatusest. M K Mil ei ole kehtivaid karistusi. 42. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 132 p-st 1 jätab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 19. juuni 2025 otsuse väärteoasjas nr 2317,25,003096, millega M K Mit karistati

§ 259

lg 2 p 3 alusel rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 160 eurot muutmata ja menetlusaluse isiku ja tema kaitsja kaebuse rahuldamata.

1. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtule taotluse, milles taotleb hüvitada M K Mi valitud kaitsjale makstud tasu kokku 589 eurot. Kaitsja poolt on esitatud kaks taotlust: 1)
2. septembril 2025 (s.o enne kohtuistungit
3. septembril 2025); 2)
4. septembril
6. septembri taotlus on digitaalselt allkirjastatud samal päeval kell 13.
7. Kohtuistungi protokollist nähtub, et
8. septembri 2025 kohtuistung lõppes kell 11.34 ja kohus liikus nõupidamistuppa. Seega on kaitsja
9. septembri 2025 taotlus esitatud hilinenult, s.o peale kohtu liikumist nõupidamistuppa. VTMS § 38 lg 1 järgi kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 kohaselt taotlus valitud kaitsja tasu kindlaksmääramiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Seega on kaitsja poolt esitatud teine taotlus esitatud hilinenult, s.o peale kohtu liikumist nõupidamistuppa. Pärast tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Kuivõrd praegusel juhul aga kohus väärteomenetlust VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel ei lõpeta ja kaebus jääb rahuldamata, puuduvad alused kaitsja taotluse rahuldamiseks (VTMS § 23) ja jätab kohus ka kaitsja taotlused rahuldamata.
10. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata menetlusaluse isiku kaitsja taotluse hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu. (allkirjastatud digitaalselt)