Obsah (7)

§ 164§ 4§ 351§ 657§ 651§ 456§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 29.08.2025, Tallinn Kohtuasja

) § 445 lg 1 eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi (RKTKo 30.09.2010, 3-2-1-72-10, p 17). Kostja ei ole põhistanud hagejale tähtaja määramist hüvitise tasumisel. 18. Maakohus jättis menetluskulud mõlema poole enda kanda (

§ 164lg 3 ja § 162 lg 4).

Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu otsuse osaliselt, s.o osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot. Alternatiivselt juhuks, kui ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis, palub hageja määrata kindlaks kohtuotsuse vabatahtliku täitmise korra ning määrata hagejale hüvitise maksmise tähtajaks asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Hageja leiab, et praegusel juhul on tõendatud, et hageja panus kinnistu omandamisel oma lahusvara arvelt oli 100%. Kostja pole omapoolset nõuet ühisvara jagamiseks esitanud ega tõendanud ka, et on panustanud käesolevas asjas ühisvarana käsitatava vara omandamisel või selle parendamisel. Kui rääkida poolte panustest, mis annavad tulenevalt PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 aluse kõrvale kalduda läbi maa erastamise
3. a poolte ühisvaraks muutunud kinnistu jagamisel, tuleneb asjas kogutud tõenditest, et kostja ei saanud vallasvarana omandamisel ja hoonete juurde maa erastamisel midagi. Kostja ei panustanud oma lahusvara ega pooled oma ühisvara arvelt, vaid hoonete ostmisel ja maa erastamisel panustas hageja üksi oma lahusvara arvelt. Selle asjaolu on maakohus otsust tehes arvestamata jätnud kuigi asjas kogutud tõenditest ja ka otsuse põhjendustest (otsuse p 10) tulenevalt on see asjaolu tuvastatud.
4. Hageja on esitanud nõude jagada ühisvaraks olev kinnistu selliselt, et see jääks tema ainuomandisse. Hageja ei ole palunud kohtul ühisvaraks oleva kinnistu jagamist selliselt, et talle jääks kinnistu omand ja ta peaks maksma kostjale omandi kaotuse eest kompensatsiooniks mingi konkreetse summa või et kohus määraks hüvitise summa ise. Hageja ühisvara jagamise nõue on ainuke menetluses olev ühisvara jagamise nõue. Ka hageja põhjendused on sellised, et kuna kostja pole kinnistu omandamisel midagi panustanud, siis 8 2-17-19303 pole kostjal alust hüvitist saada. Maakohus leidis 11.08.2023 määruses, et kostja olevat repliigi korras vastuhagi alternatiivse nõudega täiendanud ning andis kostjale tähtaja vastuhagi täienduse tervikteksti esitamiseks. Kostja ei esitanud alternatiivset nõuet, vaid võttis 05.09.2023 avaldusega vastuhagi tagasi. Kostjale anti täiendav võimalus asjakohase nõude esitamiseks, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Seega ei ole hüvitise väljamõistmiseks alust.
5. Hageja leiab, et PKS1995 § 19 lg 2 järgi esineb alus kalduda ühisvara hulka kuuluva kinnistu jagamisel kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest. Tuvastatud on, et hooned ja kinnistu on tervikuna omandatud hageja lahusvara arvelt. Kinnistu tuleb jätta hageja omandisse ilma selle eest kostjale hüvitist maksmata. Kostja väited laenu võtmise ja renoveerimise kohta ei ole praeguses asjas asjakohased ning ei takista kinnistu jagamisel abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumist. Kohtuotsuse p-s 19 välja toodud laenude arvelt ei ostetud hooneid ega erastatud nende juurde maad. Seega kostja poolt välja toodud asjaolud ei puuduta ühisvara omandamist ja tuleb käesoleva asja lahendamisel kõrvale jätta. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra, nagu hoonete omandamiseks ja maa erastamiseks tehtud tehingute näol oleks tegemist elamu pinda suurendava ehitustegevusega ning ühe tehinguga.
6. Hageja ei ole oma nõustumist ühisvara arvelt kuidagi väljendanud ja ei nõustu kohtu meelevaldse käsitlusega ühisvara panustamisest kinnistu omandamisse. Maakohus väidab, et hageja olevat justkui kaudselt võtnud õigeks, et kinnistu omandamiseks kasutati ühisvara. Hageja ega kostja pole ühisvara arvelt kinnistu omandamist kunagi väitnud ega toonud välja ka sellekohaseid asjaolusid ega põhjendusi. Seda asjaolu pole kohus pooltega arutanud, mistõttu on üllatuslik kohtu seisukoht ühisvaraga panustamise kohta. Nii maakohus ja ringkonnakohus asja esimese lahendamisel kui ka maakohus teisel lahendamisel on tuvastanud (otsuse p 10), et nii hoonete omandamiseks kui ka hoonete juurde maa erastamiseks kasutati ainult hageja lahusvara. Seega on kohtu poolt otsuses esitatud põhjendused vastuolulised. Lubatav ei ole läbi poolte väidetava vaikiva omaksvõtu tuvastada asjaolusid, eriti kui kumbki pool ei ole seda asjaolu kohtu ette toonud. Seega on maakohus rikkunud

§ 4

lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2, § 231 lg 2 ja § 436 lg 4 ning asjaolu, et pooled olevat ühisvaraks oleva kinnistu omandamisse ühisvaraga panustanud, ei ole tõendatud ega tuvastatav. 24. Maakohtu otsuse p-s 21 on maakohus alusetult ja ka üllatuslikult

§ 351

lg 1 rikkudes (menetluses ilma pooltega seda arutamata) leidnud, et ühisvara väärtus oli

1. a seisuga 42 367,66 eurot. Hageja leiab, et ühisvaraks oleva kinnistu väärtus
2. a seisuga on asjas tõendamata. Maakohus on selle meelevaldselt konstrueerinud ning tuginenud seejuures veel kohtu enda leitud kostja laenupanuse argumendile kuigi asjas pole tuvastatud, et kostja oleks vara omandamiseks üldse midagi panustanud. Kostja pole ka ise oma panust vara omandamisel väitnud ega tõendanud ning selle, et kostja ei ole panustanud, on kõik asja menetlenud kohtud (sh ringkonnakohus) tuvastanud. Sõltumata eeltoodust märgib hageja, et õige ei ole lähtuda kinnistu hinna tuvastamisel muust väärtusest kui selle turuväärtus. Muudel meetoditel leitud väärtuse ei ole kasutatavad. Laenude võtmine ei tähenda ka iseenesest panustamist renoveerimisse, renoveerimise ulatust ega selle mõju vara väärtuse suurenemisele. Seega pole ainuüksi poolte poolt laenu võtmise faktiga ühisvara hinna leidmisel midagi peale hakata. Pealegi määratakse omandi väärtus kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, kuid kohus on püüdnud leida omandi väärtust selle omandamise ajal. 9 2-17-19303
3. Hageja on seisukohal, et kostja taotlus rahalise hüvitise maksmisel määrata hagejale maksekohustuse täitmiseks tähtaeg 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest on mõistlik ja põhjendatud ning igati hageja ja poolte ühiste laste huvides. Kostja taotluse rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. On ilmselge, et kostja taotlus oli esitatud eesmärgiga säästa poolte ühiseid lapsi, et mitte seada neid olukorda, kus nad võiksid kaotada kiire sundtäitmise korral oma kodu.
4. Hageja märgib, et kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude ühisvara jagamiseks ning tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on põhjendatud menetluskulude jätmine kostja kanda. Isegi, kui hageja loobus asjakohatutest nõuetest, tuleb arvestada sellega, et hagejal ei olnud kuni
5. a juunini esindajat. Hageja ei ole vandeadvokaat, kes peab kohtumenetlust tundma ja kõikvõimalikke menetluslike tagajärgi ette nägema.
6. Kuna hageja ei saa ette näha, milliseks kujuneb lõplik kohtulahend, siis esitab hageja taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et hagejale määratakse kostjale hüvitise tasumiseks tähtaeg 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohene täitemenetlus võib endaga kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu sundmüüki panemise, mis lisaks kodu kaotamisele võib endaga kaasa tuua ka olukorra, kus hagejale kuuluv kinnistu müüakse kiirmüügis alla turuhinna. Selliseid olukordi tuleb praktikas alatasa ette. Hageja eeldab, et kostja on taotlusega nõus, kuna esitas ise samasisulise taotluse. Vastustaja seisukoht
7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei ole vastuväited selles osas, kui kohus leiab olevat võimaliku ja vajaliku anda hagejale kuni 4-kuune tähtaeg hüvitise maksmiseks. Sellisel juhul peab kostjale hageja hinnangul panema ka kohustuse tähtaja ületamisel tasuda kostjale viivist seaduses ette nähtud määras. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsust tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel osaliselt muuta ning täiendada otsuse täitmise korraga, kui ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsuse resolutsioon muutmata. Lisaks tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles määrati kindlaks poolte proportsioonid vara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 30. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, s.o resolutsiooni p 4 osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot ning menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud (

§ 456lg 4 ls 2).

1. Maakohus on tuvastanud käesoleva otsuse p-s 6 viidatud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna maa on soetatud poolte abielu ajal, siis kuulub kinnisasi tulenevalt PKS1995 § 14 lg-st 1 ühisvara koosseisu ning algne investeering ühisvara tekkimiseks (hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, kokku 9532,42 eurot) on tehtud hageja lahusvara arvelt. Hageja on kaebuses esile toonud, et ei ole 10 2-17-19303 oma nõustumist ühisvara arvelt kuidagi väljendanud ega nõustu kohtu meelevaldse käsitlusega ühisvara panustamisest kinnistu omandamisse. Maakohus on 17.11.2022 määruses pooltele selgitanud, et kohtu ette toodud asjaoludest saab järeldada, et kokku kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Lisaks on maakohus palunud pooltel, kui nad kohtu käsitlusega ei nõustu, selgitada neil, millises ulatuses on kinnisasi omandatud ja renoveeritud hageja lahusvara arvelt ning millises ulatuses ühisvara arvelt (dtl 634–635). Hageja on kohtu 17.11.2022 määruses toodud käsitlusega nõustunud (dtl 645). Maakohus ei ole otsuses tuginenud sellele, et hageja oleks võtnud õigeks asjaolu, et kinnistu omandamiseks kasutati ühisvara, vaid selgitanud, et elamu renoveerimiseks on abikaasad võtnud vahetult peale hoonete omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32 835,24 eurot, mistõttu kulus kinnisasja soetamiseks ja renoveerimiseks kokku hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Seega ei ole maakohus eksinud menetlusõiguse normide vastu ning on järeldanud tulenevalt poolte kohtu ette toodud asjaoludest õigesti, et algne investeering ühisvara tekkimiseks on tehtud hageja lahusvara arvelt (9532,42 eurot) ning pooled on elamu renoveerinud poolte ühisvara arvelt (32 835,24 eurot).
3. Maakohus on kolleegiumi hinnangul ka õigesti leidnud, et põhjendatud ei ole abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%, ilma kostjale hüvitist maksmata. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest (RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 13). Kostja ei ole menetluse kestel ühisvara jagamise nõudele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et hageja on kohustatud sellisel juhul (kinnistu jääb hageja ainuomandisse) tasuma kostjale hüvitist. Seega on kostja väljendanud kolleegiumi hinnangul soovi, et kinnistu omandi kaotamise eest tagataks kostjale ka õiglane hüvitis. Arvestades, et laenu võeti abielu ajal hoonete renoveerimiseks, kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra, s.o poolte ühise renoveerimise tulemusena on aiamajast saanud 84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt kasutatav eluhoone, siis on ühisvara (kinnisasja) väärtus suurenenud, mis ei võimalda hageja soovitud järeldust, et kostjal puuduks kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel õigus saada omandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Hageja ei ole sh menetluse kestel tõendanud, et ka kinnistu renoveerimine oleks toimunud 100% ulatuses hageja lahusvara arvelt.
4. Kolleegiumi hinnangul kohaldub praegusel juhul PKS1995 § 19 lg 2 p 3, mille kohaselt võib kohus abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohus on õigesti tuginenud Riigikohtu lahenduskäigule (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-108-16, p 31), kuid eksinud poolte osade määramisel, milles on võrdsusest kõrvale kaldumine põhjendatud. Maakohus on leidnud, et kogu ühisvara väärtus oli
5. a seisuga 42 367,66 eurot (9532,42+32 835,24 eurot), liites hageja panustatud raha lahusvara hoonete ja maa soetamiseks summas 9542,42 eurot ning hiljem poolte ühisvarana renoveerimiseks võetud laenude kogusumma 32 835,24 eurot. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, mistõttu on ebaõige maakohtu käsitlus, mille kohaselt kogu ühisvara väärtuseks (s.o kinnisasja hinnaks)
6. a seisuga on poolte panused nii kinnistu soetamiseks kui ka renoveerimiseks. Praegusel juhul tuleb kolleegiumi hinnangul ühisvaraks oleva kinnisasja väärtuseks lugeda vastavalt Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 29.07.2019 eksperthinnangule 113 11 2-17-19303 000 eurot (dtl 411–432). Pooled ei ole apellatsioonimenetluses esile toonud, milline võiks olla kinnistu turuväärtus praeguse aja seisuga, mistõttu on omandi väärtuse kindlaks tegemiseks põhjendatud tugineda kõige hilisemale kohtule esitatud eksperthinnangule. Kolleegium leiab, et poolte võrdsusest kõrvale kaldumine on põhjendatud hageja poolt hoonete ja maa soetamise osas tehtud kulutuste võrra summas 9532,42 eurot. Kuigi üldjuhul tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677, p 18.4), siis praegusel juhul on hageja tõendanud, et kinnistu soetati 100% ulatuses hageja lahusvara arvelt. Sellest tulenevalt peab kolleegium õiglaseks, et hagejale tuleb hüvitada lahusvarast panustatud rahasumma, mille on hageja kandnud seoses hoone ostmise ja maa erastamisega (vt nt TrtRnKo 20.07.2022, 2-2111134, p 12.2). Seega abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha hoonete ja maa soetamise osas tehtud kulutused (113 000 - 9532,42 = 103 467,58 eurot), ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega (103 467,58/2 = 51 733,79 eurot) ning liita poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa õigustatud abikaasa osale (s.o hageja osale) juurde (51 733,79 + 9532,42 = 61 266,21 eurot). Seega on hageja osa ühisvara väärtusest 54%, s.o 61 266,21 eurot ja kostja osa 46%, s.o 51 733,79 eurot. Arvestades, et kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning hageja on seisukohal, et hüvitise suurus peaks olema 0 eurot, siis ei ole kolleegiumi hinnangul alust praegusel juhul maakohtu otsuse tühistamiseks ja hüvitise suuruse muutmiseks.
7. Hageja on esitanud alternatiivselt taotluse kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kui ringkonnakohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis. Hüvitise tasumise tähtajaks palub hageja määrata asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 6 kuud. Hageja on põhistanud oma taotlust sellega, et kohene täitemenetlus võib endaga kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu sundmüüki panemise ning lisaks olukorra, kus hagejale kuuluv kinnistu müüakse kiirmüügis alla turuhinna. Kostja on leidnud vastuses apellatsioonkaebusele, et tal puuduvad vastuväited kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kuid hagejale tuleks anda sellisel juhul tähtaeg hüvitise maksmiseks maksimaalselt 4 kuud.

§ 445

lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul tuleb hageja taotlus rahuldada osaliselt ning määrata hagejale kostjale hüvitise maksmiseks tähtajaks asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest 4 kuud. Kolleegiumi hinnangul on 4 kuud piisav, et vajadusel korraldada laenuvõtmine hüvitise maksmiseks, vältides kohest täitemenetluse algatamise võimalust, mis võib kaasa tuua hageja ja poolte ühiste laste kodu kaotamise ning olukorra, kus kinnistu müüakse alla turuhinna.

1. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 44 070 eurot, kuid maakohtu otsust tuleb täiendada otsuse täitmise korraga ning määrata hagejale kostjale hüvitise maksmise tähtaeg 4 kuud käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest.
2. Kolleegium märgib täiendavalt, et asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja maakohtus avalduse kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuetest loobumiseks (dtl 712). Pärnu Maakohus on 09.01.2024 määrusega hageja loobumise kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuete osas vastu võtnud ning selles osas menetluse lõpetanud (dtl 767). Pärnu Maakohtu 09.01.2024 määrus on jõustunud 26.01.
3. Seega ei ole hageja nõuet kinnistusraamatu kande parandamiseks ringkonnakohtu menetluses. Ringkonnakohus selgitab siiski, et tulenevalt Riigikohtu kujundatud praktikast tuleks arvestada sellega, et ühisvara jagamise hagi lahendamisega tehtud otsus jätta kinnisasi abikaasa ainuomandisse ei ole 12 2-17-19303 kujundusliku toimega ning vara jagamine toimub kinnistamisega (asjaõigusseaduse (AÕS) § 641). See tähendab, et hageja puhul tuleks pärast otsuse jõustumist teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ta on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 18.2). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Hageja on leidnud, et praegusel juhul tuleb menetluskulude jaotamisel kohaldada

§ 164

lg-t 2, sest kohus rahuldas hageja nõude ühisvara jagamiseks ning tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

§ 164

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Sellest üldreeglist erinevaks kulude jaotamiseks, s.o

§ 164

lg 2 kohaldamiseks, peab esinema mõistlik põhjus (RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-183-13, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja selliseid põhjuseid esile toonud, mis annaksid alust kulude jagamisel kalduda kõrvale

§ 164lg-s 1 sätestatud üldreeglist.

Selliseid põhjuseid ei nähtu ka asja materjalidest. Sealhulgas rahuldatakse apellatsioonkaebus marginaalses osas, s.o kohtuotsuse täitmise korra määramise osas ning ka seda osaliselt. Seega jäävad menetluskulud ka ringkonnakohtus

§ 164lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vajalik menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 13