← Eesti

1-21-8461/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. aprill
  2. a Kriminaalasja number 1-21-8461 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Aarne Sarjas Kriminaalasi J.Y süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
  3. detsembri
  4. a otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava J.Y kaitsja advokaat Andrei Matvejev Prokurör abiprokurörid Ragnar Plistkin ja Iris Asuküla Süüdistatav J.Y , isikukood: XXX, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Kaitsja Lepinguline kaitsja advokaat Andrei Matvejev RESOLUTSIOON: Jätta Viru Maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
  7. J.Y-d süüdistatakse selles, et tema, rikkudes korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 p-i 1, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud teist isikut lüüa, 26.01.2019 kella 18.30 paiku Sillamäel Kesk tn 30 asuvas Kalevi spordikompleksis toimunud jalgpalliklubide FC Sillamäe ja JK Sillamäe Dina vahelise jalgpallimatši
  8. minutil, lõi spordisaalis ehk avalikus kohas jalgpallimängu vaatama tulnud publiku nähes vastasmängijat D.I. i rusikaga näkku. Jalgpallivõistlust jälginud L.G. tundis ennast J.Y vägivaldsest käitumisest häirituna. Oma tahtliku tegevusega tekitas J.Y kannatanu D.I. ile füüsilist valu ja kehavigastusi – huule ja suuõõne lahtine haav, hammaste vigastus. Sel moel pani J.Y toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise, kui see on toime pandud vägivallaga, s.o KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
  9. Viru Maakohtu 14.12.
  10. a otsusega karistati J.Y-d KarS § 263 lg 1 p 1 järgi vangistusega 3 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, mõistes karistuseks 2 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et J.Y ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkas kulgema kohtulahendi kuulutamisest, s.o alates 14.12.
  11. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja J.Y-lt mõisteti D.I. i kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju kokku summas 2242,70 eurot, millest 242,70 eurot varalise kahju ja 2000 eurot mittevaralise kahju katteks.
  12. Maakohus leidis, et J.Y süü on tõendamist leidnud. 3.
  13. Maakohus asus kõiki tõendeid kogumis hinnates ja uurides seisukohale, et KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivsed tunnused on täies ulatuses tõenditega kinnitust leidnud. Ka leidis maakohus, et J.Y pani KarS § 263 lg 1 p-s 1 nimetatud teo, mille põhisisuks oli kannatanu löömine, toime vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei esinenud.
  14. Maakohus leidis, et kannatanu tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes summas 242,70 eurot kuulub VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 130 lg 1 alusel rahuldamisele ning tuleb J.Y-lt välja mõista. 4.
  15. Kannatanu ravikulude suurus on tõendatud NATALJA NESTEROVITŠ OÜ poolt väljastatud arvetega nr 13714, 13455, 13702, 13745 (I köide, tl 76-77), SA Ida-Viru Keskhaigla visiiditasuarvega PA3930747 (I köide, tl 86) ja Kesklinna Hambaravi OÜ poolt väljastatud kviitungiga nr 19/01/6 (I köide, tl 89). Maakohtul puudus alus kahelda eeltoodud tõendites märgitud ravikulude suuruse tegelikkusele vastavuses ning selles, et kannatanul tuli tasuda eeltoodud arved seoses 26.01.2019 saadud löögiga näkku. Seega esineb kannatanu ravikulude ja süüdistatava poolt 26.01.2019 toimepandud füüsilise vägivalla vahel põhjuslik seos. Põhjusliku seose esinemist kinnitavad ka kannatanu isa De.I. i ütlused (I köide, tl 27-33), et pärast tema poja suhtes füüsilise vägivalla toimepanemist käisid nad nii SA Ida-Viru Keskhaiglas (Purus) kui ka Tartus (Kesklinna Hambaravi OÜ) arstiabi saamiseks. 4.
  16. Samuti nähtub Alinea Õigusbüroo OÜ poolt 05.02.2019 väljastatud arve-kviitungist (I köide, tl 95), et De.I. sai juriidilist konsultatsiooni seoses kannatanule tervisekahju tekitamisega. Seega on tuvastatav, et ajaliselt eelnev sündmus ehk 26.01.2019 kannatanu kehaline väärkohtlemine on hilisema sündmuse ehk juriidilise konsultatsiooni põhjuseks, kuna ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. 4.
  17. Sõidukulude tasumise osas on kohtule esitatud kaks maksekorraldust: 28.01.2019 maksekorraldus seoses 44,95 euro maksmisega (I köide, tl 87), kus maksesaajaks CIRCLE K Narva, selgitusse on märgitud 26.01.19 ja 28.01.2019 maksekorraldus seoses 11,25 euro maksmisega (I köide, tl 88), kus maksesaajaks Mustvee OLEREX, selgitusse on märgitud 27.01.
  18. Maakohtu hinnangul on kütusekulu tekkinud seoses Tartus ravil käiguga, kuivõrd Kesklinna Hambaravi OÜ kviitungist nr 19/01/6 nähtub, et hambaraviteenust on osutatud 26.01.
  19. Kannatanu ülekuulamise protokollist (I köide, tl 1-6) nähtub, et tema elukohaks on 2 Narva linn ning et pärast süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanemist kutsuti talle kiirabi, mille töötajad toimetasid ta Jõhvi linna Puru haiglasse. Kannatanu isa De.I. i ütlustest nähtub, et Purus külmetati ta poja hambad ning seejärel sõitsid nad kannatanuga Tartusse, kus pojale tehti operatsioon (I köide, tl 27-33). Eeltoodut tõendavad ka tunnistaja G.A. i ütlused (I köide, tl 187-189). Patsiendikaardist nr R686613 nähtuvalt lahkus kannatanu haiglast 26.01.2019 kell 19:30 (I köide, tl 10-11). Arvestades üldteada vahemaid Narva, Puru haigla ja Tartu vahel on maakohtu hinnangul eeltoodud tõenditega tõendatud see, et kannatanul tekkis seoses 26.01.2019 tema kehalise väärkohtlemisega eeltoodud suuruses kütusekulu ning ka selle kulu puhul on põhjendatud jaatada põhjusliku seoses esinemist, sest Tartusse sõit tulenes tema hammaste vigastamisest J.Y poolt. 26.01.2019 oli laupäev. On üldteada, et õhtuti, nädalavahetustel ja riigipühadel tehtud maksed jõuavad kohale üldjuhul järgmise tööpäeva jooksul. Seega kütusele kulutatud raha pidi panka laekuma just esmaspäeval, 28.01.
  20. Ka maksekorraldustes tehtud selgitused viitavad sellele, et kulud olid tehtud 26.01.2019 ning 27.01.2019 ehk Narva naasmise päeval. Samuti nähtub kannatanu 26.02.2021 ülekuulamise protokollist (I köide, tl 148-152), et nad kulutasid 40 liitrit bensiini 400 kilomeetri peale. Eeltoodus puudub alus kahelda, arvestades üldteada olevat Narva-Puru-Tartu-Narva marsruudi pikkust. Seega on eeltoodud suuruses transpordikulu mõistliku suurusega ning ka põhjuslikus seoses süüdistatava teoga. 4.
  21. Kannatanu polnud 26.01.2019 kindlustatud jalgpalliga kaasnevate traumade vastu ning seega pole ta ka kindlustusandjalt saanud hüvitist (I köide, tl 139, 142, 196-211).
  22. Maakohus rahuldas kannatanu mittevaralise kahju nõude VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja § 134 lg 5 alusel osaliselt (s.o kannatanu taotletud 3000 euro asemel) summas 2000 eurot. 5.
  23. Kannatanu vigastused on tõendatud patsiendikaardiga nr R686613 (I köide, tl 10-11), kannatanu 25.03.2019 ülekuulamise protokolli lisaks oleva fototabeliga (I köide, tl 8-9) ja tunnistaja G.A. i ütlustega (I köide, tl 187-189). Kannatanu, kannatanu isa ning tunnistajate ütlustega on tõendatud, et patsiendikaardil märgitud tervisevigastused on põhjuslikus seoses J.Y poolt kannatanu suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemisega. Seega süüdistatava vägivaldse käitumise tagajärjel tekitati kannatanule vigastusi, mille tulemusel on kannatanu tundnud valuaistingut ja vaimseid kannatusi, mis on kaasa toonud tema elukvaliteedi languse. 5.
  24. Kannatanu ütluste kohaselt olid tema huuled ja suuümbruse piirkond umbes kuu aega paistes. See tekitas ebamugavust ning kutsus esile ümbritsevate pilkeid. Kahe kuu jooksul ei saanud normaalselt toituda, kaotas seetõttu 6 kilogrammi. Koolitöid tegi ainult kirjalikult, kuna ei saanud normaalselt rääkida. Ei mänginud jalgpalli kuni maini. Tundis ebamugavust ka seonduvalt fiksaatori ja hambakape kasutamise vajadusega. Kaks kuud võttis ta pidevate valude tõttu valuvaigisteid, tundis ebamugavust, füüsilisi ja moraalseid kannatusi (I köide, tl 64-69). Seega esines kannatanu hinnangul tema elukvaliteedi järsk langus, millega maakohus nõustus. 5.
  25. Kannatanu elukvaliteedi langust süüdistatava teo tulemusena tõendavad ka isikuliste tõendiallikate ütlused, mille tegelikkusele vastavuses polnud maakohtul alust kahelda. Kannatanu isa ütlustest (I köide, tl 27-33 ja 178-181) nähtuvalt kohe pärast juhtunut toimetas kiirabi poja Purule, kus tal õmmeldi huul kinni. Hambad külmetati ja nad sõitsid pojaga Tartusse, kus pojale tehti üle kahe tunni kestnud operatsioon, mille tulemus ei ole veel lõpuni teada. Poeg ei saa siiamaani tahket toitu süüa, ta kardab hammustada isegi banaani. Ta ei hammusta, vaid tükeldab, kas noaga või isegi käega, kui nuga pole. Siiamaani öösiti kasutab hambafiksaatorit. Alguses oli D.I. il väga piinlik, et ta ei saa nagu teised normaalselt süüa. Kui õppis veel koolis, siis alguses naerdi selle üle. Koolis ei saanud vastata hästi, kuna häbenes ning esimestel kuudel oli ka valus. Üks hammastest ei kasvanud igemesse sisse. Hambaarst ütles, et vist jääbki nii, et ige ei kata korralikult hammast vajalikus kohas. Sündmus mõjutas D.I. i spordikarjääri, siiamaani on tal raske otsustada, kas jätkab sportlasena või ei. 3 Kannatanu ema, tunnistaja O.G. ütlustega (I köide, tl 182-186) on tõendatud, et seoses 26.01.2019 toimunud kehalise väärkohtlemisega on tema poja elukvaliteet oluliselt langenud. Tema ütluste kohaselt tehti Tartu Hambakliinikus D.I. ile kohe operatsioon, mis kestis u 2 tundi. D.I. oli täis valuvaigisteid, kaotas isegi teadvuse, oli raskes seisundis, šokis. Öeldi, et ei tohi puhastada hambaid, puutuda, lubati süüa ainult vedelat toitu. Mõne kuu jooksul taastusid huuled, hambad, opereeritud igemed. Koolis oli D.I. il alguses väga ebamugav, ei saanud seal süüa, korralikult osaleda õppeprotsessis, esimesed kaks kuud oli raske rääkida, oli valus. Kuna hambaid ei tohtinud tavapäraselt puhastada, tekkis suus ebameeldiv lõhn. D.I. häbenes rääkida. Talle tehti hambafiksaator, et hammaste seisundit öösiti fikseerida. D.I. naasis tagasi treeningute juurde ca poole aasta pärast. Jäänud on ebamugavused söömisel. Siiamaani sööb kõike lõigates, ise ei julge hammustada. Peale taastumist on langenud ka spordis motivatsioon ja julgus. Hakkas vältima mängudes kontaktolukordi, mängis ettevaatlikult. Kannatanu parima sõbra, tunnistaja A.B. i ütluste kohaselt (I köide, tl 170-173) ta teab, et peale traumat on D.I. i elukvaliteet muutunud. Ta ei saa nii nagu tavainimesed nt hamburgerit või pitsat süüa. Tal on vaja kogu aeg küsida nuga ja kahvlit, kuna ei saa hammustada. Tavaliselt on müüjad sellest üllatunud, hakkavad küsima, milleks söögiriistad vajalikud on. D.I. peab kogu aeg seletama, et ta ei saa hammustada. See tekitas varem ja tekitab siiamaani kannatanul ebamugavust, häbeneb seda. Kunagi D.I. rääkis, et kardab trauma kordumist, kuna teab, et kui tuleb jälle mingi kokkupõrge või löök hambad jälle lähevad katki. Siiani ei hammusta D.I. esihammastega midagi. See häirib normaalset eluviisi. Eeltoodud isikuliste tõendiallikate ütlustega haakuvad tunnistaja A.Z. i ütlused (I köide, tl 174177), mis samuti tõendavad, et kannatanu elukvaliteedis on toimunud seoses 26.01.2019 saadud löögiga näkku langus, mis on püsiva iseloomuga. Tunnistaja ütluste kohaselt peale seda juhtumit D.I. il muutus midagi peas, nimelt kadus „särtsakus“, osalustahe võistlustel. Trauma tõttu ei saanud ta
  26. aastal osaleda võistlustel. Siis kui enam-vähem taastus, sai teise trauma ning peale seda soovi võistlustel osaleda ei tekkinud. Ei saa süüa kõvemaid toite, selles osas kannatab siiamaani. 5.
  27. Arvestades eeltoodut on maakohtu hinnangul põhjendatud jaatada kannatanul mittevaralise kahju tekkimist. Üldteada on, et esihammastel on täita tähtis funktsioon toitumisel ning tegemist on ka hammastega, mis visuaalselt enim pälvivad tähelepanu suhtlemisel. Seega on ka eluliselt usutav, et kannatanu elukvaliteet on märkimisväärselt langenud seoses sellega, et ta siiamaani piirdub pehmema toidu söömisega ning esineb ka jätkuvalt vajadus toidu tükeldamiseks, mis toob kaasa ka soovimatut kõrvaliste isikute huvi. Samas ei ole maakohtu hinnangul põhjendatud asuda seisukohale, et üksnes 26.01.2019 saadud trauma on põhjuseks, miks kannatanu ei osale käesoleval ajal jalgpallivõistlustel. Nimelt nähtub Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisist nr EP20-403400 (I köide, tl 218-219), et kannatanu sai ka pärast 26.01.2019 traumat jalgpallimängu käigus vigastuse – 26.09.2020 löödi kannatanule jalaga vastu vasakut põlve. 5.
  28. Maakohus tugines mittevaralise kahju suuruse otsustamisel asjakohastele Riigikohtu kohtupraktika analüüsidele. Kaitsja tugines Riigikohtu õigusteabe ja koolituskosakonna kohtupraktika kordusanalüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.-
  29. aastal“ p-le 2.7, ent maakohtu hinnangul oli käesolevas asjas relevantsem pöörduda analüüsi p-i 2.13 poole, kuna avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul kehalise väärkohtlemise osaliseks saades on põhjendatud jaatada kaalukamaid negatiivseid tagajärgi ja seda eriti olukorras, kus nimetatut näevad pealt jalgpallimängija pöidlahoidjad, kelle silmis soovitakse näida murdumatu. Analüüsist nähtub, et KarS § 263 lg 1 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemisel oli kõikide menetlusliikide lõikes suurim väljamõistetud hüvitis 6625 eurot ja kõige väiksem 100 eurot. 4 Riigikohtu analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.-
  30. aastal“ kohaselt oli 2018.-
  31. aastal kõige suurem välja mõistetud hüvitis 17 000 eurot ning väikseim 200 eurot. Keskmine hüvitis oli 2437 eurot, mediaan 1000 eurot. 5.
  32. Maakohus võttis hüvitise määramisel arvesse, et süüdistatav käitus pärast kuriteo toimepanemist vastutustundlikult ning tema kuriteojärgsele käitumisele pole võimalik etteheideid teha. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistas süüdistatav J.Y kannatanu suhtes toimepandud kuritegu. Ta läks koos D.I. iga riietusruumi, kutsus välja kiirabi, aitas riided selga panna kuni kiirabi jõudis kohale, hoidis käes kannatanu hammast, saatis kannatanu kiirabini. Samal päeval helistas ta kannatanu isale, palus vabandust ja hakkas dialoogi pidama kannatanu perekonnaga (I köide, tl 16-23). Süüdistatava ütlustega on kooskõlas ka kannatanu isa ütlused, milles ta tunnistab, et süüdistatav koheselt nõustus nii varalise kui moraalse kahju hüvitamisega, kuid kolme nädala pärast keeldus kokkuleppe allkirjastamisest, kuna ei olnud nõus kulutustega, mis võivad hiljem tekkida (I köide, tl 27-33). Nimetatu on tõendatud ka kannatanu ütlustega (I köide, tl 1-6), mille kohaselt tema vanemad pidasid käesoleva hetkeni J.Y-ga läbirääkimisi talle materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks, aga need läbirääkimised ei andnud tulemust. Kuigi J.Y tunnistas enda süüd, ei leppinud nad kokku hüvitise väljamaksmise tähtajas. 5.
  33. Maakohus võttis arvesse, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei tooks kaasa kahju tekitanu heaolu olulist langust, kuid mittevaralise kahju hüvitamine ei pea olema süüdlase jaoks talutav ka märkimisväärse pingutuseta. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et
  34. aastal oli J.Y aastanetosissetulek 18 663 eurot, keskmine päevasissetulek 18,46 eurot (I köide tl 25-26). Maakohus võttis arvesse, et rahvastikuregistri väljavõttest (I köide, tl 224) nähtuvalt on süüdistatava ülalpidamisel kaks alaealist last ning süüdistatava pere võlakohustusi, mis tema ütluste (I köide, tl 120 pöördel) kohaselt on hetkel 30 000 eurot ja veel natuke, tegu on eluasemelaenuga. Tema abikaasa teenib umbes 1000 eurot. Ka puudub käesoleval ajal süüdistataval töökoht. Samas pole kohtu ette toodud asjaolusid, mis takistavad J.Y-l olla uuesti ametliku tööga hõivatud. Tegemist on noore terve meesterahvaga, kelle varasem elukäik annab aluse jaatada, et tal on võimalik leida jõupingutusi tehes töökoht, millega kaasneb miinimumpalgast suurem sissetulek. Nähtuvalt õiendist kriminaalasjas nr 19233000346 (I köide, tl 97) teostatud päringute tulemusena J.Y suhtes ei ole tuvastatud, et ta oleks kinnisasjade omanik, samuti puuduvad tal seosed äriühingutega. Süüdistatav on mootorsõiduki Audi A8 (reg nr XXX ) omanik. Apellatsioon
  35. Viru Maakohtu 14.12.2021 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava J.Y kaitsja advokaat Andrei Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus rahuldas kannatanu D.I. i tsiviilhagi ning palub teha uue otsuse, millega jätta D.I. i tsiviilhagi varalise kahju osas rahuldamata ning vähendada mittevaralise kahju katteks väljamõistetud summat 596,40 euroni või mõistliku ulatuseni kohtu äranägemisel. 6.
  36. Mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada varem kujunenud kohtupraktikaga nii kriminaal- kui ka tsiviilasjades. Riigikohtu kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalasjas aastatel 2018-2020“ p 2.7 kohaselt on kehalise väärkohtlemise tagajärjel tekkinud kehavigastustega kaasneva mittevaralise kahju mediaan 596,40 eurot. Varasemast kohtupraktikast nähtub 5 näiteks, et tsiviilasjas nr 2-14-63103, kus hageja kaotas 80% töövõimest, määrati mittevaralise kahju suuruseks 1200 eurot, tsiviilasjas nr 2-13-13229 määrati silma vigastusest tingitud mittevaralise kahju suuruseks 1500 eurot ning koera hammustamisega põhjustatud mittevaralist kahju hinnati summale 400 eurot. D.I. i tervisekahjustus ei ole raske ning ta ei ole kaotanud kehaosi või töövõimet. 6.
  37. Maakohus pole arvesse võtnud süüdistatava käitumist pärast juhtumit ning kannatanu enda osa kahju tekkimisel. Käesolevas asjas tuleb kohaldada ka VÕS § 127 lg-t 2 ja § 134 lg-t
  38. Lisaks tuleb Riigikohtu praktika kohaselt VÕS § 130 lg 2 järgi rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt RKKKo nr 3-2-1-19-08, p 14), samuti ka hageja võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt RKKKo nr 3-2-1-85-08, p 14 ja 3-2-1-54-07, p 14). Tervisekahjustused ei ole oluliselt mõjutanud D.I. i elustiili ning puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et tal tekkisid tervisega seoses väga rasked tagajärjed. Ainuüksi tunnistajate ja kannatanu ütluste alusel järelduste tegemist ei saa pidada objektiivseks. Samuti ei ole maakohus piisaval määral arvesse võtnud süüdistatava käitumist ja suhtumist D.I. isse pärast rikkumist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tunnistas süüdistatav toimepandud kuritegu. 6.
  39. Lisaks tuleb arvestada ka süüdistatava varalise seisundi ja võimalustega. Süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps, asja materjalidest ja süüdistatava kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema ja perekonna võlgnevus võlausaldajate ees ületab 30 000 eurot. Võttes siinjuures arvesse ka süüdistatava ja tema abikaasa sissetulekut, jääb süüdistatav ja tema perekond mittevaralise kahju väljamõistmisel kohtu poolt määratud ulatuses ilma elamiseks vajalike minimaalsete rahaliste vahenditeta ning on olemas mõjuv põhjus mittevaralise kahju vähendamiseks. Olemuslikult on siiski ka mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk hüvitada kannatanu kahju ning eesmärgiks ei tohi olla süüdistatava lisakaristamine kannatanu kasuks välja mõistetava nn rahatrahvi määramise kaudu. Samas ei tohiks selle eesmärgiks olla kahju tekitaja võimalikult suur koormamine hüvitise maksmisega olukorras, kus tegu ja selle tagajärjed nii suure hüvitise väljamõistmist ei õigusta. Kaitsja leiab, et arvestades kõiki eelpool toodud argumente ja põhjendusi, on õiglaseks mittevaralise kahju suuruseks 596,40 eurot. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
  40. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, otsust ja esitatud apellatsiooni, leiab, et Viru Maakohtu 14.12.2021 otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  41. Kaebuses esitatud argumendid on kajastamist leidnud juba maakohtu põhjendustes. Põhilised apellatsiooniväited on leidnud juba vajalikku analüüsimist ja ümberlükkamist maakohtu otsuses ning kolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja motiivide ning järelduste uuesti üle kordamine ei ole ilmselgelt vajalik. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tõendite analüüs, viited asjakohastele kõrgema kohtu analüüsidele ja kohtupraktikale ning esitatud järeldused on sedavõrd põhjalikud, et ükski apellatsioonis toodud väide ei anna alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
  42. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kannatanu mittevaralise kahju nõude osas. 6 9.
  43. Kaitsja kordab enda maakohtu menetluses esitatud palvet määrata mittevaralise kahju suuruseks käesolevas asjas 596,40 eurot, mis olevat tulenevalt Riigikohtu kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalasjas aastatel 2018-2020“ p-st 2.7 kehalise väärkohtlemise tagajärjel tekkinud kehavigastustega kaasneva mittevaralise kahju mediaan. Selguse huvides juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kaitsja taotletav summa 596,40 on mediaan KarS § 263 lg-s 1 sätestatud kuritegude puhul välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste osas, mida käsitleb analüüsi p 2.
  44. Kaitsja viidatud p 2.7 puhul on mediaaniks 500 eurot. Eeltoodu ei oma aga tähtsust, kuivõrd maakohtu otsusele pole olemasoleva kohtupraktika arvesse võtmise koha pealt midagi ette heita. Maakohus on asjakohaselt võtnud arvesse mittevaralise kahju kohta käinud analüüsi nii kriminaalasjades kui ka tsiviilasjades. Analüüsist nähtub, et kriminaalasjade kohta käivas analüüsis oli KarS § 263 lg 1 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemisel kõikide menetlusliikide lõikes suurim väljamõistetud hüvitis 6625 eurot ja kõige väiksem 100 eurot. Tsiviilasjades oli seevastu 2018.-
  45. aastal kõige suurem välja mõistetud hüvitis 17 000 eurot ning väikseim 200 eurot. Keskmine hüvitis oli 2437 eurot, mediaan 1000 eurot. On tõsiasi, et kohtupraktika mittevaralise kahju hüvitiste osas on väga varieeruv, nagu nähtub ka eelviidatud analüüsidest. Maakohtu määratud hüvitis 2000 eurot on aga kohtupraktikaga igati kooskõlas ning ei ole midagi üllatuslikku, mis kohtupraktikast oluliselt hälbiks. Kannatanu vigastused ning sellega kaasnevad tagajärjed nähtuvad asja materjalidest ja maakohtu otsusest. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kannatanu ja tunnistajate ütlusi ning pidanud neid usaldusväärseteks. Kaitsja küll leiab, et ainuüksi tunnistajate ja kannatanute ütluste alusel ei saa mittevaralise kahju suurust kindlaks määrata, ent mittevaralise kahju tekkimist polegi võimalik kuidagi objektiivsemalt tõendada. Siiski leiab kaitsja, et tema arvates ei ole tervisekahjustused oluliselt mõjutanud kannatanu elustiili ning puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kannatanul tekkisid tõepoolest väga rasked tagajärjed seoses tema tervisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka inimlikult võimalik hinnata kannatanu läbielamisi niivõrd tühiseks, et nende eest oleks põhjendatud määrata hüvitiseks 596,40 eurot. Kannatanu läbis J.Y löögi tagajärjel raske operatsiooni ja on mitme aasta vältel, sh siiani, kogenud olulisi ebamugavusi tahke toidu söömisel ja rääkimisel ehk igapäevastes tegevustes, mida terved, vigastusteta inimesed võtavad iseenesestmõistetavana. Asjaolu, et kannatanu pole kaotanud töövõimet ega kehaosi, ei tähenda, et tema ebamugavused oleksid tühised ning hüvitist ei vääriks. Kaitsja vastupidine seisukoht kaldub küünilisuse poole ning on täiesti põhjendamatu. Kaitsja on lisaks analüüsile viidanud erinevatele kohtulahenditele, mis pärinevad 5-6 aasta tagusest ajast ja milles kohtud on erinevate kehavigastuste puhul määranud mittevaralise kahju hüvitiseks väiksemad summad kui käesolevas asjas. Kohtukolleegium leiab vastuseks kaitsjale, et hüvitiste määramisel ei saa kinni jääda mineviku kohtupraktikasse ning paar näidet, kus hüvitised on madalamad kui käesolevas asjas, ei tekita veendumust, et just selline kohtupraktika ongi ning sellest tuleb ka juhinduda. Lisaks ühetaolisusele peavad väljamõistetavad hüvitised vastama ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ning seetõttu peavad hüvitiste suurused samuti ajaga sammu astuma. Kohtupraktikast parima ülevaate annavad tõepoolest värskeimad Riigikohtu vastavad analüüsid ning maakohus on neid ka põhjalikult arvesse võtnud ja nendest oma järeldused teinud. Seega ei saa maakohtule ette heita olemasolevast kohtupraktikast juhindumata jätmist ning kaitsja väited jäävad selles osas edutuks. 9.
  46. Seejärel leiab kaitsja, et maakohus pole arvesse võtnud süüdistatava käitumist pärast juhtumit ning kannatanu enda osa kahju tekkimisel. 7 Ringkonnakohus märgib, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus tõepoolest, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKKKo nr 3-2-1-159-14, p 16). Kaitsja väide, mille kohaselt pole maakohus arvesse võtnud süüdistatava käitumist pärast juhtumit, on ebaõige. Maakohtu otsusest nähtub pikk arutluskäik J.Y käitumise kohta löögile järgnevalt. Maakohus on välja toonud, kuidas pärast juhtumit läks J.Y kannatanuga riietusruumi, kutsus välja kiirabi, aitas riided selga panna, hoidis käes kannatanu hammast ning saatis kannatanu kiirabini. Samal päeval helistas ta kannatanu isale, palus vabandust ja hakkas dialoogi pidama kannatanu perekonnaga kahju hüvitamiseks. Seega on maakohus eeltoodud asjaoludele tähelepanu pööranud ning etteheited selles osas maakohtule teha ei ole võimalik. Samas kaitsja väide, et maakohus pole kannatanu enda osa kahju tekkimisel arvesse võtnud väärib tähelepanu. Maakohtu otsusest on tuvastatav, et maakohus on kannatanu käitumisele viidanud J.Y-le mõistetava karistuse suuruse otsustamisel, ent mitte mittevaralise kahju hüvitise kontekstis. Seega pole maakohus otsesõnu kannatanu enda osa kahju tekkimises arvesse võtnud. Küll aga otsustab kohus mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse diskretsiooni alusel. Asjaolu, et maakohus pole kannatanu käitumisele mittevaralise kahju hüvitise suurusel viidanud, ei ole lõppastmes kaasa toonud ebaõiglase hüvitise määramist. Maakohtu diskretsiooni tulemus on lõppastmes õiglane ning mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot vastab kohasele hüvitisele. Seega ei saada ka eelnimetatud kaitsja väidet edu. 9.
  47. Viimaks palub kaitsja arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel ka süüdistatava varalise seisundi ja võimalustega. Apellatsioonkaebuses kordab kaitsja süüdistatava majanduslikku seisundit kirjeldavaid asjaolusid, mis kõik on kajastamist leidnud ka maakohtu otsuses. Maakohus on võtnud arvesse süüdistatava ja tema abikaasa sissetulekute suurusi, samuti seda, et süüdistatava ülalpidamisel on kaks alaealist last ning süüdistatava pere võlakohustusi. Samas on maakohus põhjendatult asunud ka seisukohale, et kohtu ette pole toodud asjaolusid, mis takistaksid J.Y-l töökohta leida. Süüdistatav on noor (käesoleval ajal 33-aastane) terve meesterahvas, kelle varasem elukäik annab aluse jaatada, et tal on võimalik leida jõupingutusi tehes töökoht, millega kaasneb miinimumpalgast suurem sissetulek. Vastupidist ei ole väidetud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mittevaralise kahju hüvitamine ei pea olema süüdlase jaoks talutav ka märkimisväärse pingutuseta. Süüdistataval on head tingimused selleks, et enda majanduslikku olukorda kergendada. Seega on maakohus juba kõiki kaitsja soovitud asjaolusid arvesse võtnud ning ringkonnakohtul puudub põhjus asuda maakohtust erinevale seisukohale. Eeltoodust tulenevalt ei too kaitsja argumendid kaasa maakohtu otsuse tühistamist ja kannatanule välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamist.
  48. Kaitsja palub jätta kannatanu varalise kahju nõude rahuldamata, kuna menetluses ei ole esitatud ühtki dokumenti, mis kinnitaks, et kannatanul tekkisid probleemid hambaga. Lisaks oli kannatanu tervise kahjustamise hetkel alaealine, mistõttu oli hambaravi tema jaoks tasuta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on üksikasjalikult välja toonud kuludokumendid, millest tulenevalt on kannatanul süüdistatava löögi tulemusena tekkinud varaline kahju. Need kulud ei koosne ainuüksi ravikuludest, vaid lisaks sellele on kannatanu kandnud kulutusi ka sõidukuludele ja õigusabile. Kannatanu sõidukulusid Jõhvi Puru haiglast Tartusse ja tagasi koju tõendavad 28.01.2019 maksekorraldus (44,95 eurot) ja 28.01.2019 maksekorraldus (11,25 eurot). Maakohus on 8 põhjendanud, miks sõidukulude tekkimine ja just viidatud kuupäeval on usutav ning põhjuslikus seoses süüdistatava löögi tagajärjel kannatanule tekkinud vigastustega ning ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu arutluskäik jälgitav, põhjalik ning õige. Seega on põhjendatud kannatanul sõidukulude tekkimine 56,20 euro ulatuses. Kannatanu õigusabikulud nähtuvad Alinea Õigusbüroo OÜ poolt 05.02.2019 väljastatud arvekviitungist, mille kohaselt sai kannatanu isa De.I. juriidilist konsultatsiooni seoses kannatanule tervisekahju tekitamisega. Arve kohaselt on õigusabi maksumuseks olnud 15 eurot ning ka selle kulu osas pole maakohtu arutluskäigule midagi ette heita. Lisaks on kannatanul tekkinud ka ravikulud, mille suurus on tõendatud esmalt NATALJA NESTEROVITŠ OÜ poolt väljastatud arvetega nr 13714, 13455, 13702, 13745, millelt nähtub, et igal visiidil on kannatanu maksnud 5 eurot visiiditasu. Samuti on 1,50 eurot visiiditasu tasutud SA Ida-Viru Keskhaigla visiiditasuarve nr PA3930747 kohaselt. Isikud, kellelt ei või nõuda visiiditasu, on nimetatud ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 70 lg-s
  49. Kannatanu ühegi nimetatud isiku alla ei liigitu. Kesklinna Hambaravi OÜ poolt väljastatud kviitungist nr 19/01/6 nähtub, et kannatanule on esitatud arve hambaraviteenuse eest summas 150 eurot. Kaitsja väide, et hambaravi on alaealistele tasuta, on veidi ebatäpne, ent iseenesest õige. Küll aga RaKS § 33 lg 1 kohaselt võtab Haigekassa noorema kui 19-aastase kindlustatud isiku poolt või tema kasuks sõlmitud hambaraviteenuse osutamise lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse üle tingimusel, et osutatud hambaraviteenus on kantud tervishoiuteenuste loetellu. Seega ei ole ka alaealistele hambaravi hüvitamine absoluutne ning kannatanule osutatud erakorralist hambaraviteenust pole RaKS-s viidatud nimekirja kantud. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka põhjendatud väita, et kannatanule oleks hambaravi tasuta olnud. Kannatanu tasus selle eest vastavalt Kesklinna Hambaravi OÜ poolt väljastatud kviitungile 150 eurot ning nimetatud summa tuleb süüdistataval kannatanule hüvitada. Seega jääb kaitsja taotlus jätta kannatanu varalise kahju nõue rahuldamata edutuks ning maakohtu otsus ei kuulu ka varalise kahju hüvitise osas tühistamisele.
  50. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuses esinevad mõned ebatäpsused seoses viidetega VÕS § 1045 lg 1 punktidele. Esmalt viitab maakohus otsuse punktis 14.2 asjakohaselt VÕS § 1045 lg 1 p-le 2, mis sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane muuhulgas ka juhul, kui tegemist on kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Seejärel on otsuse punktis 14.6 maakohus üllatuslikult sõnastanud, et kohus leiab, et esitatud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes kuulub rahuldamisele VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 130 lg 1 alusel. Kohtuotsuse punktis 14.12 on maakohus seejärel asunud seisukohale, et esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes kuulub osaliselt rahuldamisele VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja § 134 lg 5 alusel. Seega on maakohus viidanud nii VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mis räägib kahju tekitamisest kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, kui ka p-le 1, mis käsitleb kahju tekitamist kannatanule surma põhjustamisega. Ilmselgelt on tegu maakohtu eksliku osundusega, ent selguse mõttes selgitab ringkonnakohus järgmist. Ei vääri ilmselt pikemat selgitust, miks surma põhjustamine käesolevas asjas asjakohane pole ning ka viide VÕS § 1045 lg 1 p-le 5 pole korrektne. Käesolevas asjas pole süüdistatav kahjustanud kannatanu omandit või sellega sarnast õigust ega rikkunud tema valdust. Süüdistatava teole on järgnenud, nagu maakohus kõigepealt viitas, VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud tagajärg. Asjaolu, et selle tulemusena tekkis kannatanule ka varaline kahju, mis võiks viidata omandi kahjustamisele, ei oma tähtsust. Tuvastades § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud tagajärje, kuulub hüvitamisele ka varaline kahju.
  51. Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  52. detsembri 2021 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 9 Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 10 Aarne Sarjas

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.