← Eesti

3-25-2532/58

Obsah (8)§ 45§ 152§ 44§ 37§ 121§ 38§ 55§ 104

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Pihel Sarv Määruse tegemise aeg ja koht 27. novembril 2025 Tallinnas Haldusasja number 3-25-2532 Haldusasi X. X kaebus Tallinna Va

) § 155 lg 5, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD

  1. Tallinna Vangla määras
  2. juuni
  3. a käskkirja nr 1-25/1-2/185 alusel X. Xle julgeolekuabinõude kohaldamise. Vangla paigutas kinnipeetava alates
  4. juunist 2025 eraldatud lukustatud kambrisse. Kinnipeetaval keelati kehakultuuriga tegelemine, samuti piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust. 1.
  6. juuni
  7. a ettekande kohaselt ei olnud X. X nõus talle määratud vanglasisese ümberpaigutamisega ja oli negatiivselt meelestatud. Ümberpaigutamise järel lõhkus kinnipeetav talle määratud R2-06 kambri akna. Enne R2-06 kambrisse paigutamist teatas kinnipeetav, et ta soovib enda paigutamist lukustatud kambrisse. 1.
  8. Kambri akna lõhkumine on julgeolekurisk, sest selle tagajärjel tekivad ohtlikud teravad klaasikillud. Samuti põhjustab kambri aknale võimaliku läbiva ava tekitamine muid julgeolekuriske. Vanglal tuleb ennetada vangla vara kahjustamist. Seda on võimalik takistada lukustatud kambrisse paigutamisega, mis võimaldab kinnipeetava üle tugevdatud järelevalvet. Et lukustatud kambrisse paigutamine oleks mõjus, tuleb kohaldada ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keeldu. Vajadust abinõude kohaldamist jätkata hinnatakse regulaarselt. Asjaolude äralangemise korral abinõude kohaldamine lõpetatakse.
  9. Tallinna Halduskohtus registreeriti
  10. juulil 2025 X. X venekeelne kaebus Tallinna vangla
  11. juuni
  12. a käskkirja tühistamiseks, mille kohus lasi tõlkida eesti keelde. Kaebaja taotleb, et kohus tunnistaks õigusvastaseks vangla tegevusetuse: vangla ei järginud haldusmenetluse eeskirju, ei võtnud kaebajalt selgitusi, ignoreeris kaebaja väiteid ohu kohta sektsioonis R2, keelas kaebajal minna vabatahtlikult lukustatud kambrisse. Kaebaja taotleb, et kohus keelaks vanglal edaspidi sellise tegevuse. Kohtus registreeriti ka 5., 8.,
  13. ja
  14. augustil 2025 kaebaja venekeelsed avaldused.
  16. augusti
  17. a määrusega jättis kohus kaebaja kaebuse käiguta ning määras tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal tasuda riigilõiv 20 eurot. Samuti tuli kaebajal esitada
  18. ja
  19. augusti
  20. a avalduste eestikeelne tõlge või tasuda kohtule ette avalduste tõlkimise korraldamiseks määruses märgitud summa.
  21. Kohtute infosüsteemi andmete järgi tasus kaebaja
  22. septembril 2025 kaebuselt riigilõivu 20 eurot. Avalduste tõlget kaebaja ei esitanud ega tasunud ka tõlke korraldamiseks määruses märgitud summat. Kohtus registreeriti
  23. ja
  24. septembril 2025 kaebaja venekeelsed avaldused.
  25. Tallinna Vangla esitas
  26. septembril 2025 vastuse
  27. septembri
  28. a kohtunõudele, milles kohus soovis teada, kas vangla on kaebajale tõlketeenuse hinnakirja ja tasu arvutamise korda ning dokumentide tõlkimise protsessi selgitanud. 5.
  29. Vangla selgitas, et kaebaja pöördumiste pealkirjastamine vaidena ei tähenda, et tegemist on sisuliselt vaidega ja et kohaldub võõrkeelsete vaiete tõlkimise kord. Vangla tagastas pöördumised kaebajale tõlkimiseks. Tõlkimine oli kaebaja korraldada, seega kui kaebaja oleks avaldanud vanglale, et soovib informatsiooni tõlkebüroode kohta, oleks vangla talle info edastanud. Kaebaja ei ole vanglale esitanud pöördumist, et soovis abi tõlkimise korraldamisel. 5.
  30. Vangla teavitas, et kaebajale määratud julgeolekuabinõud on jätkuvalt kohaldamisel ja et kaebaja on esitanud julgeolekuabinõude kohaldamise peale
  31. augustil 2025 vanglale vaide ja
  32. septembril 2025 vaide täienduse. Vangla menetleb vaiet.
  34. septembril 2025 registreeriti kohtus kaebaja venekeelne ja eestikeelsed avaldused.
  35. Tallinna Halduskohtus registreeriti
  36. septembril 2025 kaebaja esialgse õiguskaitse (EÕK) taotlus, milles kaebaja palus lõpetada
  37. juuni
  38. a käskkirjaga määratud meetmete kohaldamise.
  39. Kohus jättis
  40. septembril 2025 kaebaja EÕK taotluse käiguta ning määras kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamiseks tuli kaebajal tasuda EÕK taotluselt riigilõivu 20 eurot. Kohtute infosüsteemi andmetel tasus kaebaja
  41. septembril 2025 EÕK taotluselt riigilõivu 20 eurot. Samal päeval esitas kohus kohtunõude vanglale, paludes vanglal põhjendada, milliste asjaolude tõttu on vangla pidanud vajalikuks kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist jätkata. Kohus soovis teada, kas vangla on vaadanud
  42. juuni
  43. a käskkirja alusel määratud julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajaduse üle, nagu käskkirjas märgitud. Kohus palus saata sellekohased dokumendid. Samuti soovis kohus teavet vaidemenetluse kohta.
  45. septembril 2025 vastas Tallinna Vangla kohtunõudele, märkides, et vangla kohaldab alates
  46. juunist 2025 vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Abinõude kohaldamise asjaolud on kirjeldatud
  47. juuni
  48. a 2

(10)ettekandes nr 1-25-
  1. Vangla on julgeolekumeetmete rakendamist jätkanud, kuna asjaolud ei ole ära langenud. 9.
  2. Vangla tõdeb, et kaebaja väide, et vangla ei ole talle täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta haldusakti väljastanud, on tõene. Justiitsministri
  3. novembri
  4. a korralise teenistusvalve lõpparuandes Tallinna Vanglale tehtud ettekirjutusega tuli vanglal täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise osas praktikat muuta. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ja kohaldamise lõpetamisel vormistatakse endiselt haldusakt (käskkiri), kuid jätkamise vajadust hinnatakse jooksvalt ja selle kohta tehakse kanne vangiregistris. Kinnipeetavat teavitatakse täiendavate julgeolekuabinõude jätkamisest ja põhjustest, miks jätkamist jätkuvalt vajalikuks peetakse, üldjuhul suuliselt. 9.
  5. Vangla esitas kohtule väljavõtte vangiregistri kannetest, mis kinnitavad, et vangla on kaebaja suhtes julgeolekumeetmete rakendamise vajadust regulaarselt hinnanud. Hinnangutest selguvad põhjused, miks kaebajat tuleb jätkuvalt lukustatud kambris hoida. Kokkuvõtvalt esineb vangla hinnangul jätkuvalt oht, et kaebaja jätkab avatud osakonnas olles riigi vara lõhkumist ja võib ohustada ka kaaskinnipeetavaid. Kaebaja väide, et ta ei tea, miks tema suhtes jätkuvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, ei ole tõene. Lisaks suulistele selgitustele on täiendavate julgeolekuabinõude jätkamist põhjendatud kaebajale kirjalikult vangla
  6. septembri
  7. a vastuses nr 6-7/1-25/2084-
  8. Kaebaja
  9. augusti
  10. a vaiet ja selle
  11. septembri
  12. a täiendust ei olnud vangla veel lahendanud.
  14. septembril 2025 registreeriti kohtus kolm kaebaja venekeelset avaldust.
  15. Tallinna Halduskohtus registreeriti
  16. septembril 2025 kaebaja EÕK taotluse täiendused, milles kaebaja kordab
  17. juuni
  18. a sündmusi. Kaebaja leiab, et vangla saadab ta spetsiaalselt sektsiooni, kus tal on vaenlased, eesmärgiga kaebajat karistada. Kaebaja märgib, et tal on samad õigused, nagu teistel kinnipeetavatel.
  20. septembri
  21. a määrusega jättis kohus kaebaja EÕK taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja vestlustest vanglaametnikega, eeskätt
  22. augusti
  23. a vestlusest, nähtub, et kaebaja vabastamine eraldatud kambrist võib kaasa tuua uusi korrarikkumisi ja julgeolekuohu vanglas või põhjustada ohtu teistele kinnipeetavatele. EÕK taotluse ja vangla esitatud selgituste ning tõendite põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et EÕK kohaldamiseks esineks ülekaalukas vajadus. EÕK kohaldamine võib aga tekitada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele. Seetõttu on vangla otsus jätkata kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatud.
  25. septembril 2025 registreeriti kohtus kaebaja venekeelne avaldus.
  26. ja
  27. oktoobril 2025 registreeriti kaebaja eestikeelsed avaldused.
  29. oktoobril 2025 esitas vangla kohtule
  30. oktoobri
  31. a käskkirja nr 1-25/1-2/272, mille alusel lõpetati vaidlustatud
  32. juuni
  33. a käskkirjaga määratud julgeolekuabinõude kohaldamine. Samuti esitas vangla ärakirja
  34. augustil 2025 esitatud vaidest, millel on allkiri ja märge selle kohta, et kaebaja on vaidest loobunud.
  36. oktoobril 2025 esitas kohus kaebajale kohtunõude, milles selgitas, et kuna julgeolekuabinõude kohaldamine on lõppenud, on vangla
  37. juuni
  38. a käskkiri täielikult ammendunud ning tühistamiskaebuse osas tuleb menetlus lõpetada õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Kohus selgitas ka keelamiskaebuse esitamise piiranguid

§ 45lg 1 järgi.

Kohus andis kaebajale võimaluse vastata, kas ta soovib jätkata asjas kaebuse menetlemist vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Jaatava vastuse korral tuli kaebajal selgitada, kuidas see on tema õiguste kaitseks vajalik. 3

(10)
  1. Tallinna Halduskohtus registreeriti 21., 24.,
  2. ja
  3. oktoobril 2025 kaebaja avaldused, milles kaebaja märkis järgnevat. 16.
  5. oktoobri vastuväite kohaselt ei ole kaebaja saanud kohtult vastust küsimusele seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega vastavalt VangS §-le
  6. Kaebaja leidis, et kohus pole vastanud, kas kaebus on menetlusse võetud. Kaebaja soovib kohtulahendeid enda avalduste kohta. 16.
  8. oktoobri selgituses märkis kaebaja, et ta tegi vanglaga kokkuleppe, mille kohaselt pidi tema maksma katkise akna eest 69 eurot ja 62 senti ning vangla pidi paigutama ta R4-12 kambrisse tagasi. Kaebaja pidi võtma tagasi vanglale adresseeritud kaebused ja vangla vahetab tema kontaktisiku. Kaebaja tasus lubatud summa, kuid vangla paigutas ta kambrisse nr 22, mitte nr
  9. Kaebaja võttis vanglale esitatud kaebused tagasi, kuid tema kontaktisikut vangla ei muutnud. 16.
  11. oktoobri vastuses leidis kaebaja, et poleks õiglane, kui kohus tema tühistamiskaebust ei menetle, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. novembri 2014 otsuse nr 3-3-1-44-14, kus kohus viitab haldusakti „ületühistamisele“. Julgeolekuabinõude kohaldamist saab arvestada ennetähtaegselt vanglast vabastamise, VangS § 22 puhul või avavanglasse üleviimise üle otsustamisel. Kaebaja soovis, et tema kaebust menetletakse tervikuna ja koos kõikide nõuetega. Kaebaja juhtis tähelepanu sellele, et tema suhtes kasutati vanglas piiranguid (liikumiskeeld, suhtlemise piirang, jõusaali ja kiriku külastamise keeld) karistusena. Lähtuvalt Tallinna Halduskohtu
  13. aprilli
  14. a otsuse asjas nr 3-14-51053, pdest 25–27 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
  15. jaanuari
  16. a otsuse asjas nr 3-3-1-83-11, pst 17) soovib kaebaja vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist. 16.
  18. oktoobri avalduses soovis kaebaja mitteametlikku tõlget vene keelde Tallinna Halduskohtu
  19. oktoobri
  20. a lahendist. 16.
  22. oktoobri avalduses teavitas kaebaja, et ta ei maksa
  23. ja
  24. augusti
  25. a kohtule esitatud dokumentide vene keelde tõlkimise eest ning pole nõus sellega, et kohus tema kulul need tõlgib. Kohus võib need vanglasse tagasi saata.
  26. Kohus tegi
  27. novembril 2025 vanglale kohtunõude, milles palus vastust, kas kinnipeetavale teatava aja vältel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud on asjaolu, mida võib arvestada tema ennetähtaegse vabastamise otsustamisel või avavanglasse paigutamisel. Kohtu esialgsel hinnangul on asjaolu, mida selliste otsuste tegemisel saab arvestada, eeskätt kaebaja võimalik distsipliinirikkumine ja selle eest karistamine, samuti tema edasine käitumine, mitte aga julgeolekuabinõude kohaldamine iseenesest. Julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka kinnipeetavale, kes pole rikkumist toime pannud (Riigikohtu halduskolleegiumi
  28. aprilli
  29. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p-d 12-14). Kui vangla praktika on siiski selline, et kinnipeetava käitumise hindamisel arvestatakse ka julgeolekuabinõude kohaldamist, sh tema eraldatud kambris hoidmise kestust, tuleb vanglal selgitada, kuidas ja millisel juhul vangla sellise asjaoluga arvestab.
  30. Kohus jättis
  31. novembri
  32. a määrusega kaebaja
  33. ja
  34. oktoobri
  35. a avaldused käiguta. Kohus selgitas, et kui kaebaja soovib
  36. septembri
  37. a määruse ja
  38. oktoobri
  39. a kohtunõude tõlget vene keelde, tuleb tal tasuda ettemaks dokumentide tõlke korraldamiseks kohtu deposiiti. Kohus märkis määruses, et kui kaebaja ei kõrvalda määratud tähtpäevaks puudusi, jätab kohus avaldused läbi vaatamata.
  40. Tallinna Vangla vastas
  41. novembril 2025 vastuse kohtunõudele, märkides järgnevat. 19.
  42. Kinnipeetava ennetähtaegselt vanglast vabastamise küsimuses ei ole vanglal otsustuspädevus. Vanglal tuleb koostada ja kohtule edastada kinnipeetava iseloomustus (justiitsministri
  43. augusti
  44. a määrus nr 28 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 2 p-le 2 ja § 4 lg 1). Määruse § 4 lg 2 kohaselt tuleb 4
(10)iseloomustuses: 1) anda hinnang kinnipeetava ohtlikkusele, uue kuriteo toimepanemise võimalikkusele ja seda soodustavatele asjaoludele ning tema tingimisi enne tähtaega vabastamise kohta; 2) hinnata individuaalse täitmiskava täitmist; 3) esitada arvamus kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta. Määrus ei kohusta kajastama kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise fakti ega kohaldamise kestust, kuid asjaolu, miks kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutada tuli, võib olla oluline tema ohtlikkuse hindamisel. Seda, kas inimene suudab ennetähtaegselt vanglast vabanedes õiguskuulekalt käituda, on prognoos, mille üheks oluliseks aspektiks on vaadata seda, kuidas ta on käitunud vangistuse ajal. 19.
  1. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise fakt ja meetmete kohaldamise kestus ei ole avavanglasse paigutamist otseselt välistavad asjaolud, kuid kinnipeetava leebemale režiimile (mida avavanglas karistuse kandmine on) lubamise hindamisel on kinnipeetava käitumine vangistuses viibimise ajal kahtlemata oluline asjaolu. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise võtmeküsimuseks on see, kas vanglal on usaldus, et kinnipeetav suudab avavanglas olles õiguskuulekalt käituda (VangS § 20 lg 1). Kui kinnipeetav on agressiivne, ei allu vanglaametnike korraldustele, on ohtlik kaaskinnipeetavatele vms, rikub pidevalt süstemaatiliselt vanglas kehtivat korda, on need asjaolud, mis võivad anda alust kahtluseks, et kinnipeetav ei suuda ka avavanglas karistust kandes õiguskuulekalt käituda. 19.
  2. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Tallinna Vangla
  3. juuni
  4. a käskkirja „ületühistamine“ ei muuda olematuks fakti kinnipeetava käitumise kohta, mis oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajendiks.
  5. Tallinna Halduskohtus registreeriti
  6. novembril 2025 kaebaja vastus kohtunõudele. Vastuse kohaselt on kaebaja tõlkinud dokumendid vene keelde ja kohtult tõlget enam ei vaja.
  8. novembril 2025 esitas kaebaja seisukoha. 21.
  9. Vangla kinnitas vastuses, et võtab kinnipeetavatele kohaldatavaid meetmeid arvesse nii avavanglasse paigutamise kaalumisel kui ka riskihinnangu ja tingimisi vabastamise korral. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul tuleb arvestada, miks kaebaja kambriakna lõhkus. Vangla provotseeris selle ise, surudes kaebaja äärmustesse. Kui vangla oleks kaebaja kohe lukustatud kambrisse pannud, nagu ta algul soovis, oleks aken terve olnud. Kui vangla kuulaks, mida kaebaja talle räägib, ega kohtleks teda nagu looma, siis poleks kaebajal vaja minna äärmustesse, et juhtide vangladirektori tähelepanu vanglas valitsevale probleemile. 21.
  10. Kaebaja viibis neli kuud lukustatud kambris. Selle aja jooksul ei esitanud vangla ühtki tõendit selle kohta, et ta väidetavalt ähvardas kaaskinnipeetavat füüsilise vigastuse ja mõrvaga, nagu ta ja vangla väitsid. Vangla teadis, et kaebaja on süütu, kuid hoidis teda jätkuvalt kinnises kambris. Kaebaja ei olnud nõus katkise akna eest maksma ega palunud kelleltki andestust. Vangla teab, et kaebajal on vanglas vaenlased, kuid paneb teda ikkagi just nendega samasse sektsiooni, rikkudes sellega VangS § 12 lg-t
  11. Enne kohtusse pöördumist ei arvestanud vangla kaebaja argumentidega. Kaebaja kontaktisik muudeti. Kaebaja on olnud kambris nr R4-22 üle 30 päeva ja tal pole kellegagi konflikte ega probleeme. Kaebaja esitas kohtule enda pretensioonid vangla tegevusetuse ja nelja kuu pikkuse lukustatud kambris viibimise kohta, leides, et vangla oleks saanud need lahendada ühe-kahe päevaga.
  12. Kohtus registreeriti
  13. novembril 2025 kaebaja avaldus, milles kaebaja kordab eelnevates avaldustes esitatut, lisades, et haldusakt peab olema põhjendatud ning seda eriti siis, kui sellega piiratakse inimese õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg (Riigikohtu halduskolleegiumi
  14. jaanuari
  15. a otsus asjas nr 3-3-1-83-11, p 17). 5
(10)6
(10)KOHTU PÕHJENDUSED Tühistamiskaebus
  1. Kaebaja taotleb
  2. juuni
  3. a käskkirja, millega määrati talle julgeolekuabinõude kohaldamine, tühistamist.
  5. oktoobri
  6. a käskkirjaga lõpetas vangla
  7. juuni
  8. a käskkirjaga määratud julgeolekuabinõude kohaldamise.
  9. Kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud (

§ 152lg 1 p 4).

  1. Praeguses asjas ei ole vangla
  2. juuni
  3. a käskkirja, millega vangla kohaldas kaebajale julgeolekuabinõusid, kehtetuks tunnistanud. Vangla on lõpetanud käskkirjaga kohaldatavad julgeolekuabinõud, s.t vaidlustatud haldusakt on kohtumenetluse kestel täielikult ammendunud. Riigikohus on leidnud, et sellisel juhul muutub tühistamiskaebus ainetuks. Tühistamiskaebus on seega menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda

§ 152lg 1 p 4 ja lg 2 analoogiast ning menetlus lõpetada (halduskolleegiumi 13.

novembri

  1. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12).
  2. Kaebaja leiab, et tema tühistamiskaebuse menetlemata jätmine poleks õiglane ning kohus peaks siiski tühistamiskaebust menetlema, viidates sealjuures haldusakti „ületühistamise“ vajadusele. Kaebaja soovis, et tema kaebust menetletakse tervikuna ja koos kõikide nõuetega. Kaebaja hinnangul kinnitas vangla vastuses kohtunõudele, et võtab arvesse kinnipeetavatele kohaldatavaid julgeolekuabinõusid nii kinnipeetava avavanglasse paigutamise kaalumisel kui ka riskihinnangu ja tingimisi vabastamise korral.
  3. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti “ületühistamine“ ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (

§ 44lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 13.

novembri

  1. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12).
  2. Kaebaja ei ole ära näidanud, kuidas kaitseb tema õigusi see, kui kohus menetleb tühistamiskaebust
  3. juuni
  4. a käskkirja tühistamiseks olukorras, kus käskkirja kehtivus on lõppenud. Vangla on
  5. novembri
  6. a vastuses kohtunõudele selgitanud, et avavanglasse lubamise hindamise korral on oluline kinnipeetava käitumine vangistuses viibimise ajal. Vangla on seega pidanud avavanglasse paigutamise puhul hinnatavaks asjaoluks siiski kaebaja käitumist, mitte julgeolekuabinõude kohaldamise fakti ja abinõude kestust.
  7. Kaebaja on
  8. novembri
  9. a vastuses selgitanud, et vangla ei esitanud lukustatud kambris viibimise ajal ühtki tõendit selle kohta, et kaebaja ähvardas teist kinnipeetavat füüsilise vigastuse või mõrvaga. Kaebaja leiab, et vangla teadis, et kaebaja on süütu, kuid hoidis teda kinnises kambris. Kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et talle määrati julgeolekuabinõude kohaldamine kambriakna lõhkumise ja kaebaja vanglasisese ümberpaigutamisest tekkinud vastuseisu tõttu, mitte teise kinnipeetava ähvardamise eest. Uute korrarikkumiste, vanglas julgeolekuohu ja teistele kinnipeetavatele võimaliku ohu ärahoidmiseks hoiti kaebajat eraldatud kambris
  10. oktoobrini
  11. Kaebaja on kambriakna lõhkumist ja vastuseisu oma kaebuses ja avaldustes kinnitanud. Sealjuures on kaebaja ise vastuoluliselt kinnitanud, et lõhkus kambriakna just seetõttu, et saaks eraldatud lukustatud kambrisse.
  12. Kaebaja argumendid kehtivuse lõpetanud käskkirja tühistamise menetlemiseks pole seega põhjendatud. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjal pole pärast kaebaja suhtes abinõude kohaldamise lõppu säilinud mõju kaebaja õigustele. Käskkirja „ületühistamine“ pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vt

§ 44lg 1).

Kohus lõpetab tühistamiskaebuse menetluse

§ 152lg 1 p 4 ja lg 3 analoogia alusel kaebust menetlusse võtmata. 7

(10)Keelamiskaebus
  1. Kaebaja leiab, et vangla ei järginud haldusmenetluse eeskirju, ei võtnud kaebajalt selgitusi, ignoreeris kaebaja väiteid ohu kohta sektsioonis R2, keelas kaebajal minna vabatahtlikult lukustatud kambrisse. Kaebaja taotleb, et kohus keelaks vanglal edaspidi sellise tegevuse.
  2. Kohtumenetluses on isikul keelamiskaebuse (

§ 37

lg 2 p 3) esitamise õigus üksnes juhul, kui on täidetud kolm

§ 45

lg-s 1 sätestatud kumulatiivselt eeldust: kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu; haldusakt või toiming rikub kaebaja õigusi ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-20-286, p 11 ja
  3. novembri
  4. a määrus asjas nr 3-17-1398, p 12). Keelamiskaebust ei saa esitada üldiselt määratletud tegevuse peale või hüpoteetilise ohu ennetamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. veebruari
  6. a määrus asjas nr 3-19-1837, p 12). Keelamiskaebuse rahuldamine eeldab selgepiirilist ohtu, et lähiajal rikutakse isiku õigusi ja rikkumise tagajärgi ei saa kõrvaldada haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-21-1366, p 16). Halduskohus kontrollib üldjuhul halduse tegevuse õiguspärasust tagantjärele ega sekku kaaluka vajaduseta ennetavalt haldusorgani tegevusse.
  9. Vangla lõpetas julgeolekuabinõude kohaldamise kaebajale
  10. oktoobri
  11. a käskkirjaga. Ei kaebaja selgitustest ega vastustaja vastustest ei nähtu, et praeguses asjas oleks põhjust järeldada, et vangla annab lähiajal haldusakti või teeb toimingu, mille hilisema vaidlustamise korral ei saa kaebaja kaitsta tõhusalt oma õigusi. Vastupidi, kaebaja on
  12. novembri
  13. a avalduses kinnitanud, et ta on paigutatud kambrisse nr R4-22, kus ta on olnud üle 30 päeva ja tal pole kellegagi konflikte ega probleeme. Seega pole täidetud

45 lg 1 eeldused keelamiskaebuse esitamiseks.

  1. Kaebaja saab esitada uue kaebuse, kui vangla tema suhtes uuesti julgeoluabinõusid kohaldab. Kaebajal on seega võimalus oma õigusi tõhusalt kaitsta ka siis, kui kohus keelamiskaebust ei menetle.
  2. Kohus tagastab kaebaja keelamiskaebuse

§ 121

lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub keelamiskaebuse esitamiseks ilmselgelt kaebeõigus. Tuvastamiskaebus 37. Kaebusest saab järeldada ka kaebaja soovi esitada vangla tegevuse (kaebaja sõnul tegevusetuse) õigusvastasuse tuvastamise nõue. Lisaks tuleb selgitada, kas praegusel juhul oleks alust menetleda tuvastamisnõuet nn jätkutuvastusnõudena: kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 osas, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (

§ 152lg 2; Riigikohtu halduskolleegiumi 28.

oktoobri

  1. a määrus asjas nr 3-20-580, p 12).
  2. Kohus andis kaebajale võimaluse selgitada, kuidas tuvastamiskaebus oleks praegusel juhul tema õiguste kaitseks vajalik (

§ 38lg 4).

Kaebaja viitas vastuses Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-83-1 (p 17), kus kohus leidis, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Kaebaja leidis, et põhjalik motivatsioon on eriti oluline siis, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg.

  1. Tuvastamiskaebuse esitamine saab olla põhjendatud preventiivse huvi korral, soodustamaks isiku õiguste kaitset tulevikus ning vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust (Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 11). Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse puhul peab Riigikohtu praktika kohaselt esinema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt 8

(10)käituda (halduskolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p 21). Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks olevat põhjendatud huvi ei saa kohus hakata sisustama kaebaja eest, see on ainuüksi kaebaja enda ülesanne (Tartu Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a määrus asjas nr 3-15-1242, p 11).
  5. Kaebaja ei ole oma vastuses kohtule põhjendanud, kuidas on tuvastamiskaebuse menetlemine tema õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja argumendid haldusakti põhjenduste kohta ei võimalda selle kohta järeldusi teha. Vangla on
  6. juuni
  7. a käskkirja alusel kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendanud, seega ei haaku kaebaja selgitus ka praeguse juhtumi asjaoludega. Tuvastamisnõudega jätkamine on vajalik juhul, kui pole põhjust kahelda, et haldusorgan jätkab senist (õigusvastast) halduspraktikat (Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-19-1735, p 18). Haldusasja materjalide põhjal ei ole alust järeldada reaalset ohtu, et vangla kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituks.
  10. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek

§ 152

lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud (Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a määrus asjas nr 3-20-580, p 12).
  3. Praeguses asjas ei ole kohus kaebust veel menetlusse võtnud, kuna kohtul ei olnud veendumust, et kaebaja on läbinud nõuetekohase ja kohustusliku kohtueelse menetluse (VangS § 11 lg 5). Hiljem lõpetas vangla julgeolekuabinõude kohaldamise. Seega pole ei kohus ega menetlusosalised kohtuasja menetluse käigus olulist osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Tuvastamiskaebuse menetlemine pole seega põhjendatud ka ressursside otstarbeka kasutamise eesmärgil. Kui kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldati julgeolekuabinõusid õigusvastaselt ja tal tekkis seetõttu kahju, on tal võimalik esitada kahjunõue vanglale ning seejärel vajaduse korral kohtule (VangS § 11 lg 8).
  4. Eeltoodu põhjal pole praegusel juhul alust tuvastamiskaebust menetleda ei iseseisvalt esitatud nõudena ega jätkutuvastusnõudena. Kohus tagastab tuvastamisnõude kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu

§ 121lg 2 p-i 1 alusel.

Kaebaja avalduste läbi vaatamata jätmine

  1. Kohus jättis
  2. novembri
  3. a määrusega kaebaja
  4. ja
  5. oktoobri
  6. a avaldused käiguta. Kohus selgitas, et kui kaebaja soovib
  7. septembri
  8. a määruse ja
  9. oktoobri
  10. a kohtunõude tõlget vene keelde, tuleb tal tasuda ettemaks dokumentide tõlke korraldamiseks kohtu deposiiti. Kohus märkis määruses, et kui kaebaja ei kõrvalda määratud tähtpäevaks puudusi, jätab kohus avaldused läbi vaatamata.
  11. Tallinna Halduskohtus registreeriti
  12. novembril 2025 kaebaja vastus kohtunõudele. Vastuse kohaselt on kaebaja tõlkinud soovitud dokumendid vene keelde ja kohtult tõlget enam ei vaja.
  13. Kohus jätab kaebaja
  14. ja
  15. oktoobri
  16. a avaldused

§ 55lg 2 alusel läbi vaatamata.

Riigilõivu ja kaebaja avalduste tagastamine 47. Kaebajale tuleb tagastada kaebuselt tasutud riigilõivust pool, s.o 10 eurot tühistamisnõude menetluse lõpetamise tõttu (

§ 104lg 5 p 4).

Keelamis- ja tuvastamisnõude kohus tagastab. Seega jääb ülejäänud kaebuselt tasutud riigilõivust tagastamata (

§ 104lg 5 p 2). 48. Kohus tagastab kaebajale 14. ja 19. augusti 2025. a avaldused vastavalt tema soovile. 9

(10)Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/ 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.