KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-9296

) § 1046 lg 1 mõttes. Arvestades hageja I enda avaldatut, tuleb tal kostja avaldatut taluda. Negatiivse sisuga ebaõige faktiväide (hagejate korraldatud meeleavaldusel Toompeal rünnati Eesti politseid) ei ületa õigusvastasuse künnist, sellel ei ole isikut alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. Kostja kasutas ebaõiget faktiväidet motiveerimaks või ilmestamaks hageja I kohta avaldatud väärtushinnangut. 7 2-22-9296 18.

1. Kostja lause „Samal päeval, kui Venemaa agressiooni sihtmärgiks oleva Ukraina iseseisvuse toetuseks lehvivad üle maailma sinikollased lipud, ründab end sinimustvalge lipu taha varjav „vabadusvõitleja“ ja „traditsioonide eest seisja“ Eesti iseseisvust.“, sisaldab väärtushinnangut, mis loob mulje, et hageja I on ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule kuigi väliselt või sõnaliselt seisab ta traditsiooniliste väärtuste ja Eesti iseseisvuse eest (mis omakorda viitavad hageja I maailmavaatelistele eelistustele ja väärtustele). Sealjuures võimendatakse hageja I ohtlikkust paralleeli toomisega Ukrainas toimuvaga. Tegemist on kujundliku väljenduslaadiga, millest ei järeldu, nagu oleks hageja I toime pannud (või on kahtlus, et võib toime panna) riigivastaseid süütegusid karistusseadustiku mõttes. Tegemist ei ole seega faktiväitega. Kuigi väärtushinnang kannab negatiivset sisu, ei olnud selle avaldamine õigusvastane. Hageja I enda avaldatu kontekstis tuleb tal kostja avaldatut taluda. Hageja I pidi pidama võimalikuks, et tema sõnavõttu käsitatakse sisuliselt verbaalse riigivastase ründena. Hageja I oli avaliku elu tegelane, kes on kodanikuna aktiivselt tegutsenud poliitilises ja ühiskondlikus elus, eesmärgiga tutvustada ning esindada enda väärtusi ja maailmavaadet ühiskonnas laiemalt. Tegemist on osaga poliitilisest debatist. Kostja väärtushinnang ei ole õigusvastane. 18.
2. Õigusvastasuse künnist ei ületa ka väärtushinnang ja avaldatud ebaõige faktiväide koos.
3. Kahju tekitava käitumise lõpetamise nõue jääb rahuldamata. 19.
4. Kuna väide, et Vabaduse Väljakul toimunud meeleavaldusel rünnati Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid on õige, ei saa nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist. 19.
5. Kuna vaidlust ei ole, et faktiväide, et hageja I korraldas 23.10.2021 meeleavalduse koos EKRE-ga, on sisult neutraalne, st ei riiva hageja I au, ei saa kahju tekitava käitumise lõpetamist nõuda. 19.
6. Faktiväite „Mäletame nende korraldatud meeleavaldust Toompeal, kus rünnati Eesti politseid“ ja väärtushinnangu „Samal päeval, kui Venemaa agressiooni sihtmärgiks oleva Ukraina iseseisvuse toetuseks lehvivad üle maailma sinikollased lipud, ründab end sinimustvalge lipu taha varjav „vabadusvõitleja“ ja „traditsioonide eest seisja“ Eesti iseseisvust.“, avaldamine ei olnud õigusvastane. Hageja II suhtes ei saa kahju tekitava käitumise lõpetamise nõuet rahuldada. Juriidiline isik ei saa esitada au teotamisest tulenevaid nõudeid.
7. Menetluskulud jäävad TsMS § 163 alusel nõuete rahuldamise ulatust arvestades 20% ulatuses kostja ja 80% ulatuses hageja kanda, seejuures tuleb hagejal I kanda 50% ja hagejal II 30% kostja kuludest. Apellatsioonkaebus
8. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagejate hagi ning menetluskulud osaliselt hagejate kanda. Hagejad paluvad teha tühistatud osas uue otsuse, millega kohustada kostjat avaldama 10 päeva jooksul käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumisest suhtlusvõrgustikus Facebook enda avaliku elu tegelase profiili (https://www.facebook.com/xxx) seinal püsivalt järgmise sisuga postituse: „Mina, W.Z, avaldasin 17.02.2022 tehtud postituses ebaõigeid faktiväiteid, nagu oleks K.N-i ning Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks korraldatud meeleavaldusel Toompeal rünnatud Eesti politseid ning nagu K.N-i ja EKRE 23.10.2021 korraldatud meeleavaldusel Vabaduse väljakul oleksid nad rünnanud Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid. Esitatud väited ei vasta tõele.“. Samuti paluvad 8 2-22-9296 järgmised laused hagejad kohustada kostjat kustutama sama tähtaja jooksul suhtlusvõrgustikus Facebook tema poolt 17.02.2022 kell 09:57 avaldatud postituses: a) „Mäletame nende korraldatud meeleavaldust Toompeal, kus rünnati Eesti politseid.“; b) „Mäletame K.N-i ja EKRE
9. oktoobril korraldatud meeleavaldust Vabaduse väljakul, kus nad ründasid Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid.“ ning mõista kostjalt hageja I kasuks välja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel seoses kostja avaldatud ebaõigete andmetega. Hagejad ei vaidlusta maakohtu otsust väärtushinnangut puudutavas osas. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda.
10. Kaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud hagejate faktiliste ja õiguslike väidetega arvestamata jätmist. Maakohus lahendas hagejate ebaõigete andmete ümberlükkamiseks esitatud nõuet, jättes tähelepanuta, mida hagejad konkreetse väite juures vaidlustasid. Kohtuotsuse kirjeldav osa ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele.
11. Maakohus tõlgendas ebaõigesti Vabaduse väljakul 23.10.2021 toimunud meeleavalduse kohta avaldatud faktiväidet ja jõudis ebaõigele järeldusele, nagu oleks see vastanud tõele. Maakohus leidis õigesti, et kostja pidas postituses silmas verbaalseid ründeid, samuti, et meeleavalduse korraldamine iseenesest ei olnud rünnak Eesti arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu. Õige ei ole aga järeldus, et keskmine mõistlik inimene võis aru saada ja et tõendid kinnitavad, et Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid ründasid hagejad. Kostja ei tõendanud, et ründajateks olid just meeleavalduse korraldajad. Kohus ei osunda ühelegi meeleavaldusel demonstreeritud plakati tekstile või meeleavaldusel esinenu öeldule, mida võiks pidada teadlaste ähvardamiseks, halvustamiseks või alandamiseks. Viited M, N, K ja O sõnavõttudele ei ole asjakohased.
12. Kuna kostja väide arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate ründamise kohta ei olnud õige, oli see õigusvastane ja hagejal I on õigus nõuda kostjalt avaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohtu järeldus, nagu ei oleks kostja väide politsei ründamise kohta õigusvastane

§ 1046lg 1 mõttes, ei ole õige.

Selliste ebaõigete faktiväidete avaldamise näol ei ole tegemist väheoluliste rikkumistega, mida hageja I peaks taluma. Selline süüdistus võimaldab hagejaid halvustavaid hinnanguid. Väited on stigmatiseerivad ja viitavad, nagu ei oleks hagejad Eesti Vabariigile lojaalsed. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks piisas, et tuvastati, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Maakohus ei analüüsinud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi seaduse ja kohtupraktika nõuetest lähtudes.

1. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hagejate kahju tekitava käitumise lõpetamise nõude. Mõlemad meeleavaldust puudutavad kostja väited on ebaõiged ja nende avaldamine õigusvastane ning hagejate mainet jätkuvalt kahjustav. Seega on hagejatel õigus nõuda ka kahju tekitava käitumise lõpetamist. Kohtupraktikas on jaatatud ka juriidilise isiku õigust sellise nõude esitamiseks. Hagejad ei pea ebaõigete andmete jätkuvat avaldamist taluma.
2. Menetluskulud tuleb sõltumata kaebuse sisulisest lahendusest TsMS § 163 lg 2 alusel igal juhul jätta tervikuna kostja kanda või TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Maakohus suunas pooli korduvalt kokkuleppele, kuid sisulised läbirääkimised kostjaga ei olnud võimalikud. Hagejad otsisid kostjaga ka kohtueelset lahendust. Arvestades kostja vastumeelsust kompromissi sõlmimisele oli menetluskulude valdavas osas hagejate kanda jätmine ebaõiglane. Selline kulude jaotus sanktsioneerib hagejaid selle eest, et nad pöördusid oma õiguste kaitseks kohtusse, kuigi maakohus leidis, et nõuded olid osaliselt põhjendatud. 9 2-22-9296 Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja hagejate apellatsioonkaebused rahuldamata. Menetluskulud jäävad solidaarselt hagejate kanda.
5. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi rahuldas (kohustas kostjat lükkama ümber väite, nagu oleks hagejate korraldatud meeleavaldusel Toompeal rünnatud Eesti politseid ning väite, nagu oleksid hageja I ja EKRE korraldanud 23.10.2021 meeleavalduse Vabadus väljakul), samuti osas, millega maakohus jättis rahuldamata väärtushinnangut puudutavad hageja nõuded (seoses väitega Eesti iseseisvuse ründamisest). Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 alusel vastavas osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust seega osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagejate

§ 1047

lg 4 võimaldab nõuda avaldajalt andmete ümberlükkamist siis, kui avaldatud andmed on ebaõiged.

1. Apellatsioonimenetluses ei ole enam vaidlust selles, et õige ei ole väide, nagu oleks Vabaduse väljakul
2. oktoobril toimunud meeleavalduse korraldanud hageja I koos EKREga. Hageja I leiab aga, et õige ei ole maakohtu järeldus, et keskmine mõistlik inimene võis kostja avaldatust aru saada ja et tõendid ka kinnitavad, et Eesti arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid rünnati verbaalselt ja et ründajateks olid meeleavalduse korraldajad. Ringkonnakohus nende etteheidetega ei nõustu.
3. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel (fotod kd I, tl 76–77; delfi.ee artikkel kd I, tl 71–74), et meeleavaldusel toimusid verbaalsed ründed Eesti arstide, teadlaste ja meditsiinitöötjate vastu, täpsemalt leidis maakohus, et rünnak seisnes ähvardamises, halvustamises ja alandamises. Õige ei ole hageja väide, nagu ei oleks maakohus osundanud ühelegi meeleavaldusel demonstreeritud plakati tekstile. Maakohus tsiteeris nii plakatite tekste, mis olid sisult agressiivsed ja ähvardavad, kui ka C, M, N, K ja O sõnavõtte (vt käesoleva otsuse p 17.2). Eksitav on väide, nagu ei oleks M, N, K ja O sõnavõtud olnud suunatud arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate vastu, vaid hoopis poliitikute ja ravimifirmade vastu. Koroonakriisi pettuseks nimetamine alavääristab ka arste, teadlasi ja 10 2-22-9296 meditsiinitöötajaid, kes puutusid haiguspuhanguga vahetult kokku, püüdsid seda kontrolli all hoida ja tegelesid selle tagajärgedega, sh paljude väga raskelt haigete inimeste ravimisega. Samuti alavääristab ja halvustab arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid ning nende tööd K väide, et vaktsineerimine on sisuliselt ravimifirmade nuumamine ja tegelikult tuleks kasutusele võtta imeravim invermektiin, ning O öeldu, et COVID-19 vaktsiinid on eksperimentaalsed ja kaheldavad. Hagejad hindavad meeleavaldusel avaldatud sõnavõtte eraldiseisvatena, arvestamata nende mõju meeleavalduse kontekstis tervikuna. Asjaolu, et meeleavaldusel kritiseeriti lisaks ka valitsust ja poliitikuid, kohtu järeldust ei muuda. Maakohus hindas esitatud tõendeid õigesti kogumis ja järeldas asjakohaselt, et meeleavaldusel rünnati verbaalselt arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid.
4. Õige ei ole seisukoht, nagu oleks kostja pidanud tõendama, et arste, teadlasi ja meditsiinitöötajaid ründasid just meeleavalduse korraldajad oma sõnavõttudes isiklikult. Seetõttu on ebaõige ka väide, nagu oleks maakohus jätnud tähelepanuta, mida vaidlusaluse väite juures tegelikult vaidlustati. Vaidlust ei ole selles, et hageja I oli üks meeleavalduse korraldajatest ja sellel osalejatest. Meeleavaldus ehk avalik koosolek, on inimeste koos olemine avalikus kohas ühise eesmärgiga kujundada või väljendada oma meelsust (vt ka KorS § 58 lg 2). Meeleavalduse eesmärgi ja sellel valitseva õhkkonna ja meelsuse kujundavadki selle korraldajad. Hageja I väide, nagu ei oleks tema, kuigi ürituse korraldaja, olnud seotud meeleavaldusel toimunu ja seal edastatud sõnumitega, kuna ta isiklikult plakateid ei koostanud, ei ole õige. Hageja I ei saa distantseerida ennast enda korraldatud meeleavaldusel edastatud sõnumitest. Hagejad ei ole ka väitnud, et need sõnumid ei vastanud meeleavalduse eesmärgile ja et nad oleksid seetõttu võtnud meetmeid ebasobivate sõnumite edastamise lõpetamiseks. Hageja I väide, et tema avaldas arstidele hoopis kaastunnet, on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata.
5. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldanud maakohus

§ 1047lg-t 4 ebaõigesti.

Maakohus jättis nõude õigesti rahuldamata osas, millega hagejad palusid kohustada kostjat lükkama ümber andmed arstide, teadlaste ja meditsiinitöötajate ründamise kohta. Need andmed ei ole ebaõiged.

1. Kuna väide ei ole ebaõige, ei ole põhjendatud ka selle väitega seoses esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue ja ebaõigete andmete avaldamise lõpetamise nõue. Maakohus jättis õigesti need rahuldamata. Ringkonnakohus käsitleb seega hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ja hagejate ebaõigete andmete avaldamise lõpetamise nõuet üksnes osas, mis puudutab kostja avaldatud ebaõiget faktiväidet. II
2. Hageja I nõuab kostjalt ebaõigete andmete avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled selle üle, et kostja väide, nagu oleks hagejate korraldatud meeleavaldusel Toompeal rünnatud Eesti politseid, ei ole õige. Täpsemalt avaldas kostja järgmise ebaõige faktiväite „Mäletame nende korraldatud meeleavaldust Toompeal, kus rünnati Eesti politseid“.
3. Kuigi õige on hageja I seisukoht, et

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma ja kannatanu ei pea tõendama mittevaralise kahju olemasolu, ei piisa mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks siiski tõsiasjast, et kostja avaldas hageja I kohta ebaõige faktiväite. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine eeldab mitte ainult seda, et hageja I kohta avaldati ebaõigeid andmeid, vaid ka seda, et nende avaldamine oli õigusvastane (vt ka

§ 1043). Seda see siinsel juhul ei olnud.

11 2-22-9296 39. Iseenesest on õige hageja I osundatu, et olukorras, kus tuvastatud on ebaõige faktiväite avaldamine, tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral esmalt hinnata, kas kostja avaldatu oli hageja au teotav ehk tema mainet kahjustav, millisel juhul on kostjal väite tõendamise kohustus (

§ 1047lg 2).

Siinsel juhul ei tulene maakohtu otsusest selgelt, kas maakohus pidas väidet au teotavaks või mitte. Maakohus märkis siiski, et tegemist on negatiivse sisuga väitega. Iga negatiivse sisuga faktiväide ei ole aga isiku au teotav. Need hageja I etteheited ei oma aga praeguses menetlusstaadiumis olulist tähtsust. Au teotava faktiväite avaldamise tagajärg on tõendamiskoormise ümberpööramise, s.t faktiväite käsitamine au teotavana toob kaasa kostja kohustuse tõendada väite tõelevastavus. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole aga vaidlust selles, et kostja faktiväite tõelevastavust ei tõendanud, kuigi talle selline võimalus anti. 40. Samuti on õige hageja osundatu, et kui kostja avaldas hageja kohta tõele mittevastava väite, tuli maakohtul kontrollida, kas kostja tegi seda tahtlikult (

§ 1047

lg 1) või hooletusest (

1047 lg 3), mida maakohus ei ole siinsel juhul teinud. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga see eksimus viinud maakohut ebaõige lahendi tegemiseni. 41. Nimelt, ka juhul, kui

§ 1047

lg-te 1 ja 3 alusel on tegu eelduslikult õigusvastane, tuleb kohtul teha siiski kaalutlusotsus küsimuses, kas kostja teo õigusvastasus võib olla välistatud

§ 1047

suhtes üldsätteks oleva

§ 1046lg 1 teise lause ja lg 2 järgi (vt RKTKo 03.07.2024, 2-20-2328/112, p 13).

Sama selgitas ka maakohus ja järeldas siis tuvastatud asjaolude alusel, et siinsel juhul ongi õigusvastasus

§ 1046kohaselt välistatud.

42.

§ 1046

kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. 43. Maakohus selgitas kostja avaldatu õigusvastasuse hindamisel õigesti, et

§ 1046

alusel ei loeta õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Maakohus leidiski, et hageja I peab avaldatut mõistlikult võttes taluma, see ei ületa

§-st 1046 tulenevat õigusvastasuse künnist ja sellel ei ole isikut alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. Maakohus on oma kaalutlusotsust piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub sellega. 44. Õige ei ole hageja I arusaam, et tegemist ei ole väheolulise rikkumisega, kuna selline süüdistus võimaldab hagejaid halvustavaid hinnanguid, väited on stigmatiseerivad ja viitavad, nagu ei oleks hagejad Eesti Vabariigile lojaalsed. Kostja avaldatud ebaõige faktiväide iseenesest ei võimalda teha järeldust, et hageja I ei ole Eesti Vabariigile lojaalne. Väide ei käinud otse hageja I kohta, see ei olnud vulgaarne ega halvustav ja sellest ei nähtu hagejat I alandavat või häbistavat eesmärki. Küll aga tulenes järeldus, nagu ei oleks hageja I Eesti Vabariigile lojaalne, kostja samas postituses avaldatud väärtushinnangust, mille kohaselt ründasid hagejad Eesti iseseisvust. Maakohus tuvastas aga, et see väärtushinnang oli, arvestades hageja I poolt 15.02.2022 avaldatut (vt p 16 ülal), kohane. Neid maakohtu järeldusi hageja I vaidlustanud ei ole. Ainuüksi ebaõige faktiväide selle kohta, et hagejate korraldatud meeleavaldusel rünnati politseid, ei ole postituse avaldamise konteksti arvestades, selliseks rikkumiseks

§ 1046

lg 1 teise lause tähenduses, mis peaks andma õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka RKTKo 03.07.2024, 2-20-2328/112, p 13). Nimelt tuvastas maakohus, et kostja postitus oli vastus hageja I poolt 15.02.2022 avaldatule, hageja I 12 2-22-9296 oli avaliku elu tegelane, kes osales aktiivselt poliitilises ja ühiskondlikus elus ning tegemist oli osaga poliitilisest debatist. Eeltoodud asjaoludel tehtud järeldust, et ebaõige faktiväite avaldamine ei olnud õigusvastane, ei muuda hageja I väide kostja tehtud postituse leviku kohta. 45. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka selles osas. Ebaõige faktiväite avaldamine ei ole õigusvastane, mistõttu ei ole hagejal I kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. III kahju tekitava käitumise lõpetamise (avaldatud lausete kustutamise) nõue Maakohus jättis õigesti rahuldamata ka hagejate kahju tekitava käitumise lõpetamise nõude.

§ 1055

lg 1 esimese lause kohaselt, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Nimetatud sätte alusel saab esitada nõude järgmistel juhtudel: 1) kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev (õigusrikkumise lõpetamise nõue); 2) kui kahju tekitamine on juba toimunud (esmakordne õigusrikkumine on toimunud), aga esineb oht, et rikkumine võib korduda (uue samasuguse õigusrikkumise toimepanemisest hoidumise nõue); 3) kui õigusrikkumist pole veel toimunud, kuid kahju õigusvastase tekitamisega (õigusvastase teo toimepanemisega) ähvardatakse (kahju tekitamisega ähvardamisest hoidumise nõue) (vt ka RKTKo 06.12.2023, 2-22-1081/70). 46.

§ 1055

lg 1 alusel nõude esitamine eeldab seega esmalt, et kostja on avaldanud hagejate kohta ebaõigeid andmeid õigusvastaselt. Kuna nimetatud eeldus ei ole täidetud (vt ülal), jättis maakohus nõude õigesti rahuldamata. Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest ei käsitle ringkonnakohus seetõttu hagejate apellatsioonkaebuse muid väiteid, mis puudutavad kostja avaldatud lausete kustutamise nõuet. IV menetluskulud 47. Maakohus ei eksinud ka menetluskulude jaotamisel. Maakohus kohaldas seoses hagi osalise rahuldamisega õigesti

§ 163

lg-t 1 ja jaotas menetluskulud lähtudes esitatud hagi rahuldamise proportsioonist. Hagejate väide, justkui tuleks menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel kostja või TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda, ei ole õige.

1. TsMS § 163 lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Hagejad ei tugine oma kaebuses sellele, et nad oleksid pakkunud kostjale kohtumenetluses kompromissi sellesarnases ulatuses, nagu maakohus hagi rahuldas. Hagejad tuginevad peaasjalikult sellele, et kostja väljendas soovimatust kompromissläbirääkimisi pidada, kuid see ei ole TsMS § 163 lg 2 kohaldamise alus. Hagejad on jätnud ka tähelepanuta, et TsMS § 163 lg 2 kohaldamine on maakohtu kaalutlusotsus. Hagejal ei ole seega õigust selle sätte kohaldamist nõuda. Maakohus on oma TsMS § 163 lg 1 alusel tehtud kaalutlust piisavalt põhjendanud ja jaotanud menetluskulud kooskõlas seaduses sätestatuga.
2. Siinsel juhul ei kohaldu ka hagejate viidatud TsMS § 162 lg 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Sätte kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu ja selleks ei piisa üksnes asjaolust, et pooltel oli võimalik küsimus lahendada kohtuväliselt. Hagejate esile toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et neilt menetluskulude osaline väljamõistmine oleks nende suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagi osalise rahuldamise korral 13 2-22-9296 saavutataksegi menetluskulude õiglane jaotus maakohtu kaalutlusotsusega TsMS § 163 lg 1 alusel. Kulude jaotus ei sanktsioneeri hagejaid, vaid tasakaalustab poolte õigusi.
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja apellatsioonkaebus jääb ka selles osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
5. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 14