KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Janek Laidvee Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-2125 Haldusasi X. Xi kaebus Rae vallalt

§ 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§- des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. 2.20 Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse- eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (

§ 13lg 1, 3 ja 5).

Vastustaja pole kaebaja õigusi rikkunud ega õigusvastaselt toiminud ning kahju hüvitamiseks pole ükski eelnimetatud eeldustest täidetud, mistõttu tuleb Rae valla vastu esitatud kaebus jätta tervikuna rahuldamata.

§ 13

lg 1 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel, muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Vastustaja on asendanud lapsevanema nõusolekul munitsipaallasteaia koha lapsehoiuteenusega ning leppinud kaebajaga kokku kogu teenuse vallapoolse rahastuse osas, toidukulude hüvitamine jäi lepinguga kaebaja kanda, tulumaksu hüvitamist, huviringe ja lepingutasu tasumist rahastamise leping ette ei näinud. Lapsehoiuteenuse rahastamise lepingu sõlmimisel, olid väidetavad lisakulud, mille hüvitamist kaebaja praegu kohtus nõuab, ette näha. Vaatamata sellele leppis kaebaja kokku ja sõlmis rahastamise lepingu vastustajaga lepingus ettenähtud valla rahastuse mahus, võttes teadlikult nii toiduraha, kui muud võimalikud lisakulud enda kanda. Kaebaja selline käitumine - esitada nõue pea aasta peale väidetava kahju tekkimist ja peale seda, kui laps on saanud koha munitsipaallasteaias, on pahauskne ning pole hea usu põhimõttega kooskõlas. On võimalik, et selliste tingimuste või nõuete esitamisel kaebaja poolt rahastamise lepingute sõlmimisel, nagu praegu kohtule esitatud, oleks jäänud rahastamise lepingud sellisel kujul nagu nad sõlmiti, üldse sõlmimata. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kõigepealt selgitab kohus, et kaebaja vähendas 15.09.2025 esitatud vastuses oma esialgset nõuet 5,9 euro võrra. Rahalise nõude vähendamist ei peeta kaebuse muutmiseks, mistõttu lahendab kohus kaebuse uues nõudes (860,62 eurot).

§ 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

§ 8lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas.

Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) 5 kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (

§ 13lg 1, 3 ja 5).

Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11). Perioodil, mille eest kaebaja tekkinud kahju hüvitamist soovib, kehtis KELS. 01.09.2025 kehtima hakanud alusharidusseadusega tunnistati koolieelse lasteasutuse seadus kehtetuks. Kuigi HKMS § 158 lg 2 kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Vastustaja poolt tehtud toimingud, millega kaebajale kahju tekitati, jäävad kõik aega, kui kehtis KELS. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse hindamisel on keskel kohal, kas vastustaja oma tegevusega rikkus KELS § 10 lg 1 toodud nõudeid, tekitades seeläbi kaebajale kahju. Arvestada tuleb, et kannatanule tuleb üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. KELS § 10 lg 1 sätestas vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg 1 oli antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei tulenenud seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ja kehtestada piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis Y. Yile kohta alates 01.01.2024. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus oleks vabanenud KELS § 10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub oma õigusest saada lasteaiakoht. Y. Yi puhul kaebaja ei loobunud vabatahtlikult lasteaiakohast, vaid oli sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jättis KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (

§ 7lg 4 ja VÕS § 127 lg 4).

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli kohustus Y. Yile tagada koht alates 01.01.2024, kuid laps sai koha alles 18.08.

1. Kuna Y. Y kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi. 6 Niisiis põhjustas XXX KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja kohustuse tasuda laste toidukulu ja lepinguga polnud ette nähtud vastustaja kohustust huvitegevuse eest tasuda. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust hoolimata sellest, et lapsevanema nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Sellisele järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud eralastehoiu, mida kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning lapse teisel vanemal selline leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele munitsipaallasteaias koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad. Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb osas erahoiu ja munitsipaallasteaia toidukulude vahe hüvitada.
2. Kaebaja on taotlenud erahoius tasutud huvitegevuse kulude hüvitamist, kuna muusika-, kunsti- ja liikumistunnid on munitsipaallasteaias kohatasu sees, kuid erahoius tuli nende eest täiendavalt maksta. Vastustaja hinnangul on tegemist kaebaja vabatahtliku kulutusega, mille hüvitamiseks vastustajal kohustust ei ole. Kohus leiab, et tegemist on kulutustega, mis on seotud sellega, et kaebaja laps saaks samasugust teenust nagu ta oleks saanud munitsipaallasteaias, kus muusika- ja liikumistunnid on õppekava osaks. Kohus selgitab huvitegevuse kulu hüvitamise vajadust järgnevalt. KELS § 16 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. KELSi alusel kehtestatud, kuid 01.09.2025 kehtetuks tunnistatud Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ § 16 lg 1 sätestas, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-, muusika- ja kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kohaselt nii muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu eeldatavad tulemused. Alates 01.09.2025 kehtima hakanud alusharidusseaduse § 7 lg 1 alusel haridus- ja teadusministri poolt 07.08.2025 vastu võetud määrus nr. 33 „Alushariduse riiklik õppekava“ sätestab läbivalt samuti, et õppe ja kasvatustegevuse organiseerimisel lõimitakse erinevaid valdkondi ja tegevusi, võimaldades vabamängu, katsetamist, liikumist, muusikat ja teisi aktiivset õppimist ning loovust toetavaid meetodeid nii individuaalsetes tegevustes kui ka grupis (vt näiteks määruse § 5 lg 1 p 6, § 16 lg 2). Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja muusikatunnid kahtlemata teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse hulka. Lisaks, lapsehoiuteenuse osutaja ei olnud koolieelne lasteasutus. Lapsehoiuteenust osutati sotsiaalhoolekandeseaduse alusel (alates 01.09.2025 on lapsehoiuteenus alusharidusseaduse § 53 kohaselt ümber korraldatud lapsehoiuks) (SHS § 452 lg 1 viitega KELS § 10 lgle 1). Seetõttu ei kohaldunud talle koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega õppekava järgne kohustus muusika-, kunsti- ja liikumistunde pakkuda. Munitsipaallasteaias toimub tegevus õppekava alusel, mis eeltoodu kohaselt lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst ja liikumine. Munitsipaallasteaia arvetel on need tegevused hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingu kohaselt oli huvitegevuseks saviring, laste jooga ja kokandusring. Kohtu hinnangul võivad eeltoodud tegevused olla olemuselt sellised, mis kuuluvad munitsipaallasteaias pakutavate kunsti- ja liikumistundide hulka ning on hõlmatud kohatasuga. Kaebaja ei ole erahoius huvitegevusele 7 kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja ei soovinud saada pelgalt munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust tagada kaebaja lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu pidi kaebaja vaidlusalused kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista. Kõik kulutused nii toidule kui ka huvitegevusele on kaebuse juures olevatest tõenditest nähtuvalt kandnud kaebaja.
3. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna erahoiu kohatasu puhul ei ole tegemist koolituskuluga, ei olnud kaebajal võimalik seda TuMS § 26 alusel tuludeklaratsioonis tuludest maha arvata. TuMS § 26 lg 1 kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. TuMS § 282 lg 1 esimene lause sätestab, et TuMS paragrahvides 26 ja 27 sätestatud mahaarvamisi võib maksustamisperioodil teha kokku kuni 1200 eurot maksumaksja kohta, kuid mitte rohkem kui 50% ulatuses maksumaksja sama maksustamisperioodi Eestis maksustatavast tulust, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. Kaebaja on muu hulgas esitanud menetlusse tõendina enda ja oma abikaasa tuludeklaratsiooni väljavõtted aastast 2024, millest nähtuvalt on kaebajal olnud piisaval määral sissetulekuid, et mahaarvamisi teha. Samas on kaebaja tuludeklaratsiooni väljavõttelt näha, et kaebaja on aastal 2024 juba teinud mahaarvamisi 1200 euro ulatuses. TuMS § 28 lg 1 1 sätestab, kui §-s 26 nimetatud mahaarvamised ületavad lõikes 1 sätestatud piirmäärasid, võib mahaarvamiste kasutamata jääva osa nimetatud piirmäärasid arvestades oma maksustatavast tulust maha arvata maksumaksja abikaasa või registreeritud elukaaslane, kui maksustamisperioodil kehtis abikaasade või registreeritud elukaaslaste varasuhtena varaühisus. Kaebaja abikaasa Ardi X. X on mahaarvamisi teinud vaid 15 euro eest, ehk kaebaja abikaasa oleks saanud mahaarvamisi teha kaebaja eest, mistõttu on kaebaja nõue enammakstud tulumaksu hüvitamiseks põhjendatud. Kohus möönab, et kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kas kaebaja ja tema abikaasa vahel on valitud varasuhtena varaühisus. Kohus tegi vastava päringu avalikku abieluvararegistrisse. Kuna päring abivaralepingu olemasolu ei näidanud, saab teha järelduse, et kaebaja ja tema abikaasa vahel on varasuhteks varaühisus.
4. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega vastustaja poole pöördus ehk 04.06.2025 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohus kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/). Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse abivahendina.
5. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus mõistab Rae vallalt kaebaja kasuks kokku välja hüvitise summas 699 eurot, mis koosneb enammakstud õppetegevuse tasust (300 eurot), enammakstud toidurahast (176 eurot), saamata jäänud tulumaksu tagastusest (123 8 eurot) ja lepingutasust (100 eurot). Lepingutasu puhul on tegemist tasuga, ilma milleta poleks kaebaja erahoidu kohta saanud. Kaebaja on lepingutasu tasunud, mistõttu kuulub ka see hüvitamisele. Summa mõistab kohus välja koos viivisega (kohtuotsuse tegemise ajal on kaebajale hüvitatav viivis 32, 4 eurot). Kohus jätab kaebuse rahuldamata summas 2,32 eurot, sest nimetatud summa tekkis kaebaja arvutusvigadest. Arvel MA25244 näidatud toiduraha ja selle vahe munitsipaallasteaiaga pole mitte 20,5 eurot vaid on 18 eurot. Ühtlasi arvel MA24819 on kaebaja arvutustel näidatud kohatasuna 132 eurot, tegelikult peaks olema 132, 90 eurot.
6. Kohus jätab kaebuse osas, milles nõutakse 2025 aastal enammakstud tulumaksuga tekkinud kahju summas 159,30 eurot hüvitamist, rahuldamata. Kahju tekkimiseks peab kaebajal olema tekkinud maksustavat tulu, millest oleks võimalik munitsipaallasteaias tekkinud kulud maha arvata. Mahaarvamise aluseks on asjaolu, et isik on tulu saanud sellises ulatuses, et mahaarvamist on võimalik teha. TuMS kohaselt maksustatakse tulumaksuga maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised, maksustamisperiood on üks aasta. Tulude deklareerimine toimub kord aastas, kus tuleb muu hulgas ära näidata ka maskustavast tulust tehtavad mahaarvamised. Deklaratsiooni saab üldjuhul esitada alates
7. veebruarist, kusjuures haridusasutustel on kohustus Maksu- ja Tolliametile esitada andmed inimeste poolt eelmisel aastal õppeasutusele tasutud koolituskulude kohta 01 veebruariks. Kuigi väidetav kahju tekitav tegevus toimus perioodil 01.08.2024 kuni 30.06.2025, on kaebajal võimalik tuludest mahaarvamised teha 2025 aasta kohta alles alates
8. veebruarist
9. Vastav nõue on seega esitatud ennatlikult.
10. Kohus tagastab kaebajale riigilõivu summas 0, 2 eurot, sest kaebaja vähendas rahalise nõude summat 5, 9 euro võrra. Ülejäänud riigilõiv (25, 8 eurot) tuleb menetluskuludena vastustajalt osaliselt välja nõuda. Välja mõistetav summa (699 eurot) moodustab kaebaja nõudest (860, 62 eurot) 81,2%. 25,8 eurost 81,2 % on 20, 9 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee kohtunik 9