Obsah (5)

§ 158§ 175§ 130§ 109§ 118

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-23-635 Otsuse kuupäev 24. mai 2024 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X kaebus Viru Vangla 16.03.2023.a käskkirja nr 323

) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Hindamisotsuse kohta on Riigikohus selgitanud, et kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Hindamisotsusega on tegemist, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel. Hindamisotsuste puhul ei ole kohus seotud

§ 158

lg 3 sätestatud piirangutega ning hindamisotsuse kontrolli ulatus sõltub suurel määral hinnangu sisust ja mõjust (Riigikohtu otsus asjas 3-20-1198 p 13-14, 3-20-2474 p 20 jt).

1. Vaidlustatud käskkirja põhjal kohaldas vastustaja täiendavaid julgeolekuabinõusid edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjendustest tuleneb, et võimalik tulevikus aset leidev õiguserikkumine seisneb võimaluses, et sarnane olukord kordub ning kaebaja kasutab selle raames vägivalda teise kinnipeetava suhtes.
2. Vastustaja on vaidlustatud käskkirja andmisel aluseks võtnud järgmised faktiväited: 4 1) kaebaja ja kinnipeetav D. Pronini vahel tekkis 15.03.2023 osakonna päevaruumis füüsiline konflikt. D. Pronin lõi kaebajat rusikaga näo piirkonda ning pärast seda hakkasid D. Pronin ja kaebaja omavahel kaklema. Käesolevas asjas puutub juhtum asjasse sedavõrd, et füüsiline konflikt leidis aset ja seda alustas D. Pronin; 2) konflikti ajal viibis läheduses vanglateenistuse ametnik; 3) kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas); 4) kaebaja on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda, mille eest on teda ka süüdi mõistetud; 5) kuriteod, mille eest kaebaja karistust kannab, on olnud vägivaldse iseloomuga. Faktiväidetes 1 ja 2 poolte vahel vaidlust ei ole. Faktiväitele 5 ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud.
3. Kaebaja seadis kahtluse alla faktiväite, et kaebaja on riskihindamise alusel kõrgohtlik vangidele (risk vanglas). Kohtu hinnangul on see väide tõendatud kohtule esitatud riskihindamise ankeediga. Sellest nähtub, et - vastustaja on hinnanud kaebaja kõrgohtlikuks vangidele (risk vanglas); - oht seisneb vägivalla kasutamises (nii vaimne kui füüsiline vägivald). Ohtu suurendavad tegurid on konflikti tekkimine ja enesevalitsuse kaotamine; - kõrgohtlik on nelja-astmelisel skaalal kolmas aste. Ohtlikkuse tasemed on väheohtlik ohtlik - kõrgohtlik - üliohtlik; - vastustaja on hinnangu aluseks olevate faktiliste asjaoludena viidanud otsuse punktis 13 nimetatud kohtulahendites toodud asjaoludele. Kohus tugineb riskihindamise ankeedile asja lahendamisel sedavõrd, et selline hinnang kaebaja ohtlikkusele on faktiliselt antud. Vaidlus riskihinnangu põhjendatuse üle langeb kokku otsuse punktis 13-15 käsitletuga.
4. Kaebaja väitel ei ole riskihindamise ankeet tõendina usaldusväärne, kuna riskihindamise metoodika ei ole arusaadav ja kontrollitav. Samuti leidis kaebaja, et riskihindamise ankeet ei ole asjasse puutuv tõend. Kohtu hinnangul on ankeet asjasse puutuv juba üksi sellepärast, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas sellele tuginenud. Riskihindamise metoodika arusaadavus või kontrollitavus ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kuna kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui vangla tugineb vaidluses riskihinnangule, siis tuleb riskihinnangut vastavas kohtuasjas põhjendada ja kohus saab seda põhjendust hinnata. Kohus teeb seda otsuse punktides 13-
6. Kaebaja seadis kahtluse alla ka faktiväite, et ta on vangistuses viibides kokku neljal korral kasutanud kaaskinnipeetavate suhtes vägivalda. Kohus alustuseks täpsustab, et vaidlustatud käskkirjas vastustaja ei väida, et kaebaja on neljal korral toime pannud kuriteo, mis seisneb kaaskinnipeetava suhtes vägivalla kasutamises, või neljal korral sellise teo eest süüdi mõistetud. Vaidlustatud käskkirja sõnastus on järgmine: „ ... on kaaskinnipeetavate suhtes kasutanud vägivalda, viibides vangistuses, kokku 4-l korral, mille eest on teda ka süüdi mõistetud“. Keskmise mõistliku isiku jaoks tähendab selline sõnastus, et kaebaja on neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda ja mõnedel juhtudel on sellele järgnenud süüdimõistmine. 5 Kohus nõustub sellega, et kui viidatakse isiku süüdimõistmisele, tema sooritatud kuritegudele vms, siis peab seda tegema korrektselt. Kaebaja juhtis tähelepanu sellele, et vaidlustatud käskkirjas kasutatud sõnastus on ebamäärane, ja vastustaja parandas seda õiendis.
7. Väide, et kaebaja on vangistuses neljal korral kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, on tõendatud järgmiste kohtulahenditega. 13.
8. Tallinna Linnakohtu 05.10.1995.a otsus (dtl 254-260, 263-268). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega C) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 15-20.04.1994 (kriminaalkoodeksi § 75¹). 13.
9. Harju Maakohtu 27.05.1998.a otsus (dtl 269-275). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega C) ette heidetav tegu hõlmas vägivalla kasutamist kaaskinnipeetava suhtes 22.07.
10. Maakohtu otsuses kvalifitseeriti tegu kriminaalkoodeksi § 142 lg 3 p 1 järgi. Kohtuotsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tehtud muudatustega ning tegu kvalifitseeriti ümber kriminaalkoodeksi § 108 järgi. 13.
11. Tartu Maakohtu 22.03.2010.a otsus kohtuasjas 1-08-12376 (dtl 276-279). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Z) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 12.08.2007 (karistusseadustiku § 121). 13.
12. Viru Maakohtu 28.11.2013.a määrus kohtuasjas 1-12-6315 (dtl 281-284). Kaebajale (tolleaegse perekonnanimega Z) ette heidetav tegu oli vägivalla kasutamine kaaskinnipeetava suhtes 11.02.2012 (karistusseadustiku § 121). Kohus lõpetas kriminaalmenetluse, kuna mõistetav karistus tuleks liita kaebajale juba määratud karistusega, milleks on eluaegne vangistus. Tegemist on asjakohaste tõenditega, kuna nendest nähtuvad faktilised asjaolud, millele vastustaja tugineb ohu hindamisel ja prognoosimisel.
13. See, et kaebaja on vangistuses kasutanud kaaskinnipeetava suhtes vägivalda, ei võrdu väitega, et kaebaja on toime pannud kuriteo või -teod. Kinnipeetava ohtlikkuse hindamisel võib tugineda kõigile kinnipeetavat iseloomustavatele ja ohu prognoosimisele kaasa aitavatele asjaoludele. Oluline on see, kas saab väita, et kinnipeetav sooritas mingi teo või käitus mingil viisil, mitte see, kas vastav faktiline asjaolu on kindlaks tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluse raames või mõnes muus menetluses (näiteks süüteo- või distsiplinaarmenetluses). Otsuse punktis 13.1 – 13.3 nimetatud otsused on süüdimõistvad kohtuotsused, mis ühtlasi tõendavad, et kaebaja pani toime vastava teo. Ka otsuse punktis 13.4 nimetatud kohtuasjas lähtus kohus sellest, et kaebajale ette heidetav tegu (lõi kaaskinnipeetavat kääride teraga korduvalt keha vasaku külje piirkonda) leidis aset. Seda asjaolu on tõendatuks peetud ka muudes kohtumenetluses (vt otsuse punkti 16). Põhjendatud on tugineda kinnipeetavat iseloomustavatele andmetele tervikuna, s.h tegudele, mis on toimunud minevikus. Vastupidi, vale oleks tugineda kontekstist välja rebituna üksnes teole, mis oli vastava haldusmenetluse algatamise ajendiks. Olulise tähtsusega ohu prognoosimisel on see, kas tegemist on üksikjuhtumiga, aeg-ajalt korduva olukorraga, väljakujunenud käitumisviisiga vms.
14. Seda, et kaebajat iseloomustavad teod on toimunud minevikus, saaks arvestada, kui asjaolud kogumis näitaksid, et sellised teod ei ole hiljem kordunud. Kuid otsuse punktis 13 toodud andmed näitavad, et kaebaja puhul võib vastavatele tegudele järgneda pikk ajavahemik, mille jooksul selliseid tegusid ei toimu. Praegu on veel ennatlik öelda, et otsuse 6 punktis 13 toodud tegudest on möödas sedavõrd pikk aeg, et nendele ei ole kaebaja ohtlikkuse hindamisel kohane tugineda.
15. Kaebaja ohtlikkuse hindamist käsitleti ka kohtuasjas 3-21-939, mille lõpplahendiks on Riigikohtu 30.04.2024.a otsus (dtl 286-296). Tegemist oli hüvitamiskaebusega. Kaebuse aluseks oli muuhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja saatmisel vanglavälise tervishoiuteenuste osutaja juurde aastatel 2019-2021, mille põhjendamisel vastustaja tugines kaebaja ohtlikkusele antud hinnangule. Kaebaja leidis selles vaidluses, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud faktiliste asjaoludega ja vangla riskihinnangule ei saa tugineda (otsuse p 5.3). Riigikohus leidis, et vangla on igakülgselt põhjendanud kaebaja suhtes koostatud riskihinnangu paikapidavust. Kaebaja arvamus, et tema kõrgohtlikkus pole faktiliste asjaoludega põhjendatud, ei pea paika. Kaebaja kuriteod, ka vanglas toime pandud, näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav.
16. a ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega ning on ka hiljem käitunud agressiivselt ja vägivaldselt nii kaaskinnipeetavate kui ka vanglaametnikega. Kaebajat kirjeldatakse kui äärmiselt impulsiivset isikut, kes reageerib kohe ja agressiivselt talle mittemeelepärastele otsustele (otsuse p 22).
17. Vahekokkuvõttena leiab kohus, et asjaolud, millele vastustaja vaidlustatud käskkirjas tugines, on asjakohased ja tõendatud ning vastustaja hinnang, et kaebaja on vangistuses kõrgohtlik teistele kinnipeetavatele, on põhjendatud.
18. Kohus avaldas 08.04.2024.a määruses oma arusaama, et vastustaja soovis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ära hoida olukorda, kus kaebajal tekib verbaalne konflikt teise kinnipeetavaga, teine kinnipeetav kasutab kaebaja suhtes füüsilist vägivalda ja kaebaja vastab sellele vägivallaga. Vastustaja täpsustas, et konfliktis osapoolteks olnud kinnipeetavate, s.h kaebaja eraldamata jätmisel oleks analoogse olukorra kordumine olnud tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohu tõrjumisele suunatud meede. Oht seisnes selles, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vahel võib tekkida veel mõni konflikt, mis võib viia füüsilise vägivalla kasutamiseni. Ka kaebaja pidas kaebuses võimalikuks, et tal võib teiste samas osakonnas paiknevate kinnipeetavatega tekkida konflikte. 15.03.2023.a juhtum näitas, et kaebaja ja kaaskinnipeetava vaheline konflikt võib eskaleeruda füüsiliseks konfliktiks ning kaebaja ei kasuta tema ründamise korral rahumeelseid lahendusi füüsilise konflikti vältimiseks. On tõsi, et 15.03.2023.a füüsilist konflikti ei alustanud kaebaja. Vastustaja ei olegi seda väitnud. Vastustaja on tuginenud sellele, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse füüsilise vägivallaga. Kaebajal oli muid võimalusi peale vägivalla kasutamise, näiteks oleks kaebaja saanud liikuda eemale teda rünnanud kinnipeetavast, liikuda läheduses viibinud vanglaametniku taha või pöörduda vanglaametniku poole abi saamiseks. Kohus andis 08.04.2024.a määruses kaebajale võimaluse põhjendada, miks ei saanud ta neid võimalusi kasutada, kuid kaebaja seda ei teinud. Seda, et kaebaja vastas tema vastu suunatud vägivallale omapoolse vägivallaga, ei ole praegusel juhul kaebajale süüks pandud, s.h ei ole kohtu teada kaebaja suhtes algatatud süüteo- või distsiplinaarmenetlust. Kuid see ei tähenda, et kaebaja osavõtul ei saa tekkida ohtlik olukord. Kohus leiab, et kõiki vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolusid kogumina arvestades esines põhjendatud kahtlus, et sarnase juhtumi kordumist võib pidada tõenäoliseks. Vastustaja ei ole eksinud kaalutlusõiguse teostamisel, kui ta leidis, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis suhteliselt lühikest aega, 16.- 7 27.03.2023 ehk 11 päeva. Sellise kestusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendustel on kohtu hinnangul proportsionaalne.
19. Kaebaja väitis tema ärakuulamise kohustuse rikkumist. Rikkumine seisneb selles, et kaebajale küll teatati võimalusest esitada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise suhtes oma seisukoht, kuid kaebaja väitel ei olnud kavandatava käskkirja sisu talle piisavalt arusaadav selleks, et seisukoht esitada. Kohus möönab, et olukorras, kus kaebajat rünnati ja ta vastas sellele, võis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kavatsus olla kaebaja jaoks uudne ja arusaamatu. Vastustaja on välja toonud mitu juhtumit, kus kaebaja ründas kaaskinnipeetavat, kuid ei ole välja toonud vastupidiseid olukordi. On võimalik, et kavandatavat haldusakti oleks tulnud kaebajale täpsemalt tutvustada. Samas riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 ütleb, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seda saab hinnata vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja põhjenduste alusel. Kohtule ei nähtu vaide- ja kohtumenetluses esitatud kaebaja seisukohtadest, et kaebajale kavandatava käskkirja põhjalikumal tutvustamisel oleks kaebaja tõenäoliselt esitanud seisukoha või vastuväited, mis oleks muutnud asja otsustamist.
20. Kokkuvõttes ei anna kaebaja väited alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud, taotlused, selgitused
21. Kaebaja esitas kaebuses taotluse kuulutada kohtuistung kinniseks. See taotlus ei vaja lahendamist, kuna asjas istungit ei toimund. Kuivõrd kaebaja esitas selle taotluse muuhulgas oma eraelu kaitsmise eesmärgil, siis asendab kohus

§ 175lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga.

1. Kohus jättis 08.04.2024.a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuasjade liitmiseks. Kaebaja esitas sellele vastuväite. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus põhjendas määruses, miks asjade liitmine ei aita kaasa kummagi kohtuasja kiiremale või lihtsamale lahendamisele. Kohus jääb nende põhjenduste juurde.
2. Kohus uuendas 08.05.2024.a määrusega asja arutamise ja võttis asja juurde täiendavad tõendid. Kohus ühtlasi kuulutas menetluse riskihindamise ankeedi osas kinniseks, piiras kaebaja õigust tutvuda riskihindamise ankeediga ja saada selle ärakirju. Kaebaja esitas eeltoodule vastuväite. Kaebaja leidis, et kohus võttis asja juurde vangla poolt viidatud asjakohatud ja asjasse mittepuutuvad otsused. Kaebaja ei nõustu menetluse kinniseks kuulutamise ja juurdepääsu piiramise põhjendustega. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus selgitas eespool, miks on tegemist asjakohaste tõenditega. Kaebaja väitis oma 22.04.2024.a avalduses järgmist: „Vangla on esitanud 22.04.2024.a seisukoha milles väidab, et kaebajat on süüdi mõistetud vähemalt 4 korral kaaskinnipeetavate ründamise eest. Selline vangla väide on vale ning vangla üritab oma valedega kohut eksitada. Arvestades eeltoodut kaebaja palub kohut vanglat kohustada esitama oma väiteid kinnitavad otsused“. Seega on kohtuotsused asja juurde võetud kaebaja taotlusel. 8 Uute tõendite asja juurde võtmise korral on asja arutamise uuendamine paratamatu (

§ 130p 2).

Kohus ei käsitle kaebaja vastuväiteid sellele, et kohus piiras kaebaja juurdepääsu riskihindamise ankeedile. Kaebaja on esitanud halduskohtu sellekohase otsustuse peale määruskaebuse ning kaebaja väidete põhjendatust hindab ringkonnakohus. Sel juhul ei saa halduskohus sama küsimust lahendada vastuväitena. 24.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 25. Kohus vabastas kaebaja 07.12.2023.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (

§ 118lg 3).

Puudub reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse resolutsioonis. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks 9