← Eesti

2-21-2595/97

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-21-2595 Määruse kuupäev Tartu, 17. detsember 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Vahur-Peeter Liin, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare Kohtuasi Flin

§ 431lg-t 1 tuleb arvestada menetluskulude jaotamisel ning kuivõrd Ts

MS § 178 lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel enam PankrS § 431 lg 1 kohaldamisele tugineda. Maakohus lähtus õigesti sellest, et menetluskulud jäid kostja I kanda ja hüvitatakse PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel 2

(5)2-21-2595 võlgniku pankrotivara arvel, ning mõistis õigesti kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud kostjalt I hageja kasuks välja. Samas oli ebatäpne mõista menetluskulud välja konkreetselt pankrotihaldurilt või tema kasuks. Ringkonnakohus täpsustas selles osas maakohtu määruse resolutsiooni selliselt, et menetluskulud mõistetakse välja vastavalt võlgniku pankrotivarast või pankrotivarasse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  1. Kostja I esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles need on vastuolus PankrS § 431 lg-ga
  2. Määruskaebuse kohaselt sätestab PankrS § 431 lg 1, mida tuleb kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel, et pankrotivara arvel massikohustusena ei kaeta menetluskulusid, mis tekkisid enne halduri menetlusse astumist. Kohtud on seega mõistnud põhjendamatult kostjalt I PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena välja hageja menetluskulud, mis tekkisid enne seda, kui kostja I astus menetlusse võlgniku asemel.
  3. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja palub kostjalt I välja mõista kassatsiooniastme menetluskuludena õigusabikulud 273 eurot (käibemaksuta) ja seadusjärgse viivise sellelt summalt kuni täitmiseni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
  5. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 ja § 695 järgi ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja I määruskaebuse kohaselt vaidlustab ta ringkonnakohtu määrust osas, milles see on vastuolus PankrS § 431 lg-ga
  6. Selliselt ei ole kostja I selgelt märkinud, millises ulatuses ta ringkonnakohtu määrust vaidlustab ja missugust Riigikohtu lahendit ta taotleb. Arvestades määruskaebuse sisu ja asjaolu, et kostja I saab ringkonnakohtu määrust vaidlustada vaid teda puudutavas osas, on siiski arusaadav, et kostja I vaidlustab ringkonnakohtu määrust osas, milles võlgniku pankrotivarast on hageja kasuks välja mõistetud hageja menetluskulud, mis tekkisid enne seda, kui pankrotihaldur astus võlgniku asemel menetlusse, ning kostja I tahteks on, et vastavaid menetluskulusid ei kaetaks võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena.
  7. Kassatsiooniastmes tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas halduri menetlusse astumisel tekkivaid menetluskulusid reguleerivat PankrS § 431 lg-t 1 saab ja tuleb kohaldada menetluskulude jaotamisel või menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta,

§ 431

lg-t 1 tuleb kohaldada menetluskulude jaotamisel ning kui menetluskulude jaotust kindlaksmäärav kohtulahend on jõustunud, ei saa sätte kohaldamise tulemust menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel muuta. 14. PankrS § 431 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulud, mis tekivad seoses halduri tegevusega menetlusse astumisel, hüvitatakse pankrotivara arvel PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel, st massikohustusena. Enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulude hüvitamise nõude saab õigustatud menetlusosaline võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana, sealhulgas tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel (PankrS § 431 lg 1 teine ja kolmas lause). 3

(5)2-21-2595
  1. Eeltoodud sätted reguleerivad koostoimes PankrS §-dega 146 ja 153 seda, millises järjekorras pankrotivara arvel väljamakseid tuleb teha. Seadus ei reguleeri aga sõnaselgelt küsimust, millises menetluse faasis tuleb kindlaks määrata, kas menetluskulude hüvitist saab nõuda massikohustuse või pankrotivõlana. Kuivõrd juhul, kui tegemist on massikohustusega, saab selle täitmist nõuda PankrS § 149 lg 1 esimese lause järgi üldkorras, tuleks eelnimetatud küsimus lahendada menetluses, milles kulud tekkisid. Kolleegium leiab, et olemuslikult on küsimus sellest, kas menetluskulud tuleb tasuda massikohustusena või mitte, sarnasem menetluskulude jaotuse küsimusega. Samuti aitab PankrS § 431 lg-ga 1 arvestamine menetluskulude jaotuse juures tagada menetlusosaliste jaoks ettenähtavuse menetluskulude lõpliku kandmise suhtes. Seega peab kohus juba menetluskulude jaotamisel omal algatusel arvestama sellega, et ühe menetlusosalise suhtes on menetluse ajal kuulutatud välja pankrot ning tema asemel on menetlusse astunud pankrotihaldur. Sellisel juhul peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi resolutsioonist selgelt nähtuma, mis ajani tekkinud menetluskulusid ei kaeta võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena ja mille kohta saab seega võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana ning mis ajast tekkinud menetluskulud kaetakse võlgniku pankrotivara arvel massikohustusena. Seda saab vaidlustada kulude jaotust ettenägeva lahendi peale kaevates.
  2. Kui kohus ei ole asjakohasel juhul menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lg-ga 1 arvestanud ja lahendi resolutsioonis selgelt märkinud, et enne halduri menetlusse astumist tekkinud menetluskulusid ei kaeta pankrotivara arvel massikohustusena, tuleb lähtuda sellest, et pankrotivõlgniku või tema halduri kanda jäänud menetluskulud hüvitatakse tervikuna PankrS § 148 lg 1 p-s 1 nimetatud massikohustusena. Kui pankrotihaldur leiab, et menetluskulude hüvitamise nõue ei peaks olema massikohustus, tuleb tal seega ka eelviidatud olukorras vaidlustada lahend selles sisalduva kulude jaotuse osas. Ringkonnakohus on ka õigesti leidnud,

§ 431lg-ga 1 arvestamata jätmisele saab Ts

MS § 178 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt tugineda vaid menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi peale edasi kaevates, seega ei ole kostjal I enam siinsel juhul võimalik PankrS § 431 lg-ga 1 arvestamata jätmisele tugineda. 17. Õiguse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kolleegium veel järgmist. Kohtul tuleb menetluskulude jaotamisel PankrS § 431 lõikega 1 arvestada alati, kui pankrotihaldur on PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause alusel oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astunud, st sätte kohaldamisala ei piirdu vaid PankrS §-s 43 reguleeritud pankrotimenetlusega seotud kohtumenetlustega. Juhtudel, mil teistel menetlusosalistel tuleb PankrS §-le 431 tuginevat kulujaotust arvestades esitada võimalik menetluskulude nõue võlgniku vastu pankrotivõlausaldajana, määrab siiski menetluskulud kindlaks kohus TsMS-s ettenähtud erireegleid arvestades, st nõuet ei lahendata pankrotimenetluses. Kui menetluskulude nõude pankrotivõlausaldajana esitamise ajaks ei ole kohus veel menetluskulusid kindlaks määranud või menetluskulusid kindlaksmäärav kohtulahend ei ole jõustunud, tuleb võlausaldajal vastav nõue esitada tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Kui menetluskulusid kindlaksmäärav jõustunud kohtulahend on aga olemas, loetakse võlausaldaja vastav nõue pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustatuks PankrS § 1003 lg 4 p 1 alusel (vt analoogselt RKTKm 27.01.2014, 3-2-1-176-13, p-d 14 ja 15). Menetluskulude nõude esitamisel pankrotivõlausaldajana tuleb järgida ka PankrS § 93 lg-s 1 reguleeritud nõuetest teatamise tähtaega. Kui vastav tähtaeg on jäänud järgimata ning PankrS § 102 lg 1 neljandast lausest lähtudes ei ole enam võimalik taotleda ka selle ennistamist, saab menetluskulude nõude PankrS § 167 lg-t 1 arvestades realiseerida pärast pankrotimenetluse lõppemist. 4

(5)2-21-2595
  1. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud menetluskulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.
  2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 32 alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.