Obsah (5)

§ 104§ 121§ 203§ 17§ 175

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Mai

) § 121 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kaebuse tagastamise alused. 2) Kohus osundas jõustunud kohtulahenditele (Tartu Ringkonnakohtu 09.07.

1. a määrus nr 3-24-1010 ja Tartu Maakohtu 13.02.
2. a määrus nr 2-23-17696), millest ilmnes, et kaebajal oli soovi korral võimalik pääseda XXX kinnistule mööda XXX 2 ja XXX 6 kinnistul olevaid teid ning talle ei tehtud selleks takistusi. Kaebaja õiguste riive oli väheintensiivne ning kohus ei pidanud kujunenud asjaoludel tõenäoliseks kohustamis- ega hüvitamisnõude rahuldamist (viidatud halduskohtu määruse p 10). 3) Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (20 eurot) jääb kaebaja kanda, sest

§ 104

lg 5 p-st 2 tulenevalt ei tagastata riigilõivu, kui kohus tagastab kaebuse

§ 121lg 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. X.X. esitas 16.08.2025 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu määrus ja saata asi arutamiseks halduskohtule uues koosseisus avalikul kohtuistungil T. Partsi ärakuulamisega. Määruskaebuse põhjendused: 1) Küsimus on, miks on vastustajaks märgitud XXX. 2) Küsimus ei ole ainult tees, vaid ka õuemaas, mis ametniku seadusevastase tegevusega XXX elamult ära võeti. Kaebaja ei ole autoga ega jala kasutanud XXX elamu juurde pääsemiseks XXX 6 ega XXX 2 elamute ees olevat teed alates
2. a juulist. Kaebaja õiguste riive alates
3. a juulist on olnud väga intensiivne. 3) Kirja nr 7-3.2/25-97-1 ei saadetud XXX 6 korteriühistule, vaid Kvatro Kinnisvarahalduse haldusjuhile. Kaebaja ei ole saanud tutvuda XXX 6 korteriühistu vastusega. Puudub info, kus, millal ja mis alusel lepiti kokku, et osapooled tasuvad sundvaldusel tehtavad investeeringud võrdselt kolme osapoole poolt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 2
4. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Tartu Halduskohus põhjendas 15.07.
6. a määruses piisavalt, miks ta tagastas kaebaja kaebuse ning jättis menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Vastuseks kaebaja küsimusele, miks on vastustajaks märgitud XXX, selgitab ringkonnakohus, et

§-des 17 ja 18 on määratletud, kuidas tekib vastustaja menetlusosalise staatus, millised institutsioonid võivad osaleda halduskohtumenetluses vastustajana ning kuidas teha kindlaks, kes on vastustaja konkreetses haldusasjas. Kohtupraktikas on selgitatud, et kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või tegevusetusest tuleneva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (RKHKm 06.03.2012, 3-3-1-73-12, p 10).

§ 17

lg 1 kohaselt on üldise tuvastamiskaebuse puhul vastustajaks riigiasutus või avaliku võimu kandja, kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäoliselt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist taotletakse. See säte ei anna kohtule kaalutlusõigust küsimuses, kas ja milline vastustaja kohtumenetlusse kaasata. Vastustaja staatus tekib

§ 17

lg-s 1 märgitud haldusorganil või avaliku võimu kandjal vahetult seaduse alusel halduskohtumenetluse algusest, s.o kaebuse esitamisest alates. Kohus ei tee selleks kaasamismäärust (RKHKo 18.09.2014, 3-3-1-31-14, p 13). Ka vastutab avaliku võimu kandja nii vahetult kahju põhjustanud isikute süü kui ka nn organisatsioonilise süü korral (nt ebapiisavatest eelarvevahenditest või halvast töökorraldusest tingitud rikkumine) (RKHKo 05.12.2017, 3-14-52324, p 18.2). Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kaebuse Põlva Vallavalitsuse ametniku tegevuse ja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul märkis halduskohus vaidlustatud määruses menetlusosaliste hulgas õigesti vastustajana Põlva valla. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et menetlusseadustik ei anna kaebajale õigust esitada määruskaebust selles osas, kui tema hinnangul on vastustaja valesti kindlaks tehtud (

§ 203lg 1).

9. Kaebaja määruskaebuse väide, et küsimus ei ole ainult tees, vaid ka õuemaas, on uus asjaolu, mida kaebaja halduskohtumenetluses ei väitnud ning selle asjaolu esitamist alles määruskaebemenetluses ei põhjendanud. Ringkonnakohus jätab seetõttu vastava väite tähelepanuta (

§ 203

lg 2, § 198 lg 3) ning vastava väite esitamine ei saa seetõttu kaasa tuua halduskohtu määruse tühistamist.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tuvastamisnõue ei ole kaebaja õiguste kaitseks tõhus abinõu ning vastutaja tegevuse või tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei tooks automaatselt kaasa kaebaja soovitud lahendust ilma asjakohast menetlust läbi viimata. Halduskohus tõi määruses asjakohaselt välja, et XXX kortermajast avalikule teele juurdepääsu saavutamine on võimalik ja realistlik Põlva valla poolt algatatud sundvalduse seadmise menetlusega (halduskohtu määruse p 6). Tuvastamisnõudes esitatud kohtuvaidlus sellest efektiivsemat tulemust ei annaks.
2. Halduskohus osundas määruses asjakohaselt ka jõustunud kohtulahenditele haldusasjas nr 3-24-1010 ja tsiviilasjas nr 2-23-17696, millest ilmneb, et kaebajal on olnud soovi korral võimalik pääseda XXX kinnistule mööda XXX 2 ja XXX 6 kinnistul olevaid teid ning talle ei ole selleks takistusi tehtud. Kaebaja selgitab määruskaebuses, et ta ei ole autoga ega jala kasutanud XXX elamu juurde pääsemiseks XXX 6 ja XXX 2 elamute ees olevat teed alates
3. a juulist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et teede võimaliku 3 kasutamise soovi korral tehtaks kaebajale selleks takistusi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks muuta ka juba haldusasjas 3-24-1010 09.07.
4. a määruses esitatud seisukohta, mille kohaselt ei saa kaebaja õiguste riivet pidada intensiivseks. Kaebaja määruskaebuses väidetu ei anna alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
5. Kaebaja etteheited, mis seonduva konkreetsemalt sundvalduse algatamise teate edastamise ja sellega seotud menetlusega, sh, et kirja nr 7-3.2/25-97-1 sundvalduse algatamise teate kohta ei ole saadetud XXX 6 korteriühistule, ei oma halduskohtu määruse õiguspärasuse hindamisel tähtsust, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta.
6. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.07.
7. a määruse muutmata.
8. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb

§ 175lg 3 alusel määruse avaldamisel asendada tema nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) 4