4-24-2367 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2024. a Tallinn Väärteoasja number 4-24-2367 (2315,24,002441) Kohtunik Märt Toming Sekretär Eda

§ 262

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Sergei Dõmša, Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse üldsüütegude menetlusgrupp. Menetlusalune isik: O K, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta O Ki kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna Ida-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseiniku Kersti Kald 12.06.2024 otsusele väärteoasjas nr. 2315,24,

§ 262

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna Ida-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseiniku Kersti Kald 12.06.2024 otsus väärteoasjas nr. 2315,24,

§ 262

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, muutmata ja tühistamata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 200 (kakssada) eurot tuleb 45 päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks tegemise päevast, s.o alates 30.10.2024 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
2. Rahatrahv peab olema täies ulatuses tasutud hiljemalt 16.12.
4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole 45 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on tehtud kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks, tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 ja e-toimikus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.10.
5. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 29.11.
6. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 30.11.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna Ida-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseiniku Kersti Kald 12.06.2024 otsusega nr 2315,24,002441 karistati O Kit KarS § 262 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot, selles, et isik rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid viibides avalikus kohas Oja tee 12 juures ja karjudes M K peale ja solvates teda ebatsensuursete sõnadega „kuradi ahholl, petuhh“ ning näidates M. Kle keskmist sõrme, mis on tavainimesele mõistetav kui üldtuntud solvav žest. Tegevus jätkus xxx juures, kus isik jätkas M K ebatsensuursete sõnadega solvamist ning ähvardas teda pikali panna nii, et ta enam ei tõuse. Seejärel O K tõukas M Kt kehasse, millega häiris ja seadis ohtu M K tervise. Antud tegevus on häiriv ning avalikus kohas nõuetekohaselt sellisel viisil ei käituta. Avalikus kohas on keelatud teist isikut lüüa, tõugata ning teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Oma tegevusega pani O K toime avaliku korra rikkumise, millega rikkus KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud keeldusid ja pani toime KarS § 262 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Vaidlustan kogu väärteoasja sisus ja trahvi määramisel, nimelt: Mind kutsuti ülekuulamisele 21.05.
8. Osalesid politseinikud xxx ja xxxr. Mind süüdistatakse korrakaitse rikkumisel, millega ma ei ole nõus. Ülekuulamisel kirjalikult tunnistasin üle oma vaadet, kuidas asjad olid. Mulle oli öeldud, et on neli tunnistajat, üks neist kannatanu, kannatanu abikaasa ja kannatanu naabrid. Et neid kuulati üle, ja selle üle tehti väärteo menetlus minu suhtes, mida ma tunnistan ebaõiglaseks. Politseinikutele märkasin seda, et kannatanu abikaasa filmis telefoni peale kogu konflikti, mis toimus minu maja ees, Oja tee
9. xxx helistas kannatanu abikaasale, küsides, et kas filmiti midagi, sai kannatanu abikaasa poolt vastust, et midagi pole filmitud. Ja ma püüdsin seletada, et mugav on vastata niimoodi, et midagi pole filmitud, sest siis olukord muutuks teistmoodi, et just see kannatanu rikkus korrakaitset, sõimates mind ja solvates minu elukaaslast, kes üldse asjasse ei puutu. Mul on tõend sellest, et kannatanu abikaasa filmis. Ja veel üks asi on selles, et need neli tunnistajat on need isikud, kelle kohta varem olen esitanud kaebusi oma vallavalitsusse. Need tunnistajad valetasid, ja mille kohta ma ütlesin, et las uurivad tunnistajad vale detektori, polügraafi kaudu. Aga uurida seda kaks politseiniku ei tahtnud, kuna neil oli juba oma kallutatud arvamus selle kohta. Kohtusse palun kutsuda kõiki osalejaid selles väärteo koostamisel/osalemisel. Mina, O K, soovin kohtuistungil osa võtta. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ning märkis, et palub otsus tühistada, ta ei ole otsusega nõus, kuna see on tehtud tunnistajate sõnade järgi, kes valetavad. Selgitas, et naabritega on konflikt juba 3 aastat.
10. märtsil koju sõites sõitis xxx mööda, peatus oma maja vastas, väljus autost ja siis tuli kannatanu kätega vehkides tema poole, kannatanu abikaasa filmis samal ajal, koos hakkasid nad teda solvama, provotseerima. Pärast tema elukaaslase poolseid solvanguid lasti talle pipragaasi näkku. Kui hakkas politseisse helistama, siis samal ajal tunnistajad, xxx majast Žid, kõik neljakesi omavahel vestlesid ja leppisid asju kokku. Kaebuse esitaja alustas kaebuste esitamistega, kuna naabrid ei järginud koduloomade jalutamise reegleid ja tänaval sõidukiirust. 2 Tunnistaja M K selgitas kohtuistungil, et kaebuse esitaja on ta naaber, elab kahe maja kaugusel. Omavahelised suhted on halvad.
11. märtsil 2024 oli tunnistaja oma aia juures, kui O K mööda sõitis, peatus tema aia juures ja hakkas teda ebatsensuursete väljenditega sõimama, debiil ja näitas keskmist sõrme, see tunnistajat vihastas. Tunnistaja võttis toast pipragaasi. Siis kui K uuesti mööda sõitis, olid naabrid ja tunnistaja abikaasa õues. Alati kui temast mööda sõidab, näitab keskmist sõrme ja ütleb midagi ebatsensuurset. K parkis auto oma maja juurde, tunnistaja läks tema juurde ja küsis, mille eest ta teda solvas. Ta lihtsalt ei jaksanud enam neid solvanguid kannatada ja tahtis küsida, et kaua võib. Oleks temaga rääkima läinud ka siis kui pipragaasi poleks olnud, kõigepealt ka igaks juhuks vabandas tema ees. Selle peale tekkis sõnavahetus, tuli välja ka Ki abikaasa ja siis temast pikem K õlaga tõukas teda, mille peale eemale lendas ja lasi pipragaasi kaebuse esitaja kõrva peale. K kutsus välja politsei. Tunnistaja suhtes kasutati sõnu debiil, kokoko, haholl, viimane on väljend vanglas oleva kuke kohta, kuna tunnistaja perekonnanimi tähendab kukke. Auto juures mõlemad sõimasid ja siis teda tõugati.
12. augustil kaebuse esitaja lõi teda, selle kohta on esitatud uus avaldus. Väljendid mida tema suunas kasutati olid talle solvavad, loomulikult. Õues olid sel ajal veel I ja J Ž. Omavaheline konflikt sai alguse sellest, et kaebuse esitaja parkis oma autot aia vastas, kuigi tal on 2-3 parkimiskohta. Kaebuse esitaja esitas tunnistaja vastu avaldusi, kuna tema koerad olid ta autoratast märgistanud ja üks koertest ei olnud rihma otsas, tunnistaja sai trahvi 600 eurot. Tunnistaja N B kohtuistungil antud ütluste kohaselt
13. märtsil 2024 tuli koertega jalutamast kui nägi, et tema maja ees peatus auto ja aknast öeldi solvavaid väljendeid tema abikaasale, kes oli õues. Naaber I Ža seisis olukorrale lähemal, tunnistaja ise sõnu ei kuulnud aga nägi oma abikaasa reaktsiooni. Sai aru, et midagi oli juba enne toimunud. Kui majani jõudis, väljus abikaasa majast ja läks kaebuse esitaja suunas. Tunnistaja sai aru, et midagi hakkab toimuma, viis koerad tuppa ja läks ka välja, seal oli ikka veel ka I. Koguaeg on üks ja sama asi, Ki solvangud tema mehe suunas. Seekord kirjutas ka avalduse, kuna solvamine toimus ühise territooriumi peal. See oli kolmas avaldus,
14. aasta novembris olnud ümarlaud midagi ei aidanud. Koguaeg näitab keskmist sõrme ja solvab, ütleb jälkusi, teeb tema abikaasa lonkavat kõnnakut järgi. Selge on see, et ta provotseerib ja tahab füüsilist kontakti. Lõi tema meest väga kõvasti õlaga. Abikaasa enesekaitseks pritsis Kile pipragaasi. Selle peale K helistas politseisse. I nägi seda kõike. Siis rääkisid politseiga pikalt. J tuli sel ajal kui politsei nendega rääkis. Tunnistaja ei filminud intsidenti, arvas, et filmib, kuna tahtis materjali, aga ei vajutanud nupule. Kui kaebuse esitaja talle lähenes, käte värisedes mingeid nuppe vajutas, väikesed klipid on. Kogu olukorrast salvestust ei ole. K lõi tema abikaasat pärast seda, kui tema abikaasa vastas Kile, et tal ei ole õigus tervet tänavat hirmuvalitsuse all hoida, ta ei ole sisse kirjutatud ja tema Jl võib homme olla uus mees. Selle peale hakkas K ründama Mi ja tõukas teda õlaga tugevalt. Tema meest solvab K sõnadega debiil, pederast, moonutab tema abikaasa perekonnanime ja viitab tema kõnnakule ehk see lonkav vana liputaja, õues olles pakub talle liputada, K, kokoko, mine liputama.
15. augustil oli uus intsident, K lõi tema abikaasat, arstilt on tõend, see on kriminaalasi. Konfliktid hakkasid pihta jaanuaris-veebruaris
16. aastal, kui üks nende koertest oli Ki auto ratta peale pissinud, kaebas selle peale kui tema majast koertega mööda jalutati ilma rihmata, ainult nende peale, teised naabrid teda ei huvitanud. Kui koerte vastu enam ei saanud, hakkas oma autot parkima esiotsaga sõidutee peale, et oleks ebamugav mööda sõita. Tunnistaja I Ža selgitas kohtuistungil, et elab XXX, on O Ki, N B ja M Kga naabrid. 26.03.2024 tegi aias koristustöid, ootas külalisi. Nägi, kuidas O sõitis Mi maja juurde, pidurdas, pöördus Mi poole solvavate, ebatsensuursete väljenditega. Ta ise kuulis, et ütles talle korduvalt lombakas, K, ko-ko, haholl, sõida oma xxx. See konflikt muudkui jätkus. Nägi, et N tuleb koertega, M läks tuppa ja O sõitis ära. Hiljem M suundus Oi maja poole, N viis koerad koju ja läks ka sinna poole. Seal oli neil kõva jutuajamine, mõlemalt poolt ebatsensuursed väljendid, kõik olid üles köetud ja emotsionaalsed. Oli näha, et O ei pidanud enam vastu ja tahtis Mi lüüa aga siis nügis teda õlaga. Mil oli kaasas gaasiballoon, aga ta ei saanud Oile pihta, kes varjas end sõiduki taha. Tema teada sai konflikt alguse 3 aastat tagasi, kui üks koertest pissis Oi sõiduki ratta peale. Tunnistajal endal O Kiga ütlemisi pole olnud, 3 kuid tema mehega püüdis konflikti alustada, et mees pargib valesse kohta. Mees tegi parkimiseks loa ja siis ei olnud enam konflikti. Arvab, et M läks Oi maja juurde, kuna tahtis end kaitsta ja tal on paha tunne, et ei suuda oma naist kaitsta. Kuulis, et pärast seda korda ongi O Mi löönud, sai peapõrutuse, politsei kutsuti. Tunnistaja J Ži kohtuistungil antud ütluste kohaselt elab ta xxx.
17. märtsil 2024 riidlesid naabrid K ja K, tema istus autos teisel pool teed xxx majast ja täitis dokumente. Intsident oli Ki maja juures, seal olid N, M ja O, I seisis tänaval oma maja juures. Kõik seal riidlesid kõrgendatud häältega, I vist tahtis neid rahustada. Ei tea, miks naabrite vahel konflikt on, O K on lihtsalt naaber, ei suhtle temaga. Kaebuse esitajaga on olnud arusaamatus tööauto parkimisega oma maja vastas, K saatis fotod vallavalitsusse. Asi lõppes sellega, et tunnistaja sai loa sinna parkida. Kohtulikes vaidlustes kaebuse esitaja leidis, et jääb oma kaebuse juurde, tahaks enda suhtes õiglust ja, et see paragrahv tühistataks, ta ei ole sellega nõus. Kohtuvälise menetleja esindaja asus kohtulikes vaidlustes seisukohale, et on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik on temale süüks pandava teo toime pannud, seega jätta vastavalt VTMS § 132 p 1 kohtueelse menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. O Kit süüdistati selles, et tema on rikkunud avalikku korda, mis seisnes teise isiku solvamises. Seda kinnitasid kohtusaalis vähemalt 3 tunnistajat, M, tema abikaasa ja proua Ža. Korrakaitseseadus ütleb, et avalikus kohas ei tohi teist isikut solvata ja käituda vägivaldselt. Seega leiab kohtuväline menetleja, et inkrimineeritud rikkumine, mis kvalifitseeriti KarS § 262 lg 1 järgi on tõendatud ja selline sündmus oli O Ki poolt toime pandud. Mis puudutab I Kit, siis isegi kui proua N teda tunneb, ei puutu see antud olukorras asjasse. See, mida patrull ütles pärast kaebuse esitajaga suhtlemist, samuti ei puutu väga asjasse. Juhul, kui leitakse, et patrull on kuidagimoodi ületanud oma võimupiire, on õigus esitada selle kohta kaebus politsei sisekontrolli. Kohtuväline menetleja leiab, et menetluse käigus kogutud materjalidega on O Ki süü tõendatud ja palub jätta O Ki kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kaebuse esitaja repliigi korras leidis, et 3 tunnistaja sõnad lahknevad, igaüks räägib oma versiooni, ei tea, kas tema süü on nende ütlustega tõendatud. Kui ta kauplusest tagasi tuli ja peatus oma maja vastas, siis Mi ei kutsunud keegi, ta tuli ise provotseerima koos gaasiballooniga. Tema ei ole süüdi. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära kaebuse esitaja ja tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste 4 komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt KarS § 262 lg 1 ettenähtud süüteo toimepanemist selles, et O K rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid viibides avalikus kohas xxx juures ja karjudes M K peale ja solvates teda ebatsensuursete sõnadega „kuradi ahholl, petuhh“ ning näidates M. Kle keskmist sõrme, mis on tavainimesele mõistetav kui üldtuntud solvav žest. Tegevus jätkus xxx juures, kus isik jätkas M. Kle ebatsensuursete sõnadega solvamist ning ähvardas teda pikali panna nii, et ta enam ei tõuse. Seejärel O tõukas M. Kt kehasse, millega häiris ja seadis ohtu M. K tervise. KarS § 262 lg 1 kohaselt on karistatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumine. KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt (p 1) ja teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2). Kohtupraktika kohaselt eeldab KarS § 262 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemine, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et selle teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil ning avalikuks kohaks loetakse kohta, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes ei ole õigusrikkujaga vahetult seotud. Avaliku korra all mõistetakse kohtupraktikas tavade, heade kommete, normide või reeglistikega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Seejuures eeldab teiste isikute rahu rikkumine konkreetse füüsilise isiku olemasolu ja selle all tuleb mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes. KorS § 4 lõike 1 kohaselt mõistetakse avaliku korra all ühiskonna seisundit, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ning isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Taoline sõnastus ühtib kohtupraktikas omaks võetud seisukohtadega, millised on märgitud ülalpool. Antud asjas on üle kuulatud neli tunnistajat, kelledest üks enda sõnul täpselt ei tea, mis toimus ning kolme tunnistaja ütlused riimuvad. Vastavalt tunnistajate ütlustele 26.03.2024 jäi O K autoga seisma M K maja juures ja sõimas teda solvavate ja ebatsensuursete väljenditega, kasutas sõna debiil, viitas halvustavalt rahvusele ning näitas keskmist sõrme. Kui O K koju sõitis ja auto ära parkis, läks M K tema juurde, et küsida, miks ta teda solvas. Sellest tekkis sõnavahetus, O K kasutas M K vastu väljendeid debiil, kokoko, haholl (isiku kohta, kes on vanglas kukk), lombakas ning tõukas M Kt õlaga. Selle peale M K laskis O Ki suunas kaasavõetud pipragaasi balloonist pipragaasi. Tunnistajate ütlustest nähtub ka see, et konfliktid O Ki ja tema naabrite vahel on kestnud juba pikka aega, üksteise vastu esitatakse kaebusi ning solvamine on pidev ning peamiseks konfliktide provotseerijaks on menetlusalune isik ise. Antud juhul leiab menetlusalune isik, et teda rünnati ja tunnistajad valetavad, kuid kohtu hinnangul ei ole alust tunnistajate ütluste tõele vastavuses kahelda, kuna kõik ütlused omavahel riimuvad. Tunnistajal I Žal menetlusaluse isikuga isiklikku konflikti ei ole ja tema ütlused kirjeldasid sündmust ja pikalt kestnud hõõrumist naabrite vahel samamoodi nagu teised tunnistajad, seega ei ole alust kahelda tema ja teiste tunnistajate ütlustes. Nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistajate ütlustest ilmneb, et menetlusalune isik on paigutanud majale kaamera ja käib ka ise naabreid filmimas, et saada tõendeid ja alust järgmiste kaebuste esitamiseks. KorS § 54 kohaselt on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Antud juhul on tuvastatud, et sündmus leidis aset eramute rajoonis avaliku sõidutee juures, seega on tegemist avaliku kohaga. Tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et O Ki käitumine häiris M Kt ning ka kahte asjassepuutumatut tunnistajat, kui ta M Kt korduvalt sõnade ja žestidega solvas ning teda 5 tõukas. Kohus leiab, et eramurajoonis majade vahel avaliku tee juures teist inimest sõimates, solvates ja tõugates peab vähemalt keskmise elukogemusega isik aru saama, et ta käitub avalikus ruumis teist isikut häirival ja tervist ohtu seadval viisil. Käesoleval juhul on menetlusalusest isikust kaebuse esitaja tunnistajate juuresolekul sõimanud ebatsensuurselt M Kt, nimetades teda halvustavalt kukeks, halvustanud tema päritolu ning halvustanud tema puuet, mis sunnib teda lonkama, samuti lubanud kasutada vägivalda M K suhtes sellise intensiivsusega, et see enam maast üles ei tõuse ning tõuganud M Kt, millise käitumisega menetlusalune isik solvas, hirmutas ja ähvardas M Kt ning tõukas M Kt, seades M K tervise ohtu, tehes seda kõrvalviibinud ja asjassepuutumatuid isikuid häirival viisil. Seega on menetlusalune isik rikkunud KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud keeldusid. Kohus leiab, et väärtegu on toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, s.o isik teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta ka tahtis seda. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 keeldusid ja pani sellega toime KarS 262 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 262 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik rikkus avalikus kohas käitumise nõudeid, viibides avalikus kohas, solvates teist isikut ebatsensuursete sõnadega ja näidates keskmist sõrme ning ähvardades teda pikali panna nii, et ta enam ei tõuse, misjärel tõukas isikut kehasse, millega häiris ja seadis ohtu teise isiku tervise, siis rikkus menetlusalune isik KorS § 55 lg 1 p 1 ja 2 sätestatud keeldusid ja tegemist on väärteoga KarS § 262 lg 1 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna Ida-Harju piirkonnagrupi piirkonnapolitseinik K K kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut KarS § 262 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. KarS § 262 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. 6 Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on KarS § 262 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse määramisel/mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning sellises määras on kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule karistuse ka määranud. Seejuures ei ole tegemist väärteoga, milles sisalduva süü suurust saaks mõõta, s.t ei ole tegemist ei lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ega ka lubatud alkoholipiirmäära ületamisega või mõne muu mõõdetava suurusega, milliste mõõtetulemusest lähtudes saaks hinnata süü suurust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik vastuollu läinud nii KorS § 55 lg 1 p 1 kui ka p 2 sätestatud keeldudega, mistõttu saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Kaebemenetluses tuvastatud ja kinnitust leidnud asjaolu, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja vahel on ka hiljem aset leidnud intsident, mille toimumise tõttu alustati ka kriminaalmenetlust, käesoleva väärteoasja tehiolusid ja menetlusaluse isiku süüd ei mõjuta. Küll annab see tunnistust sellest, et konfliktid samade isikute vahel jätkuvad ja menetlusalune isik on oma 26.03.2024 M K aadressil välja öeldud vägivallaähvarduse ka täide viinud. Seega on M K hirm, et menetlusalune isik võib tema tervist ohustada, ka realiseerunud. Kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus ei ole vastavaid asjaolud tuvastanud ka kohtumenetluses. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist üldises plaanis. Arvestades seda, et menetlusalusel isikul ei ole karistusregistris kehtivaid karistusi, siis oli karistuse määramine keskmises määras põhjendatud. Kuna aga konfliktid on jätkunud ja nüüdseks on alustatud ka kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel, siis saab järeldada vaid seda, et selline menetlusaluse isiku käitumine ei jäänud ühekordseks käitumisaktiks. Samas ei saa see väärteomenetluses määratud karistust mõjutada, kuivõrd hilisema intsidendi teo süüküsimus ja karistamise vajadus kriminaalmenetluses lahendatakse kriminaalmenetluse käigus. Kohus leiab, et kuivõrd menetlusalusel isikul teo toimepanemise ajal kehtivaid karistusi ei olnud, ei ole tegemist ka olukorraga, kus varem korduvalt karistatud isikus keelunormi kehtivusest arusaama kinnistamiseks oleks vajalik karistuse kohaldamine keskmist määra ületavas määras. Sel samal põhjusel on põhjendatud ka karistuse määramisel kohaldada karistuse kergemat liiki ehk rahalist karistust, mitte aresti. Samas ei saaks kohus ka põhjendamatult leebe karistuse määramise korral otsust tühistada ja rangemat karistust määrata, kuivõrd kaebemenetluses ei ole kaebuse esitaja olukorra raskendamine lubatud. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning siia alla kuulub ka avalik kord. Antud juhul on tegemist teoga, mis kahjustab tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Seega sellise teo eest karistuse määramine peab andma ka teistele isikutele signaali, et taolisele käitumisele ei jäeta reageerimata. Samasuguse signaali peab see karistus andma ka kaebuse esitajale, kes ei ole vaidlusalusest karistusest kahjuks õppust võtnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on proportsionaalne nii kaebuse esitaja süü suuruse kui ka kaebuse esitaja isikuga, samuti eri- ja 7 üldpreventiivsete eesmärkidega ning loodetavasti sunnib see karistus kaebuse esitajat edaspidi õiguskuulekusele ja käituma teisi isikuid mitte häirival või ohtu seadval viisi. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8