2-19-13561/89

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-13561 Otsuse kuupäev Tartu, 18. detsember 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, VahurPeeter Liin, Kalev Saare, Urmas Volens ja Margit Vutt Kohtuasi OÜ PR Betoon hagi Armas Rüütli vastu nõude tunnustamiseks Armas Rüütli pankrotimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2024. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Armas Rüütli kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja OÜ PR Betoon, lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Kostja Armas Rüütel, lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RIIGIKOHUS OTSUSTAB 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-13561 ja jätta jõusse Harju Maakohtu 11. juuni 2024. a otsuse resolutsioon samas tsiviilasjas, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2.Rahuldada Armas Rüütli kassatsioonkaebus.

3.Jätta apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud OÜ PR Betoon kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ PR Betoon (hageja) esitas 4. septembril 2019 Harju Maakohtule Armas Rüütli (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada oma nõuet 133 458 euro 34 sendi tasumiseks kostja pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.

2-19-13561 Hagiavalduse kohaselt kuulus hagejale kinnisasi, mille aadress on Rüütli tee 1, Kloogaranna küla, Harju maakond (kinnisasi). Sellele olid seatud hüpoteegid Luminor Bank AS (Luminor) kasuks.

Hüpoteegid tagasid Luminori nõuet kostja vastu. Pärast kostja pankroti väljakuulutamist teatas Luminor, et tal on õigus nõuda kostjalt 133 458 euro 34 sendi tasumist. Hageja tasus Luminorile kostja võla, et vältida kinnisasja müüki täitemenetluses. Hageja leidis, et võla tasumise tõttu läks talle asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 esimese lause järgi üle Luminori nõue kostja vastu. Nõude tunnustamiseks esitas hageja hagi enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 104 lg 2 alusel.

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kinnisasi kuulus esialgu kostjale. Hagejal olid kostja vastu laenulepingutest tulenevad nõuded, mille sissenõudmiseks esitas hageja hagi (tsiviilasi nr 2-16-6332). Kinnisasjale seati hagi tagamise korras hageja kasuks kohtulik hüpoteek, mis oli järjekohas tagapool Luminori kasuks seatud hüpoteekidest.

Kohtulik hüpoteek jäi kehtima ka pärast hagi rahuldava Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2017. a kohtuotsuse jõustumist. Järgnenud täitemenetluses realiseeriti hageja kasuks seatud hüpoteek.

Esimesed kaheksa avalikku enampakkumist nurjusid osavõtjate puudumise tõttu. Hageja soetas üheksandal avalikul enampakkumisel kinnisasja 55 000 euro eest. Hageja arvestas pakkumise tegemisel kostja 134 426 euro 96 sendi suuruse kohustustega Luminori ees, sest Luminori kasuks seatud hüpoteegid jäid kehtima. Seega omandas hageja kinnisasja turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Eelkirjeldatud olukorras rikastuks hageja alusetult, kui hüpoteekidega tagatud Luminori nõude rahuldamisel läheks nõue kostja vastu hagejale AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel üle.

3.Harju Maakohus jättis 11. juuni 2024. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab kinnisasja müügihinna kujunemisel määravaks pidada asjaolu, et kinnisasja müümisel jäid sellele kehtima Luminori kasuks seatud hüpoteegid, mis tagasid viimase nõuet kostja vastu. Hüpoteekideta kinnisasja turuhind oleks olnud Luminori nõude võrra suurem. Kinnisasja hind sisaldas kohustust tasuda Luminorile viimase nõue kostja vastu. Kui hageja saaks Luminori nõude täitmise korral esitada tagasinõude kostja vastu, siis rikastuks hageja kostja arvel alusetult. Seetõttu ei läinud Luminori nõue kostja vastu hagejale AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel üle.

4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus valesti, et hagejale ei läinud kostja võla tasumisega Luminori nõue kostja vastu AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel üle.

5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. detsembri 2024. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnustas hageja nõuet täies ulatuses kostja pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus põhjendamatult AÕS § 349 lg 3 esimese lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 3 p-d 2 ja 3 kohaldamata. Samuti ei ole põhjust jätta hagi rahuldamata hea usu põhimõttele tuginedes. Kinnisasja prooviti avalikul enampakkumisel 2(7) 2-19-13561 võõrandada kallima hinna eest. Kinnisasi müüdi hagejale alles üheksandal korral. Seega ei saa hagejale ette heita, et kinnisasja ei müüdud kõrgema hinna eest või et ta oleks kinnisasja müügil saanud ebakohase eelise. Kui kostja suhtes ei oleks alustatud pankrotimenetlust, siis oleks kostja eeldatavasti jätkanud laenu tasumist Luminorile ning hageja ei oleks pidanud kinnisasja omanikuks jäämiseks Luminorile hageja võlga tasuma. Kostja pankroti väljakuulutamine ei peaks kaasa tooma teistsugust tagajärge.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Alternatiivselt palub kostja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tühistas ringkonnakohus põhjendamatult maakohtu otsuse.

Hageja ei saa kostja vastu nõuet maksma panna hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja omandas kinnisasja Luminori nõude võrra odavamalt, sest kinnisasja koormasid Luminori nõuet tagavad hüpoteegid. Kui hagejale läheks pärast kostja kohustuse täitmist AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgi üle Luminori nõue kostja vastu, siis rikastuks hageja kostja arvel alusetult.

8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning jõusse tuleb jätta maakohtu otsus, millega hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud maakohtus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10.AÕS § 349 lg 3 esimeses lauses on sätestatud, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Käesoleva asja lahendus sõltub sellest, kas hagejale läks AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel üle kostja võlausaldajaks olnud Luminori nõue kostja vastu olukorras, kus kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud: • • • • • hageja oli omandanud kostjale kuuluva kinnisasja kostja suhtes toimunud täitemenetluses enampakkumiselt; kinnisasja koormasid Luminori kasuks seatud hüpoteegid, mis jäid pärast täitemenetluses korraldatud enampakkumist kehtima; hüpoteegid tagasid Luminori nõuet kostja vastu; hageja omandas kinnisasja enampakkumiselt hüpoteekide olemasolu tõttu odavamalt; hageja täitis Luminori hüpoteegiga tagatud nõude kostja vastu eesmärgiga säilitada kinnisasja omand.

11.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 137 kohaselt kohaldatakse kinnisasjale sissenõude pööramisel vallasasjadele sissenõude pööramise sätteid, kui TMS 8. peatüki sätetest ei tulene teisiti. Kinnisasjale sissenõude pööramisel arestib kohtutäitur TMS § 142 lg 1 kohaselt kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke. TMS § 74 lg 1 kohaselt hinnatakse asi arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti (vt ka TMS § 143 p 4). TMS § 74 lg 5 näeb ette, et kohtutäitur lähtub asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Kui asja hindamine osutub raskeks, laseb kohtutäitur TMS § 74 lg 6 kohaselt vara väärtuse 3(7) 2-19-13561 hinnata eksperdil. TMS § 144 lg 1 näeb ette, et kohtutäitur arvestab kinnisasja hindamisel kinnistusraamatusse enne keelumärget kantud õigusi vastavalt kinnistusraamatu sisule. TMS § 144 lg 2 kohaselt arvestatakse eelmärkega või vastuväitena kinnistusraamatusse kantud õigusi hindamisel sissekantud õigustena. TMS § 158 lg 1 kohaselt jäävad kinnisasja sundenampakkumisel püsima sissenõudja nõude või selle tagatiseks oleva õiguse järjekohast eespool ja samal järjekohal olevad kinnistusraamatust nähtuvad õigused. Nendest sätetest tuleneb, et kinnisasja arestimisel toimuva kinnisasja hindamise käigus peab kohtutäitur välja selgitama, mis on kinnisasja harilik väärtus koos nende kolmandate isikute õigustega, mis jäävad püsima sundenampakkumise korral.

Sellisel viisil kinnisasja hindamisel arestimisakti märgitud kinnisasja hind on TMS § 82 lg 1 kohaselt sundenampakkumise alghind. Alghinna märgib kohtutäitur TMS § 84 lg 1 p 3 kohaselt enampakkumise kuulutuses. Enampakkumise käigus tehtud pakkumised, mis alghinda ei kata, on TMS § 89 lg 1 p 1 kohaselt tühised ning need lükkab kohtutäitur tagasi. Eelnevast järeldub, et sundenampakkumisel osalejad, samuti võlgnik ning sissenõudja, peavad arvestama enampakkumise käigus püsima jäävate õiguste mõjuga kinnisasja alghinnale ning seeläbi täitemenetluse tulemile.

Teisisõnu peavad kehtiva seaduse kohaselt kõik sellises olukorras pakkumise tegijad ka mõistma, et täitemenetluse tulem on püsima jäävate õiguste väärtuse võrra selle koormatistevabast väärtusest väiksem.

12.Kolleegium on varasemas praktikas (RKTKo 15.02.2017, 3-2-1-140-16, p 20) selgitanud, et hüpoteegi olemasolu iseenesest ei muuda kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist võib hüpoteegipidaja nõuda kinnisasja arvel (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 19). Kinnisasja väärtust mõjutab eelkõige nõue, mida hüpoteek tagab, sest kui seda nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda kinnisasja sundmüüki täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352 lg 1). Lisaks mõjutab kinnisasja väärtust ka hüpoteek eraldi (tagatavat nõuet arvestamata). Samas saab kinnisasja omanik AÕS § 349 lg 1 alusel nõuda hüpoteegi, mis ühtegi nõuet ei taga, enda nimele kandmist või selle kustutamist (RKTKo 20.03.2019, 2-17-1413/43, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).

13.Seega peab sundenampakkumisel ostjana osalev isik arvestama võimalusega, et kui tema pakkumine tunnistatakse parimaks ja ta kinnisasja omandab, võib pärast enampakkumist kehtima jääva hüpoteegi pidaja nõuda hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks koormatud kinnisasja müümist sundenampakkumisel. Sellises olukorras kujuneb enampakkumise käigus kinnisasja hind hüpoteegiga tagatud nõuete tõttu väiksemaks, kui see oleks juhul, kui enampakkumisel müüdaks koormatistest vaba kinnisasi. Kui isik omandab võlgnikule kuulunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja täitemenetluses hüpoteegi tõttu kinnisasja turuväärtusest odavamalt, on ta majanduslikus mõttes seeläbi saanud hüpoteegi eest hüvitise, mis vastab koormamata kinnisasja turuväärtuse ja ostuhinna vahele. Seejuures kannab madalamast müügihinnast tingitud majandusliku kahju võlgnik, kuna temale välja antav täitemenetluse tulemi osa on turuväärtuse ja ostuhinna vahe võrra väiksem.

14.Kolleegium on varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et AÕS § 349 lg 3 esimene lause kohaldub põhimõtteliselt ka juhul, kui hüpoteegipidaja nõude täitnud kinnisasja omanik on hüpoteegiga koormatud kinnisasja soetanud täitemenetluses (RKTKo 08.03.2023, 2-20-17125/49, p-d 5 ja 10; RKTKo 20.03.2019, 2-17-1413/43, p 11). Kolleegium leiab, et seda seisukohta tuleb täpsustada. Seda põhjusel, et sellises olukorras on kinnisasja omandaja saanud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõuete summat arvestades kinnisasja turuväärtusest odavamalt, samas kui hüpoteegiga tagatud nõude algne võlgnik sai TMS § 57 ja § 95 lg 2 alusel hüpoteegiga tagatud nõuetele vastava summa 4(7) 2-19-13561 võrra väiksema osa tulemist. Seega oleks ebaõiglane, kui hüpoteegipidaja nõue algse võlgniku vastu läheks AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel üle kinnisasja omandajale, kes kinnisasja koormama jäänud hüpoteegi alusel sundtäitmise vältimiseks hüpoteegiga tagatud nõude rahuldab või kelle omandatud kinnisasi hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks täitemenetluses müüakse.

Eeltoodut arvestades ei saa seaduse eesmärk olla tulemus, et hüpoteegiga tagatud nõude isiklik võlgnik (hüpoteegiga koormatud kinnisasja eelmine omanik) peaks sellises olukorras hüpoteegiga tagatud nõuete eest vastutama kahekordselt ja et täitemenetluses kinnisasja omandanud isik saaks võlgnikult hüpoteegiga tagatud nõuete eest hüvitist kahekordselt. Selline tulemus ei ole ka kooskõlas täitemenetluses enampakkumise käigus heas usus tegutseva mõistliku kinnisasja omandaja tahtega.

Omandaja peab hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandades mõistlikult arvestama sellega, et juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõudeid ei täideta, peab tema kinnisasja omandi säilitamiseks tasuma nõuded hüpoteegipidajale ning kuna ta omandas kinnisasja nende nõuete summa võrra odavamalt, ei ole tal võimalik AÕS § 349 lg 3 alusel nõuete algse võlgniku käest nende nõuete täitmist nõuda. Sellisele seadusandja eesmärgile viitab ka TMS § 94 lg 1, mis näeb ette, et kui pärast enampakkumist selgub, et alghinna määramisel arvestatud pandiõigus või muu õigus ei kehti või on lõppenud, peab ostja, kes teadis või pidi teadma, et õigus ei kehti või on lõppenud, tasuma lisaks ostuhinnale ka alghinna määramisel arvestatud summa õiguse väärtuses, samuti VÕS § 173 lg 4, mille kohaselt ei toimu nõude üleminekut seaduse alusel VÕS § 173 lg 3 kohaselt ulatuses, milles kohustus langeb omandaja ja võlgniku vahelises õigussuhtes nõude omandajale (vt ka käesoleva lahendi p-d 16–17).

Seetõttu leiab kolleegium, et AÕS § 349 lg-t 3 tuleb olukorras, kus hüpoteegiga tagatud nõuete võlgnik ja koormatud kinnisasja omanik on erinevad isikud selle tagajärjel, et viimati nimetatu omandas kinnisasja võlgnikult täitemenetluses toimunud sundenampakkumise käigus, tõlgendada kitsendavalt selliselt, et kinnisasja omandajal on senisest omanikust võlgniku vastu nõuded AÕS § 349 lg 3 alusel üksnes juhul, kui ta tõendab, et sundenampakkumisel kehtima jääv hüpoteek ei mõjutanud kinnisasja hinda enampakkumisel. Eelkõige on sellise erandliku olukorraga tegemist juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuete võlgnik või võlausaldaja ei ole esitanud kohtutäiturile täitemenetluse ajal kogu teavet hüpoteegiga tagatud nõuete suuruse kohta või on esitatud teave vale. Sama kehtib nõuete ülemineku kohta VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel.

15.Seega tuleb TMS § 84 lg 1 p-e 3 ja 5 koosmõjus TMS §-ga 26 tõlgendada selliselt, et kohtutäitur peab kinnisasja arestimisel välja selgitama sundenampakkumise korral püsima jäävate õiguste väärtuse, sh püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, ning need enampakkumise kuulutuses avaldama selliselt, et pakkumisel osalejatel oleks võimalik ebamõistlike raskusteta aru saada, missugune on kinnisasja turuväärtus ilma püsima jäävate õigusteta ning kui palju on enampakkumise alghind püsima jäävate õiguste, sh hüpoteegiga tagatud nõuete tõttu väiksem kinnisasja koormatistevabast väärtusest (vt ka RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16.4). Lisaks peab kohtutäitur enampakkumise teates selgitama, et kinnisasja enampakkumiselt omandaja vastutab enampakkumisel püsima jäävate hüpoteekidega tagatud kohustuste eest (vt käesoleva lahendi p-d 16-17).

16.Kuna sundenampakkumiselt kinnisasja omandaja pidi kinnisasja eest tasuma hüpoteegiga tagatud nõuete summa võrra väiksema hinna ning arvestama, et tal ei ole AÕS § 349 lg 3 kohast tagasinõuet hüpoteegiga tagatud nõude võlgniku vastu (v.a käesoleva otsuse p-s 14 nimetatud erandjuhul), samuti kuna sellises olukorras on võlgnikule jääv tulemiosa hüpoteegiga tagatud nõuete summa võrra väiksem, tuleb sundenampakkumise käigus hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandamise tahteavaldusi tõlgendada selliselt, et need sisaldavad ka omandaja nõusolekut võtta üle hüpoteegiga tagatud kohustused VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 tähenduses ning võlgnik on sellise kohustuse ülevõtmisega nõustunud. Seejuures peab omandaja arvestama enampakkumise kuulutuses avaldatud püsima jäävate 5(7) 2-19-13561 hüpoteekidega tagatud nõuete summaga (vt käesoleva otsuse p 15). Arvestada tuleb ka sellega, et AÕS § 346 lg 1 kohaselt on nõuded tagatud üksnes hüpoteegisumma ulatuses. Samuti ei saa eeldada seda, et omandaja võtaks üle kohustusi suuremas ulatuses, kui täitemenetluses omandatava kinnisasja koormatistevaba väärtus. Seega on kohustuste ülevõtmise ulatuse maksimumpiir kas enampakkumise kuulutuses avaldatud püsima jäävate hüpoteekidega tagatud nõuete summa, hüpoteegisumma või kinnisasja koormatistevaba väärtus müügi ajal sõltuvalt sellest, milline neist on väikseim. Kinnisasja koormatistevaba turuväärtust omandamise hetkel peab vaidluse korral tõendama omandaja.

17.VÕS § 175 lg 2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kohustuse üleminekuks nõude võlgnikult kinnisasja sundenampakkumiselt omandajale vajalik hüpoteegipidaja nõusolek, mille saamist reguleerivad VÕS § 175 lg-d 3, 5 ja 6. Hüpoteegipidaja nõusolek tuleb seejuures lugeda antuks olukorras, kus ta võtab kinnisasja omandajalt vastu hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks pakutu ning sellest piisab hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Samuti tuleb nõusolek lugeda VÕS § 175 lg 6 teise lause järgi antuks, kui hüpoteegipidajale on kohustuse ülevõtmisest VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohaselt teatatud ning möödunud on kolm kuud, mille jooksul ei ole hüpoteegipidaja hüpoteegiga tagatud kohustuse kinnisasja omandajale üleminekuks nõusoleku andmisest keeldunud.

Kinnisasja müügi puhul täitemenetluses enampakkumisel peab VÕS § 175 lg 6 esimese lause kohase teate hüpoteegipidajale edastama kohtutäitur.

Kui hüpoteegipidaja keeldub kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest ning nõuab täitmist hüpoteegiga tagatud nõuete seniselt võlgnikult, on viimasel VÕS § 175 lg 4 alusel õigus nõuda kinnisasja omandajalt, et viimane täidaks hüpoteegiga tagatud kohustuse või tagaks selle täitmise.

Hüpoteegipidaja keeldumise korral hüpoteegiga tagatud kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest tekib olukord, kus hüpoteegiga tagatud nõude algse võlgniku ja kinnisasja sundenampakkumiselt omandanud isiku vahelises suhtes on tagatud nõude eest vastutavaks isikuks kinnisasja omandaja, kuid hüpoteegipidaja võib nõuda täitmist üksnes algselt võlgnikult. Seega, kui hüpoteegipidaja keeldub kohustuse üleminekuks nõusoleku andmisest, nõuab täitmist algselt võlgnikult ja algne võlgnik kohustuse täidab, tekib olukord, kus algne võlgnik kannab AÕS § 349 lg 3 esimese lause eesmärgile vaatamata madalamast müügihinnast tingitud majandusliku kahju, sest tal ei teki ühegi õigusnormi alusel tagasinõuet kinnisasja omandaja vastu. Tegemist on seaduselüngaga. Õiglase tulemuse saavutamiseks tuleb eelkirjeldatud olukorras kohaldada TsÜS § 4 alusel VÕS § 69, kuivõrd algse võlgniku ning kinnisasja sundenampakkumiselt omandanud isiku vaheline õigussuhe on enim võrreldav solidaarvõlgnike vahelise õigussuhtega.

Seega, kui algne võlgnik täidab kohustuse, läheb talle VÕS § 69 lg 2 analoogia alusel üle nõue kinnisasja omandaja vastu tulenevalt sellest, et nende omavahelises suhtes vastutab kohustuse täitmise eest kinnisasja omandaja. VÕS § 173 lg-st 2 ja § 167 lg 1 teisest lausest tuleneb, et kui nõue läheb seaduse alusel üle, siis eeldatakse, et isik, kellelt nõue üle läks, on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised, sealhulgas hüpoteegid (vt RKTKm 20.12.2023, 2-22-1652/84, p 13.2). Seega läheb pandiga tagatud nõue hüpoteegiga tagatud kohustuse täimise korral VÕS § 175 lg 4 ja analoogia korras kohaldatava VÕS § 69 lg 2 alusel üle algsele võlgnikule ning ta võib VÕS § 167 lg 1 teise lause alusel nõuda ka hüpoteegi üleandmist endale.

18.Maakohus tuvastas, et koormamata kinnisasja turuhind oleks enampakkumise ajal olnud kinnisasja müügihinnast hagejale üle läinud hüpoteegipidaja nõude võrra suurem. Hageja seda apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud. Kuna hüpoteegita kinnisasja turuväärtuse ja hüpoteegiga kinnisasja soetushinna vahe on sama suur, kui hagejale AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud hüpoteegipidaja nõue, on tagasinõude esitamine võlgniku vastu välistatud. Seetõttu leidis maakohus kokkuvõttes õigesti, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

6(7) 2-19-13561 19. Kuna kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi jäeti rahuldamata, siis jäävad nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd maakohus ei määranud kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei määra seda kindlaks ka Riigikohus. Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 7(7)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.