KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Eve Grass Määruse tegemise aeg ja koht 28. august 2024, Pärnu Tsiviilasja number 2-17-19303 Tsiviilasi A. K. hagi J. K. vastu ühisvara ja

§ 187lg 6).

EELNEV MENETLUSE KÄIK

1. 28.12.2017 esitas A. K. hagi J. K. vastu kinnistu asukohaga XXX lahusvarana tunnustamise nõudes. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et tegemist on ühisvaraga. 11.04.2018 esitas kostja vastuhagi A. K. nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks. Kostja palus tuvastada A. K. kohustuse anda nõusolek XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXX) suhtes kinnistusraamatusse A. K. kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja paranduskande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse A. K. ja J. K. ning asendada A. K. tahteavaldus kohtuotsusega. Hageja vaidles vastuhagile vastu. 28.06.2019 kohtuotsusega kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et kinnistu aadressiga XXX (registriosa nr XXX) on tervikuna hageja A. K. lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse. Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2020 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu otsus ja saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2. 02.07.2020 määrusega võttis kohus menetlusse A. K. hagi J. K. vastu ühisvara jagamise ja kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõudes. Hageja palus jagada abikaasade ühisvara, jätta kinnistu asukohaga XXX hageja ainuomandisse, tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks selliselt, et senine omanikukanne kustutatakse ja sisse kantakse omanikuna hageja, asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga. Samuti palus hageja jätta kostja poolt ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja ainuomandisse ning palus mõista kostjalt välja hageja kasuks enamsaadud ühisvara arvelt 5083 eurot. Kohtu menetluses oli jätkuvalt ka J. K. vastuhagi A. K. vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks. 07.06.2021 teatas hageja vastuseks kohtu 24.05.2021 määrusele, et ta palub kohtult järgnevate nõuete menetlemist: 1) jagada abikaasade ühisvara, 2) jätta kinnistu XXX hageja ainuomandisse, 3) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks, 4) asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga, 5) jätta kostja poolt ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja ainuomandisse. 23.11.2021 määrusega võttis kohus vastu hageja loobumise hagist kostja vastu hüvitise väljamõistmise nõudes ning lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse. Eelpool nimetatud määrus tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 16.06.2022 määrusega. 17.11.2022 määrusega kohus täitis selgitamiskohustust ja andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. 10.05.2023 määrusega määras kohus asjas kirjaliku menetluse, andis pooltele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks ja soovi korral teisele poolele vastamiseks ning tegi teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja. 11.08.2023 määrusega kohus taastas asjas eelmenetluse kuivõrd 03.07.2023 menetlusdokumendis täiendas kostja enda vastuhagi alternatiivse nõudega, samuti teatas hageja 14.06.2023 esindaja vahendusel koostatud menetlusdokumendis, et hageja 2 2-17-19303 nõuded viimati formuleeritud menetlusdokumendis on esitatud järgmises sõnastuses: 1) jagada abikaasade ühisvara, 2) jätta kinnistu XXX hageja ainuomandisse, 3) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks, 4) asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga, 5) jätta kostja poolt ühisvara hulgast ära viidud esemed kostja ainuomandisse ning hageja teatas, et puudub vajadus nõuete 3), 4) ja 5) menetlemiseks. Kohus andis 11.08.2023 määrusega eeltoodu tõttu kostjale tähtaja vastuhagi täienduse tervikteksti ja hageja 03.07.2023 esitatud nõuetest loobumise taotluste osas seisukoha esitamiseks. 05.09.2023 avaldusega võttis kostja vastuhagi tagasi. 09.01.2024 määrusega kohus rahuldas hageja 03.07.2023 esitatud taotluse ja võttis vastu hageja loobumise hagist kostja vastu kinnistusraamatu kande parandamisega seotud nõuete (nõuded
3. ja 4.) ja vallasvaraga seotud nõude (nõue nr 5) osas ning lõpetas nende nõuete osas tsiviilasjas menetluse, võttis vastu ja rahuldas kostja J. K. avalduse vastuhagi tagasivõtmiseks ning jättis vastuhagiavalduse läbivaatamata. Sama määrusega kohus andis hagejale tähtaja hagiavalduse teksti tervikuna esitamiseks ning kostjale tähtaja hagiavalduse terviktekstile kostja seisukoha teksti tervikuna esitamiseks.
4. 22.01.2024 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti. 12.02.2024 esitas kostja enda vastuse hagiavalduse tervikteksti osas. 13.03.2024 esitas hageja seisukoha kostja vastuse osas. Kohus lähtub käesoleva kohtuotsuse tegemisel 22.01.2024 ja 12.02.2024 esitatud hagiavalduse ja kostja vastuse terviktekstides esitatust. HAGEJA NÕUE
5. 22.01.2024 esitatud hagiavalduse tervikteksti kohaselt hageja ja kostja abielu sõlmiti 10.07.1992 ning lahutati 12.08.
6. Enne abiellumist kingiti hagejale vallasasjaks olev korter XXX. Korter kuulus hageja vanematele, I ja V. R. ele. Korter kingiti vanemate poolt hagejale tingimusel, et korter jääb abiellumisel hageja lahusvaraks, vastutasuta. Kostja kolis koos hagejaga nimetatud korterisse elama. Abielu kestel kinkis V. R. korteri erastamiseks hagejale oma EVP-d summas 13 200 EEK ning koos hageja enda EVP-dega summas 6000 EEK, oli hagejal kokku EVP-sid summas 19 200 EEK. Hageja erastas korteri 17 520 EEK eest EVP-des ning sõlmis ostu-müügilepingu Lasnamäe Linnaosa valitsusega 26.04.1996 ja halduslepingu Priisle Kinnisvarahalduse Munitsipaalettevõttega. Hageja soovis korteri müüa, et osta elamu Tallinnast väljas. Hageja kooskõlastas soovi korteri kinkijatega, kelle tingimus oli, et ostetav eluruum jääb endiselt hageja lahusvara hulka ning nende nõusolekul valiti välja sobiv eluruum XXX. Hageja müüs korteri 14.08.1996 müügihinnaga 160 000 EEK ning ostis elamu XXX, 02.10.1996 ostuhinnaga 130 000 EEK. Korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning suvila ostu eest tasuti hageja arvelt, suvila ostmiseks kasutati ainult korteri müügist saadud raha. Suvila osteti vallasasjana ning hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale jäänud 1680 EEK EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja erastamistehingu eest kokku 19 150 EEK, ning sõlmis ostumüügilepingu XXX Linnavalitsusega 11.01.
7. Kostja elas aadressil XXX kuni
8. aastani, mil kostja elamust välja kolis. Kinnistu on omandatud ainult hageja lahusvara arvel ning hagejal ja poolte ühistel lastel on tähelepanuvääriv huvi oma elukoha vastu. Hageja on vaidlusaluse kinnistu omandanud tervikuna oma lahusvara arvelt. Antud juhul polegi võimalik ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud. Selle lahenduskäigu kohaselt tuleb täielikult lahusvara arvelt seadusemuudatuse tõttu ühisvara hulka sattunud vara jätta poolele, kes oma lahusvara arvelt selle vara omandas ning seejuures ei pea saama pool, kes midagi ei panustanud ka hüvitist. Hageja palub jagada poolte ühisvaraks olev kinnistu (reg nr XXX, aadress XXX) ja jätta see hageja ainuomandisse ning menetluskulud jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUVÄITED 3 2-17-19303
9. Kostja 12.02.2024 esitatud vastuse tervikteksti kohaselt on kostja seisukohal, et vaidlusalune kinnistu ei ole soetatud hageja lahusvara arvel, seega puudub mistahes põhjus ühisvara jagamisel poolte võrduse printsiibist kõrvale kaldumiseks. Kostja hinnangul ei ole XXX kinnistu omandatud hageja lahusvara arvel ei otse ega kaudselt. Kostja leiab, et tõendamata on asjaolu, et V. ja I. R. omandis oli XXX, asuv korter, mida hagejale kinkida. Tõendamata on ka korteri hagejale kinkimine, mistõttu ei saanud korterist ka moodustuda hageja lahusvara. Antud asjaolu on väidetavalt kostja poolt kohtu ette toodud 7.6.2019 kohtuistungil, kuid see on jäänud asja varasemal lahendamisel kohtupoolse tähelepanuta. Kostja möönab, et hageja sai võimaluse erastada (see tähendab omandada, kohaliku omavalitsuse üksuselt osta) korter, mis oli antud tema isale koos perekonnaliikmetega kasutamiseks ning hageja seda võimalust 26.4.1996 sõlmitud lepinguga ka kasutas. Hageja poolt esitatud tõendist nähtuvalt omandas hageja korteri XXX Linnaosa valitsuselt, mitte oma emalt ega isalt kinke teel, nagu hageja väidab. Korteri ostmisel hageja poolt ostuhinna tasumiseks kasutatud EVP-de päritolu ei ole antud juhul oluline. EVP-d olid sealjuures vabas käibes, neid võis omandada ükskõik kellelt. V. R. elt omandas hageja 13 200 EEK väärtuses EVP-id ja korteri eest tasus hageja XXX Linnaosa valitsusele 17 520 EEK-i erastamise väärtpaberite arvelt. Seega ei ole õige ka hageja väited selle kohta, et korter omandati vanemalt üle kantud EVP-de või muu hageja lahusvara arvel. Hageja isalt V. R. lt saadud EVP-d ei moodustanud rohkem kui 75% korteri ostuhinnast. Vaidlust ei saa olla selles, et XXX korter omandati hageja ja kostja abielu ajal, so 26.4.
10. Enne korteri erastamist ei olnud see korter ei hageja ega tema vanemate omandis ning kellelgi neist ei olnud võimalik korteriomandit kinkida ega muul viisil käsutada. Hageja ostis korteri XXX Linnaosa valitsuselt. Järgnev korteri võõrandamine, võimalik kinnistamine vmt varasuhet ei muutnud. Järelikult oli XXX korter hageja ja kostja ühisvara.
11. XXX asuv korter müüdi 14.8.1996 ning korteri müügist saadud raha eest osteti 2.10.1996 sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel XXX, XXX asuvad hooned. Kaheksa ja pool aastat pärast hoonete omandamist sõlmiti maa ostueesõigusega erastamise korras ostu-müügileping, millega kehtinud seaduse kohaselt omandasid pooled ühisomandisse maaüksuse, asukohaga XXX koos selle oluliste osadega. Hoonete alune maa kinnistati abikaasade ühisvarasse kuuluvaks kinnistuks. Mitte ühtegi alust, mis annaks väita, et XXX kinnistu on omandatud kasvõi osaliselt hageja lahusvara arvelt, ei esine. Asjaolu, et digitoimiku leheküljel 13 olevas dokumendis märgitud EVP kroonide summa

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1).

1. Kohus on tuvastanud 28.06.2019 otsuses esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele teine pool vastuväiteid ei esitanud käesolevas tsiviilasjas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:  hageja ja kostja abielu sõlmiti 10.07.1992 ning lahutati 12.08.2015 (I kd lk. 12);  hageja omandis oli vallasasjana korter asukohaga XXX;  poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni (I kd lk 13-14);  korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni, kokku oli hagejal EVP-sid summas 19 200 krooni (I kd lk 10-11);  hageja erastas korteri EVP-des 17 520 krooni eest
2. aprillil 1996, s.o. abielu ajal (I kd lk 6-7);  hageja müüs korteri
3. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni (I kd lk 15-16);  hageja ostis
4. oktoobril 1996 XXX aadressil XXX asuvad ehitised vallasasjana ostuhinnaga 130 000 krooni (8308,51 eurot), milleks kasutas ainult korteri müügist saadud raha (I kd lk 8-9);  hageja erastas ehitise juurde elamumaa
5. märtsil 2005 aastal hinnaga 19 150 krooni (1223,91 eurot), kasutades selleks korteri erastamisest jäänud hagejale kuulunud 1680 krooni EVP-des ning korteri müügist ülejäänud raha;  kinnistu ainuomanikuna kanti hageja kinnistusraamatusse
6. mail 2005 (I kd lk 2930); 5 2-17-19303 Tallinna Ringkonnakohus ei ole eelpool nimetatud asjaolude ebaõiget tuvastamist maakohtule 14.02.2020 kohtuotsuses ette heitnud. Täiendavalt tuvastab kohus esitatud tõendite ja poolte väidete alusel, millele teine pool vastuväiteid ei esitanud käesolevas tsiviilasjas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: kostja võttis sihtotstarbeliselt XXX asuvate ehitiste renoveerimiseks laenu 20.01.1998 100 000 krooni, 07.08.2000 täiendavalt laenu 20 000 krooni, 03.10.2001 suurendati laenusumma 144 500 kroonini ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9 235,24 eurot (I kd lk 54-57). Hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot.
7. Hageja palub poolte ühisvara jagada selliselt, et kinnistu jääks tema omandisse ilma selle eest kostjale hüvitist maksmata. Kostja ei vaidle vastu ühisvara jagamise nõudele, kuid leiab, et hageja on kohustatud kostjale tasuma hüvitist.
8. Ringkonnakohtu juhiste kohaselt tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel ühisvara koosseisu kindlakstegemisel kohaldada PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg
9. Viidatud seaduse §-d 14 ja 15 reguleerisid vara kuulumist abikaasade ühis- või lahusvara hulka. Kui PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 sätestas üldreegli, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara, siis § 15 lg-d 1 ja 2 nägid sellest ette erandid, sh sätestasid konkreetsed tingimused, mille esinemisel ei ole abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara. Sellised juhud on vara omandamine kinke või pärimise teel, samuti pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara ja abikaasa isiklikud tarbeesemed. Seega käesoleval juhul tuleb varaeseme kuuluvus ühis- või lahusvarasse otsustada PKS¹⁹⁹⁵ sätete järgi.
10. Esmalt märgib kohus vastuseks kostja üllatuslikule seisukohale, mis on menetluses esitatud alles 12.02.2024 sellest, et XXX asunud korter oli hageja ja kostja ühisvara, järgmist. Maakohus tuvastas 07.06.2019 kohtuotsuses menetluses esitatud tõendite alusel, et hageja vallasomandis olnud XXX korter erastati hageja omandisse tervikuna hageja lahusvara arvelt (I kd lk 214-217). Maakohus on 28.06.2019 aasta otsuses tuvastanud sedagi, et vaidlusalune kinnistu omandati tervikuna hageja lahusvara arvelt. Tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu otsusest nõustus kõrgema astme kohus maakohtu tuvastatuga sellest, et vaidlusalune kinnistu, mille jagamist hageja soovib, omandati hageja lahusvara arvelt (II kd lk 37-39). Eeltoodu tõttu on põhjendamatud kostja väited sellest, et korteriomand oli poolte ühisvaraks. Kostja väide on vastuolus ka kostja enda poolt 07.12.2022 menetlusdokumendis avaldatuga, milles kostja ka ise väitis, et nõustub kohtu 17.11.2022 määruse punktis 9.4 tehtud järeldusega hageja lahusvara ja poolte ühisvara arvelt ühisvarasse tehtud panuste kohta (III kd lk 23-27). Kostja ei ole menetluses esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mille alusel kohtul oleks võimalus asuda varasemalt kohtute poolt tuvastatust teistsugusele seisukohale. Samuti on eeltooduga vastuolus kostja 12.02.2024 avaldatud seisukoht sellest, et mitte ühtegi alust, mis annaks väita, et XXX kinnistu on omandatud kasvõi osaliselt hageja lahusvara arvelt, ei esine. 
11. Vaidlus puudub selles, et kinnistu soetati abielu kestel
12. oktoobril 1996, mil omandati kinnistul asuvad hooned ning elamumaa erastati ehitiste juurde
13. märtsil
14. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS1995 § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu
15. oktoobri
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07,
17. aprilli
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 ja
19. veebruari
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). Kuna maa on soetatud poolte abielu ajal, saab kohus lugeda tõendatuks, et tulenevalt PKS 1995 § 14 lg 1 kuulub kinnistu ühisvara koosseisu. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu hageja seisukoht sellest, et kinnistu on tema lahusvara.
21. Vaidlus poolte vahel ühisvara jagamise viisi osas samuti puudub, mõlemad endised abikaasad on nõustunud, et ühisvarasse kuuluv kinnistu jääb hageja ainuomandisse. Samas on 6 2-17-19303 kostja 25.02.2024 esitatud vastuse terviktekstis märkinud, et kinnistu tuleks müüa ja saadud raha jagada. Kohus jätab eeltoodud kostja märkuse tähelepanuta ja nõustub hagejaga selles, et kostja esitatud viisil ühisvara jagada ei saa, sest sellist nõuet ei ole kostja kohtule esitanud. Kohus saab lähtuda üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu
22. aprilli
23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21) (p 13-15).
24. Peamine vaidlus seisnebki käesolevas menetluses selles, kas ühisvara jagamisel tuleks kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest või mitte. Tallinna Ringkonnakohus on 14.02.2020 lahendis käesolevas tsiviilasjas märkinud, et maakohtu põhjendused on loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu omandamist hageja lahusvara arvel. Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb kohaldada PKS¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p 3 ja kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale. Riigikohus on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS¹⁹⁹⁵-s sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
25. juulit 2010 (
26. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 28.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus on 14.02.2024 otsuses märkinud, et maakohtu tuvastatud asjaoludel on see ajaline tingimus käesoleval juhul täidetud.
27. Eeltoodu tõttu kontrollib kohus järgnevalt, kas esinevad alused ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. PKS 1995 § 19 lg 2 näeb ette, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.
28. Hageja soovib, et kohus kalduks ühisvara hulka kuuluva kinnistu jagamisel kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest, kuna leiab, et kinnistu on tervikuna omandatud hageja lahusvara arvelt. Hageja leiab, et kinnistu tuleb jätta tema omandisse ilma selle eest kostjale hüvitist maksmata. Kostja leiab, et väikesest suvel kasutatavast suvilast (39,4 m²) ehitati ühiselt aastaringselt kasutatav elumaja (84,9 m²), võeti ühiselt ümberehituseks laenu ja ühiselt ka renoveeriti kinnistul paiknevat. Ühiselt tehtud investeeringute arvelt ühisvara (kinnisasja) väärtus suurenes, mistõttu ei ole põhjendatud kinnistu jagamisel kalduda kõrvale abikaasade võrduse põhimõttest.
29. Kohus on 17.11.2022 kohtumääruses pooltele selgitanud, et kohtu ette toodud asjaoludel kostja ei vaielnud varasemas menetluses, vastu sellele, et algne investeering ühisvara tekkimiseks (hoone ost 8308,51 eurot ja kinnistu erastamine 1223,91 eurot, seega kokku 9532,42 eurot) on tehtud hageja lahusvara arvelt. Kostja on 15.02.2018 vastuses hagile märkinud ja esitanud ka tõendid sellest, et abielu ajal võeti hoone renoveerimiseks laenu 20.01.1998 100 000 EEK, 07.08.2000 täiendavalt 20 000 EEK, 03.10.2001 suurendati laenusumma 144 500 EEK-ni ning 22.11.2004 fikseeriti laenusumma eurodes 9 235,24 eurot. Kostja on menetluses väitnud sedagi, et hageja ja kostja võtsid 09.05.2005 kaastaotlejatena ehitise täiendava renoveerimise tarbeks laenu 23 600 eurot. Hageja ei ole kostja vastavale väitele vastu vaielnud. Eeltoodust saab järeldada, et elamu renoveerimiseks võtsid abikaasad vahetult peale hoonete omandamist ja enne kinnistusraamatu kande tegemist laenu kokku 32 835,24 eurot. Kokku kulus kinnistu soetamiseks ja hoone renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot. Samuti selgitas kohus menetlusosalistele 17.11.2022 määruses, et kui pooled eelpool nimetatud kohtu käsitlusega ei nõustu, tuleb mõlemal poolel kohtule selgitada missugune on nende seisukoht sellest, millises ulatuses on kinnistu omandatud ja renoveeritud hageja lahusvara arvel ning millises ulatuses ühisvara 7 2-17-19303 arvelt. Peale selgitamiskohustuse täitmist nõustusid nii hageja kui ka kostja, et kokku kulus kinnisasja soetamiseks ja renoveerimiseks hageja lahusvara 9532,42 eurot ja poolte ühisvara 32 835,24 eurot (vt hageja 02.12.2022 ja kostja 07.12.2022 menetlusdokumendid). Siinkohal märgib kohus, et kuigi hageja on varasemalt ka esitanud väite sellest, et lisaks panustas hageja hoone renoveerimisse ka enda järele jäänud lahusvara, siis kuivõrd kostja on sellele väitele vatu vaielnud ja kohtule ei ole hageja väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud, jätab kohus hageja vastavad väited tähelepanuta. Kostja on esitanud kohtule fotod tõendamaks, et esialgselt soetati ühisvarana aiamaja suurusega 39,4 m2 (I kd lk 51-52). Poolte ühise renoveerimise tulemusena on aiamajast saanud 84,9 m2 kasuliku pinnaga aastaringselt kasutatav eluhoone (I kd lk 53). Asjaolu, et pooled panustasid ühisvarasse rahalisi vahendeid ning seda ühiselt renoveerisid tõendab ka hageja enda poolt esitatud Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 19.10.2017 koostatud eksperthinnang (II kd lk 59-72). Eelpool nimetatud tõendist nähtub, et peale ehitise juurde maa erastamist on 14.11.2008 väljastatud projekteerimistingimused nr 456 üksikelamule ning hoone suletud netopind on ekspertiisi tegemise ajal 86,23 m
30. Samuti nähtub eksperthinnangust, et ehitisregistri andmed ei vasta tegelikkusele, kuna ehitisregistris on hoone 1 korruseline, tegelikkuses 2 korruseline, hoone tüübiks aiamaja, tegelikkuses üksikelamu ning ehitisregistris on hoone netopind 39,4 m 2, hoone mõõdistusjoonistel aga 86,23 m
31. Eeltoodu haakub kostja väidetega sellest, et laenu võeti abieluajal hoonete renoveerimiseks, kuivõrd hoonete omandamisel ja hoonete aluse maa erastamisel on elamu pinda suurendatud 45% võrra. Sama nähtub 29.07.2019 OÜ Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ koostatud eksperthinnangust (II kd lk 74-84). Eeltoodu tõttu on põhjendamatu ja vastuolus esitatud tõenditega ning hageja enda poolt avaldatuga hageja esindaja vahendusel esitatud hageja hilisem seisukoht sellest, et antud juhul polegi võimalik ühisvaras ega kostja poolt lahusvaras panustatut arvestada, sest seda pole kostja poolt tehtud. Tuvastatud asjaoludel sõlmiti kõik laenulepingud, mida kasutati renoveerimisel poolte abielu ajal enne 01.07.
32. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud ei ole abikaasade võrdsusest kõrvale kaldumine ühisvara osas selliselt, et hagejale peaks jääma kinnistust 100%, ilma kostjale hüvitist maksmata.
33. Riigikohtu
34. mai 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p-s 23 on toodud lahenduskäik juhuks, kui ühisvara on omandatud nii lahus kui ühisvara arvelt. Lahenduskäigus arvestatakse lahus- ja ühisvaras panustamise proportsiooni. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et hüvitamise juures on oluline proportsioon. Kohus leiab, et ka käesolevas asjas tuleb hüvitise suuruse määramisel samuti arvestada proportsiooni selleks, et välja selgitada kui suures osas hageja panustas ühisvara soetamisse ja parendamisse enda lahusvara. Siinkohal arvestab kohus sedagi, et hageja kanti kinnistusraamatusse ja viimane laen hoone renoveerimiseks võeti 2005 aastal abielu ajal ehk hoonete aluse maa erastamine ja renoveerimiseks laenu võtmine toimusid sisuliselt üheaegselt. Abikaasade osade määramiseks tuleb kohtu hinnangul lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu
35. märtsi
36. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31).
37. Kogu ühisvara väärtus oli 2005 seisuga seega 42 367,66 eurot (9532,42+32 835,24), poolte võrdsusest kõrvalekaldumine oli põhjendatud hageja poolt hoonete ja maa soetamise osas summas 9532,42 eurot ning renoveerimiseks kulutatud 32 835,24 eurost moodustab ühisvarast hageja osa 16 417,62 eurot ehk kokku on hageja osa suuruseks ühisvaras 25 950,04 eurot ning kostja osa 16 417,62 eurot ehk hageja osa ühisvara väärtusest on 61% ja kostja osa 39%. Just sellise proportsiooniga on kohtu hinnangul võimalik arvestada vara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumisel. 8 2-17-19303
38. Kohus on 17.12.2022 määruses selgitanud pooltele, et kohtule on hageja poolt esitatud kinnisasja eksperthinnangud aastatest 2017 ja 2019 (II kd lk 59-72 ja II kd lk 74-84). Hageja hinnangul on eelpool nimetatud hindamisaktid 2017 aasta hindamisakti alusel võimalik ühisvara jagamisel lähtuda, kostja hinnangul aga 2019 on vara väärtuse kindlaks tegemiseks ühisvara jagamisel piisav. Vaatamata kohtu ettepanekule muid tõendeid ühisvara väärtuse kindlakstegemiseks pooled kohtule esitanud ei ole. Eeltoodu tõttu saab kohus väärtuse kindlakstegemisel lähtuda üksnes hageja poolt esitatud eksperthinnangutest. Kuivõrd vara jagamisel tuleb lähtuda võimalikult jagamise aja lähedasest turuväärtusest, siis võtab kohus hüvitise arvestamisel aluseks hageja poolt hilisemalt esitatud eksperthinnangu. Kinnisvarabüroo Uus Maa OÜ 29.07.2019 eksperthinnangu kohaselt kinnistu turuväärtus oli 2019 aastal 113 000 eurot (II kd lk 74-84). Kuna ühisvara turuväärtus vara jagamise seisuga on kohtule esitatud tõendi kohaselt 113 000 eurot, siis kostja osa 39% sellest on 44 070 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Siinkohal arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel ka asjaoluga, et hageja on kompromissi korras nõustunud kostjale hüvitist tasuma 30% ja kostja on pakkunud kompromissina hüvitise suuruseks esmalt 1/3 kinnistu turuväärtusest, mitte 50% nagu kostja hilisema menetluse käigus hagejale ettepanekuid on teinud (vt hageja ettepanekud I kd lk 151, II kd k 52-54, kostja seisukoht II kd lk 152-156). Kostja palub hüvitise välja mõistmisel arvestada ka asjaoluga, et ta ei ole 9 aasta jooksul ühisvara kasutada saanud ja tasunud laenumakseid. Siinkohal märgib kohus, et kohtu ette toodud asjaoludel lahkus kostja ise 2013 aastal perekonna ühiselt eluasemelt ega ole kordagi avaldanud soovi ühisvaraks olevat kinnistut kasutada ning asjaolu, et kostja tasus koos hagejaga ühisvaral lasuvat kohustust on poolte seadusest tulenev kohustus, mistõttu kohus hüvitise suuruse määramisel nende asjaoludega arvestada ei saa.
39. Seega esitatud hagiavaldus kuulub rahuldamisele, kohus jagab A. K. ja J. K. ühisvaraks oleva kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri XXX all kantud kinnistu asukohaga XXX, jättes selle hageja ainuomandisse. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõsta hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot.
40. Kostja taotles rahalise hüvitise maksmisel määrata hagejale maksekohustuse täitmiseks tähtaeg 3 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus võib

§ 445

lg 1 kohaselt poole taotlusel otsuses kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata. Käesolevalt leiab kohus, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata, see ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendi 3-2-1-72-10 punktis 17 leidnud, et nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi. Kostja ei ole põhistanud hagejale tähtaja määramist hüvitise tasumisel. Menetluskulud 25.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 164lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

Kumbki pool on palunud jätta asja menetluskulud teise poole kanda.

§ 164

lg 3 sätestab, et kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi.

1. Kohus leiab, et antud juhul ei esine sellised põhjendatud aluseid, mis annaksid alust kõrvale kalduda hagilise abieluasja menetluskulude jaotamise üldpõhimõttest, kuivõrd kuigi tegemist oli ka abielu varavahekorral põhineva vaidlusega, on Riigikohus lahendis nr 3-2-112-07 sedastanud, et kolleegium peab ka ühisvara jagamisel põhjendatuks jätta kummagi 9 2-17-19303 poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.
2. Seonduvalt 09.01.2024 määrusega, milles kohus võttis vastu hageja osalise hagist loobumise ja jättis kostja vastuhagiavalduse läbi vaatamata, märgib kohus, et ka seonduvalt mõlema poole nõuetest loobumisega ja tagasivõtmisega jäävad menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Mõlemad pooled on vastastikku esitatud nõuetest sisuliselt loobunud teise vastu, mõlemad pooled kandsid seoses nõuete menetlemisega kulusid ja kohus arvestab sedagi, et nõuded seondusid abielu varavahekorral põhineva vaidlusega.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus asja menetluskulud mõlema poole enda kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, puudub põhjendatud alus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Eve Grass Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu otsuse RESOLUTSIOON:
2. Täiendada Pärnu Maakohtu 28.08.2024 otsust otsuse täitmise korraga vastavalt tervikresolutsioonis märgitule ning muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt: 2.
4. Rahuldada A. K. hagi J. K. vastu ühisvara jagamiseks. 2.
5. Jagada A. K. ja J. K. ühisvaraks olev kinnistu, milleks on Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri XXX all kantud kinnistu asukohaga XXX. 2.
6. Jätta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistrisse registriosa numbri XXX all kantud kinnistu asukohaga XXX A. K. ainuomandisse. 2.
7. Välja mõista hagejalt kostja kasuks osa hüvitis ühisvarast, s.o on 44 070 eurot. 2.
8. Määrata hageja poolt kostjale resolutsiooni p-s 2.4 nimetatud hüvitise maksmiseks tähtaeg 4 kuud tsiviilasjas nr 2-17-19303 tehtava kohtuotsuse jõustumisest. 2.
9. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. 2.
10. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
11. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda ning hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. 10