RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 21 lg 4 alusel taotluse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis
2. novembri
3. a määrusega taotluse läbi vaatamata. Prokuratuur leidis, et X ei esitanud taotlust õigel ajal ja tal puudus taotluse hilinenult esitamiseks

§ 21lg 4 mõistes mõjuv põhjus.

X vaidlustas ringkonnaprokuratuuri määruse Riigiprokuratuuris, kes jättis kaebuse

1. jaanuaril 2025 rahuldamata. Selle määruse peale esitas X kaebuse Tartu Maakohtule. 1-25-1140
2. Tartu Maakohtu
3. aprilli
4. a määrusega jäeti X-i kaebus ja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. Kohus selgitas, et

§ 21

lg 4 võimaldab esitada hüvitistaotluse tagantjärele prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti kohtulikul arutamisel esitamata mõjuval põhjusel. X-il ei olnud takistusi taotluse esitamiseks maakohtule. Kuna taotlust kahju hüvitamiseks ei esitatud õigel ajal ja mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks ei olnud, tuli taotlus jätta läbi vaatamata (

§ 13lg 2 teine lause).

1. X esitas maakohtu määruse peale kaebuse, taotledes selle ja prokuratuuri määruste tühistamist ning kahju hüvitamise taotluse rahuldamist ja vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Ringkonnakohtu määrus
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus märkis järgmist.
5. Süüteomenetluses tekitatud (või ka alles tekkiva) kahju hüvitamist tuleb

§ 18

lg 1 ning § 21 lg-te 1, 3 ja 4 järgi üldjuhul taotleda maakohtus enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Ainult mõjuval põhjusel võib hüvitist taotleda hiljem, s.o esitada taotluse ringkonnakohtule või prokuratuurile. Määruskaebuse väited selle kohta, et hüvitistaotlust peaks saama esitada ka muul ajal, on vastuolus seaduse ja Riigikohtu praktikaga. 9. X esitas kahju hüvitamise taotluse mõjuva põhjuseta hilinenult. Sellest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis takistasid tal oma õigusi õigel ajal kaitsta. Taotluse hilinenult esitamist ei õigusta see, et teise süüdistatava samasisulise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Tõsiseltvõetav pole ka argument, et taotluse varem esitamine olnuks kohtule tarbetult koormav. Kaebaja väide, et kohtul pole võimalik otsustada enda tekitatud kahju hüvitamise üle, ei ole põhjendatud. Pole alust eeldada kohtu erapoolikust taotluse läbivaatamisel. Peaks kohus jätma taotluse rahuldamata, saab seda vaidlustada kõrgemas kohtus. 10.

§ 18lg 1 ja § 21 lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 15 ega 25.

Nähes kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ette tähtaja, teenivad kõnealused sätted menetlusökonoomia tagamise eesmärki ega piira ebaproportsionaalselt põhiõigusi. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus 11. X taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks maa- või ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Vajaduse korral palub kaebaja algatada

-i asjassepuutuvate normide osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. 12. Kahju hüvitamise taotluse maakohtule esitamata jätmiseks oli

§ 21lg 4 mõttes mõjuv põhjus.

X-ile süüteomenetluses tekitatud kahju suurus selgus alles pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Järelikult ei saanud X maakohtus kohtuliku uurimise lõpetamise ajal kahju lõplikku suurust ennustada ega selle hüvitamist taotleda. 13. X-i eesmärk oli saavutada enda õigeksmõistmine, mitte menetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu. Maakohtule hüvitistaotluse esitamine oleks koormanud kohtumenetlust, lükanud edasi kohtuotsuse tegemist ja juhtinud tähelepanu süüküsimuse lahendamiselt kõrvale. Samuti andnuks see prokuratuurile võimaluse kujutada kohtualust kasuahnena, mõjutades tema kuvandit nii kohtuniku silmis kui ka meedias. 2

-is sätestatud kahju hüvitamise alused ja kord saavad üksnes täpsustada põhiseadusest tulenevat üldpõhimõtet kahju hüvitamise kohta, aga mitte kahju hüvitamise kohustust kitsendada ega välistada. X-i taotlus on esitatud nõude üldist aegumistähtaega arvestades. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel süüasja arutamise käigus peaks maakohus iseenda tööd hindama, mis ei oleks kooskõlas õiglase kohtupidamise põhimõttega. Võimalus maakohtu otsust vaidlustada ei kõrvalda seda rikkumist. 15. Kriminaalmenetluse toimetamisega niivõrd pika aja jooksul sedavõrd vähese tähtsusega süüdistuses on rikutud X-i talumiskohustust. Kriminaalmenetlus tervikuna on olnud õigusvastane ja sellega tekitatud kahju tuleb hüvitada. Kui

-is sätestatud kinnine loetelu kahju hüvitamise alustest seda ei võimalda, on tegu põhiseadusvastase regulatsiooniga, mis tuleb jätta kohaldamata. Sel juhul tuleb kahju hüvitada muude seaduste (eeskätt põhiseaduse ja/või riigivastutuse seaduse) alusel. Prokuratuuri vastus

1. Prokuratuuri arvates on vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud. X jättis kahju hüvitamise taotluse ilma mõjuva põhjuseta õigel ajal esitamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalmenetlus teenib avalikku huvi teha kindlaks kuriteod ja nende toimepanijad ning karistada viimati nimetatuid. Nii täidab riik põhiseadusest tulenevat kaitsekohustust kannatanute ees, kaitseb laiemas mõttes avalikku korda ja kindlustab õigusriigi toimimise. Need kaalukad hüved õigustavad kahtlustatava ja süüdistatava põhiõiguste riiveid, aga mitte piiramatult. Kahtlustataval ja süüdistataval on kriminaalmenetluses teatud mõistlik talumiskohustus (vt ka RKKK 06.10.2021, 4-21-222/20, p 29), kuid see ei tähenda, et riik võiks jätta menetluse ebaõnnestumise riski põhiosas selle isiku kanda, kelle suhtes menetlust toimetati. Kriminaalmenetlus teenib ühiskonna kui terviku huve. Järelikult peab ühiskond selle menetluse nurjumise riisikot samuti solidaarselt kandma – vähemalt niivõrd, kuivõrd seda ei tinginud kahtlustatav või süüdistatav ise. Märgitu tähendab ennekõike seda, et kriminaalmenetluse lõpetamise või õigeksmõistmise korral tuleb riigil maksta kahtlustatavale või süüdistatavale õiglane hüvitis, mis on vastavuses nende kadudega, mille menetlus isikule kaasa tõi.
3. Igaühel on tulenevalt PS §-dest 14 ja 15 õigus nõuda, et riik tagaks tema süüasja menetluse tõhususe. Põhiõigus tõhusale menetlusele hõlmab muu hulgas õigust sellele, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. See kohustab menetlejaid astuma nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Kui kohtumenetluse kulg ületab mõistliku aja piiri ehk menetlusele allutatud isik on pidanud oma põhiõiguste riivamist lubamatult kaua kannatama, siis on tema talumiskohustust ületatud. Ebamõistlikust menetlusajast põhjustatud mittevaralist kahju saab enamasti heastada karistuse kergendamise, sellest vabastamise või kriminaalmenetluse lõpetamisega. Juhtumeil, kus menetlus on lõpetatud või isik õigeks mõistetud alles pärast mõistliku menetlusaja lõppu, on ainsaks õiglaseks vahendiks isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisel õiglane rahaline hüvitis. (RKÜK 22.03.2011, 3-3-1-85-09, p-d 74–80 ja 130)
4. X peeti kuriteos kahtlustatavana kinni
5. mail 2016, õigeksmõistev kohtuotsus jõustus
6. märtsil
7. Seega oli ta sunnitud kriminaalmenetlust ja sellega kaasnenud negatiivseid tagajärgi taluma pea kaheksa aastat. Käsitlemata põhjalikumalt kohtuasja sisu, kaebaja ja riigivõimu käitumist ega kaebaja jaoks menetluses kaalul olnut, ei kahtle kolleegium, et X-i talumiskohustust ületati. 3

§ 4

). Kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel (

§ 12

esimene lause).

ega ükski teine seadus ei näe ette nõude üldist aegumistähtaega, millele kaebuses viidatakse. Üldreeglina tuleb kohtumenetlusse jõudnud asjas esitada kahju hüvitamise taotlus maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist (

§ 18lg 1).

21.

§ 21

lg-d 1 ja 4 võimaldavad esitada hüvitistaotluse tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isikul tuleb üldjuhul arvestada juba ette võimalusega, et maakohus võib teha tema suhtes sellise otsustuse, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda pärast kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning ei ole ka mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (

§ 13lg 2 teine lause).

(RKKK 13.11.2020, 1-20-2611/12, p 14)

1. Hüvitistaotluse esitamist takistanud mõjuva põhjusena toob X esile asjaolu, et tekitatud kahju ulatus ja iseloom said lõplikult selgeks alles ringkonnakohtu otsuse jõustumisel
2. märtsil
3. Sel hetkel lõppes riigi õigusvastane tegevus ebamõistlikult pika ja ülemääraselt koormava kriminaalmenetluse toimetamisel, st lõppes kahju tekitamine.
4. Kolleegium leiab, et X-il ei olnud mõjuvat põhjust, mis takistas tal esitada maakohtu menetluse ajaks ja selle käigus tekkinud kahju hüvitamise taotlust

§ 18lg 1 järgi maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist.

Taotledes enda õigeksmõistmist, pidi süüdistatav arvestama võimalusega, et see taotlus võidakse rahuldada. Seejuures olid selleks ajaks teada ka peamised asjaolud, mille alusel kahju hüvitamist taotleti (ametikohtade kaotus ja sellest tingitud sissetulekute vähenemine, negatiivse meediakajastusega kaasnenud au ja väärikuse riive, menetluse venimine, kahtlustatavana kinnipidamisega vabaduse võtmine jne). Taotluse esitamist ei takistanud see, et kahju lõplik suurus ei olnud menetluse jätkumise tõttu veel selge. X võinuks taotleda ka tulevikus tekkiva varalise kahju hüvitamist, lähtudes juba tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) arvutamise metoodikast. Soovides mittevaralise kahju hüvitamist, jättis ta hüvitise suuruse menetleja määrata. Järelikult saanuks kohus arvestada kõiki taotluse lahendamise ajaks teada olevaid asjaolusid (sh menetluse senist kestust) ja määrata nendest lähtudes mittevaralise kahju katteks õiglase hüvitise. Maakohtu menetluse järel tekkinud kahju hüvitamist tulnuks samadest põhimõtetest lähtudes taotleda ringkonnakohtult (vt ka RKKK 18.12.2020, 1-19-9021/14, p 17). 24. Kaebuses märgitakse, et kui X pidi arvestama juba ette võimalusega, et tema suhtes tehakse selline otsustus, mis annab talle aluse nõuda kahju hüvitamist, siis pidi sellise õiguse tekkimine olema äratuntav ka riigile. Seega ei saa taotlus olla riigile üllatuslik. Selline seisukoht on asjakohatu.

i alusel hüvitatakse kahju üksnes juhul, kui isik seda ettenähtud menetluskorra kohaselt taotleb. Järelikult ei ole oluline, kas nõudeõiguse tekkimine on prokuratuurile/kohtule äratuntav. 25. Riigikohtule esitatud kaebuses kinnitatakse, et varasemas menetluses kahju hüvitamise taotluse esitamata jätmine oli X-i ja tema kaitsjate teadlik valik. X ei soovinud taotlust varem esitada. Kolleegium tõdeb, et kaebuses puuduvad aga põhjendused selle kohta, miks taotluse varem esitamine ei olnud võimalik. Seadus ei võimalda isikul valida, millal taotlus esitada, vaid näeb selleks ette tähtaja. Seda tähtaega on X teadlikult ja ilma

§ 21lg-s 4 ette nähtud mõjuva põhjuseta eiranud. 4

-i sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust osutab kolleegium esmalt väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab kohus konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt RKKK 20.11.2015, 3-1-1-93-15, p 95 koos edasiste viidetega). 27. Kaebaja näeb vastuolu põhiseadusega nii kahju hüvitamise taotluse esitamisele ette nähtud tähtajas (esitatakse reeglina maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist) kui ka selles, et taotlust lahendav kohtunik on sunnitud otsustama mh enda tegevuse üle. Viimane on kaebaja arvates vastuolus ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1 (õigus õiglasele kohtumenetlusele). Samuti on kahtluse alla seatud

§-de 5, 7 ja 9–11 kooskõla PS §-ga 25, kuivõrd need sätted piiravad kahju hüvitamise aluseid ja ulatust. 28. Kuna asjas käib vaidlus vaid selle üle, kas X-i kahju hüvitamise taotlus on jäetud põhjendatult läbi vaatamata, ei ole

§-d 5, 7 ja 9–11 asjassepuutuvad sätted (sätte asjassepuutuvuse kohta vt nt RKÜK 14.05.2025, 3-22-246/31, p 23 koos sealsete viidetega). Selliselt on vaidluse eset piiritlenud ka maakohus, kontrollides üksnes

§ 18lg 1 ja § 21 lg 4 põhiseaduspärasust.

Kuigi kaebuses tugineti otsesõnu ainult võimalikule vastuolule PS §-ga 25 (õigus kahju hüvitamisele), tulenes kaebaja argumentidest maakohtu hinnangul siiski viide ka võimalikule vastuolule PS §-ga 15 (õigus pöörduda kohtusse). Seetõttu hindas maakohus kõnealuste sätete kooskõla mõlema viidatud põhiõigusega. 29. Kolleegium jagab kohtute seisukohta, et

-is ette nähtud kord kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ei riku praeguse kohtuasja asjaoludel kaebaja PS §-de 15 ja 25 järgseid õigusi. Kaebaja väide vaidlusaluste sätete põhiseadusvastasusest tugineb väärale eeldusele, et kahju hüvitamiseks kohtusse pöördumise õigus on piisavalt tagatud vaid siis, kui isik saab seda kasutada endale meelepärasel ajal. 30. PS § 15 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Selliselt tagab kohtupõhiõigus muu hulgas õigust õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele (PS § 25).

§ 18

lg 1 näebki ette, et kohtumenetluse kestel esitatakse taotlus kahju hüvitamiseks maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist.

§ 21

lg 4 aga annab isikule võimaluse esitada taotlus tagantjärele prokuratuurile, kui see jäeti kohtumenetluses mõjuval põhjusel esitamata. 31. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud, et menetlusõiguse normidega kohtusse pöördumise õiguse kitsendamine, sh kaebetähtaegade sätestamine, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust. Selle põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (RKPJK 12.12.2017, 5-17-10/10, p 57)

-is taotluse esitamise korra ja tähtaegade kehtestamine on põhjendatav menetlusökonoomia, aga ka õiguskindluse tagamisega. Mõlema nimetatud põhiseadusliku väärtuse kaitsmine on kohtusse pöördumise õiguse piiramise eesmärgina legitiimne (vt RKPJK 10.12.2013, 3-4-1-20-13, p 56; viidatud 5-17-10/10, p 58). Kolleegium peab

§ 18

lg-s 1 ja § 21 lg-s 4 sätestatud piiranguid nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Seejuures vähendab piirangutest lähtuva põhiõiguste riive intensiivsust võimalus taotleda mõjuval põhjusel mööda lastud taotluse või kaebuse esitamise tähtaja ennistamist (

§ 13lg 2).

32. Praeguse kohtuasja asjaolude põhjal ei ole alust kahelda

§ 18

lg 1 põhiseaduspärasuses ka õigusemõistmise aususe ja õigluse aspektist hinnatuna. Vaidlust pole selles, et maakohus pidanuks võtma

-i alusel esitatud taotlust lahendades arvesse muu hulgas ka senises menetluses enda tehtud otsustusi ja valikuid. See ei ole aga samastatav iseenda töö sellise hindamisena, mille puhul esineks ilmselge kohtuniku ebaobjektiivsuse oht. Kohtul tuleb kohtuotsust langetades lahendada avar 5

-i alusel esitatud nõude lahendamine ei eristu siin muudest küsimustest, mille otsustamine on antud kohtuasja arutava kohtuniku pädevusse (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 306 lg 1). See seadusandja valik on kooskõlas üldise arusaamaga, et kui kohus, kes kohaldas menetluse tagamiseks põhiõigusi piiravaid vahendeid, langetab samas kohtuasjas hiljem ka otsuse, siis pole see eelduslikult vastuolus õiglase kohtupidamise põhimõttega. Oleks mõeldamatu kahtlustada, et kohus, kes on hoidnud süüdistatavat vahi all, mõistab talle eelduslikult – vahistamise tagantjärele õigustamiseks – karistuseks vangistuse või kohus, kes on arestinud kohtumenetluse ajaks konfiskeerimise tagamiseks vara, otsustab konfiskeerimise kasuks seetõttu, et soovib varjata sellega aresti põhjendamatust. Selline arusaam tugineks eelhoiakul, et kohtunikud üritavad varjata oma vigu seadusevastaste otsustega ning Eesti kohtud ei tegutse seaduspäraselt, professionaalselt ja ausalt. See eelhoiak on põhjendamatu ning seda ei toeta seadus ega kohtupraktika. 33. Juhindudes KrMS § 2 p-st 4, leiab kolleegium, et kui kohtunikul peaks erandjuhul siiski tekkima põhjendatud alus arvata, et ta ei saa olla süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel KrMS § 49 lg 6 mõttes erapooletu, võib ta jätta selle taotluse läbi vaatamata. Niisugusel juhul on hüvitise taotlejal

§ 21lg-s 1 märgitud mõjuv põhjus esitada taotlus hiljem ringkonnakohtule.

Kaebaja ei nimeta ühtki sisulist argumenti, miks peaks eeldama, et kohus ei olnud praegusel juhul võimeline langetama objektiivselt ja enesekriitiliselt otsuseid küsimustes, mille ese on kaudselt seotud tema enda varasemate menetluslike sammudega. Ka ei andnud kaebaja arutatavas asjas maakohtule isegi võimalust hinnata, kas kohus saanuks taotlust ise lahendada, vaid jättis taotluse teadlikult seadusjärgses korras esitamata. Viimaks ei nähtu kaebusest sedagi, miks ei maanda võimalikke riske seadusjärgne kontrollimehhanism, mille kohaselt on kohtu otsustus hüvitisnõude läbivaatamisel vaidlustatav kõrgema astme kohtus. 34. Kolleegium juhib tähelepanu sellelegi, et kahju hüvitamise taotluses viidatakse kahju tekitajana peamiselt prokuratuurile. Maakohtu tegevusele osutatakse seoses etteheidetega, mis ei puuduta kohtunikku, kes tegi lõpuks õigeksmõistva kohtuotsuse. Järelikult, kohtunikul, kellele hüvitistaotlus tulnuks esitada, poleks olnud määruskaebuses toodud takistust lahendada X-i kahju hüvitamise taotlust erapooletult. Samuti ei selgita määruskaebuse argument, et etteheidete objektiks olnud kohus poleks tohtinud taotlust läbi vaadata, seda, miks ei esitatud taotlust hiljem ringkonnakohtule (

§ 21lg-d 1 ja 3). 35. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. X-i määruskaebemenetluse kulu jääb KrMS § 187 lg 2 kohaselt tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6